Ma loodan, et sa viskasid nätsu ära nüüd, et meie kuulajad ei pea kuulama, kuidas sa mälud seda kogu aeg siin. Ma neelasin alla selle lihtsalt, et kui ma räägin kõhuga, siis on ikkagi kuulda. Tere, minu nimi on Ivo Cruztok, tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet, papp. Kultu ris. Kunagi, kui me seda saadet minu elutoas seal tegime, nüüd see tundub juba nii kaua aega tagasi, et kuidagi nagu kunagi ammu-ammu eelmistel kümnenditel natuke nagu sellest hakkab saama mingi refrään juba meie saates. Nii nagu Tais oli see Nizbonsaim, andke jah, et võib alati juhtuda sinu elutoas, alati siis olid, omades olid omad asjad ja ma mäletan, et kui sa neid selliseid imelikke vahesid nende silpide vahele tegid selles meie saate nimes, siis ma kui ma seda saadet lõikasin, siis mul oli selline automaatne algoritm, mis lihtsalt nagu võttis kõiksugused, need pausid, aga ma ütlesin, et milline maksimaalne pausi pikkus. Ja siis ta lihtsalt lõikas selle lõikes nagu ära tekkinud kõik lühemaks ja siis alati ma pidin nagu panema neid pause tagasi nagu kuidagi püüdma hiljem luua siukest loomulikkust tagasi sellesse sellesse värki. Ma ei tea, miks ma sellest, ehkki ma hakkasin seal üldse nii, nii huvitav või oluline, aga ma arvan, et su elutuba igatseb meid. Ma arvan, et ta saadab meile mingeid sõnumeid. Ta sunnib meid rääkima iga kord natukene temast ka lootuses, et ühel päeval me naaseme. Mina käin seal päris tihti siiski selles suhtes, aga kiiska räägib sinuga. Ma arvan, et sa tahad meid meid korraga sinna enda sisse kõlada, seal pole mul ammu külas käinud ja et võib-olla tõesti see refrään kaob siis ära, kui kui me kord jälle taas seal kokku saama. See on jah, see on ilus mõte. Kui taevast ei ole olemas ega põrgut, siis vähemalt on sinu elutuba. Ja tead, ma läksin üks õhtu nüüd oma elutoast välja ja see on selline hästi mõnus sujuv üleminek ja käisin vaatamas filmi Thor Ragnarok aha oled sa kuulnud sellisest ja ma nägin selle filmi treilerit ja mulle tundus, et ma veidi nagu ei viitsiks vaadata, seda on sest et seda retro fetish, siit on igal pool küllaga, nii palju olnud küllaga, nii palju olnud. Nonii võib ka rääkida jah, okei, ma rääkisin nii, et, et kuidagi ei tundunud nagu värske enam justkui tundus selline selline nagu ära leierdatud värk, et jälle mingisugune 80. teema, LM mingid laserid, jälle mingid siuksed hirmul Peanäit, draiver ja muu selline, et miski selles tundus sünteetiline või kuidagi hingetu. Aga saatori heli võib olla sellise süntesaator, mis mõjus sünteetiliselt, jah, kui sa nii ütled. Aga see oli ainult selline väga pealiskaudne esmaemotsioon lihtsalt mingisuguse treileri klipi põhjal. Ega ma tegelikult ju ära ei ütleks, kui keegi mind kutsuks vaatama seda või noh, ma ei tea, miks sa mind ei kutsunud, sellest me võime eraldi rääkida. Meil aga räägi sageli leitnant, selles suhteliselt Sa ei olnud, ma ei olnud oodatud. Aga story of life, aga jätka. Aga selles suhtes Till film oli väga hea. Mina olen Marveli filme juba juba pikka aega nagu vaadanud ja mulle üldiselt meeldivad, sest nagu me ka siin saates olema mitu korda rääkinud, siis mina vaatan filme peamiselt meelelahutuse kättesaamiseks, et nad ongi minu jaoks erinevalt kogu ülejäänud inimkonnast. Mõned inimesed justkui nagu vaatavad natukene alla sellele, kui sa käid filme. Ja kui seal väljas on veel külm, et kui oli nagu, kui oli, kui see lahutas meelt, siis järelikult oli rämps. Võib-olla mõni mõtleb ka nii, ma ei tea. Mina käisin puhtalt nagu mõtlesin, et oh jälle niisugune mõnus koomiksifilm, eks ole. Ja küllaltki õnnelikul kombel ma olin unustanud ära nii selle, mis tegelased on selle filmi plakatil, kuigi ma kõnnin iga hommik kinost Kosmos mööda, kus plakalt suurelt üleval on ja olin õnneks unustanud ära fakti, et vaatasin seda treilerit, nii et kõik kõik tegelased ja kõik nagu asjad, mis seal filmis juhtusid olid, minu jaoks on kasti uued ja mulle õudselt meeldis see nüüd püüangi. Edaspidi ma mõtlen, et kui ma vähegi suudan, et siis ma neid treilereid üldse ei vaata. Sellepärast et tegelikult, kui ma nüüd hiljem vaatasin seda treilerit ja kui ma üldse mõtlesin, et mida ma ootasin siis uuest filmist, siis tegelikult ega ma, ega ma nagu väga midagi oodanudki, sest toori filmid on kõik nagu seni täitsa toredad olnud ja kõik need Marveli, need ma ei tea, kes seal on tehtud, need on mulle meeldinud. Mõtlesin, et ma lähen vaatan selle ka ära, sest vara varem on nagu päris tore olnud. Aga üllataval kombel ma hakkasin vaatama, et oi, et see film on seal meeletult häid nagu hinnanguid või kui vaadata, mis on, Rotterdami eitas, eks ole, et siis ta oli seal mingi 97 98 protsenti pross või mingi sihuke absurdselt kõrge arv mingisuguse koomiksifilmi kohta. Ja, ja siis ta hakkas mulle nagu väga huvi pakkuma ja tõesti oli kihvt film, aga samas nagu sa ütlesidki, ta oli nagu tõsine niisugune 80.