Vasar see ei ole nõukogude aja nostalgia, vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja tänase saate teemaks võib öelda, on valgustus valgustusaeg. Selle mõju tänapäevale katsume uurida, vaadata seda, kui tugev see pärand ikkagi on, kas ta elab edasi või räägime ikkagi mingisugustest kadunud nähtusest. Ja koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino, tere. Tere ja kirjanik Meelis Friedenthal. Aga nagu kombeks, enne, kui hakkame põhiteemast rääkima, heidame pilguga kultuuriajakirjandusele ja Maarja, millest alustama? Mina alustaksin akadeemiast, õieti peatuksingi siis sellele, et on ilmunud akadeemia septembrikuine number mis on põnev, sisukas nagu ikka ja tooks välja siit praegu kolm niisugust head lugemist. Üks nendest on Toivo Maimetsamaailma rahvaarvu kaks kasvujärku, et see maailma rahvaarvu kasvamine on meil siin ikkagi kogu aeg ju pinnuks silmas ja sellest räägitakse nii ja naapidi, et kui kaua maakera siis vastu peab, selle pidevalt juurde tuleva inimkonnaga. Samuti on Toomaski tegelikkuse teooriad ja Kivisildniku mõeldes Eesti riigi 100.-le sünnipäevale niisugused head head lugemised. Ja nagu ikka on, on häid tõlkeid akadeemias ja häid arvustusi, nii et ma soovitan võtta see ajakiri kas poest või raamatukogust ja sellesse tõesti süveneda, et sisukat lugemist septembrikuuks. Nii palju kui seda veel on. Või postkastist rõigast kastist ma siis ise juhin tähelepanu mõnele nähtusele, millest sirbis on juttu sirbis räägitakse sellest, mis asi on ökokriitika, keda huvitab, lugegu ise, sellest kirjutab Katrin Virunurm. Aga muidugi on siin ka kõike muud. Mihhail truunin kirjutab valimistest nimelt. Nagu tema loost välja tuleb, saab ta esimest korda Eestisse osaleda valimistel ja räägib oma tunnetest, mis eesootavate valimistega teda vallanud on. Tähelepanu väärib kindlasti ka Maia Tammjärve arvustus Carl-Uwe knows kaardi mine võitluse kahele paksule osale. Minu silmis väärib tähelepanu sellepärast, et keegi on viitsinud need läbi lugeda, mitte halvustakse neid raamatuid, aga ma ise tunnen küll, et jaks saab otsa, kui ma nüüd juba lihtsalt vaatan. Ja muidugi on siin palju muud põnevat ka kõigi nende valdkondlike teemade all veel. Kirjanduse osast võib veel välja tuua selle, et siin Made Luiga arvustab Abhaasia romaani presidendi, kas selle on kirjutanud selline Abhaasia automine, kuku ramm Udižaaria, kellega on ka intervjuu, see on kindlasti üsna kurioosne eesti kirjanduse nii-öelda eesti tõlkekirjanduse praeguses olukorras. Ja muidugi on siin palju-palju muud põnevat, aga nagu me juba eelmine nädal välja hõikasime. Tänase saate teema on pärit ajakirjast Looming, aga enne kui me selleni jõuame, siis on ka ajakirjas augustikuises loomingust septembrikuine pole veel ilmunud palju muudki huvitavat ja ma ei ole siit kõike läbi lugenud, aga ma alustasin just lühiproosas, siin on minu meelest päris palju toredat lühiproosat, olgu nendeks siis Maimu Bergi novellid. Või Juhan Voolaiu novell Lõvi või siis ka Vahur Afanasjevi essee olmest ja kirjandusest, mis arutleb selle üle. Lihtsustatult öeldes, kas kirjanik peaks olema eluvõõras inimene või mitte, kas ta näiteks peaksid olema autojuhiload või mitte. Aga muidugi on loomingust palju muud head ja huvitavat ka sealhulgas palju luulet. Nii et eks igaüks leiab siit oma ja selle võib ka võtta siis kas poest või kioskist või kõige parem oma postkastist. Aga läheme hetke pärast edasi. Tänase saate peateemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline on kirjanik Meelis Friedenthal kes on kirjutanud näidendi vaim masinas trükitud kirjandusajakirja looming tänavuse aasta kaheksandas augustikuu numbris. Aga kindlasti on see nimi nii mõnelegi raadiokuulajale tuttav, sellepärast et juba tänavu kevadel, viiendal mail esietendus seesama näidend k Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis ja lavale tõi selle Tiit palu ning mängis selles Merle Jääger, mängis Tartu Ülikooli rektor Georg Friedrich