Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olema Jüri Kotsinevi töövari ja see töö on olnud selline, et hommikul vara. Ma istusin Jüri Kotsinevi kabineti kabinetis magamistoas ja ühtlasi ATK, kus mu ja ma lubasin olla täiesti vait ja ma olin täiesti vait. Ja nüüd me oleme täna peal ja Jüri, sa võiksid rääkida, et mida sa siis tegid ja miks ma pidin vait olema. Tere, tere. Tavaliselt on nii, et see vanus on juba möödas, kus küsitakse, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvada, kas vanapaberiplaan on täidetud, aga üldiselt kirjamehed tavaliselt ei räägi. Ja need, kes räägivad, need ei kirjuta. Vaat ma olen siuke erand, kes kirjutab palju ja räägib veel rohkem. Hetkel ma tegelen siis oma 11. raamatu käsikirja lõppviimistlusega, mille nimi on põhjasõda. Kahe sõnaga sellest ütlen, et see tuleb põhjasõda maal, põhjasõda merel ja mis nüüd, põhiline, mis minu jaoks seda raamatut väärtustab. Sõjaajaloolasena põhjasõjast mõju praktiliselt tean väga palju aga põhjasõda eesti rahva suulises pärimuses. Ja see tuleb selle raamatu kolmas osa, kus ma võtan lahti tihelkoniti, rääkimata maakondadest, mis on jäänud rahva mällu põhjasõjast, mis on ju suurim sihuke vapustus. 20.-st sajandist ma ei räägi, mis on eesti rahva mällu jäänud ja on väga huvitav kuidasmoodi töö kõrvalt ka ma lähen sinna sisse, nii et ma seda tänapäeva ümber ei näegi. Et samal ajal ma suudan siiski läbida ka oma sõprade ja tuttavatega. Tänane päev on nagu mõlema poole, ütleme niisugune Ifunge minu elu töine elu kamisel lõppenud põhimõtteliselt ja mis on ära tehtud, krõbinat pole kellelegi huvitav kuulata, aga mis nüüd osaliselt vägagi seotud tööga, minu sebimised päevas nädalas algavad. Kõnnime mööda tänavat, mis tänav see on, see on Kopli tänav. Ja segane tänu selle poolest, et siin on 20. sajand esitatud täismahus saksa sõjavangide ehitatud hooned, kus omal ajal peale sõda paiknesid punalaevastiku madrused, seal oli see kasarmute kompleks, sealt mitte kaugel ei ole nende klubi ja nende väike kinotööstusmaastikus praegu kraanadele kirjastus põld paikneb, see on kõik ka Paavli endine Popovi tänav nõuga vaod ja viies autobaas, nii et siin on esindatud praktiliselt kõik, kaasa arvatud Stalini-aegsed, elumajad, mis on nüüd renoveeritud, rushovkad võima, kui siin nüüd juba Tallinnasse 67. aastal jäingi vaikseks oma Tallinna vanaema juurde, et see koogia mänguplats. Siit algab minu eestimaa. Vot sellest hoobist, et see sinu nimi kutsinev. Mu sõber Jaan Tootsen ütles, et sa oled vene aadlik, see on Kotšinašviirid, Vašovid seal ikkagi Gruusia pool kuus ja pool vene Vašovid olid muu, tähendab isapoolne vanaema, hoolikas mees, passova, tema vapp on vene aadliraamatus ilusasti olemas, koos suguvõsa kirjeldusega. Otsinašviilitsei isa emapoolne liin omavahel abiellusid ja otsionašviilid on jälle pärit ime reetiast suguluses Micelotsedega ja läbimikel otsedega Lokratiididega progratjuunidega tegemisteni. Meie vürstide topeltnime panti tihti sellepärast et vanaemal ei olnud, vendasid bashowitte suguvõsa ära, ei hääbus täpselt nii nagu emapoolne suguvõsa. Suljecovid topeltnimi sellepärast et vanavanaemal vendasid ei olnud ja Sholeepowitte nimi ära jääbuks kanti topelt nimesid ka abielludes ja nüüd ei, komitee poole pealt on üks esiisasid, oli joon julma teenistusaadlisuli epov, kes oli striapsi, mis tähendas, et ta vastutas siis tsaari, riiete ja saabaste ja ühesõnaga. Ta oli diviisi komandöri adjutant. Ta lõpetas Borutšikuna, jõudis välja teenida juba staabikapteni auastme ja siis tuli peale revolutsioon. Ja siis ta ei gruusia sõjaväkke, loomulikult nagu. Ja siis tuli Gruusiasse punavõim ja kui 23 24 kohtus isa oma esimese ilmasõjaaegse benshikuga lektema käsundussõduriga punakomissariks puna Komissarina komissariks, sõdur laseb revolutsiooniga kaasa ja temast sai komisjon ja nad kohtusid. Ja ta ütles oma endisele ülemusele, et mu vanaisal olid Jüriliksandarevitš. Võtke munder kiiresti maha ja minge sõjaväest üldse minema, pannakse seina ja nagu vana rezhiimi paguennid ja ta tegi seda. Ja õieti tegi, sest kõik tema Juncrogoli kaaslased, kestralli, gruusia sõjaväe jäid siis punaarmee elukutselised sõjaväelased võiks ju balti paari aasta jooksul nagu rahva haiglassi vaheliselt seina äärde. Aga tema läks ajalehte sarja Vostok raamatupidajaks, kahurohvitser oskab rehkendada, ta teab üht-teist matemaatikast, ese päästis ta elu ja isa tahtis isa jälgedes minna, minu isa vähendada minna rannakaitse kogurvesse. Odessas olid nõuka aeg, isa sündis 23. Aguna hakkas sõda, siis ta diviisis, nagu ta lõpetas kooli, võeti need ohvitserikursused, mis olid siis üheksa kuud või kuus kuud ja kohe rindele, nii poiss üheksateistaastasena rindele ja tema oli ka siis