Kell on üheksa. Algab tund Bella pühapäevakoolis. Õpetaja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. No viimasel ajal on saatejuhi käest küsitud peaasjalikult muusikateemalist küsimust mitu-mitu korda. Saates katsetatud muusika kohta, et miks mängitakse viimasel ajal saates ainult transsi. Annan vastuse, lugu on nimelt selline, et nagu me väga hästi teame, et R2 programmis ei ole spetsiaalselt spetsialiseerunud saadete transile ja seetõttu kasutame siis ära pühapäevakooli võimaluse mängida oma pajatuste vahele muusikat, mille žanri määratlus on siis transja tekib siis taas jälle retooriline küsimus, et kuidas ja miks on siis säärane muutus tekkinud? Ma võin siinkohal öelda, et see muutus toimus üleöö ja saatejuhil on au, õnn ja rõõm teada ja tunda ja kaasa koostööd olnud teha filmilavastaja Triin ruumetiga ja Triinu käest, siis sai kunagi küsitud ja seda ta on ka avalikkuse ees väitnud, et tema armastatud žanr on trans. Ja ma ei olnud ennem transiga nii väga sina peal olnud ja selge. Nii kuulame, uurime, uurime asja. Totaalne muutus ja transon nüüd leidnud koha minu südamesse, et kui tulevikus r kahes on vaja teha saade transis, siis mina võiksin seal juhtoina rollis olla, et mul oli isegi valmis mõeldud niuke saate pealkiri võiks olla, et me usaldame transsi või siis ma olen transiseisundis. Nii, aga tänase teema juurde. Bella pühapäevakool jätkab täna traditsiooniga, kus siis pajatatakse nendest asjadest ja nähtustest, mis on meie jaoks nii tavalised ja igapäevased, et me sageli ei pööra nendele üldse tähelepanu. Meenub siinkohal saade kikudest, see on meie saate ajaloo nagu lähiminevik. Ja täna siis räägime lusikast, nii. Löpher Löfven saksa keeles. Spun inglise keeles, nii selges aitab Veiderdamisest. Nii, täna räägime söögiriistast nimega lusikas, lusikas on tõesti nii tavaline asi teda defineerida. Noh, selleks tuleb oma mõttekäigud väga abstraktseks mugandada. Niisiis, lusikas on üldjuhul söömisel kasutatav abivahend, millega üldjuhul tõstetakse suhu. Lisaks säärasele funktsioonile saab samasugust ülesannet teatud reservatsioonidega teostada ka kahvli ja, ja söögipulkadega ja minu pärast kas või näppudega. Ent lusika universaalsust tõestab tõik, et sellega on võimalik väga laia konsistentsi spektriga toitu süüa alates siis vedelast, toidust või minu pärast kas või vedelikus, kuni laustahke toidu nii välja need, kui teil on soov süüa mära lusikatäis näete lusikatäis jahu, siis selleks on kõige parem jahu viia suhu lusikaga palju. Nii. Nii on oluline mõista, et lusika defineerimisel ei saa piirduda vaid tema funktsiooniga tõsta toitu suhu. Aegade kulgedes on lusika otstarbe vägagi laienenud. Ja diferenseerunud ja ajaloolises plaanis läbi Euroopa elik vana maailma kontseptsiooni on lusikas ja muide ka nuga, äärmiselt vanad, söögiriistad kahvel muide seevastu muutus söögi riistaks alles keskaja lõpus. Siiski peab mainima, et kahvel oli osutusel küll ka enne keskaega, kuid siis oli selle riistaülesanne manipuleerida küpsetatavat toitu tema valmistamise ajal ning siis kutsuti sellist riista puutuseks tassi suud kahvlit, prae kahvliks. No elementaarne, et sellega siis surgiti liha või, või siis köögivilju, mida parajasti siis küpsetati. Ja olgu mainitud, et lusika kasutusele võtmise aeg pole kahjuks täpselt teada. Igatahes vanades kultuurides on ta täiesti tavaline