-te fetiš värk, et ma ei tea, see nüüd juba juba ikkagi tegelikult päris pikk ka aega üleval olnud, et see, see 80.-te see et 80.-te jälle popp on kuidagi nagu sellised kõigepealt mingist alternatiivkultuurist asjast kuidagi jälle nagu tagasi tulnud. Ma mäletan, vahepeal oli selline film nagu kang Firuri, milleks rootslane oma garaažis koos sõpradega tegija, mingi sellele koguti veel kickstarteri raha. Ja vot see oli nagu selline selline noh, nagu 80.-te fetišeerima, et sinna oli nagu lisaks sellele, et see kõik oli selline tume ja, ja laserite värkidega oli sinna juurde pandud veel sellised nagu VHS-ilt vaatamise efektitud vahepeal pilt natuke venitada tas ja sahises ja, ja seal oli David Hasselhoff. Et noh, kui juba, eks ole, et kogu värgiga et, et see nüüd kuidagi niimoodi jõudnud nagu igale poole 180 teemas on mulle nii kuidagi veider. Sest ma arvan, et see on nagu minu kõnetamiseks loodud või justkui nagu seda kultuuri nüüd täna seda nii-öelda mainstream kultuuri loovad need inimesed, kes on meievanused, sest nad nagu inimesed, kes on ise kaheksakümnendatel sündinud ja kuidagi taasloovad oma võib-olla meist natuke veel vanemad taasloovad seda aega, millal nad olid, eks ole, lapsed et ma ei tea, võimalik, ma ei tea, kas seal on mingi sihuke kapitalistlik kuri onu lööb, trummeldab oma sõrmeotsi kokku, niimoodi kavalalt oma kabinetis mõtleb, mida nendele lastele veel maha müüa. Et ma ei tea, kas sellest see mõte idanema hakkab, et see müüks hästi, sest et praegu on ju nii palju kaheksakümnendatel sündinud inimesi, kes on jõudnud maksu jõulisesse ikka ja nii edasi. Ma ei tea, ma arvan, et see nostalgia on päriselt ehed, et see see ajastu fetiseerimine tuleb südamest ikkagi, see on seotud ikkagi fändlusega ja, ja siis need rahamõtted tulevad hiljem. Ma lihtsalt arvan, nii nagu me tegelikult räägin millestki nii tundepõhiselt praegu, et ma ei tea isegi, kas on mõtet rääkida, aga üks asi, mis ma olen nagu mõelnud selle kõige kohta on mul seostub näiteks enne enne veel sellest, et ma mäletan, et kui ma Fait klubi staar vaatasin Faid Klaadi DVD pealt, nii et Edward Norton ja režissöör et nagu kõik rääkisid, siis samal ajal on ju seda ühesõnaga kommentaariga näitlejate kommentaariga, vaatasin selle filmi läbi, kunagisi server rääkis seda, kuidas Nad olid ise jube elevil selle stseeni pärast, kus kaks peategelast, keda kehastavad siis kitt ja Norn kõnnivad öösel mööda tänavat ja kurikaga löövad siis autodel aknaid, siis neid tulesid, eks ole. Ja, ja Eduard oli väga elevile, et nad said lõhkuda ära ka selle uue Volkswagen golfil, mis oli 90.-te lõpus siis uus ümberdisainitud Volkswagen golfipõrnikas. Golfipõrnikas seda ei ole, ma ei tea autodest midagi. Volkswagen, minu jaoks Volkswagen, golf. Ei, need on kohe kaks täiesti mudelit, kui ma olin väike, siis mu naabermaja sõbra isal olid ainult Volkswagen neid kogu aeg ja siis ikka juhtumisi golfi ja siis mu peas on väiksest saadik läinud Volkswagen golf, et need on nagu eraldamatud, et Volkswagen alati golf ja siis ta tal on mingi kujuga, aga Volkswagen sai alguse ikkagi põrnikast ja, ja põrnikas on kohe täiesti eraldi automudel, mis tõesti mingil hetkel disainiti ümber olema natuke suurem ja, ja sellisem. Ma ei tea, modernsem Nonii see sai nüüd selgeks igal juhul edu. Oli väga-väga elevil, et ta sai lõhkuda ära kurikaga selle ümber disainitud Volkswagen. Ma tahtsin öelda jälle golfi, aga põrnika esituled, sest et ütlesite, et ta näeb selles sellist oma vanemate põlvkonna rõhuvat. Et pealetükkivad plaani müüa uuele põlvkonnale oma nostalgiat justkui uues kuues pähe kuidagi hõõruda neile näkku nagu mingit, et oma sellist, oma fetish, mingit oma oma ajastu hõngu, samas kui tegelikult tuleks lasta uutel põlvkondadel luua oma disaine oma elu ise. Ühesõnaga nagu mõtles jube kaugele nagu sellest kõigest. Mulle tundus natuke inglise keeles, öeldakse Farfect. Aga samas, ma ei tea, ma ei tea, tema, ma ei tea, edu nii lapsepõlvest midagi, ma ei tea, mis võitlus, et tal on olnud oma vanematega ja omavahel vanemate põlvkonnaga nendalised, tema nägi seal ikkagi mingit sellist pilti, et ta nägi seal tonti ja ta nägi, et see stseen justkui sümboliseeris seda, mida Faid Klabile üldse sümboliseerib ehk siukest põlvkondadevahelist hõõrumist ja seda, kuidas. Generatsioon X on siis selline nagu ilma isadeta põlvkond või mingi niisugune nagu kõrvale heidetud põlvkond, kes kellel kästakse suureks kasvada, aga kellel, kellele tegelikult ei parandata mingisugust maailma, mille nimel tasub elada või pingutada. See on tegelikult hästi huvitav mõte, just see, et noh, et, et me peaksime laskma tegelikult põlvkondadel rahus oma oma identiteeti luua ja ja see on nagu selles suhtes huvitavat, et mina olen alati olnud selline väga nostalgiakeskne inimene, isegi nostalgiline asjade kohta või ütleme noh, see ei ole nagu päris nostalgiaga, et ma nagu armastan pigem siukseid vanemat asja. Kui ma olin ise teismeline, siis ma kuulasin pigem niisugust 70.