kaob, muidu oleks riigivõimu muutust, oleks ka mina olnud tsaari ohvitser Sergei, su vana-vana-vanaisa oli. Rööptahaksid olla tsaari. Loomulikult, ma olengi, ma lihtsalt olude sunnil tegelen sõjaajaloo, no kui sul on ikka paarkümmend põlvkonda enne on. No ega see teisiti arsti lapsun, arst, eks ju. Vanasti käis nii sõjaväelase oma sõjaväelane ja, ja nii see tiksub juba. Ega ma sellest sõjandusest kui sellisest ei ole ju kaugele läinud, põhimõtteliselt tegelemine ainult, oli ju? Absoluutselt ja Jüri missugune ühiskonna korraldas, oleks hea, näiteks monarhia oleks, seevastu on, see on väga lihtne vastus, väga lihtne. Küsimus on väga lihtne vastus, Venemaal valitseb ainult isevalitseja. Alati olgu ta geniaalne Sipsid. President Venemaal ei saa olla teist võinuga tsentraalvõim mis on anuvalt, sest see on väljakujunenud ajaloolist ja ükskõik, kuidas sa teda ei nimeta valitsevat tegelast. Kas ta on partei peasekretär, praegu president, ta on ikkagi ainuvõimu omanik, nagu ütles kunagi Paul, esimene inglise saadikule. Venemaal on tähtis ainult see inimene, kellega ma räägin. See on tähtis, et on tähtis nii kaua, kuni mina temaga räägin ja see oli väga valgustatud monarh. Seda traditsioon. Nii või teisiti on ka praegu ise valitsust. Lihtsalt nimi on teine. Aga see on võim, mis ei toetu. Lägetiimsusel on seitsmeteistkümnendast aastast on ju võim mittelegitiimne, võid panditistikeks nii ja praegune sele nagu mantlipärija võid monarhia toetuks ikkagi kirikule, mis on palju meeldivam poliitbüroo või presidendinõukogu ja ka ohutum kõigile. Sest et kui inimene paneb diagnoosi endale Jon ohutu ühiskonnale, kui inimene paneb diagnoosi riigile põhimõtteliselt see on ka kaasinimestele ohutu, aga vot kui ühiskond ja riik paneb inimesele diagnoosi, vot see on juba inimesele väga. Ja nüüd läheme külla Jüri Kotsinevi emale. Tere, tere. Me tuleme ülesse teoks. Osdasama Lasnamäe paekivikarjäär kahekümnendad tere, kust karistusvangimaja polnud kaugele neid vange kasutati ka selle paekivi tootmiseks, muidu kutsun kõik eestiaed. Kas see on Eesti ja isegi mul oli selle majaraamat, mille ma andsin külvarjakale linnaarhiivi igaveseks säilimiseks. Huvitav nüanss, kuidas omaaegne joodikust kojamees peale 40. pöörats või ühistu esimeheks, kui raamatust on seda hea luulega. Eredam vaadates näen ma tule külalised. Määra karona. Maaema abikaasale Karl Reiman. Reiman isa suri ära 2007. Nüüd on ta heledam alateemas. Astu sisse. Aga mamma, räägi ka midagi eesti rahvale läbi vikerraadio kuidas homova kirjaniku ema? Aga juba lapsepõlvest, väiksest peale, enne kooliiga ta hakkas tegema, Me kinkisime talle, ma ei mäleta, kas sünnipäevaks mingiks ajaks soositud plastiliinist, need karbikesed olid plastiliini nendega. Jah, ja siis tema tundis väga suurt huvi, et seda sai voolida ja sai teha endale neid asju, mis poissi huvitab, eks ole. Ja teda huvitasid just need millegipärast poolionis ka seotud sõdade ka need meeste mundreid, need, need, need siis ta käis Moskvas seal oma sugulaste juures ja siis need viisid teda sinna muuseumit, sest see ja igasuguse diaraamidesse ja pano raamidesse, mis need seal oli, seal oli ka väga palju neid suuri. Just nendes mundrites prantsuse ja nii-öelda vene tsaariaegsed Nendes mundrites olevaid sõdureid ja siis ta hakkas tänu sellele ilmselt hakkas tema voolima neid plastiliinist kujukesi ja tegi suuri isegi market, Tal olid suured niuksed, plastik, kaadist, plaadid või ma ei oskagi öelda, mis see oli, mille peale ta tegi sõjatandrit, kõik kõik maastikud ja sõjavägi, kõik oli oma näputöö ühesena pisikesest peale ta kogu aeg voolis istus siin põrandal kušeti juures laas ja voolis ja tegi siis neid sõjamehi. Nii nüüd me tulime su ema juurest tänava peale, sa suitsetad, keerasid endale sigaretti ja suitsetad ja tegelikult on see nagu huvitav see sinu taust või see identiteet või kuidas näed, suits kukkus maha seal. Kuidas need pudenes. Lapsepõlv tuleb meelde, sest vot siin on just see koht konkreetselt mogo viskop, kus algasid minu süvaõppega eesti keele kursused. Kuue aastane, seitsme aastaselt läheb inimene kooli ja nüüd elab Eestis ja vanemad otsustasid, et Eesti keskkonda sisse sulanduda paremini eesti kuul. Sest muidugi Oculus vene keelt. Vanaema, isa, Venegi ema sündinud 31. näed Eesti hümni 100 protsenti, nii. Aga tollal vanaema ja isaga pere keskel. Üks keel, vene keel. Ja vot siin Riho Pärn, Mart Linnart vanaema juures seal, Andres Lepp, Eesti poisilik ja vot mängides mängeldes. Sa hakkad omandama keelt, sest ma veel tükk aega rääkisin autolomfanaarikudes. Ta ei osanud öelda, eks ju. Tuled, eks ju. Nii, aga otse aastaga siin mängeldes otsustati panna siis kõigepealt seitsmendasse keskkooli ja ma käisin kursustel või mittekursustel