asi olnud. Näiteks vanas Egiptuses valmistati lusikaid elevandiluust ja savist, aga ka puidust, kuigi seal maal oli puit, oli suhteliselt defitsiitne, kuid kindlasti mitte ei valmistatud tol ajal lusikaid. Veel metallist metallist lusikad ilmusid kasutusse siiski natuke aega hiljem ja seda vanas Kreekas ja Roomas ning olgu muuhulgas öeldud ka, et loomulikult ka vanas Hiinas tähelepanu, tähelepanu, me oleme alati mõelnud stereotüübina, et Hiinas on toidupulgad, söögipulgad ka vanas Hiinas ja kuni siiamaani tarvitatakse tegelikult ka lusikat. Nii materjalina oli siis kasutusel pronks ja hõbe, seda siis vanas Roomas ja Vanas-Kreekas. Ja teada on pronksist lusikad on tänapäeval söögiriistana täiesti kasutusest ära ja siin on oma kindel põhjus olemas, sest pronksi kui sulami koostises on vask ja pikas perspektiivis saame me siukse kroonilise vasemürgituse kume pronksist lusikaga, peaksime igapäevaselt toitma Sööma lusika kasutusele võtta. Milline on kahtlemata seotud asjaoluga, et leent üle kausiserva konsulteerides on oht suud põletada, noh loomulikult see leem peab olema siis noh, palav. Või nagu üldse. Nii ja lusikasse haaratud leen on aga tunduvalt hõlpsamini käideldav ja ka ja ka manipuleeritav ja lusikasse asetatud kuuma leeme peale on võimalik inimestel puhkuda, kuigi see ei pidavat väga viisakas komme olema. Nii, aga see selleks. Ja teadupärast on siis lusikas mõeldud, noh nagu ma juba rääkisin või nagu inimesed aru saavad vedelate või pool vedelate toitude nagu hautis supp või ka näiteks jäätis söömiseks. Kuid eri tüüpi lusikad, aga ka näiteks lusika ja kahvli risu siis on, noh, see on niisugune vulgaarne välja taga, ma ei oska paremat definitsiooni leida. Niisiis lusika ja kahvli ristsugutis on olulisel määral oma rolli mängimas toiduvalmistamise ning toiduaine tõstmisel ühest anumast teise. Lusika üks iseloomulikke omadusi on kumer osa ja sellesse kumerasse ossa paigutub toiduaine ning üldjuhul on lusika kumer osa ilma aukudeta. Nüüd tegelikult tuntakse ka ühte liiki lusikaid, millel on perforatsioon, paljud inimesed ei tea, mis asi perforatsioon ja see tähendab, et noh, et on augud sees. Ja tähelepanu tähele pannud. Need aukudega lusikad on niinimetatud absingi lusikad. Need on mõeldud suhkrut Ki lahustamiseks absingis. Läheb põnevaks, eks ole. Ja absimpis on teadupärast mõrkja maitsega Ps ja Essteedid ja snoobid ennekõike just 19. sajandi Prantsusmaad tahtsid absinti tuunida natukene paremaks, kusjuures oluline oli seejuures säilitades selle joogi kangus japsendid, lusika üks iseloomulikke omadusi oligi siis see ja praegu kaob Sindi lusikaid kasutusel. Kuulge, see on niisugune madaasjale, rõhutan Snobistlik. Söögiriist. Mõtteline läks segamini, aga jätkame aktsendi, lusikas on siis. Tema üks iseloomulikke omadusi on see, et tal puudub lusikale iseloomulik kumerus. Aga on olemas kärporatsevad ikkagi nimetatakse teda rusikaks. Nii räägiks nüüd edasi spetsiifilistest lusikatest ning nendele esitatud omadustest ja, ja ka tingimustest. Päris tavaline on kasutada toiduks. Noh, viimasel ajal kaaviari, vot kaaviari kasutame toiduks on aegade jooksul, ma pean eelkõige Eesti konteksti muutunud väga drastiliselt. Kujutleme kolm-nelikümmend aastat tagasi võeti kaaviari, kui siis ülimat delikatessi ja luksus siis tänapäeval kaaviari tarvitamine on üsna tavaline asi. Julgen öelda isegi