Parrot. Et sellise huvitava rolli tegi. Ja sellest näidendist oli tegelikult kevadel suve jooksul ka juttu, aga üks asi on kindlasti näha sellist asja laval, mina seda laval näinud ei ole ja ma lihtsalt lugesin tänaseks saateks ette valmistades ka arvustusi. Ja märkasin kohe, et need, kes on näinud seda teksti laval etendumas ja mina, kes ma olen ainult lugenud on sellest mõneti erinevalt aru saanud ja kindlasti on aktsendid erinevad. Aga võib-olla siis alustame üldse kõige kõige üldisemast ja küsime lihtsalt niimoodi meie saatekülaliselt, et miks on, miks on vaja kirjutada tänapäeval sellisel teemal iseenesest ma saan aru, see tekst on kirjutatud parrati 250. sünniaastapäeva puhul, aga kas lisaks sellele on seal veel midagi sellist päevakajalist või aktuaalsed või selleks materjali kogudes, kas sul hakkas tunduma, et siin on midagi rohkem päevakajalist varjul, kui äkki esmapilgul nende asjade peale mõeldes võiks arvata? Kõigepealt on ju see küsimus, mis on, et miks kirjutada Baeratist miks üldse pidada meeles tema 200 viiekümnendat sünniaastapäeva? See on täpselt seesama küsimus, et, et kas on mingit põhjust üldse, et mille pärast on mingisugust inimest põhjust üldse mäletada. Et kas ta on midagi teinud sellist, mis mäletamisväärne ja mul on tunne, pojad on teinud ja ta see tegevus, mille pärast meedia mäletame või tahame mäletada, ütleme siis nii, on seotud ülikooliga ja Boyoti tegevus. Ta võib vaadata just selliselt, kuidas kujunes tortus uuesti ülikool, et ta sai selliseks nagu ta sai ja noh, tõepoolest ju 19. sajandi keskel Tartu ülikool elab läbi erakordselt õitsenguaega, et seal on tõesti teadused õitsevad. Tartu ülikooli teadlast tase tunnustatakse ka mujalt mitmelt poolt. Paljuski võib seda öelda, et see on tänu paisati tegevusele ja noh, just sellepärast et see küsimus iseenesest ülikooli kohta on meil ka praegust olemas ja me saame bosoti kaudu esitada neid samu küsimusi meie ülikoolile meie siis ajale ja leida seal siis võrdlusi, erinevusi. Aga sinu näidendit lugedes läks meel natukene nukraks või oligi selline moment, et kohati oma muigasin ja samas sellise nukker muigama, sest et mulle tundus, et, et küsimused elus on kogu aeg needsamad ja nagu mingeid lahendusi kuskilt ei tulegi, muudkui inimesed tiirlevad ümber samade ja samade probleemide, leiavad neile lahendusi, mis osutuvad alati ebatäiuslik, eks, ja, ja kõik jätkub. Iseenesest on, see pole ju midagi imestamisväärt, et iga inimene sünnib ja siis hakkab õppima mingisuguseid asju püüab siis maailma enda jaoks mõtestada, siis suhe vaja, et noh, võiks öelda, et noh, mis asi siis nüüd on, et noh, et nüüd on üks inimene on juba elanud, et pole teistel vajagi enam elada. Et noh, et aga igaüks elab, igaüks katsub leida mõtet pidevalt üha uuesti, et noh, see ongi seesama projekt, et et selline väike tsüklilisus uuesti mõtestamine, katsumine aru saada, mis siin ümberringi toimub siis, kui võib-olla midagi hakkab aimduma juba siis ongi lõpp käes ja saavad järgmised tegeleda. Parratid mängis selles etenduses Merle Jääger, kas näitlejavalik oli sinu oma lavastaja oma, kuidas sa sellesse suhtusid, et miks, miks just selline peategelase näitleja? Iseenesest oli see lavastaja ettepanek ja kui ma hakkasin seda juba kirjutama, ma teadsin, et Merle Jääger hakkab mängima seda. Aga ma ei võtnud selle koha pealt midagi erilist ette, et ma ei hakanud teadlikult kuidagi ühte või teistmoodi seda teksti kirjutama. See mulle mingit pidi meeldib see, sellepärast et noh, ongi küsimus, et et noh, kui me vaatame inimest, mis me vaatame seda inimest, noh väljaspoolt me paneme talle mingisugused sildid justkui külge, et milline ta siis on, kesta on kust ta pärit on, aga see jutt, mida inimene räägib, võiks tegelikult siis avada selle, kes inimene tegelikult on. Ja selline väike võõristus on midagi sellist, mis on tegelikult selle tüki jaoks päris hea, sest et Borati tausta peale mõelda, siis. Ta ei olnud ju ka kohalik, ta sündis prantsuskeelses