vabandust. Katsetel süvaõppekeelega inglise keelt. Ja katse tulid ära ja suve lõpus hakkasid vanemad kõhklema. No kudamoodi siis kahe trammiga läbi kesklinna ja, ja otsustatud, kui panna kolm trammipeatust esimese keskkooli, et lihtsalt lähen. Ja see keel oli siis ilmselt nii hea, et ma tegin katsed ära seitsmendasse kõigepealt kõik eesti keeles ja esimesse keskkooli läksin ka 67. hakkasin õppima ja õppisin ja õppisin ja teises klassis juba tuli Tiituski esimesest veel mitte väga raske oli. Mis oli, põhiline, raske kulus, ei saa ju keegi sind aidata. Vaata papa ja mamma, sest vanaema vältaja astmevaheldus eesti keeles on nii karm, et kuni prantsuse keelt palun, saksa keel, palun vene keel loomulikult ult, sorri, kui nad eesti keelt rääkis, loomulikult rääkis, aga vaata kirjapildis, ta võis teha vigu, kuni elu lõpuni, vanemal polnud aega, eks. Nii, või teisiti, eks ja, ja vot siis teine klass tuli kiituskirjaga muidugi närvid olid väga pingule, kurnatud võiks, aga sain hakkama ja siis oli lõplikult selge see, et keelekeskkonda omandatud, aga alguses kõik Siitan klubikaaslastele ja see on väga põnev. Aga see ikkagi see identiteet, sa enda enda, selles mälestusteraamatus, mille pealkiri on võõrsil kirjeldad seda, kuidas sa oled kakelnud venelastega. Jah siin hoovis, aga vaata lapsepõlves käib ju kõikovi kaupa, mitte keele kaudu ja see on sinu sugu varuvad need indiaanlased, kes on su ümber, eks ju. Aga naabrid on juba vaenuväed, teine hoopis. Aga siin see maja, mis oli, see oli ju ühiselamu tüüpi kontingent, noh, mis oli noh, et lumpenproletariaadi ja selge, milliseid lumpenisse lumpenproletariaadi joodi odekolonni, eks ju, ja tähendab naaber kruvida poistest läksid vangi kõik, välja arvatud ükskiste piil õpetus. Aga need olid tsirka, 30 Piia ja tema lõpetas TPI, no mis näitab seda, et ta pürgis kuhugi kõik ülejäänud paarkümmend 30 lõpetasin noortevanglas vanglas, no vot, see on selline kontingent, kus töötabki Voltaasia siis Lauristini nimelises masinatehases endiselt rullis üldse kurat teab kus, aga neid oli 30, aga neid oli neli, viis jõudude vahekord, eks ju. Ja vahel oli aeg. Ja vot siis nad tegelesid rüüsteretked, aga meie hoovi noh, ikkagi 20 testi, no kes pole siis lapsepõlvest mäletan neid asju. Ja ühel järjekordsel rüüsteretkel, kui nad tulid, no üks, 15 tükki, aga me olime neljakesi soovis ja suure hurraaga ja kisaga tulivatelt üle aia ja esimene niisugune refleks on ju, sööd jalad kätte ja minema. Läksime Jüringutsinevi lapsepõlvehoovi, praegu räägin mehega, et neid hiljem ka välja laseb. Mersu sõitis sisse must ilus mersu. Minu aknad üleval. Ja siia me jooksnud sellepärast et enamus buss Elasust selles Foraalne põgenes ja seotanud jooksevad, jooksevad, meie hakkasime härra jooksma umbes umbes Photo sealtmaalt, kus on see lill, eks ju. Ville. Ja seal me seisime, nad suure hurraaga tulevad kõik kohe sinna, no neljakesi, viis teisteks jooksevad umbes siin leidma järsku seisma. Ja ma mõtisklen, tuttav tekst tuleb, üks keel on ju tuttav, vene poisid vene keeles karjuvad. Ja siis ma mõtlesin, et mida mina jooksen. Ma olen samasugune. Ma pean sõdima, mitte jooksma. Ja siin mõtisklen, alad on juba väga lähedal. Poisid on juba vot seal karjuvad missa nõrgutad, noh, uks seestpoolt haagiga kinni. Siin vedeles üks vana tuul, vaata nagu need vineerist toolid olid põhjaga. Sellel oli ainult see osa, kus olid tagajalad, seljatugi, mis oli nagu ükskõik, komplekt, eks ju. Ja põhi loomulikult, aga esialgu ei olnud, esimest vedeles siin ja siis ma haarasin selle kätemaast, esimene käepärane vahend. Niimoodi see käes, jooksin vastu karjudes põhimõtteliselt kõike sedasama. Hurraa ja need asjad, mida raadios ei sobi, öelda, võib ikka öelda nii. No okei, jääme selle juurde ja 15 jääb seisma. Mis see siis on? Eestlane avatamise karjub, aga mina läksin tegelikult. Pea kohal ja esimene, kes mulle ette sattus, sellele malajatasid ja laetasini tuli, põhi lendas, näed esimese ja teise korruse kõrgusel sellest paugust põhi ära ja temale tekkisid ümber nagu teod, sellised nagu, nagu vaadile. Need vitsad vitsad ja tema Jeyni. Ja kukkus, sest nokk täielik ja lesib. Nüüd need ülejäänud, nägid, mis juhtus? Mina torman edasi ilma koolita. Poisid hakkavad tagasi juus, hull, hull ründab, eks ju, üks langenud ja siis üle. Poole nüüd aadres karjuvad hurraa, meie võid, sest nad juba tulesid, mis toimub, eksju olid plõksti siin. Aga siin on ka vang, tema ei ole veel toimunud. Ta lamab, eks ju, ümbervitsad. Ärkab meie vaatame, mis ta ikka teha huvitab, mis ta nüüd teeb, eksju. Tõusis, vaatas, vaatas ja pani jooksu, vot niimoodi. Jalad käivad, vitsad ümber jõuab aiani, ronida ju ei saa. No Vilsar ümber, eksju, ja siis niimoodi vaatab, me ei