Noh, Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, muud sünnimaa on seal. Aga Isamaa jätate mulle eesti maki eesti lugu. Tere Pole. Trass on Tartus sündinud eesti keemiateadlane, Toronto Ülikooli emeriitprofessor, kes on haridust saanud ja tööd teinud nii USA ja Kanada kui ka mitmes Euroopa kõrgkoolis. Ta on Tallinna tehnikaülikooli audoktor ja tal on üsna tihti teadlasena asja Eestisse. Mina olen saatejuht Piret Kriivan ja tänases saates räägime eestlusest, sest olev trass on kotkajärve metsaülikooli asutaja. On olnud paljude eestluse jaoks oluliste sündmuste ja ettevõtmiste juures. Eesti lugu, aasta on. 1955 tegevuskoht Ameerika Ühendriigid, Princetoni Ülikool. Noor eesti mees olev trass saab bakalaureusekraadi ja peab lõpuaktusel ladinakeelse kõne. Kas te, kas te mäletate, mida te rääkisite, miks ta ladina keeles? Rääkides ja sellepärast see oli traditsioon, sellel lõpuaktus oli kaks kõnet õpilaste poolt, üks kõne oli niinimetatud vale diktorian ja see oli inglisekeelne niuke, tulevikuvaade või mis iganes, noh see rääkija tahtis teha ja teine oli traditsioon, see seal Jutatoorioration. Ja see oli alati ladina keeles. Mina kirjutas oma loo inglise keeles, ainult panin sisse kaude Siigitur kuskile, mida polnud vaja tõlkida. Ja ega ma sisu hästi ei mäleta, enam pean tunnistama, aga ma alustasin teatud klassi traditsioonidega. Ja see oli, et kuni minu klassini olid teatud toimingud lubatud, kui esimese aasta õppija sisse tulid teise aasta omad, tegin elu kibedaks ja nähtavasti läks liiga kibedaks ja meie klass oli viimane, kellega see veel juhtus? Mina astusin teise aastasse, Princetonis ma kunagi esimesest läbi teinud ja mul seda ei olnud. Nii et ma rääkisin sellest, kuidas meie olime lõpuks viimased, kes tublilt teistele liiga tegid. Ja siis peale selle mõningaid mõtet. Aga tõesti, mul ei ole praegu meeles, mis need olid, aga mina kirjutatsioloogias inglise keeles rääkisin, rääkisin ladina keeles ja see tavaliselt valiti kaks kõige paremat õpilast, ladina keel oma pidi olema esimene, väga nagu aktiivsem pidi olema see teine rääkija. Nii et see oli kombeks valladest. Pole ostnud ja te olite ilmselt väga tubli. Minu hindajad juhtusid Holmagi kõrgemalt järves oli juhtusid ja seda keelt ja selle eest ma olen tänulik rootsi gümnaasiumile, kus pisites teadet, kui väiksemagi vea tegid, tulemus oli null. Nii et sa kunagi viga ei teinud ja ma ei tea, et ma oleks iialgi ühe eksami pääl viga teinud Princetonis õigeid emmatis. Tänapäeva noorele kõlab see ikka väga karmilt. Kõlab karmilt ja ta oli karm Rootsis, aga selle tõttu oli tase tohutu. Ma läksin teise aastasse, prints rootsi gümnaasiumist oli, tundus mulle paras. Kuna ma olin, läksin insenerialasid, Need olid täiesti võõrad. Oleks ma läinud näiteks keemiat või füüsikat õppima, oleks olnud kolmandasse aasta sisse 100 tolleaegne Rootsi gümnaasium oli võrdne kahe aasta 600 ülikoolidest. Ja ütleme nii, prints on üks maailma tippülikoolides tuli siis on praegu. Te olete elanud neljas riigis ülikooli jaoks, mis asus Ameerika Ühendriikides, intervjueeriti teid Torontos, aga te olete elanud Eestis, Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Ja samuti kui ma olin külalisprofessor olnud, siis sõitsin ühe aasta suure osa aastast Zürichis, Šveitsis, samuti Prantsusmaal, olen pool aastat olnud samuti külalisena. Nii et kui need kaks juurde, mis on kuus, aga tegelikult elamiskohana Nelija. Kas neid teie jaoks ühendab midagi kõiki? Võib-olla jätame kaks viimastel kõige lühemad eluperioodid. Ütleme nii, et need kaks viimast olid väga lühikesed, ometi huvitavad eriti mõneti rohkem huvitavad USA Kanada vahel, see vahe oli ainult see, et tõesti, USA-s oli tol ajal neegreid üsna palju ja see rassi küsimus ei olnud terav, aga hiljem muutus rängalt teravaks. Kanadas seda ei olnud, nüüd on muidugi olukord vastupidine, siis me võtame vastu väga palju inimesi mujalt maailmast. Ja Šveits oli igati vist ainult valged samuti ja igati range mitmete asjade suhtes. Rootsist noh, see oli, ma usun, telg, tuttav üldiselt seal polnud midagi väga erilist. Nüüd on asjad kuuldavasti palju