keskkonnas, õppis saksa keelt alles 14 aastasena rääkima tuli siia täiesti põõsas mingit pidi ja selline võõristus jäi teda saatma tegelikult vist kogu ajaks. Selles näidendis on sul selles mõttes tõenäoliselt võõristusefekt, mõjub väga hästi, et näidendi üks niisugune väga kandev meeleolu või motiiv on tegelikult niisugune tohutu dualismi tunnetus, et seal on laip ja seal on see parrot, keda siis on tõlgendatud ka lihtsalt vaimule, aga nii või teisiti, seal jääb see keha ja vaimu mingisugunegi pinge väga selgelt õhku, et kas selle sa tuletasid arvutiametist tema ajastust valgustusajastust või kuidagi tema isikuga kokku puutudes. Noh, peaks öeldakse kõigist neist sellepärast, et kui ma hakkasin lugema Patty enda kohta tema ajastu kohta siis needsamad märksõnad kõik tundusid Restuvat, et see on oluline teema ja noh, tõepoolest eks ole, alates kasvõi sellest, et kui Poirot sündis, siis arvasid kõik, et ta on suuremad, sellepärast et ta jätnud ei andnud ühtegi elumärki. Ja lõpetades tõesti siis sellest täpselt samal ajal tehti häid katseid laipadega laste elektrit sisse, et see suurem ülesse kamine, elekter. Et see, need on mingisugused teemad, mis seal olid üsna olulisel määral õhus. Ja noh, tundus, et see võib-olla just selline viis, kuidas seda aega avada. Võib vist öelda, et see nende, sinu parrot, see, keda me siin näidendis vaim masinas kohtame on tõesti selline väga idee inimene ja väga oma ajastu ideede inimene. Mis sa arvad, kas kuidas siis ikka on, et kas inimesed muutuvad ajas, kas tõesti valgustusaeg lõi ühe teatud inimtüübi või tõi esile ühe inimtüübi ja, ja kuidas, kuidas inimtüüp ka meie aega? Nad on valgustusajastu võidki öelda, ongi selline inimtüüp ja ma ütleksin, et see on võib-olla selline optimistlik inimtüüp, kellel on lootust, et see on võib-olla lihtsalt see üks oluline märksõna valgustusaja juures ja kui neid valgustusaegseid filosoof või noh, üldse nende inimeste tekste seal lugeda siis just seesama selline suulood rikkus kumab sealt läbi ja lootusrikkus, eks põhineb mingisugusel ideel ja valgus ta tundsid, et nad seda ideed siis võimalikult laialt levitades suudavad siis sedasama tunnet või seda sellist lootuslikkuse tunned nagu kõigile pakkuda. Et see võibki olla minu arvates üks olulisi momente, et tõesti see valgustusaja inimene oli võib-olla tõesti mingisugune inimtüüp. Aga võib-olla tasuks siin kord üle korrata, et niimoodi väga lühidalt, et mis valgustus on, küsime kanti moodi missa, valgustus. Jah, see seda on palju küsitud, sellele ei ole mingisugust selget ühemõttelist vastust, pakutud väga erinevaid vastuseid eks ole, kanti poolt välja pakutud, see definitsioon on siis väljakasvamine oma infantiilsusest või sellisest alaealisi alaealise, sest see on üks viis seda näha, aga noh, see on täpselt seesamasugune kui nüüd tagasi tulla selle eelneva kujundi juurde, et noh, nagu inimese elu on ju täpselt niimoodi, et inimene siis sünnib. Tal on siis lapsepõlv ja ta kasvab sellest välja. Aga noh, see valgustus on selline pidev protsess, välja kasvamine, et seda noh, see on kehtiv kõigi põlvkondadele, et see ei ole nii, et seal on ühel korral 19. sajandi alguseks või vahetuseks aia toimunud ja rohkem seda protsessi enam läbi elama ei pea, vaid et sellise valgustuse peaks läbi elama iga isik kogu aeg oma elus. Aga kas seal ei ole üks oluline probleem, mis tuleb, et tõesti sinu näidendist ka välja, et kõiki üritatakse allutada ainult inimeseks olemise ühele aspektile, selleks on see selline väga kuiv ratsionaalsus, sinu parrot siin peab ju sellise Filipika teatri vastu ja teadupoolest ta oligi teatrivaenulik mees. Nagu võib lugeda ka põim kama arvustusesse näidendile Kümnenda mai Postimehest. Siis oli Barrotzee, kes koos ülikooli kuraator klingeriga Tartus teatritegemise ära keelasid, Nad keelasid seal lausa nii edukalt ära, et 50 aastat kehtisse keeld. Ja see oli ka selline soov, et kõik oleks allutatud raadiole mõistusele. Jah, noh teatress või