suutnud teda enam taga ajada, sest see oli nii naljakas. Kui kinni, eks ju, nii jana siis ta kuidagi sealt vingerdas välja, eks ju, ronis üle aia, aga, aga ta juba lonkis sinna. Tulime tagasi ja siis oli niisugune võit jääda. Identiteedist rääkides tekkis maailmavaateline segadusi, ma võitsin omasid. Aga ma võitsin koos omadega, saad aru? Noh ja vot see oli esimene kord, kui minu jaoks tekkis küsimus. Et kaks kogukonda ja maju ei teadnud, siis. Sündmusi, 39 41, keegi meil ei olnud, aga noh, vot seda, et mingi jama on tekkinud, seda ma teadsin küll ja miks sellepärast maju pereringis, teadsin tsaari trikoloori. Dio Losuuriva krahh, mis asenduspunaplagu, et siinsamas sinimustvalge asenduspunapauguga 40., seda ma teadsin, aga neid põhjusi laps ei tea. Ja siis ma mõtlesin, et on ikka idioodid. Esiteks Venemaal ilusat tsaari kotka vahetavat sirbi ja vasara vastu ja need siin ka kolme lõvi vokk, mis ei meeldinud, või no milleks oli selle Eesti NSV ju, mäletad. Ja et kuidas nii eesti kui vene rahvas läheb mingi peast lolliks ja paneb meile valitsema selle, nagu ma ütlen, vaatega kiilaspeale, need kõik need postkaardid ja Uljanova, eks ju, et mis siis juhtus, eks ju, aga pluss see, et mis asi see nõukogude okupatsioon oli, sa saad nagu laivis teada, kui sa puutud, kui just selle nõukogude lumpeniga mõistad. Lepa isa oli vana lepp ikkagi ajakirjanik, eks. Hoopis teine suhtlustase. Sealt tulevad Eibletvat, Murdocki Pebletympusse kõik sedasama. Ja vot see lõi neid pahviks, et järsku nad kuulevad, et siin on üks nende hulgast veel, kuigi maa jort aseleksika oli mulle väga tuttav, Su kostis igalt poolt ja vot see murdis nagu selle psühholoogilise nad tulid siia tähistama, võitu lahtisest uksest sisse murdma, juba see jõuvahekord oli, aga järsku on siin üks nende suund, kes paneb põmdi pähe, üks on samasugune pohhuist nagu nemad. Tegelikult sedasama totaalne viha, mis on piiritu, mida Eesti inimesed ei ole, on täiesti olemas. Vot vot see oli murdepunkt, mis liha see on? See on viha, kus sa lähed mitte võitma, vaid tapma. Ja see on see viha, mis on tekkinud sajandeid, kui vene inimesed pistsid rinda nomaadile, juhatidega, petsineegidega, kipsakitega alles hiljem Tatalustega. Aga need vange ei võtnud ja nagu sa alla annad, tapetakse kõik vot see, mis tuli idast nomaadidega, õpetas vene rahvale, tuleb vastu panna surmani. No ja kui sa oled nendega sajandeid sõdinud, siis tekib endas juba, vot selline totaalne üksikindiviidi langemisega mitte arvestav vastujõud. Aas ei ole, see on täiesti konkreetselt põhjendatud, arvult Eesti suunal, kus oli germaani ja rootsi kultuuriruum, oli tolleks ajaks jumala, Karl 10., Karl, 11. kuulus hall mantel ja Karl 12. kus juba talupoegade seisund hakkab jõudma Riigipäeva. Ja siis tuleb Šeremetjevo, äärmiselt haritud inimene, eurooplane neli aastat pütti surub brüsseli meedium Peetri käsul 1700 Kakseks Liivimaad laastama kui Rootsil viljaaita Eesti Liivi Soome vahet, kõik Rootsilt viljaait. Ja nüüd tuleb selline etlev, ülimalt haritud ja peen inimene, oma orkestrid, oma näitetrupid Šeremetjevo orus tankil Peeter käsib, eks ju. Ja ta toob siia kalmõkid tatarlaste ja Maškiiride irregulaarratsaväe, kes võivad naisterahvaid tisse pidi puulatvade külg põhjasõda. 1702 küüditatakse 12000 inimest esimese sõjasuve jooksul Liivimaalt Venemaal. No kujuta ette, nukra kultuuriruumile vaheaeg. Ja no siis ma ei räägi vabariigist, ei räägi, tähendab, 40.-st aastast, aga vot see kõik jääb. Ja loomulikult tunneb Lump. Aga vot see, mis eesti ja vene konkreetse ja lääne ja ida tsivilisatsioonide kokkupõrge. Aga kui sa oled väike poiss, see on sulle natuke liiast, aga esimene lahing, petisin. Nende kõnnime Jüri Kotsineviga tema kirjastuse poole ja siis siin on väga hea see. Paberi- või liimi lõhn, lõhn, see on ju, vaata, kui su raamat sünnib nagu sünnitusmajast, nagu käsikiri on naine, raamat on see laps, kes on seni siis ka raamat, on selline lõhn ja see on kõige magusam mulle kui autorile. Kui ma, kui ma. Nii üks, üks käru tuli välja siit, liftist ilmselt läks sinu raamatu järgi. No minu raamatu järgi läks ta enne 17. Juunit, kui hirmus viimane raamat, viimane. Siis ma tulin siia järgi oma autorieksemplarid veel. Nad Tritsel aru, et seal tsoonist ja keiser Nikolai teisest kui viimasest venelase valitsejast mööda väga kitsast, et käiku ühel poolel rahutad, teisel pool Moost laene, sõbrad vikerraadio töövarirühma jaganud, aga Su töö jutuga see ei võta kaua aega. 15. tuleb põhja see käsikiri failina. 