igapäevases toitumises, mitte ainult pidupäeva toitudes. Nüüd. Kaaviari tõstmiseks mõeldud lusikale esitavad gurmaanid ühe üliolulise tingimuse. See lusikas võib olla küll valmistatud puidust või minugipärast kas või kullast, kuid kindlasti ei tohi see olla valmistatud hõbedast. Terve hulk toidueksperte ja vaatlejaid väidavad, et kokkupuude hõbedaga muudab kaaviari maitset. Siinkohal püstitub siis huvitav küsimus, mis on olnud vaidlusalune vaidlusalune teema. Pikka aega kasse kaaviari lusikas võib nagu üldse olla valmistatud metallist ja metallist kaaviari. Lusikate pooldajate argument on säärane, et paljudel juhtudel on kaaviari kokkupuudet metalliga suhteliselt keeruline pida sest paljudel juhtudel pakendatakse kaaviar ju metallist Taarasse konservikarp näiteks palun väga. Ja see või. Ja seega võib oletada. Klaasist pakendamisanumas on kaaviar, õigemini pakendatud anuma nagu soositum anum, sest see ei anna mingit maitset. Miksugusest Kaaverist täna palju räägime, sest meie saadete ajalugu on näidanud, et me mitte isegi kodus, noh, saatejuht ja saatekülalised ei söö kaaviari vaid Me sööme kaaviari sõna otseses mõttes, ütles siin raadio stuudios. Teeks nüüd esimese muusikalise pausi ja siis räägime edasi sellest, millest me edasi räägime. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Et vältida muusikalise vahetunni anonüümsust paar lausekese ka artistist, õigemini artistidest, kes esinesid. Tegemist oli siis sihukese kooslusega, mis ühendab endas transi legendi, kosmik Keit ja Austraalia pärit Toluga ülisarmantselt lauljatari Emma Hewitt. See ei ole muide ainukene gaasia koosneb nii, aga nüüd tagasi lusikate manus. Minu jaoks on hämmastav, et tegelikult, et on muna või konkreetselt keedetud muna söömiseks olemas. Eraldi lusikat, tavaline inimene võtab sellesama teelusika, millega ta just suhkrut sulatas, teetassis ja sellega ka keedetud muna Justi muna peekrisse asetatud, kellel parajasti muna peeglite üle võtab muna näpu vahele, koksab selle koore, siis katki, hakkab lusikaga sööma. Nüüd. Mida ütlevad eksperdid ja vaatlejad sellise lusikatüübi kohta nagu munalusikas. Lugu on nimelt selles, et muna sisaldab teatud hulgal väävlit. Ja kuna väävel on altis reageerima hõbedaga, siis muna lusika valmistamine hõbedast ei tule kõne allagi. Siiski on muna lusikate valmistamisel kasutusel hõbe. Midagi midagi ei ole selle kohta nagu öelda, kuid eeldusel, et munaga kokkupuutuv pind peab olema kullatud. Niisiis munalusikas, kui ta hõbedast ja näete, et lusika osase kumer osa on nagu kollakas tooni eeliksis kullatud, siis võib oletada, et tegemist on siukse noobli munalusikaga. Nüüd teadupärast ja siin on seletus ka olema, teadupärast kuld väävliga ei reageeri ja siig, et siis ka noh, arusaadav seletus ja selgitus. Mul on üsna vähetuntud niinimetatud prantsuse kastmelusikas ja ma arvan, et seda meie Eesti inimesed ka tegelikult suhteliselt vähe teavad. Kui nad juhuslikult ei ole toitlustamisega ja restoranikultuuriga seotud inimesed selline niinimetatud prantsuse kastmelusikas on väga sarnane magustoidulusikaga, seda peaasjalikult suuruse tähenduses lusika see osa, kuhu siis läheb siis see võib peaks tegelikult mahutuma vedelik või see toiduaine, mida me siis oleme valmis manustama suu kaudu. Eriliseks teeb selle lusika just nimelt see kumer osale kumeruse osa ja see on olulisel