-te 80.-te muusikat ja ja noh, armastus on niisugune rokivend ja, ja noh, ütleme tänagi ma tegelikult tunnen iga kord, kui tuleb jälle välja mingisugune, mis nad nüüd on olnud viimasel ajal need Nintendo, need klassicationid, eks ole, nii sellest messist kui siis super Nintendo, sest et need nagu tõmbavad mind õudsalt vanade nende telekamängude mängimine tõmbab mind õudsalt ja noh, kui, kui mul oleks kuskilt väga lihtne vaadata tänapäeval kas Mäkiverit või näit treilerit või midagi sellist, siis ma ilmselt teeks ka seda, et noh, tegelikult mingite nende asjadega mul on, eks ole, oma nostalgia. Aga noh, kindlasti kolmeteistaastasena ma ei kuulanud, et 80.-te metalit, sellepärast et mul on endal mingi nostalgia, vaid ma mind nagu tõmbas pigem selle selle vanema poole ja praegugi, kui on tulnud see uus 80.-te laine noh, mingil hetkel ma isegi nagu täitsa Yalestasin, sellist nagu ma ei tea, niisugust 80.-te süntesaatori saundi ja nüüdse jällegi kuidagi tõmbab mind isegi nii palju, et ma olen mingisugust 80.-te kaheksakümnendaist inspireeritud Silds Vaivi hakanud nagu kuulama täitsa kohe tihti ja meelsasti. Ja siin mul nüüd selle artistinimi ei ole meeles, et kui Helene Vetik Meil külal külas oli ta aasta disainer Aalto disainer Helene Vetik, meie popkulturistid erikorrespondent, kes väisab meie stuudiot aeg-ajalt tema siis lasi meile sellist artisti nagu hunnik box kes oli võtnud Justin Bieberi lugudel, et ainult selle vokaali raja ja ehitanud sinna ümber oma väga-väga nostalgiast nõretav 80.-te sündi, saundiga muusikat ka maastikud ja täpselt eks ole, ja see ongi ju tegelikult on sihuke veider fetišeerimine seal nagu kuidagi selle selle kultuuri nagu taasloomine täna, kuigi võib-olla meil just vastupidi olekski vaja vaadata edasi ja vaadata selle peale, et mis tänapäeva noortele korda läheb ja kuidas nad oma kultuuri loovad ja see ju see kuidagi toimub hoopis teistmoodi, palju huvitavamalt, et et noh ma ei tea, see on see, see Snapchati ja Instagrami ja nende videode ja Youtube'i nagu kultuur. Ja noh, eks eks seegi ole ju väga tugevalt mõjutatud vanadest asjadest ja 80.-test ja kui ma mõtlen nagu puhtalt kas või ainult fotode peale, et kui ma nagu analüüsin seda, et millised fotod, töötlused on tänapäeval moes, noh see ongi kõik need Instagrami filtrid, asjad, need on tehtud nii, et nüüd nagu näeksid välja vanemad, kui nad tegelikult on, et nad näeksid veidi kehvemad välja. Et pilt ei oleks nii terav, nii et värvid ei oleks nii plassid nii selged, et seal oleks mingisugune siuke justkui mingisugune inimlik viga küljes on ju või mingisugune või mingi materjali viga, nii nagu filmilindil alati oli mingi iseloom, kui vaadata vanu filme kinos, et seal on alati sihuke see pildikvaliteet on, seal on defekt sees, aga see defekt tegelikult muutub efektiks või ta on juba nagu aastakümnendaks aastaks, et ega muutunud selleks ta on saanud meile armsaks. See tekitab nii palju erinevaid seoseid ja mõtteid, ma tahan neid kõiki sinuga jagada ja teiega, kallid kuulajad. Aga ma korraks siin kuidagi tunnen, et ivo, ma ei tea, nagu tahaks kuulata mingit muusikat, saad mind aidata, kas, kas sa võtsid midagi kaasa, stuudiost, ma võtsin kaasa, selline selline muusika, nälg tuli praegu tuli, ma ei teagi, ei tea kust, aga lihtsalt tabas mind. Ma ütle, et sa võtsid muusikat kaasa, Ivo, ma võtsin, mis, mis sa võtsid? Ma võtsin kaasa May beibi, millenniumi Brechis, toorik lõdvem ja ma püüan sind sellega rahuldada. No tee katset, katsetame kõigepealt lugu siis lav Dance. See oli ansambel May beibi nimega, mida on ääretult keeruline Google'ist otsida, sellepärast et noh, May beibi, nagu on nii levinud väljend, ma ei tea, miks nad sellise nime panid, aga albumi nimi on äge, priisissarliku lõdvem ja lugu ise oli väga äge. Aga ma saan aru, et sellel bändil on selline tüpograafiline taotlus, et ma ei peidetud tingimata olema kirjutatud suurte tähtedega. Võib-olla nad lootsid, et kui sa käpsloki paned peale ja siis guugeldad, siis sa leiad ainult nendega seonduvaid materjale. Ma pole niimoodi proovinud, aga ma iga kord, kui ma olen Senineid otsinud Spotify'st, siis ma olen seda teinud, kirjutades suurte tähtedega austades ansambli soov samamoodi näitab austust, kui ma ikkagi eitzee tissi lugusid otsis, samuti kirjutanud ikka suurte ausate lehtedega. Ahhaa ma ei tea, kuidagi musklimällu jäänud, see on väga huvitav bänd, sihuke väga mõnusa fancy seguga värk ja niisugune kuidagi. Ma ei tea, nad ise nagu kirjeldavad ennast niimoodi, et nad segavad kokku sellist psühhodeelijate, samal ajal siukest ameerika ruuts, pluus ja fanc värki. Ent tegelikult