noh, selle üle on palju hajutatud, et noh, võib näha, et Tartus ülikoolilinnas jõuti järeldusele, et on üliõpilastele liigne fookus. Sest kõrvalejuhtimine, et nad peaksid tegelema õppimisega, mitte kasutute meelelahutust ega ja leiti, et teatri esindab just seda kasutut, meelelaht, sest et see nüüd üks valgustuse märksõna kasulikkus, et kõik peab olema kasulik kuidagi. Aga veel kord, et see on selles mõttes väga piirav, et inimene ei koosne ainult mõistusest, inimene koosneb ju ka kirgedest ja tunnetust ja kõigest sellest, mis on kasulik, võib olla kuidagi ümber nurga ja alles tagantjärele Ja see muidugi saabki ju nii-öelda vastuvalgustuse selliseks hüüdlauseks, et valgustus on vallutanud kõik võistlusele ja siis on unarusse jätnud justkui need tunded, aga noh, samas on see, et noh, mulle tundub kohati selline veteheide valgustusele natuke võib-olla liiga robustne, sest et noh, valgustust tegelast tunnetega küll, aga ta proovis just sellise tunde peenuse suunas liikuda. Et mitte ei oleks sellised suured ebamäärased tunded, vaid sellised, et võib-olla natukene Hillitsetumad, aga peenemalt häälestatud tunded No aga valgustusajastule järgnes romantism, mis oli ikkagi läks kardinaalselt kiirelt, täiesti teises suunas siis nii-öelda tunde tundemaailma ja siuksesse, müstikasse ja kõigesse sellesse, mida valgustus üritas, milles ta üritas, eks ole välja kasvada. Et kuidas sulle tundub, kas vaatamegi selliste Euroopa, kas või uuemat ajalugu, kas me oleme võimelised seda tasakaalu leidma, et tundub, et me pendeldamegi kas ülima ratsionaalsuse või üle ülima tundelisused ka praegu vägagi aktuaalne. Et jällegi räägitakse meil siin sellest, et mingites küsimustes ollakse liiga emotsionaalsed ja samal ajal selles väites kuidagi alustatakse seda emotsionaalsust, et justkui mõistus, hea tunded Jah, noh, seda sellist vastandust on noh, tõepoolest on välja toodud, aga noh, nagu ma alguses püüdsin öelda, sisse valgustus ise tundub mulle olevat just selline optimistlik suhtumine, et siin võib-olla just, et, et see, et selle valgustus tõesti ta püüdis seda oma optimistlikku suhtumist õigustada või põhjendada sellise, et kui me teeme kõiki asju mõistuslikult mõistuspäraselt, siis me saavutame kõigile palju parema maailma. Kõik hakkab hästi minema. Aga see tunne, millelt, et lähtuti, on ikkagi selline optimistlik maailmakäsitlus ja võib-olla just selline ühe selline romantik, Kistlik maailmakäsitlus või või selline müstiline maailmakäsitlus, et selles on pigem sellist, võib-olla sellist nostalgilist kaotad tud pojadisi tunne, et mis on sisemiselt, kui vähem optimistlik seal võivadki olla, et noh, et erineva siis noh, vist tunnetuslikult sõnastatud nagu maailmakontseptsioonid võitlevad omavahel, mitte niivõrd ratsionaalsus ja, ja emotsionaalsus. Sa ütlesid enne, et valgustus ei ole ühe põlvkonna projekt, vaid iga põlvkonna jaoks uuesti. Kuidas siis meil praegu selle valgustusega läheb? Ja no ei noh, me ei saa öelda, et me elame valgustatud ajastus. Aga jah, ma arvan, et me ikkagi tegeleme selle valgustusega pidevalt edasi, tundub, et noh, needsamad, need valgustusideed on ju endiselt elujõulised, osutatakse nende üle ka praegust, et võib-olla ei tajuta seda enam sellisel viisil just nagu valgustuse sellise kestva valgustusena. Aga noh, samas, et see noh, väga paljud need filosoofiat, mis praegust meie ühiskonda kujundavad, nende algus on ju valgustussajandil. Et, et ma usun, et see on jätkuprojekt, võib-olla ma võiks isegi niimoodi öelda, et ma tahaksin näha, et see oleks jätkuprojekt. Aga huvitav, kuidas seesama Georg Friedrich Parrot meid meie aega ja meie käsitlust tema ajastu valgustusest vaadata võiks? Selle sellele küsimusele on väga raske vastata, sellepärast et. Ma arvan, et ta heidaks ette liiga palju kõrvaliste asjadega tegelemist, et liiga palju on siia-sinna sahmerdamist, et no Tartus on teater, jah, ja, ja Tartus on esiteks on tead teha, aga igasse teatri üksinda ei ole, et meil on