15 september viimistasin, tegin põhjasõda maal põhjasõda, merel põhjasõda eesti suulises pärimuses tsirka 300 lehekülge, rutiine, nõrk fotod, olime hiljem, aga see on siis 15. September, suur tänu sulle. Aga Jüri ka, milline on see eesti rahva suuline pärimuspõhjasõjast ja kus sa saanud oled? Niimoodi, et kuna on tegeletud geniga ja põhiliselt Räpina ja vot see Rakvere maha ja kõik on väga paljudel perekondadel kliendid seal ajast pärit ja siis ma hakkasin nagu seda asja uurima ja eesti kirjandusarhiivis on see kõik failina laiali Jaan ohvriks. Viimase viie aasta jooksul on neid neegri kombel nagu palun patsioonil töötades kogutud nagu neeger, punu neeger, võid välja lõigatud, käi, lõik ühesõnaga ühesõnaga raske töö, raske töö ja kogutud neid on kümneid ja kümneid ja kümneid sest nad on kirja pandud omaaegsete kogujate poolt nagu käid ringi ja koguti ja pantud täpselt sellises kirjapildis, mida ma natuke pean kohendama tänapäeva keelde ja kuna ta viimane suuline pärimus sellisest suurest vapustust ajast, mis Liivi sõja ära Enda olla nagu teerull rullis siis ta lihtsalt kullaauk. Juttu on ju mitte ainult sõjast, vaid ka sellest, missugune laastamistöö tehti peale sõda ja kuidas käisid kuulsad pardiajajad ehk Venemaalt mahis marolerid külast külla, tappes inimesi, võttes kõike ja ma ei teadnud sellist väljendit geenes pardiajaja, kus tuleb, ei seo elule suutnud siiamaani uuri ja, ja selle vene naistapjad, vene naismarodeerid, röövlid, kes tulid Venemaalt mööda talusid ja tühjaks jäänud maad lihtsalt kõiki röövinud, just nimelt naisterahvadt, pargiajad ja selle teisendunud pargiajajad, noh, see on juba selge pardi või pargi. Miks spordinoh, seda võib veel uurida, aga vot see, mida kõik pinnin lukutes, kus need lahingud käisid kuni Põhja-Eestini välja ja need liikumised, eks ju, ja ja ja vägede liikumised ja kõik need Rootsi kuninga mõõgaga kinkimisel kaotamised tegelikult Karl 12. narval tõesti vajus ühte mülkasse ja kaotas Soopaia mõõga, kui ta liikus oma rinde paremal vasakule poole venelaste rinde paremale poole, kus vene kaardile alla ei andnud oma vanima kiirus on november 1700 ja vot kuidas teisenevad need tõestisündinud legendideks, et vot Karl tegevus, autod, menetlus talumisendistele, omad saapad, Karlson panid sinna tallu ja neid kullavarade peitmist tünnides tohutult tohutult huvitav, aga kogutuda olnud ajakirjandusarhiivist Rahvapärimusosakond, mitte et ma sinna läksin, istusin vaid uuridesugust genit, tulid need ette ja öelnud oma kokku, kogutud on neljapäev, see on umbes selline pakk viis sentimeetrit, mille ma lubasin ka Jaak Johanson line lahkelt nii-öelda kasutada anda siis tema rahva rahulikuna tuleb, keegi pole neid kukku kogunud sellise mooduli all, et sõja kirjeldus, aga samas ka kohalikud talurahva üleelamised talukaup on, see on ju see, kes toidab armeed, kes kannatab kõige rohkem. Nad on ju sõjas osalemisel sama kaaluga, kui näiteks on kõik pakid ja leevenhaukid ja, ja Serenite vid ja Repnini. Lihtsalt keegi pole neid ennem sellise pilguga näidata nende kohtumist korralikus ajaloo raamatus, sest et kannatus on ju just nimelt Eesti oli eesti rahva tohtumis kanti välja ka nemad on selle ajastu kangelast, aga äkki Jüri, kuid sa räägid mõnest nendest legendist, mis on nagu selline läbi selle Põhjasõja ajal, mis on eesti rahval siis olnud niiviisi ütleme otse, saapad sõelale kõigepealt jäi, on see kuulus Karl 12., Tammesid ja ja, ja igasuguseid muid, kuid ka mände on ju Eestimaa täis ja üks legend lihtsalt lugu, et vot tema vend või oligi ta meeletu puu, istu teil ei, ei, tähendab tema seiklemisest Eestimaal on ju kõik väljamõeldis peale 1700, kui ta laiusel oligi nii talvekorteris nii-öelda 1701 ta pani ju kohe minema vägedega Poolasse ja sinna ta jäigi seal ta sõdiski. Nii ja eestimaal ta 1704 viis ringi ei käinud, aga endalt enne siit pakkumist, noh, kui juba venelased tulevad peale 1710, Talim valutatakse, kallatsiini pole kuningas Carl ei ole, et oled, kepi maasse äkki sinna ja ütleb, et kui see kepp läheb õitsema siis saab kunagi Eestimaa jälle nagu varrukas kasuka külge. Tagasikasukas on rootsi riik, varrukas on Eestile ja vot neid legende on kihelkonniti erinevates maakondades, kõige rohkem istutab puu isegi niikaugele. Juut ja tema abikaasa kujutad ette, käib mööda Eestit ringi Karl 12.