on see hoopis Hollandi bänd Trio Amsterdamist. Vend ja õde on hollandlased ja siis nendel ütleb kaks bändiliiget ja siis üks üks liige kitarrist, siis Uus-Meremaalt pärit ja nemad, Nemad on siuksed, tõsised, vana kooli tagaajajad, et nad isegi selle plaadi kohta ütlesid, et nad lindistasid selle nelja rajalisel salvestusseadmel nagu lindi peale ja et kui ikka võimalikult vanaks vanalt kõik see värk kõlaks ja nad tahavad minna tagasi juurte juurde, luua sellist Šomanistliku muusikat või, või ma ei tea. Kui palju see kõik nagu tegelikult, et oluline on või, või kokku läheb sellega, mis tundeid see noh, ma ei tea, sinus või meie kuulajatest tekitas, aga minule oli see kohe selline selline tantsumuusika, mind ajab niisugune muusika alati tantsima, mulle õudselt meeldis see plaat, mingi hetk sellel aastal ta välja tuli ja siis ma kuidagi täna taasavastasin selle. Mõtlesin, et mängin teile ka ja ei, võtab küll jala tatsuma. Ma siin ei söandanud hakata üksi tantsima või sinuga tantsima. Noh, ma ei tea, et mul on mingid plokid, võib-olla midagi mul olevat niisugune nägu, et minu, et noh, et nagu, kui, kui kuskil läheb jutuks, et hoobiks tantsima minna, siis, siis nagu kuidagi tuleb, et noh, kamoon vaatas, et Ivo Ta ei lähe ju tantsima, sul on all sellist tagasisidet vä? Kes andis töökaaslased, et hiljuti jah, et võiks nagu tantsima minna ja siis ta arvab, et Ivo tuleb tants. Oota, aga kas nad rääkisid, et sul on selline näoilme ehk siis tundub nagu nagu sa ei oleks tantsutujus või sul on selline nägu konkreetselt, et selle inimesega kindlasti ei läheks kunagi tantsima, mul olevat selline nagu iseloom või, või et noh, seda nagu näha minust, et ma ei ole selline inimene, kes tahab tantsima minna. Aga vaatame siin ükskord juba rääkisime, et vaata, ma olen selline inimene, kes seda kluppi minna, nii et võib olla, hakatakse rääkima juba tantsust. Mul kohe nägu tõmbab. Vaata, ma ei näe enda nägu, kogu aeg. Ma võiksin käia ringi, siis telefon on kogeningu selfi peale nagu filmiks pärast vaataks mida, mis juhtub, kui mind tantsima kutsutakse, mõne? Eks, aga huvitav, tee sellest video kindlasti, kui sul avaneb võimalus. Pane selfipulk endale kuidagi rindkere külge, kaela külge, las lihtsalt filmi igaks juhuks kogu aeg oma nägu, et võib-olla tuleb veel tööl selline olukord ette, kus kutsutakse tantsule ja siis ja siis taganetakse sellest ettepanekust. Tahaks väga seda videot. Kas sa teed selle ära? No vaatame, kas ma saan, ma olen selfipulk juba olemas, noh, algus on tehtud ja nägu on sul ka olema nägu. Nüüd ongi vaja need panna. Super super no põhimõtteliselt on ajalas, aga see, mida sa kirjeldasid, et ansambel May beibi, keda me just kuulasime, et neil on mingisugune oma selline eesmärk olnud stuudios, teha asju vanaviisi. Mis puudutab salvestustehnikat, siis see on naljakas, et iga kord, kui sel teemal räägitakse, siis kohe minus tekibki see tunne, et okei, kui te seda tahate teha, siis tehke. Aga tegelikult vahet ei ole, noh, et kui sa teed käima tõmbab ja kui see, kui see päriselt aitab teil luua paremat muusikat, siis muidugi tehke, tehke, mis teil on vaja teha, kasutage ükskõik mis vahendeid teil on vaja kasutada. Aga lihtsalt ühtlasi ma usun, et kõike on võimalik ka digitaalselt. Kompenseerida siis või, või, või isegi digitaalselt, siis sa saad aru, mis mõtlen, et digitaalsete vahenditega on võimalik luua needsamad efektide defektid, mis annavadki mingisuguse stiilipärase või mingi ajastupärase kvaliteedi millelegi, olgu see siis muusika või liikuv pilt seoses liikuva pildiga. Mulle meenub näiteks, kuidas režissöör lobrit Rodriguez, kes teatavasti on Tarantino suur sõber ja tal on ja, ja noh, ühesõnaga sõbrad. Ja nad kord tegid isegi sellise kaksikfilmi. Mäletad sa seda aega? Mäletan seda, et nad kuidagi otsustasid, et võiks teha mingi siukse lõbusa filmi, teeme lihtsalt sellise filmi, mida, mida Me teismelisena oleks tahtnud nagu kinno minna, vaatama lihtsalt nagu lustile, ärme nagu tsenseeri ennast, noh, kuigi need kaks inimest, ma ei usu, et nad kunagi varem tsenseerinud oma loomingus, aga ühesõnaga nagu lõbusa filmi, sina oled oma filmi, mida te oma filmi ja tulemuseks oligi siis. Rodriguez tegi filmi nimega Planet terror, mis oli zombifilm ja nutsin rotiigeseks. Tarantino tegi filmid. Mis oli siis selline? Omaasime sihuke kummardus sellistele jällegi sihukeste vana kooli auto, autosõiduautojälitusfilmide tagaajamisfilmide laine. Ja seal siis niiske kurikael, kes ohustas naisi ja, ja tegi neile liiga siis naistekamp, lõpuks võttis ohjad enda kätte ja hakkas teda karistama. Et siukseid kaks väga lahedat filmi. Aga mis seal teguviisis erines või mis nende kahe režissööri lähenemises erines, oligi see, et Tarantino on alati rääkinud, et tema on filmilindimees. Tema sellest ei tagane. Kino algab ja lõpeb filmilindiga