ka ju televisioon ja raadio oli siis tegelikult ikkagi tõmbab kõrva enda poole ja võib sealt igasuguseid asju kuulda. Kui maarjasa enne mainisid romantismi aega kui sellist valgustuse vastandit, siis samal ajal oli ta siiski mingit pidi ka valgustuse laps ju ikkagi ja, ja, ja kui Meelis sina rääkisid sellest, et mitte öelda valgustusprojekt jätkub, siis mulle tundub, et ta jätkubki ju enamasti oma selliste lapsukeste kaudu, kes talle endale meeldinud ei oleks, võtame selleks siis näiteks 19. sajandil teaduses positiivism, mis tänapäeval on jälle selles hästi negatiivse tähenduse saanud, et kui selline noh, kuidas öelda, et inimesed valgustati pimedaks ja, ja samamoodi poliitilistes ideoloogiates ju kõik toredad 20. sajandi ismid on mingit pidi pärit valgustusest. Jah noh, see oligi üks asi, mis tegelikult juba siis pärast prantsuse revolutsiooni sai paljudele Sistmis valgustuse kriitikutele selgeks, et valgustuse sees on oht just sellisele revolutsioonile ja selle kaudu ka Teežosele, mis on asi, mida keegi tegelikult ju ei taha. Et, et see ei tee kedagi õnnelikumaks, noh nii nagu prantsuse revolutsioonis nähti. Ja noh, ka see kanti vastus küsimusele, mis on valgustus, mis oli kirjutatud enne prantsuse revolutsiooni isenesest, ta just ka väga ettevaatlikult suhtub sellisesse evolutsioonilist lähenemist, ütleb, et valgustus peaks olema aeglane projekt. Et seda ei saa teha koha pealt ja kiiresti. Aga noh, ilmselt probleemiks sai see, et see valgustus, tema aeglus, hakkas väsitama neid inimesi, kes seda proovisid läbi viia ja taheti kiiremini tulemusi näha ja siis paratamatult tuli seda kuidagi tagant utsitada, mis põhjustaski neid problemaatilisi poliitilisi liikumisi. Kui me oleme nüüd nii palju rääkinud valgustusest ja seda sõnagi nii palju kasutanud, siis tundub, et sobilik ongi kuulata siia vahele ühte temaatilist muusikapala. Selleks on eesti rokiklassikast muusikapala valgus aga sedapuhku mitte Gunnar Grapsi enese esituses, vaid hoopiski tegu on ühe uuema klaveriga ja meile laulab Marta Haliide Jakovski. Vaikuses seisab, eks väike ema ja kuid hingamiskahinat on pooldas. Kas ongi? Saladuslik. Eks Kaline pal. Roostes raskelt all üksinda aina oodata koorile lugematuid, nii kui ta mis hinges leiba. Kuulsaskiirgadele tundmatu ja kirgas öine mis lummavalt kinni hoiab pall, seeni, liine, kõrguses kiirgab ele. Tundmatu jää. Uksega koputan. Need on rooste saanud, rasket all üksinda? Ei no oodata. Igal kevadel umbrohtu kasvada saada. Igal sügisel. Wales ules play. Seenile Rave eine pal. Skeer pele pal. Madu ja kirgas öine. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kaassaatejuht Maarja Vaino ning meie tänane külaline on kirjanik Meelis Friedenthal, kes kirjutas Näidendi Georg Friedrich Barrotist nimega vaim masinas. Kuulasime vahelat temaatilist muusikat, ehk siis Gunnar Grapsi palav valgus Marta Halide Jakovski esituses ja läheme sedasama valgustuse teemaga edasi. Juba sai natukene selliseid valgustuse, kuidas siis öelda, väärkasv ka mainitud, aga võib-olla see ongi see koht, kus siis peaks nüüd jätkama. Minul oli jah, tekkis kohe küsimus, et kui kant ja teisedki siin arvasid, et valgustuse ikkagi niisugune suurim positiivne roll on olnud inimese vabastamine nendest autoriteetide eestkoste all ja inimese ütleme niimoodi, et see inimese vabastamise protsess alguse valgustusega, teda hakati neid uusi vabadusi kogu aeg justkui andma, et me olemegi ju tegelikult võrreldes paarisaja aasta taguse ajaga juba väga vabad. Et isegi vahepeal on tekkinud eksistentsi alism, mis on leidnud endale isegi teatud sellise suure vabaduse ahistus tunde. Aga kas selle suure vabaduse, selle autoriteetide vabastamise niisugune väär näha või ka niisugune negatiivne ilming ei ole mitte see, et, et inimesed ei ole hakanud oma peaga mõtlema, ei ole hakanud kasutama seda mõistust ja ratsionaalsust. Nii nagu loodeti optimistlikult kuidagi konstruktiivselt, vaid vastupidi, see on kaasa toonud aina