-le kunagi olnud eurod Calgadest 10. naissuhteid praktiliselt pole olnud, mis ei tähenda, et tal mees suhtedele Shelberg ja öötunde ja need uurijad Rootsi uurijad ei ole tuvastanud ei üht ega teist edema viiseksuaalsust ütlema, heteroseksuaalsus Mi tegelenud naistega ei tegelenud, seal oli ja mingit abi isegi sõbrannatal olla, isand istutab puu läheb kasvama kõik need puud ja kepid karga, teistkümned jalutuskepid lähvad miskipärast legendides kasvama ja see on kõige rohkem esinenud ilus muinasjutt ja erinevat saabub muinasjutust, millel on Narva lahingu ajal tõesti alguses olemas. Siis sellel jutul absoluutselt mingit tutialust ei ole, aga ta oli väga ilus legend, eks ju, sest mõnikord ma mõtlen, et nojah, Swedbanga tulek Eestisse tagasi, mis on sisuliselt Rootsi võimu tagasi, seal on ka puusümbol, on ka puu ja tammepuu ja kas ei ole see võetud siinpoolseks kasutuseks Eestis kellelegi soovitusel seal noh, ma ei tea, mingisugune ajaloolane ütles, aga paneme siis selle puu siis 300 aasta pärast ilusasti sümboliks, eks ju, et et ja et see võib olla tinglikult Rootsi võimuga raha, võimu tagasitulek. Raske vaielda ja mõtlesin, puu ideed tuli mul pähe, noh, ta on ju praegu puu su puu kujunenud. Et võib-olla see Karl, 12. istutatud puu kannab nüüd sellist vilja. Jüri sa ütlesid, et tegelikult kõik su päevad näevad enam-vähem samasugused, isegi laupäev ja pühapäev näevad samasugused välja. Väga rutiinselt, see ongi minu rutiinne elu ja minu asjalikest partneritest on see ainuke koht, kus ma füüsilised käin. Horisondi toimetus on Tartus, kus mul on teist aastat jooksmas sari. Huvitav Venemaa, seal ma ei käi füüsiliselt kohale, Su kultuuris samuti mitte, saadad failina ära ja kõik, nii et see on siis minu asi, seeru, tõeline argipäevane, mitte lavastab meest käruga läheb tagasi. Ja nüüd me lähme sinna, kus ma iga päev käin peale sebimist ja käsikirja viie lehekülje ära kirjutamise, viie mütsi keegi ütles mulle kunagi, et Tammsaare üle viia ei kirjutanud, nagu juba tammsalu üle viie ei kirjutanud, ei kirjuta ka mina. Ta kirjutaski iga päev, sellepärast ta saigi niimoodi sellise motaka kokku, aga ka mina kirjutan iga päev ja mitte vähem kui viis. Ja ausalt öeldes kaks raamatut taastas rääkimata, et kolm raamatut aastas on viimastel aastatel morgi elu ja ka mina. Ma ei tea, kuidas Anton Hansen, aga mina ka õige laupäeva ega pühapäeva. Ma kirjutan iga hommik pool seitse püsti, habe maha, kohvi kõhtu ja kirjutama ja tavaliselt umbes sellel ajal ma suundun kohvikusse turuks kalamajas, kus mind ootab Jaak Johanson iga päev ja me joome koos kohvi, sest ta elab saue tänaval viimased aastad ja teine kordistub Jaan Tootsen, keda ka sina väga hästi tunnen, kes ka elab seal laua taga ja sinna me praegu lähmegi. Aga see rutiin? Paljud räägivad, et rutiin on kurnav ja tahaks ära ja kõik rutiin on minu hapnik. Ma suudan selles töömoodulis tunda ennast loomuliku ja suurepäraselt kulgemana. Argielus tänapäevas ma eriti hästi ennast ei tunne. Sellepärast mu trajektoorid, miks ei tunne, ma olen võõrkeha 21.-st sajandist? Võõrkeha, ma elan 19.-st. Kas sa mõtled seda enda nagu sellist identity? Telliti ja identiteeti ja riigikorda ma ei suuda elada krossideta ühiskonnas. Et mõista seda. Ma ei saa aru nagu esindusdemokraatiast, ma ei saa aru, kuidas saab tõde hääletada parlamendis 101 inimese poolt, tõdevad jumalik progatiivselega tegelema jumala poolt valitsema uitu. Aga keegi peab seda ju loomulikud. Mina. Ja kuna mul siin kohta pole, siis mina ise ka neid ja nemad jälle omakorda mind, see on kõik enesetunde küsimus. Ma tean, kus ma saan rohkem kasulik olla, aga inimene saab kasulik olla seal, kus ta ennast tunneb. Hästi tunneb ennast loomulikult, aga otse autopiloodil ei viidud päevaplaan kus jalad ise viivad kinnisilmi suruksesse. See mulle sobib ja ma kulgen ainult omade keskel. Me praegu ka lähen. Kuule, mul on üks loll küsimus, kas tohib küsida ja see vastus. Kas aadlikud tunnevad ennast teistest paremini tõeline aristokraat, loodus, kes jagab kõike ebavõrdselt kõigile nagu tõeline aristokraat aadikud tõenäoliselt ma ei saa ju kõikidest rääkida, aga räägi enda, ma, ma ütleks, et minu jaoks on kõige tähtsam, et inimene, kes on sünnipäralt omaaegses süsteemis priviligeeritud Adekvaatselt tänapäeva suhtes sa mõtled selle, mõtlesime adekvaatselt kõike seda, mis toimub ja mitte suruda peale oma malle mis on pärit 100 aastat tagasi ehk adekvaatne elu, kus iga rumpen võib öelda mulle tšau, põrutada mulle vastu õlga ja ma pean seda nagu vanasti oleks 20, kui eksju juba sellise käitumises sama taga minu sauna taga. Andres annab talle 25, kuna nüüd seda teha ei saa, siis ei ole mõtet ka võtta kohvikus olles kohviku müüja letilt mitte spetsiaalselt sellise kohvrikesega saia võid võtta oma kämblaga tehanis. Et see on nagu väike näpuotsa, et peenem, ei sõbrad niimoodi ei Vanta saia kliendile taldrikule ja vot, kui nüüd siin hakata mängima lolli ja vanema viisidkale oma sedasama vappi, eks ju, minu hobi on sirp ajaloolisel perekonna vapi aadlivapil sirp ja viljapea. Senisel pooleli punasel poolel on üles tõstetud mõõtteraga ülespoole, vot see on vana. No ma ei hakka seda visikale vanema sellepärast, et see on seesama näputõstmine, kui saa seal kühvlikes asemel teatage Watson adekvaatsust, kui seda pole, siis on asi kurb ja nukker, kurb ja nukker. Aga ma ei ole ühtegi omaaegset