tsellu Loidiga tema jaoks ja kogu see digivärk. See on juba mingi muu asi, vist mingi hetk ütles, et kui kaob ära võimalus filmida ja projitseerida oma filme läbi läbi päris filmiaparaatide, siis tema lõpetab filmide tegemise ära ja ta on isegi midagi sellist rääkinud, et ta ongi nüüd otsustanud, et ta teeb kokku üheksa või 10. Number unustage see number ära, ma ei mäleta täpselt, mis seal ümber oli, aga ta teeb x arvu filme. Et tal on see juba ammu planeeritud. Et kui see number saab täis, siis põhimõtteliselt ongi ka nagu tema filmilindivarud otsas. Midagi sellist on mulle meelde jäänud, et, et see oli seotud ka filmilindiga kuidagi, et siis ta tunneb, et see filmilindivärk on nagu tehtud. Kõik, mis ta tahtis filmilindile panna, on ta sinna pannud ja siis sealt edasi ta vaatab, kas ta hakkab kirjutama romaane või või hakkab lavastama teatris, et eks siis selgub aga et filme ta rohkem ei tee ja noh, ta on sellele lõpule nüüd juba väga lähedal. Aga mis nende kahe režissööri lähenemisest siis erines, oligi see, et Tarantino tegi oma filmi filmilindile. Hero'd riiges tegi digikaameraga, mis tähendab seda, et, et ta sai võtta alati materjali kohe üle vaadata, ta sai teha lõputult duubleid, kui oli vaja, eks ole, et ei olnud seda vajadust ennast tohutult distsiplineerida, noh nii nagu filmilindiga alati võtteplatsil on vaja ennast jubedalt kokku võtta ja loota heale õnnele, et see duubel peab meil õnnestuma, sest meil lihtsalt splint otsa ja me ei saa rohkem teha. Täna on ju, et ja, ja siis nad kuidagi veel trad liiges nagu Tegas ka trantiinot. Et küll sa näed, et lõpuks ma keeran oma filmi nii filmi lindilikuks, et sa ise ei saakski nagu aru, et kas see oli siis päriselt filmilindile tehtud või mitte. Ja ta tegigi seda. Ja lõpuks oligi nii, et kaks filmi mõlemad näevad väga head välja. Nad mõlemad on väga sellised et siukseid pildis on mingi defekt sees, mis annab neile sellise filmi linduliku soojuse, mingid siuksed nagu kribinal-krabinal ja säbrud siin ja seal need mõlasimis olemas ja, ja ei saagi aru tegelikult, kumb siis oli filmilindile tehtud ja kumb mitte. Ja Tarantino oli ka kuidagi tunnistanud, et ja ise näeb, väga hea. Film on ju, eks lõpuks ongi selline nagu põhimõtte küsimus ja samamoodi ka bändidele, kui nad tunnevad, et on vaja teha lindi peale oma muusikat, kas see oli vist, sul on täna Elaffetilisi T-särk minu arust särgi Fufaitamis, kes tegi ka kas oli inglit, millele tegin, üldse minu arust teinud võistinglait, oli see, kus nad tegid teip rooli enda kodus vist garaažis selle bändiga Sputš viigiga tegid otselindile just ja pärast seda on nagu selle lindivärgiga nagu jätka, aga mina kuulajana, ma ei saa aru sellest vahest ausalt, ma ei saa aru, mis vahet seal on, aga jällegi kui see aitab meil teha paremat muusikat ja kui Tarantino tunneb, et ta teeb nii, et on niimoodi parem režissöör, kui ta saab filmilindile, seda kõike teha, siis. Palun, see ongi selles suhtes väga huvitav, et meil tänapäeval on neid võimalusi teha asju nii, nagu vanasti tehti nagu kümneid kordi rohkem, et see on nii kihvt, kuidas noh, ütleme tavaline kodu, lindistaja täna, eks ole, teeb, laulab oma laulu sisse, mängib oma kidra ära ja saab võttagi sealt nagu teeb täisdigitaalselt ja siis võtad mingisuguse 69. aasta mingi võimendi, mis oli, ma ei tea marssali, kõige kuulsam võimendi sellel ajal, see on kõikidel parimatele albumitele olnud sinna sisse salvestatud ka mingisuguse. Ma ei tea, EC tissi või cancel rosisi plaadi saunda saab selle selle oma järgi kruttida, saab selle kõik nagu kokku miksida, panna sinna peale ka selline helilindi, selline ma ei tea, väike emulatsioon, et see kõlaks kuidagi natukene moonutatult ja või panna sinna vinüülplaadikrõbina peale ja noh, ütleme kõik seda annab tänapäeval teha, sest see tundub mulle selline hästi. Hästi naljakas, naljakas viis nagu asju teha, et kui noh, kui ma mäletan või mitte, ma ei mäleta, aga ma olen lugenud sellest, kui tuli nagu täisdigitaalne protsess, sai võimalikuks, et sa said nagu plaadi salvestada monteerida, seada kokku ja välja anda nagu täisdigitaalset, üks suurimaid esimesi suurimaid plaati, mis tehti, oli ansambli täiustreitz plaat Brothers stsenaarium, sest ma ei tea, kas seda kunagi kuulanud, ma arvan, et ei ole. Sealt on pärit selline lugu nagu Saltensus, swing, mis on nende võib-olla selline kõige, kui see ei ole üldse oluline, aga see plaat kõlab nagu ääretult suurepäraselt ja seal on väga palju ära kasutatud kõiki tol ajal neid tipptehnoloogilisi võimalusi, et see heli digitaalselt salvestada ja teha niimoodi tõesti on ääretult dünaamiline, ilus ja võrratult puhta selge saundiga plaat. Ja siis noh, nagu see ettekujutus nagu sealt edasi vaadates siis kuidas nagu aastal 2017 inimesed, eks ole, ostavad omale mingi ääretult kallis süntesaatori, mis