süveneva infantiilistumise, tegelikult ei ole toimunud mitte üles käiku, vaid inimese vaimu allakäik selle sellega, et on võetud need piirangud ära. Nojah, see on väga lai ja keeruline temaatika, millest on kirjutatud hulganisti raamatuid. Aga noh, ma kõigepealt ütleksin, et ma ei arva, et see, see vabaduse küsimus hakkas just valgustusega pihta, et, et noh, seda võib tahapoole viia ja noh, üheks oluliseks momendiks kindlasti võiks olla reformatsioon juba iseenesest, mis tähendas seda, et kogu aeg ju käivad need vabadus ja vastutus justkui koos ja formatsioonist alates protestantliku maades on siis leitud, et inimesel on endal vastutus oma siis hingeõndsuse eest, see tähendab, et ta peab ise selle kallal vaeva nägema, ise töötama ja selleks on tal vaja ligipääsuga nendele olus tekstidele. Ja põhimõtteliselt sellesama mõtteviisi jätk noh, nii-öelda laiendatud kujul avaldub valgustuses ja kui näiteks reformatsiooni saab vaadata teatud määral, kui siis pärast trükikunsti leiutamist võimalikuks saanud nähtust, sellepärast et noh, oluline ongi just see, et selle info võimalikult lai levitamine, kättesaadavaks tegemine, raamatut, mis ennem olid tohutult kallid, muutusid nüüd palju odavamaks, mitte ainult väga spetsialiseeritud grupid said endale lubada kihasena siis noh, valgustusest tegelikult sedasama protsess, et katsutakse leida võimalikud palju vahendeid, kuidas seda infot levitada, see hoogustub, tekivad ajakirjad ja noh, tõepoolest kuigi eks ole Konsata sest oli oli teatrikriitiline, siis ka teatrit kasutatakse meelsasti valgustusvahenditest näiteks poolt ja teised on leidnud, et see on just suurepärane valgustusvahend. Et, et see, see vabadus võikski siis võib-olla esiteks olla valikuvabadus, et meil on olemas hulk tekste või igasugust infot erineval moel. Ja meie vabadus on siis selle pinnalt oma seisukohad välja töötada. Ja noh, see ei ole mitte ainult vabadus, vaid ka kohustus ja Me peame olema kursis nende materjalidega ja siis selle kaudu looma enda arvamuse. Aga noh, kui jätta sellest välja ainult see vabadus omaenda seisukohti kujundada. Aga võta Eha, see kohustus olla tuttav nende tekstide, nende materjalidega siis tekibki paratamatult selline samase infantiilne maailmapilt selle pärast, et inimene kujundab oma arvamuse, leiab, et see arvamus on samaväärne ükskõik kelle teise arvamusega, tal ei ole vaja tutvuda eelnevate seisukohtadega eelnevalt kirjutatud tekstidega aidata, kujundab selle lihtsalt justkui nagu oma loomulikust mõistusest puutumata kui millegi ja võib-olla isegi tundes, et need ümbritsevad ekspertide arvamusel isegi võib-olla rikuvad või annavad talle mingisugust valeinformatsiooni põhjal ta ei saa oma arvamust nii hästi kujundada. Et võib-olla noh, see anti intellektualistlik oma arvamuse kujundamine on see noh, mis on, teatas praegusel hetkel nagu probleemiks kujunenud. Aga noh, see kindlasti ei ole valgustus arusaam sellest, kuidas peaks oma arvamust kujundama, sest noh, seda tausta tuleb seal juurde mõelda, et mis, mis tausta peale selline see mõte üldse nagu välja käidud. Sind kuulates tekib vägisi arusaam, et valgustus ongi selline 18. sajandi jõudeelu elavat aadli härrasmeest mõtlemismudel, mis Läks kohe käest ära, kui tekkis liigne teistele liigne sotsiaalne heaolu, kui ka need talupojad, kelle heaolu eest nad küll võitlesid lõpuks seda liiga palju kätte said ja arvasid, et nüüd on kõik lubatud ja vastutama ei pea millegi eest. Noh, jah, see on sama lugu iseenesest, ei juhtuks täpselt ju reformatsiooni ajal, et alguses seal öeldi, lugege kõik pühakirja hakati lugema pühakirja, sellest tekkis kohe suur jama, talupojad hakkasid ei tea, mida mõtlema, siis isegi lutad kohkus ära, ütles, et ärge ikkagi lugege kõik, et teeme sellise katekismuse, kus on siis välja nopitud asjad, mida tasuks siis kõigepealt lugeda, et noh, see oht on alati tee olemas. Ja noh, muidugi võib öelda, et valgustus on saanud täpselt sellisest situatsioonist alguse, nagu sa