määral vähem kumer kui näiteks supi, tee või magustoidu lusikas ning lisaks veel on kumer osa õhem kui juba mainitud lusikatüüpide, niisiis teesuppi ja magustoidu lusikas. Veel üks oluline ja tüüpiline detail, mis iseloomustab prantsuse kastme lusikat. Lusika kumeral osal on üks iseloomulik samm. Üldjuhul on see sakk tehtud siis lusika, kui me vaatame lusikat nii-öelda pealtvaates, siis kumer sakk jääb lusika paremasse alumisse nurka see kumer osa, kus pähab siis vedelik ära mahutuma, mille jaoks see on see sakk hõlbustab kastmest rasvaine välja nuristamist ja seda juhul, kui kastme nautija mingitel põhjustel rasvainet ei soovi, konsoneerida sellest kastmest nüüd prantsuse kastme lusika kasutusele. Ja on täpselt teada, see mees oli René Lassie ning ta tuli säärase lusika kasutamise ideele 1950. aastal. Algul oli prantsuse kastmelusikas kasutusel vaid Prantsusmaal ja seda siis peaasjalikult tipprestoranides. See oli väga populariteetia ja noh, julgen öelda, gurmaanid võtsid sellise uuenduse kiiresti omaks. Praegu aga on prantslase kastmelusikas kasutusel väga mitmetes ja tasemega restoranides üle kogu maailma, et kallid kuulajad, kui teil on nüüd lähipäevil või täna pühapäev ees ootamas käit näiteks glooria restorani siis palun tellige endale säärade roog, kus on kaste. Ja tellige siis ja juhtige ettekandja või kelneri tähelepanu ka sellele, et oleks vaja prantsuse kastme lusikat. Vaadake, kuidas reageeritakse teie tagasihoidlikule soovile. Nüüd jätkame siis edasi lusikatüüpide kirjeldamisega ja minu jaoks, kui ma seda saadet ette valmistasin, oli suur suur üllatus, et on olemas niinimetatud Greifruudi lusikas. No nagu nimigi ütleb, on säärane toiduriist mõeldud Grayfruudi söömiseks, aga muide, sellega on suurepärane süüa, kiivid melonit ja loomulikult ka teisi tsitrus sellisi. Misson, greif rudi, lusika kõige tähtsamaks tunnuseks. See on pisikesi saehambaid meenutav lusikat tipp ja taoline konstruktsioon võimaldab edu kalt süüa Greifroidi kasulikku osa seda kõige mahlasemad osa, noh nagu rahvakeeles öeldakse üle grey pruudi osa, ehk see vatiosa jääb siis tänu nende sakkidele sinna greif ruut alles ja kasulik osa siis roogitakse loomulikult söja abiga lusikasse. Nii et taoline konstruktsioon võimaldab Süüa Greif rudi kasulikku osa ning jäta rämps söömata. Minu jaoks, lugupeetud raadiokuulajad, on väga oluline, et tuleb eraldada rämpsspordist. Nii on ka greif rudi söömine nii jäätisekahvel ei, ma ei eksinud jäätisekahvel, see on tõlgitud inglise keelest, aga tegelikult on tegemist Söögiriistaga, mis väliselt meenutab pigem lusikat. Aga miks sa kahvli nime all on, sellest me saame nüüd kohe ka teada. Niisiis jäätisekahvel on lusika ja kahvli vahepealne söögiriist ning omab teatud sarnasusi, muide tähelepanu tähelepanu juba kirjeldatud Tod Greifruudi lusikaga, kuid sellel riistal on tipus tavapärasele kahvlile iseloomulikumad Orad. Et need on sellised. Kui, kui greif rudi lusikaga oli sihukene sakiline tagasihoidlikud saki, siis need Orad, jäätiselusikaalune ikkagi juba päris arvestatavad ja korralikud Orad või nagu üldse nii disainilt kuulub siis jäätisekahvel pigem lusikate territooriumile. Nii vähemalt ütlevad eksperdid ja, ja, ja vaatlejad ja see võimaldab. No korralik jäätis peab olema korralikult külmutatud ja söödud, kui peaks olema ülioluline. Et me saame seda jäätis siis