emuleerib, ma ei tea, esimesi heliseadmeid, mida ei, ma ei tea kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel looma ja siis paneb sinna veel vinüüli krabinaga peale, et seda siis hiljem oma arvutikõlaritest kuulates tundub nagu nii absurdne ja kogu selle asja juures, aga me ajame taga kuidagi täna seda, seda pehmust, seda ma ei tea, seda vana asja nagu ilu. Ma arvan, et seal mingisugune jah, vana asja ilu on täpne, 500 kirjeldada ja samas on ka vist mingisugune autentsuse otsing, sest et alati tundub olevik selline korrastamata, et lihtsalt on mingid erinevad, erinevad asjad, toimuvad inimesed käivad nii ja naa riides. Erinevad stiilid on moes, erinev muusika on hästi erinev veel, et seal ei ole sellist tagantjärele tarka pilku, kui inimesel ei ole tagantjärele tarkust olevikus, oleviku kohta. Et see tuleb alati hiljem ja kaheksakümnendad on juba nii läbi töötatud kümnend nii filmis kui moekunstis kui maalikunstis, kui, kui muusikas igal pool. Et me oskame juba nii lihtsalt nii osavalt kuidagi imiteerida ja emuleerida ja taasluua seda, seda värki, justkui see stiilipakett on nüüd koos. Teame täpselt, kuidas see pakett välja näeb, see, see tööriistakast, brändi tööriistu kaheksakümnendatel randi Tööriistad olemas, värvivalik, nii paigas kui üldse olla saab. Ja selles mõttes on alati nagu hästi lõbus seal niimoodi mängida nende elementidega. Aga hüpates eelmise saatelõigu juurde, kus sa siis ütlesid, et võib-olla peaks laskma uutel põlvkondadel lihtsalt kulgeda omasoodu ja luua oma stiilid ja värgid ise, et eks muidugi, see on ju võimatu tegelikult vaata, me ei saa ju eraldada ennast kõigest olnust juba noh, juba juba nagu sellisel geenigeenitasandil, me oleme paratamatult juba. Me oleme seotud nagu miljonite aastatetaguse ajalooga ja, ja mõnes mõttes alati kuidagi me oleme nagu kogu olnud ajaloo sihuke uus kehastus alati ja selles mõttes me ei saagi vabaks mees, meie ei saagi olla vabad olnust ja, ja kas ei oleks kuidagi toredam mõelda sellisest nostalgiast ja sellist läinud kümnendat kümnendite läinud sajandite fetiseerimisest, mõelda sellest nii, et see on nagu et, et kui sa ei mõtle sellest kui ajast Vaitsematud ajast ka nagu paikades. Et noh, me inimestena muidugi tajume ju aega sellise kulgeva voolu või on tegelikult ma tajun üldse aega kuidagi nii, et kogu aeg on nagu olevik on ja siis tagantjärele ma tegelikult ei aja, kulg on raske tajuda, tegelikult on ju. Aga sellegipoolest kui ma nüüd selle mõttes on ka tagasi, mis lendas siit aknast välja, nägin kasse mõtteliselt, nagu läks ära mu peas. Okei, tuli tagasi, aitäh, mõte, et sa tulid, tagasikutsumise mõte oli bumerang, sõlmentali bumerang. Et, et jah, et ärme mõtle ajast nagu, nagu nagu vajalikud olendid, vaid mõtleme ajast nagu mingid olendid, kes saavad ajas rännata, nii nagu me saame mööda füüsilist maailma. Vaata on ju, et me saame minna, sa käisid just Brüsselis, et sa saidki reaalselt nagu vahelduseks olla hoopis mingis muus keskkonnas võrreldes Tallinnaga näiteks et ajaga on ju samamoodi, et miks me ei võiks ajas nagu rännata, et meil ajamasinat kui sellist ei ole olemas. Aga kui ma niipidi mõtlen, siis on jällegi väga tore. Marveli inimesed tegid toori filmi mis pakub inimestele, kellele meeldivad kaheksakümnendad, pakub võimalust lihtsalt kino kaudu rännata, ajas korraks tagasi ja saada kätte mingisugune eriti meeldiv elamus. Ma sain aru, sain aru, et sina said selle elamuse kätte ja tegelikult ma ei tohiks üldse olla nii suurte eelarvamustega selle filmi suhtes ei ole kuidas tahad, ega see, minu naudingut sellest aga ei muuda. Ma kindlasti vaatan seda filmi veel ja, ja ma kindlasti ka ma ei tahtnudki sinu naudingut muuta, lihtsalt nagu sihuke see ole, kuidas tahad, ega see minu heaks midagi muud asja veits. Ma ütlen, et see oli lihtsalt nagu tegelikult veidi nagu külmasi, mida öelda ma lihtsalt ei maalist. Lihtsalt anna mulle lihtsalt, jah, annan. Teavitan sind. Jah, toob korraks kurva hetke peale, kas sa oled ise suur bluusifänn? Siukest muusikastiili ei kuulanud, mina olen hästi suur, see on minu jaoks ka selline huvitav viis nagu ajas rännata mingitel hetkedel. Ma Elle panen nagu mingid sellised 30.-te 40.