kirjeldasid. Et noh, see võibki öelda, et see on sellise ülikoolide omavahelise suhtluse või sinikirjade vabariik, mis siis juba siis 16. sajandi lõpus, seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ta kas siis välja kujunema ja nende isekeskis vahetatud mõtete tulemus on see ja valgustuses projekt oli või see optimistlik ettekujutus oli selline, et kui me suudame kõik, need teised, kes praegust ei ole selles meie ringis ka kuidagi sellesse ringi kaasata siis noh, oleks võimalik kõigiga täpselt samasugusel viisil kirjade teel suhelda, vestelda kivististest, maaguse omadus, tõst, vulkanismist väga huvitavatel teemadel, aga noh, nad lihtsalt ei tea praegust midagi, et aga kui me kuidagi suudaksime selle info nendeni viia, siis noh, oleks oleksid nad väga meeldivad vestluskaaslased ja just sellepärast ongi see nii-öelda see valgustus kui selline meediaprojekte, et võimalikult kaugele võimalikult erinevatele kihtidele seda infot edastada. Bosot räägib ka, et ka naistele, et nad, naised on ka võimelised tegelema täpselt nende samade küsimustega, et ei ole mingisugust takistust. Et väga impulsiivne, optimistlik inimesekäsitlus Kusjuures sellega seoses tuleb meelde, et aastaaru küll ei mäleta, aga just 18. sajandi keskel anti ju Inglismaal esimest korda naistele valimisõigus, mis küll mõni aasta hiljem jälle ära võeti, kuna parteidevahelises võitluses sai selgeks, et see eelistab nimelt toore, kuna nende naised, naised, kes on piisavalt haritud ja kes sina tsensusele vastavad. Aga see selleks, aga seda juttu kuulates meenus jällegi see, kui delfi kommentaarium avati ja siis vist oligi halslast lõi, kes hõiskas rõõmsalt või oli see keegi teine? Me oleme ka meeles, et see on Eesti kollektiivne aju, aga vaat mis välja tuli, et et kõik tõesti käib muudkui ringiratast. Aga jõuaks äkki selle juurde ka, et tänapäeva ühinenud Euroopa peab oma juuri valgustuseks. Leiab, et oma, et need juured on valgustuses või isegi minnakse nii kaugele, et võiks öelda, et see valgustus on justkui tänapäeva Euroopa usutunnistus samal ajal ega oled selles usutunnistuse sõnastuses, sest keegi täpselt kokku leppinud. Jah noh, eks ta vist kipubki jälle niimoodi olema, et see Euroopa liit võib ka olla näiteks Euroopa Liit, kuid tunne, et ta on mingisugune tunne või mingisugune häälestus, stan raske defineerida, aga noh, seal on mingisugune selline häälestus. Mis siis on leidnud väljenduse sellistes institutsioonides asjadest, mis meil siin parajasti on ja see häälestus on, tundub, olevat selline valgustusajastu päid, kosmopoliit näe, püütakse samas säilitada sellist rahvuslikku patriotismi nagu nende omavaheline teatav pinge, aga need mõlemad elemendid on justkui nagu väga olulised. Et noh, iseenesest on ju noh, valgustus on ka väga kosmopoliit, näeb projekt nii-öelda, sellepärast valgustad just vaatasid, et see ei kuulu mingisugusele ühele või teisele rahvale, vaid see peaks olema rahvaülene. Ja ka need rahvad, kes on jäänud välja sellest see Euroopa omavahelisest intellektuaalsest läbikäimisest näiteks nagu eestlased või lätlased, et ka neid haarata sinna ja näiteks ka Poirot oma kõnedes toob välja, kui oluline on just viia see 500 ka eestlase lätlaseni noh, näiteks räägib indiaanlastest ja nii, et kuidas eurooplased on käitunud väga halvasti indiaanlastega, kuidas eurooplased on Anastanud neid ja selles mõttes selline püüd haarata ka neid rahvaid, keda ennem tähele ei pannud. Siis nagu sinna sellesse projekti sisse. Mul tuleb meelde üks Tammsaare novell, kus üks arst üritab kinni püüda surnud inimese vaimu ja kaalub seda laipa seal ka nii ja naapidi enne ja pärast surma ja ja sinu näidend kannab pealkirja vaim masinas, et, et kuidagi see valgustuse jutt praegu viis mu mõtted ikkagi selleni, et tegelikult üks küsimus, mis, mis on ka ju praegu väga aktuaalne kogu selle, ükskõik, kas eurooplastega või millises nii-öelda arenenud maailmas on ikka seesama küsimus, et kas inimene on masin või, või on tal