matrikli omajat läbi esivanemate näinud rolli mängimise laiemas. Küll aga neid uusad ikkagi siis tõenäoliselt on kirja pannud, olen ma näinud sellist tsirkust tegemas mere peale hakanud igal inimesel ausalt öeldes süda pahaks minema. Too näiteid, mis tehakse, no harjutatakse kõnnakut jalutuskepiga, eks ju, võetakse sõna maneerlikult eesti keeles panev räägitakse endast, kui see on nii piinlik, et ma nimesid nimetama ja aga tunnen isiklikku jälle neid nagu romandmatkeevitš ja nagu noh, põhimõtteliselt Volkonski luurikute suguvõsa isa kaudu. Mitte kunagi sa ei näe neid hüppama, kargama, karjumas job, on kirt ja Jertsak ja see on naeruväärne küll, no Venemaal on see uusaadel ju veel õudsam, sest et 3000 dollari eest sa saad mitte ainult matriklid, vaid tulaar, matriklid, mis tähendab Tula Raadlikuks, kellel tiitel on ja, ja neid asju ma olen näinud nii palju, et meie aeg sai täis. Ja see on ajalooline paratamatus hakata apelleerimine sellele. Vanavanaisa Riveri rügementi juhatas Krimmi sõjas huvitaval kombel Riveri jalaväerügementi satuseks polkovnik, otsinud juhtima juba Vene-Türgi sõja ajal, 1996, no see on puhas kokkusattumus, aga ikka muster. See on nagu mõttetu, sellepärast et tuleb ikkagi elada tagasihoidlikult sootusega leppinuna, sest et ega jumala tahte vastu ei saa, eks ju. Aga kibetsemine ei vii meid kaugele. Kibetsemine irutab meil veel rohkem viimaseks, sest et ära unusta seda kunagi, et Venemaal elas nii nagu minu esivanemad ainult 10 protsenti kogu Venemaa elanikkonnast. Sellegipoolest uut maailma mu vastu ei võta, siis on minu õigus. Aga ma ei tule ju Vietnamisse inimestele õpetama, et ärge sööge koera, rahvustoit, koer pekstud, kinni riputatud puu külge. Sööge sealiha, ma ei teeni, aga ma ei tahaks, et eestisse Vietnami tuleks, ütleks teie, eestlased, peate ainult koera sööma, sest see on õige inimese või adekvaatsus. Vot see on märk. Vot see on põhiline. Nüüd me oleme jõudnud balti jaama ja keegi sinu sõnapruugis lumpen siin ka räägime üle tee. Ja nendega ma olen harjunud 30 aastat eriti kalamajas kohtuma järjest harvem muidugi. Aga et me oleme teil kohvikus rutiinselt sinu päevaplaani järgides, aga ma võtsin välja sinu raamatu võõrsil, mida ma täna hommikul veel lugesin. Sa ütled, et sa oled proovinud eesti ja vene inimesi kuidagi ja mitte kokku tuua, aga, aga mingit dialoogi nende vahel tekitada? Ühel hetkel sa nendid, et tegelikult ei ole see võimalik. Et omal ajal, kui tegin oma neid näituse avamise ja raamatu. Mul oli saalis keskerakondlane Isamaaliitlane riigikogu, muide nad tulid mind kuulama ja täpselt samuti oli nii vene kui eesti kogukonda vastu rohkem kui kellegi teise autori puhul ja ma üritasin neid just nimelt kukku liituja lähendada olles kulus mõlemas keskkonnas ja mingi 10 aastaga ma sain aru, et see on täiesti võimatu, sest nad tulevad kokku ja lähevad lahku ja mitte mingit dialoogi ei teki, kes väidab, et tekib dialoog, valetab. Seda integratsiooni ja kõike sellist asja ei ole olemas. Ei ole absoluutselt olemas, välja arvatud eraisiku tasemel mina integreeruda ja see toimib, nii et me vestleme sinuga eesti keeles nagu Eesti mehed, on ju nii. Kui keegi mulle pakub selle eest raha, et ma olen niivõrd hästi integreerunud, et minuga integreerumine kinni maksta. Ma mõtleks seda kahel käel vastu, aga kui aus olla, siis seda vaja ei ole, kes integreeru piltegreerub ilma mingite programmideta ja riiklike rahastuseta. Ta võtab kätte nagu mu vanaemaks omal ajal, kui ta siia tuli, 20. aastal kellelegi pähegi hakata neid integreerima nad integreeru sügisel. Ja nüüd, kui kõik need keelekümblust ja kõik need ära teha siis inimene ikkagi integreeru, sest et jälle oma särk on nagu ihule lähemal ja seda riiklike programmidega soo paika ei pane, sest et vaata, siin on võimalik, et kõigil kuulajatel selge oleks. Neli aastat. Ma mõtlesin selle enda peas välja neli astet, neli aastat integreerumise aastat, üks aste on see, et sa olude sunnil võtavad vastu Eesti kodakondsuse tooteid ja saaki, teda ära keeleeksami, aga see on kõik. Sundsinu jaoks on esimene aasta teine aste. Et sa teed seda kõike neutraalselt ja hea meelega. Kolmas aste on see, et sa teed seda kõike mitte neutraalsed, vaid püüdlikud ja hea meelega ja et sul on hea ja uhke tunne, et sa said hakkama, oled Eesti vabariigi Eesti kodanik, realiseerida ennast sellisena täiel määral nüüd, neljas, kõige kõrgem aste on kõige eelneva juures. Sa veel armastad seda Eestimaad. Nii, näed nüüd nõuke, lõhe on esimese neljanda astme vahel teis integratsiooni ideaalis Eesti poolt vaadatuna näeb minu arust just seda neljandat astet silmas, et tuleks see saavutada. Aga kuna son saavutamatu, siis rebitakse sea kui kolmandaga tavaliselt teisega, et noh, okei, eks