-te bluusiartistist peale, kuulan, kuidas nagu siis asju tehti, mul on sihuke tunne, et, et nagu me siin rääkisime sellest ansamblist May beibi, nende plaadist, pühist südamete, et nad nagu singa rääkisid see, see eriti just Ameerika ja, ja aafrika muusika, millest see kõik kuidagi nagu pärineb, et nad tahavad sinna tagasi minna ja nad on pannud siia oma plaadile kohe väga kihvti bluusloo ja siis kuidagi nagu see, nagu sa kirjeldasidki, et kõik uus on nagu taasavastatud vana, et nad on selle siukses väga huvitavas modernses laadis kuidagi nagu lahendanud. Kuulame, lase, lase seda lugu, ega see minu jaoks midagi ei muuda. Looks oli siis žanruff diiselbluusartist Maybeibi albumilt pühistori predem jällegi lugu, mis mind õudsalt tantsima ajas. Mul kohe nii, kui luku peale läks, maksin sõrmi, nipsutan Mulle alati meeldib mu. See on, see on täpselt siuke eesti mehe tants, angeel. Panime küll tantsima, praegu täitsa nipsutasin sõrmi, õõtsusin natukene paremini. Parim, mida ma suudan, tema ei saanud aru, kas sa õõtsasid või sa lihtsalt nagu olid, ebaistusid ebamugavalt, üritasid leida paraad nagu asendit seljale ja õlgadele. See on hea kirjeldus minu tantsimis võimekusest. Aga ma unustasin jälgida su nägu, et, et kas, kas see näoilme ütleb mulle, et tantsutäna ega üldse kunagi või ütlasena näoilme midagi muud. Meil on vist üks võimalus veel kuulata täna muusikat katses jõllitada sind vahi ja siis nagu juba kombeks saanud on, et lõpetame loogiat, eks sa pead siis järgmiseks korraks meeles pidama, et see meie kuulajatele kannad, tead, raporteerina värk oli, kas kiskus tantsule või mitte? Ei, no okei, eks tore lugu oli, jah, aitäh, et lasid seda, aga see ei muutunud mu jaoks mitte midagi, ikkagi ja tagantjärele mõeldes kõik on sama, kõik. No aga mis, mis need asjad meie jaoks ikka tegelikult muudavad, eks ole, me nagu, nagu sa kirjutasid kuidagi pidevalt nagu läheme tagasi taas nende asjade juurde. Me ehitame kõike seda nagu kõige selle peale, mida me juba teame ja noh, vaata kui sa kirjutasid, ütlesid, mulle tantsisid nagu sa kirjutasid, mitte nagu sa kirjeldasid. Vabandust nagu mõtlen, kui huvitav, sest et tegelikult kas vaata, kui arvuti midagi salvestab kõvakettale, siis põhimõtteliselt kirjutab sinna seda infot. Et kui mina sinuga räägin, kas ma kirjutan su aju sisse oma mõtteid, oleneb milline on sinu definitsiooni kirjutamisest, sest ega arvuti ka ju tegelikult salvestab selle info olenevalt andmekandjast. Ei, ei, arvuti kirjutab. Nii on igal pool kirjas, on arvuti, kirjutab infot jah, sellele kõvakettale, mis seal kirjutamise definitsiooni kirjutame, mina olen, mina näen seda nii et kõvaketas on nii nagu sa kuulad, üks ketas, mis on kõva, kui seda katsudes on kõva ja ja, ja siis arvuti kirjutab sinna peale asju käega seda liigutust, kirjusele, liigutused oleksid pliiatsitega, arvuti salvestab infot teistmoodi. Mismoodi? Arvuti noh, olenevalt olenevalt sellest nii-öelda salvestus tüübist kas näiteks kõvaketta või, või ütleme pooljuhtketta puhul, eks ole, sa, sa muudad elektrilaenguid eri osades sellel nii-öelda nendel seadmetel, selleks, et siis nagu salvestada see bittide jada. Kas kirjutamine? Ja noh, minu aju puhul ka tegelikult isegi ma ei ole nagu väga 100 protsenti kindel, kuidas meie aju salvestab informatsiooni, see on kindlasti kuidagi kirjeldatav. Aga, aga kindlasti ei ole see nagu selline tegevus nagu sinu käsi kirjutab midagi paberile. Meie aju salvestab erinevat informatsiooni muidugi erinevat moodi, veidi tahaks koju minna. Võtame mingi. Okei, see oli see. Olgu, unustame selle, sa ütlesid, et ma kirjeldasin seda, kuidas nad muudkui Lähme eri ajastutest taasavastama asja, eks ole, et noh, et, et justkui nagu midagi muutuks, aga samas nagu midagi muutub, et me nagu taasavastame seda, kuidagi loome selle selle modernseks, loome selle tänapäevaseks, et noh, et kui ma täna lähen poodi ja ma tahan osta süntesaatorid, mis mis kõlab nagu kaheksakümnendatel või ma tahan osta täna fotoaparaati, mis teeb sellise efektiga pilte, nagu oli kunagi näiteks putšil mingi spetsiifiline film. Et siis noh, ma lähen poodi, saan seda osta, aga noh, loomulikult ei ole see enam seesama seade, mis müüdi siis vaid see on mingisugune uus, väga peentehnoloogiline vahend, mis lihtsalt kuidagi nagu taasloob seda see efekt, et nagu nagu midagi muutub, aga samas jääb seal. Aga ma ei tea, kuhu me selle mõttega tagasi jõuda või üldse jõuda, aga ei, aga mina oskan küll siit mõttest edasi. Sa meenutasid mulle sellist kummalist asja, et mul vahel just hiljuti ka oli selline hetk, et kui ma lähen tagasi mingite vanade lemmikute juurde, ütleme näiteks muusika siin eelmises osas ma mängisin, karbitsid nende kõige uuemate albumit streinzlil pirts, mis tuli eelmisel aastal välja. Aga siis nüüd selle järgneva nädala jooksul olen ma kuulanud veel karbid ja kuidagi nostalgitsenud on ju ja, ja kuulates tegelikult karbitši sellist varasemat kraami näiteks jupid Köl ja selliseid lugusid siis oli aeg loll tüdruk laulu peale. Kusjuures selle kampaaniaga seoses see kampaania ei läinud nagu väga lendu, ma vaatasin, et vist nagu mingi kolm inimest ja kaks inimest on valmis meiega tulema. Põhimõtteliselt võitlema selle nimel, et karbitšist jupid Köl võetaks üldlaulupeo kava. Ma ei tea, kas meil see asi õnnestub, kui meid on nii vähe. Ma lihtsalt. Sa lihtsalt olen kahtleval seisukohal. Võib-olla meil on vaja rohkem eelarvet selle kampaania jaoks lihtsalt nagu rahaga tõmmata