võimalikult külmalt süüa, aga selleks, et me suuremas massiivsemas tükisele ampsu jäätist kätte saame, selleks on siis vaja, et selle lusikaga oleks siis nagu kahvlisarnane moodustis otsas ja tavalise lusikaga proovime siis samades tingimustes jäätis süüa, siis ilmneb, et seal natuke tülikas, ent ometigi mitte võimatu. See selleks. Räägime nüüd ühest lusikatüübist, mis kaasaegses kontekstis julgen väita, on siuke reliktne. See on soolalusikas ja soolalusikas on mõeldud keedusoola lisamiseks juba siis serveeritud, et toidule, et inimene, kes konkreetselt tahab, siis ütleb, et toit on mage, paneb juurde soola. Nüüd tegemist on siis miniatuurse lusika, kas, mis on sageli väga kunstipäraselt disainitud, ütleme niimoodi, et soolalusikat epopöa on kaasaegsest kaasaegset konteksti arvestades juba ajalugu, kauge ajalugu. Nii. Ja ja soolalusikas on siis kusagil viis kuni seitse sentimeetrit kõiges pikk ja ja see soolahaaramise, õigemini kumeruse osa kusagil diameetriga 1,5, Kuniga kaks sentimeetrit ja niisugune pisikene nüüd nagu ma poole lausega juba mainis, on kaasajal soolalusikas oma väärikat kohta lusikat territooriumil minetamas või juba minetanud nüüd soola. Lisamine toidule, kaasaegses kontekstis sellega sellega on nüüd lugu niimoodi kaasajal käib arvestades hügieeninõudeid ja arvestades sellega, et soola ka terve rida omadusi, et sool serveeritakse maitseainete sihukeses sektoris laual kinnises nõus, millel on siis noh, eemaldatav või, või, või, või siis kate ja sealt siis sool välja raputatakse ja toidule lisatakse, pärast tuleb sissenõuga sulgeda. Nüüd. Küsimus on selles, miks soolalusikat või lahtist soola enam ei tarvitata. Kaks aspekti on siin soolt, paak kub, ehk siis läheb nii-öelda poolkivistunud olekusse pikas perspektiivis, kui ta õhu käes on, sest õhus on ju õhuniiskus ja õhuniiskusele soola paakumise katkiigib. Ning teiseks sool lahtises nõus kogub endasse nii tolmu. Sinna võivad sattuda toiduosakesed, et ja, ja need inimesed, kes söögilauas käituda ei oska, mõnikord poetavad näiteks tükikese närimiskummi sinna lahtise soolatoosi. Ja seetõttu juttu on säärane soolaekspositsioon oma aja ära elanud. Nii räägime veel, samuti on minetanud oma kuudsuse sinepilusikas. Millega siis ammutad? Ta ammutatakse lahtisest anumast sinepit, siin on hoopis muu pragmaatiline lähenemine. Miks sinepilusikas on nagu soola lusikaski muutunud reliktseks ehk ajalooliseks sinep kaotab lahtises anumas peaaegu kõik oma tähtsad iseloomulikud omadused ja ajal, mil oli sinepilusikas veel kasutuses, tuli hoolikalt valida materjal, millest taolist lusikat valmistada. Ja tuleb rõhutada, et välistatud olid enamuses aktiivsetest metallidest valmistatud lusikat sest sinepipasta valmistamiseks kasutatakse teadupärast äädikat, mis on happe. Ja mis on teadupärast väga pikas perspektiivis üsnagi altis reageerima igasugustele metallnõu, igasuguste metallidega. Ja niipalju siis nii palju siis mõningaid näiteid erilistest lusikatest, kusjuures jah, sinepi. Nii-öelda eksponeerimine toidulaual toimub ka märksa hügieenilisi mas tähenduses, et üldjuhul on siis välja pakkuda originaalpakend, kus siis sinep toidule lisatakse, nii et need inimesed, kes siis kusagilt antikvariaadist jah, antikvariaadist, leivad, kus sinepi või siis soolalusika ja sinepi konkreetse toosi või siis soolatoosid lahtise soolatoosi, siis