Tere, mina olen Olavi Ruitlane ja ma räägin ühe sellise loo. Kui ma olin väike poiss, pakun 12 13, võib-olla 14 elasin Võru linnas ja käisin võimalikud vabad hetked Tamula järve peal kalal. Talviti näiteks. Ja minu kalastuskaaslasteks olid seal järve peal tavaliselt pensionärid, vanad vatikuubedes viltidega mütsile juttudega mehed. Ja Ma mäletan, ma hirmsasti kadestasin neid. Kuna minul oli kool, siis ma pidin esmaspäevast kuni reedeni koolis käima ja õppima ka nendel olid seda aega käes jalaga segada ja unistasin, et minust saaks kunagi pensionär. Saaks ometi vähenda kogu oma aja iseendale kõige tähtsamale tegevusele, juba siis toona ma oskasin neid võrrelda rokkstaaridega võiva siis ladusin nendega pensionäri elu ei, ei ole nii pikk nagu rokkstaaride elu. Aga et iga päev on nagu tulvil lihtsalt puhat, vabadust ja aega iseenda jaoks. See lühike elu, nagu seda väärt, mõtlesin, kui minust ükskord saab pensionäre, ma võtan seda aega, mis mul on neid aastaid nagu täie rinnaga. Ja nüüd ma ei ole veel pensionär, mul on 48 ja selline kurbus sees. Et on ajal muutunud ja ja asjad on teistsugused ja et kui mina saan pensionäriks, siis ei tähenda seda, et ma võin rahulikult võtta aega kuskil järve jää peal enda jaoks taval. Et kuidagi toime tulla ja see minust ei saagi traditsioonilist rokkstaari liku pensionäri, kes võiks istuda rahulikult kuskil järve peal mõelda oma mõtteid. Elad oma lühikest pensionäri elu täie rinnaga, et sihukest võimalust mul ei tule ja täidab mind sügaval sügava kurbusega.