inimesi kaasa, ma ei tea, see on see, mismoodi suured poliitikud teevad suurt poliitikat. Me tulime, kaks kätt taskus põhimõtteliselt. Aga see on ka teine teemajupid Kööli näiteks kuulates imelik hetk oli see, et et see kõlas teisiti, kui ma mäletasin ja mitte ma ei, ma ei mõtle seda. Et see Aranseering, see, selle loo, see, mismoodi see lugu on kirjutatud meloodia ja kõik see oli sama laulusõnad olid samad ja kõik. Aga kõla oli teine ja ma ei saanudki nagu aru, et kas see on nüüd mingisugune uus, mingi jälle mingi ümber Masterdatud versioon, mida ma kuulan ju oma muusika, voogedastusteenusest, teenused pakkuja rakendusest või, või, või on minu kõrvad muutunud ja mõnes mõttes ongi ju nii, et ega meie rakud ju muutuvadki kogu aeg on ju, et me uuele me kogu aeg. Et, et põhimõtteliselt noh, ma ei olegi elu jooksul jõuame olla nagu mitmed erinevad inimesed mõnes mõttes kui võtta lihtsalt nagu rakutasandil lihtsalt nagu välimus on natuke sarnane aastast aastasse. Aga et kas see võib tuleneda sellest, et ongi nii, et et mulle, siis kui ma kaebitsid kõige rohkem fännasin oli see heli, see kõla nagu kodune, aga nüüd, kus on olnud pikk paus, ma pole vahepeal aastaid neid kuulanud nii pühendunud. Ma olen kuulanud hoopis muud muusikat ja kuna siuksed heliproduktsiooni trendid on ajaga muutunud, siis ma olengi hakanud harjuma hoopis teistsuguste kõlapiltidega ja nüüd tagasi minnes oma vanade lemmikute juurde. See lihtsalt ei kõla enam tuttavalt, saad aru, et see, see, et see kõlab nagu, et kas, kas see kõlaski alati nii või et issand, kui veider, et kas nagu sellise kõlaga muusikat siis nagu kas selline selliseid selline kõla ümbritses mind ja siis oli nagu harilik või mingid siuksed küsimused tekivad, jah, see on, see on väga huvitav efekt, kui, kui tekivad näiteks samamoodi need õhtut, kus hakkad Youtube'ist, minul tekivad siuksed õhtut, tihti hakkad Youtube'ist mingeid vanu laule kuulama ja vanu videosid vaatama, siis mõtled, et vau, et see oli nagu OK kunagisi. Jaa jaa, jaa. Üks õhtuma siin rullisin läbi oma Instagrami feed ja vaatasin nagu kõige vanemaid pilte ja siis need, need kuulsad Instagrami kast, efektid, mida see piltidele peale panna. Ja ma vaatasin neid kõige-kõige esimesi pilte, olid kõik alguse pilte, kus need kõik olid nagu jube tugeva siukse efektiga nagu üle tehtud ja ja kunagi rääkisime ka, ta on täna Instagrami pildi ülespanek eeldab ikka päris pikka kompa paikaseadmist läbi mõtlemist, et kuidas ma nüüd ikka teen, et see võimalikult äge välja näeks. Vahel istud seal mingis eraldi rakenduses, millega seda fotot töödelda veel päris pikalt ja siis paned üles, siis ta oligi nagu, et pildi viskad selle efekti peale paned üles vaatset. Vau, et ma kunagi arvasin, et see näeb äge välja. Ja samas on muusikaga vist, et kunagi kunagi kõlasid asjad nagu mulle paremini kui täna. Aga see ei ole ainult muusikaga kõigega, nii, kui sa taas kohtud ammu unustatud vanaga siis see kohtumine on alati tegelikult kuus. See kohtumine on alati mingil määral esmakordne ja sul on kaasas su mälestus sellest vanast kogemusest, aga Olevik on alati teistsugune, see, see, käesolev hetk, see kohtumine on alati uus ja see on väga huvitav. Need kohtumised on väga, väga huvitavad, kui, kui lugeda vanu lemmikraamatuid uuesti või kui vaadata vanu, lemmikfilme uuesti, mida iganes. Ja samamoodi on ju inimestega, kui sa kohtad kedagi, keda sa pole ma ei tea, 15 aastat näinud näiteks just hiljuti ma rääkisin inimesega telefonis, kellega ma viimati võibolla rääkisin, 15 aastat tagasi oli nii veider, et oli selline tunne, et muidugi me saame rääkida lihtsalt, nagu räägime lihtsalt edasi, nii nagu rääkisime. Aga samas saad aru, et aa siin on nagu terve, terve maailm on nagu vahepeal siin muutunud nagu kõik, noh, me oleme, me oleme nagu suurt elu elanud vahepeal ja, ja, ja see on naljakas, et me saame samas nagu jätkata nagu poolelt lauselt, nii nagu pooleli jäi rääkida asjast. Ja samas on kõik hoopis teistmoodi. See on väga veider, see tekitab natuke hirmu, et äkki kui ma kuulan nüüd meie kõige esimesi samme teid, et need ei kõla enam mulle nii nagu nad siis olid ja ma ei tea, kas ma kardan seda, et nad kõlavad halvemini või paremini kui see, mida me täna teeme. Aga meie jah, jah, jah, tahtsingi küsida, et kust, kust me kuulajad saavad seda ise uurida, kui neil peaks selline huvi tekkima. Vaadake meie koduleheküljele www punkt popkulturistid punkt com või on siis internetis või vaadake, podcasti rakendustes võivad kuulata ka meie vanemaid saateid raadio kahe rakenduses, vähemalt need, mis me siin teinud oleme ja äärmiselt mõnus rakendust. Ma pean mainima. Noh, jah, selles suhtes ju kõiksuguseid viisid, kuidas meid kuulata, on ääretult positiivsed, aga saadet jääb lõpetama ansambel Maybeibi Loogasseim Wave. Taas elame nende petišit minevikuga.