ju, aga põhiliselt töötab see esimene aste, et oleme küll sunnitud, aga mitte rohkem. Integratsioon on kestnud meil siin pikki aastaid, et mitte öelda aastakümneid ja mitte midagi ei ole muutunud, selle kasutegur on null. Mina nimetan seda rahapesuks, mis on kasulik nii vene kogukonna functionäridele, poliitik eridel eesti kogukonnapoliitika ei ole mugav, on istuda kuskil kontoris uusi programme, välja mõelda, ilmselt seesama asi, seda saab üle kanda ka kõikide nende Itaaliast Kreekast tulevate pagulastega. Seal on see asi veel hullem, sest meil on üks kultuuriline taust. Esiteks, me elasime ühes riigis 300 aastat Peetri ajal peale seda veel 70 aastat nõukogude ajal, mis nii ilus ei olnud, aga siiski ja me kõik oleme ikkagi Euroopa rahvad ja algupäraselt ikkagi võttes viimast kümmet sajandit, kristlikud rahvad mitte moslemeid ega mitte, ütleme seal mingit muud usku. Ja see ühine ajalugu ja ühine Põhja-Venemaa võit või Baltikum ja Põhja-Euroopa, see on vaikselt elanud siin nii kaua, et on ühte nägu läinud. Suurest plaanist vaadatuna ei saa võrrelda, kes on vähem eestlane või venelane või Abessiivane vietnamlased seal Kongulane, eestlane või venelane, nii et selles mõttes me oleme ühes paadis ja kõikide nende surveta ja vapustuste ees. Me oleme kõik ühes paadis, eriti siin, elades Baltikumis, Soomes, nii et silma vastuolu ei näe mitte mingi. Vot ma tahaks, enne, kui lähme Jaak Johansoni anud otseniga kohvi jooma ja ja sinu tööpäev ka sellega ma saan aru, lõpeb aga, et ma tahaks küsida viimase küsimuse. Jüri Kotsine sinu käest, et sa oled ajaloolane ja ajaloolastelt ikka, kui nad vaatavad nagu selliseid suuremat pilti ja näevad mingeid panoraami ja ootad ajas tagasi. Et kas sa oskad tulevikku ette ennustada, et, et milline on Eesti näiteks 20 aasta pärast või 100 aasta pärast või? Ma saan aru ja ma ei räägi sellest, mida ma tahaks näha, vaid ma räägin sellest, mis ta ilmselt olema saab tundes nagu eesti sisemiste võngete seda talupoja tarkust, mis on olemas, mis pole kuhugi kadunud ja vastasseisu ja üksmeele leidmist asjades, kui on tõeline mure käes, suudab Eesti enamik kokku leppida selles, kuidas suhtuda kõige väljastpoolt ohtliku suhtes ja tõrjuda seid. Ja Eesti rahvusriigina jääb püsima, muidu kui Eesti kaotab rahvusriigitelje, ta kaotab kõik miljon inimest ja ta ei ela seda üle, ükskõik kas siis migratsioonilained lõuna poolt või ka ütleme, Euroopa poolt spetsialistidena ja noh, seal rootslased ja norrakad, juhul kui nad valget värvi on, tulevad ja siin oma keskkonna üles, seda ei juhtu. Eesti püsima rahvusriigina ja käituma oma naabrite suhtes, aruka, mõõduka mammina aruka ja mõõduka mammina, kes on mõõdukas ja leebe teatud piirini, et talle sisse sõidetakse, aga piisavalt leebe, et kõik talle naeratavad nagu kogu Wiretile kunagi, kui ta seal Direckis oli, vot oli sihuke mõõdukas leebe mammi kõige paremas tähenduses, et see on Eesti saatus ja loomulikult pidev ora tagumikus, et me oleme soomlastest samm tagasi. Aga samas lätlastest mees ja 10 sammu ees venelastest, aga meil oli kõigil ühine ajalugu ja vot see nivoo on väga hea, see nõuab eestlaselt pidevat kihutamist, püksirihma lõdvemaks laskmist ja maailmas Euroopas on tema roll see, et näidata kätte, et rahvusriik on võimekas ja arenev ja võimalik kui seda asja ajada targalt arvud eestlasel on tohutu kogemus naabritega eriti tugevamate naabritega asju õieti ajada. Soomlastel on justkui ka, aga soomlastel olid valud pehmemad, nad olid säilitanud iseseisvuse. Eestlane, kes oli ikkagi tohutu paine all 50 aastat, kus tema rappusena säilimine oli küsimuse all nõukogude süsteemist oskas niivõrd peenelt ajada diplomaatiat, et 91.-ks aastaks pead kukuju võib akadeemik Lippmaast kuni naljamees Hardo Aasmäe ja tegid ühte tööd ja saavutasid rõhutanud. Ja ma arvan, et see on Eesti tulevik ja põhjalas eesti noore oma riiklusena areneb nii kaugele, et ta kunagi suudab ühiskonnakorralduslikult olla Skandinaavia heaoluriikidest üle just nimelt ühiskonnakorralduslikult. Nii et Eesti tuleviku minu arust selge, kui jonni ei jäta. Jonni ei tohi jätta oma rahvusidentiteet ei tohi vahetada ükskõik mis rohelised kollased või vikerkaare värvi poliitikud ka siin, ütles hukatuslik isolatsiolismi seisund on toonud meid tänapäeva 21. sajandi, siis kui me seda juttu eesti keeles räägin sa mõte korraks peale põhja 100 200000 ja kõik. Ja kõrval juba 16 miljonit määrasteks. Kaks miljonis rootslast, kes siin olid väga vabad peremehed. Ja see on kõik säilinud. Nii ja nüüd siin lõpetamegi päeva lähme kohvi jooma, õige õige tagu, aitäh. Täna olin ma sõjaajaloolase ja kirjanik Jüri Kotsinevi töövari. Saate panid kokku Piivika, Ludvig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.