see vaim seal sees või see hing on sees. Et aina rohkem räägitakse ju sellest, et meie aju töötab nagu, nagu arvuti, eks ole, et vajutad kuhugi nupule ja reageerinud nii nagu vaja, et et mis sind ajendas seda pealkirja just nii panema ja, ja kuidas sulle tundub, et kas valgustus on inimest lähendanud masinale või, või vastupidi, on, on seda vaimu vabastanud? Nojah, SC vaimu ja keha või vaimu ja Mati omavaheline vastuolu vähemalt kaardist alates on suuresti teemaks kogu aeg. Ja valgustusele on tõepoolest ette heidetud, võtta on rohkem tähelepanu pööranud sellele mehaanikale, et valgustas üksnes metafoore, sageli on ka toodud väljas on kas masin või vapsik või midagi sellist mis on väga ohtlik, mis on prognoositav ja mis on ratsionaalne ja jah, et see on noh, selline võiks öelda, selline modernism või modernsus on, teatas selle valgustuse valgustusliku mõtlemise tagajärjed. Aga valgustusel oli samasse Paim, seda ei unustatud 100. Noh, mulle tundub, et sageli kirjeldatakse seda valgustusaega kui näiteks väga religioonivaenuliku või väga kriitilist religiooni suhtes. Et oldi kriitilised ametliku kiriku kui organisatsiooni suhtes, aga sellise religioosne maailma nägemine või selline vaimu olulisus oli üsna tähtsal kohal ja noh, iseenesest kõik need eksperimendid elektriga olidki noh, seotud sellega, et see mõeldud, kas see on kuidagi see vaim, millest Me räägime või millest on kogu aeg räägitud ja see ei olnud mitte selline elu, too passiivne elekter, mida meil praegust võtame, seda, kui täiesti toime asja unustame. Või õigemini ei unusta, vaid me ju omistada mitte mingisuguseid selliseid, see oli nagu üleloomulikke omadusi, siis valgustas näiteks elektriei olnud selline täiesti mundaalne või igapäevane asi, vaid selles, selles oli mingisugune see vaim näiteks sees ja selle kaudu otsiti äkki me saame vaimule ligi selle kaudu. Ja see vaim oligi siis nii seesama vaim, millega poeedid kirjutasid suuri luuletusi, millega prohvetid profateerisid ja noh, mida siis suudeti nende uute masinatega püüda mõõta. Sellepärast et valgustus ja üks iseloomulikke hüüdlauseid oli see, et mida ei saa mõõta, seda ei ole olemas, prooviti, prooviti mõõta, et oleks olemas lootuses suures lootuses ja see masin, mis on selle näidendi üks üks keskseid metafoore ongi seesama vaimupüüdmise masin, et katsudes vaim kätte saada, sest noh, palgati üks tegevus oli loomulikult ja ehitada füüsikalisi masinaid. Ja et siis see Tartu Ülikool Ülikoolihoonetekompleks on üks selline masin, mis üritab püüda vaimu seda enda sees hoida. Ja see seda vaimu, et kas me saame kuidagi seda mõõta, noh, praeguses sageli üritatakse vaimu mõõta mingisuguste tsiteeritavusega indeksite ka, et kas on tsiteeritud teadustööd, siis on sisenda vaimustav siis on oluline, siis tähendab midagi, aga kui mõõta ei saa, siis ei olegi olemas teda, et seal ei ole mingisugust Impact faktorit. Et noh, iseenesest seesama küsimus, et kuidas vaim kätte saada ja kuidas seda tunda, seda vaimu seal kohapeal, et kas see on, kas see on võimalik? Et noh, see, see võiks olla see masin, milles Poirot tahtis teha. No siis me jõuame saate lõpuks ikkagi sinnasamma tagasi, kust me alustasime. Et need valgustusaja küsimused kummitavad meid jätkuvast vaimunud jätkuvalt kuskil õhus. Nendele küsimustele peab iga põlvkond ise uusi vastuseid otsima. Ja ehk on siis suured valgustajad ja nende ja nende kõhklused meile sellel teel abiks. Aga meie saateaeg on nüüd otsas. Tänan kuulamast. Mina olen Peeter Helme, koos minuga oli stuudios ka saatejuht Maarja Vaino ning meie tänane saatekülaline kirjanik Meelis Friedenthal ja Meelise palvel sai lõpulooks valitud ka üks eks valgustusaja hitt-teoseid. Selleks on lugu, mis on tänapäeval tuntud vahest kui Euroopa hümne. Tegu on Ludwig van Beethoveni üheksanda sümfooniaAga, millele Friedrich Siller kirjutas sõnad ood rõõmule. Ja nüüd jääb see kõlama Laitsigi kevanthoussi orkestri ja kooride esituses kurtma asuri juhatusel kuulmiseni.