peab arvestama sellega, et see on siis toitlustamise kultuuriajalugu teeme väikese muusikalise pausi ja siis räägime juba kõige tavalisemate lusikatest. Wella pühapäevakooli õpetajaks Igor Maasik. Istuge käe lauale. Nonii nüüd peaks rääkima kõige tavalisemate lusikatesse, olgu ette rutates öeldud, et tänasesse saatesse ei mahu Gide lusikate üksikasjalik kirjeldus. Nüüd räägiks supilusika definitsioonist ja supilusika. Definitsioon on õigupoolest. Arvestades üldisi standardeid siiski väga hägune tundub tundub kummaline, aga nii see on, seletame lahti. Nüüd järgmise saatelõigu mõistmiseks on elementaarne inglise keele oskus ülioluline. Nimelt inglise keeles lusi kasvõi inglisekeelses leksikas eksisteerib kaks definitsiooni on supilusikas ja otsetõlkes treibal spoon laualusikas ja see on väga sihuke ligadi-logadi tõlge, aga supilusikas nagu oletada võib, on mõeldud siis supi söömiseks ja inglise keeles on tal noh, üheselt mõistetav definitsioon. Spoon siiski peab möönma tõika, et supilusikas võib tähendada nii Hiinamal kasutatavat keraamilist, pisikest lusikat kui ka niinimetatud briti supilusikat. Milline on siis briti supilusikas kõige lihtsam, kuigi mitte üheselt interpreteeritud tähendus on selline. Säärane lusikas, eelik briti supilusikas on enam-vähem sama, mida meie mõistame magustoidu, lusikas või mõeldud tarkade sertuusikast, kuid britti pidusid kas peab olema pisut sügavama kumerusega. Ja vahemärkusena olgu lisatud, tehakse vahet ka klassikalise supilusika ja püreesupilusika ja viimane on lühema varrega kui, kui, siis nii-öelda klassikaline briti supilusikas. Mis on aga Cheibal spoon, mida me sageli korrektselt interpreteerimine, kui supilusikat tee peal spoon on suur supilusikas, mida sageli kasutatakse toidu serveerimisel ja mõnedes maailmapunktides aga maldakse tee põlespunja all meile teada-tuntud harjumuspärast supilusikat. Asja teeb veelgi keerulisemaks ja segasemaks asjaolu, et piirkonniti on supilusika Tartne maht pisut erinev, toome näiteid Ameerikas teiba spoon endasse mahutama 14,8 milliliitrit vedelikku arvestatuna veesse või nagu üldse vesi Suurbritannias 15 milliliitrit ja tähelepanu tähelepanu Austraalias 20 milliliitrit. Tekib küsimus, miks ma nämmutandei põlspuuni teemal, aga lugu on nimelt selles They spoon ehk meie tähenduse supilusikas on kujunenud kokanduses ka mõõtühikuks ning kui me valmistame toitu tuur Lääne retseptide järgi peame endale selgeks tegema retsepti päritolumaa, et siis arvestada teibel spuudi mahtu. Me ei, mõttearenduse kohaselt pole ülioluline USA või Suurbritannia spooni mahu erinevus kui näiteks juba mainitud riikide ja Austraalia spooni mahu erinevus. Kõige tähtsam on see, et lusikamahu identifitseerimiseks kasutatakse meeter mõõdustiku. See on enam-vähem sama, mis tellida suur hamburger juustuga Ameerikas või siis Pariisis ühes kohas või no Pariisis ja ühes kohas tuleb siis öelda Rojaal vist siis ja teises kohas läbiigmäkk. Retseptides kohtame nii lääne kui ka kohalike retseptide puhul pean silmas mõõtühikut teelusikatäis, see on siiski mahulises mõttes umbes viis milliliitrit ja õnneks pole teelusikatäis, kui mõõduühik, nii keeruliselt difedel defineeritav kui vaatluse all olnut ei põls puul. Kulinaarias kasutatakse või kulinaaria kasutusel mõõtühik teelusikatäis pole läbi aegade kulgemise olnud tegelikult konstantne suurus. 18. sajandi alguses. Mill D kui jook oli kallisel suhteliselt haruldane jook oliga teelusikas mahulisel tähenduses. Väiksema mahuga. Ja olukord muutus 18. sajandi kolmekümnendatel aastatel, mil tee hind langes, mis omakorda tõi kaasa teetassi agaga teelusikamahu vähenemise ja Remargina taha lisada, et kasutusel on säärased rusikad kui mõõtevahendit, mida teatakse mõõdus pluusikate mõiste järgi ja mõõt rusikate komplekt, see on eriti vajalik tingimustes, kus siis puudub võimalus kaaluda. Siinkohal on põhjust märkida veel ühte lusikate funktsiooni. Väljaspool kulinaaria ja toitlustamise konteksti on lusikas väga mitmes väga mitmetes sfäärides kandnud olulist rolli. Ja peaasjalikult pole siiani kaotanud oma akuutsust suveniirlusikas. Säärasel rusikal on, nagu me teame, dekoratiivne funktsioon ning taolisi lusikaid valmistatakse väga mitmesugustest materjalidest ja sageli annab lusika kujundamisel kasutatud graafiline kirjamärkide või mustrite kogum märg. Sellest, millise piirkonna või sündmusega on antud lusika puhul tegemist ja teoreetiliselt on võimalik sellise lusikaga süüa, kuid saame sageli niimoodi ei tehta. Rääkides nüüd ühest konkreetsest materjalist, nimelt puidust, siis puulusikas on läbi aegade väga mitmes kontekstis kasutust leidnud ja puulusikas on toiduvalmistamise väga kaalukat rolli omanud läbi aegade ja ei ole oma kutsus ka ta kaotanud esimene juhuslik näide, moosi või tarretise valmistamine väljas pool kulinaaria on puidus, lusikas olnud ennekõike. No Inglismaal ma Inglismaa juurde Inglismaal kingituse rolli täitmisel. Kaalukas, väga kaalukas kingitus puulusikas kingitakse sel puhul, kui mingis tähenduses näites võistlusmoment on juures, on keegi jäänud viimasele kohale. See on väga sümboolne kingitus. Ja veel puulusikaid kasutatakse ka muusikainstrumendina heli tekitatakse siis ühe lusikaga vastu teist trumm, võimaldades seega helivõngete tekitamise seisukohalt üsnagi kastan jettide mängutehnik aga sarnane. Ja peamiselt on lusikad muusikainstrumendina kasutusel folkmuusikas nii Kreekas, Venemaal, Türgis kui ka muide muide üllatus-üllatus, angloameerikalik, kus keskkonnas on ilmne, et tänases saates ei jõua kõiki lusikaga seotud asjaolusid lahtisele, seda küll, aga tahaks tuua esile mõned avatumat lusikat. Näited number üks, spetsiaalne lusikas tee sõkaldest kokku korjamiseks joogipinnalt on olemas ja see ongi erandlik lusikasse seda on, põhjast on perforeeritud Armulusikas ka selline lusikas on olemas, mu kallid kuulajad, lusikas, mida kingiti romantilistel. Nii meelusikas tähelepanu, tähelepanu, kallid kuulajad, söögiriist, mis kõige vähem meenutab meile lusikat oma kuju poolest, kuid mis on ilma igasuguse reservatsiooni detad meevõtmiseks potist ja suhu aset tamiseks. Nüüd kõrvalusikas on ka väga huvitav lusikas, selle riistapuu ülesandeks oli liigse kõrvavaigu eemaldamine kõrvast ja see on samuti preliktses kontekstis kasutuse ja ei saa siin veel jätta mainimata, et on olemas ka kokaiini lusikas, see lusikake, millelt siis manustatakse kokaiini. See on küll rohkem sihuke snoobida aksessuaar, kuid laialt viljeldav manustamisviis, ma ei propageeri siin narkomaaniat, toon välja ainult lusikat, kurioossed küljed. Nõnda head kuulajad. Meid. Või meie saadet jääb lõpetama jälle sulist rääns muusika. Me kohtume nädala pärast, aga siis oli juba uus muusika ja uued teemad.