halvemaks läinud. Selles mõttes, et on ka olukorrad muutunud ja ma toon selle muutuste kohta väikse näite. Meie tulek Rootsist Kanadasse. Stockholm tol ajal ja see oli aasta 51 oli ilus ja puhas linn. Ääretult puhas, ma ütleks, kui me Torontosse jõudsime, eile oli siis mitte eriti kiiduväärses piirkonnas oli üritud paar tuba tuttavate poolt ja kui järve pealt tuul puhus, siis haisu sisse võisid äramatuda, sest solki üldse ei puhastatud, sel ajal tänavad olid rämpsu täis, kõik oli inetu ja lagunenud, mõtlesime, kuhu ometi sattusime. Nüüd on asi peaaegu vastupidi, Toronto rahuldavalt puhas ilus linn ja Stockholmis ma viimati käisin veidi imestasin, kui hooletult seal mõned asjad. Nii et muutuses 60 aastaga on natuke teisiti läinud. Aga kuidas Eestiga on Eestis te jõudsite ka koolis käia, enne kui koos emaga halvenesid. Ja enne koos ema ja vennaga Me põgenesime ja ma käisin, lõpetasin, lõpetasin jutumärkides viienda klassi, kus me käisime neli tundi kolm korda nädalas koolis ja veebruaris lõpes kool ära. Venelased pommitasid Tartut, kus ma elasin niipalju, et pandi koolid kinni ja soovitati maale ära minna. Mida me siis ka tegime. Aga nii, et jah, ma käisin koolis ja ma ütleks nii, et see oli kõik väga kena, ainult meeldivaid mälestusi. Eesti juurde tuleme hiljem tagasi, aga kodu on teil ikkagi Kanadas. Torontos ja Kanadas olete te tegutsenud aktiivselt, võib öelda kohe ikka väga mitmel rindel. Jah, olen küll, mis on palju akadeemilisel oma kutseliselt ja muidugi Eesti-ainelised väga palju ka. Te olete olnud paljude ettevõtmiste sünni juures, olgu siis Eesti õppetool Toronto Ülikoolis, Tartu kolledž Instituut, Eesti Instituut ja Metsaülikool. No ütleme, Tartu kolledži juures vähem, sest see oli, toimus ilma minuta ja selle peasündmuste ajal oli minara Šveitsis. Aga kõikide muude kohtlase klapib jah. Metsaülikool tähistas tänavu aasta viiekümnendat sünnipäeva täpselt kõigepealt seal alguses, kuidas see kõik algas ja ja, ja miks see algas. Ma sirvisin metsaülikooli albumit seal ju see oli eelmise juubelialbum pist. Pehmete kaantega ei suur suuri mahuldavaks, oh see noh, see on meie viimane album kahest. Ja Toomas Hendrik Ilves kirjutas seal või haldas arvamust mingis esinemises, et alles metsaülikoolis said aru, et et eestlus tähendab ka midagi muud kui õllejoomine. Ja ma arvan, et see on tõsi, tema, see oli ääretult tore, loll, mida ta pidas siis ta oli Washingtonis ja ütles, et varsti saadetakse ära aeg tulla, ta oli käinud võib-olla üks, ma ei tea, neli-viis korda kokku. Ja see tema jutu algus, mis on teatud määral soodust seal, eks ole, oli tõesti nii ja ma mäletan seda hästi, ma ei mäleta teda, esimene kord, kui ta viskas 17 aastat vana oli, aga ma mäletan teda mõni aasta hiljem ja siis ma olen ikka teatud kontaktis olnud, kõik need aastakümned. Aga esimest metsaülikooli mäletate kindlasti. Hästi. Missugune see oli? See oli huvitav, see oli tohutult põnev, see oli kõige tihedama programmiga, mis iialgi on olnud. Ja see põhjus oli, hoiab ma jätkan paariust, üldistavat kommentaari. Kui me sellega pihta hakkasime, siis öeldi, mis te lollid olete, kes lähed sinna metsa niimoodi puhkust veetma kuskilt mujalt jätke oma lollus ära, mis ei andate üldse, oli see üldine reaktsioon paljude seast? Muidugi asi kukkus veidi teisiti välja, meile tuli kui ma ei eksi, vist 67 õpilast esimesel aastal kuskil seal ümber, pluss köögipersonali mõned asjaajajad ja programm oli fantastiliselt huvitav ja miks ta nii tihedaks, et see oli see, et me olime kavandanud, võib olla, Need olid kahel tasemel, mõned asjad noortele, kes tõesti palju midagi veel ei, Diaadi ütleme 17 kuni 20 kolm-neli-viis, kes olid nii-öelda värskelt seal ja oli, kuna meil oli vanuseid ülemine piir 35 aastat, siis oli ka neid, kes juba teadsid päris hästi. Mina olin tollal 35 ja mõlemad ikka paar korda olime pidanud topelt loengu ära siis leida ka kõik tahavad kõiki kuulata ja siis läksid ühe loigu asemel tuli kaks ja nii et ma ei mäleta seda arvu, aga see oli tohutut kõrgjärv, loengu teises metsaülikoolis. Ja see särav täht, mis kindlasti aitas kaasa järgmisse metsa, oli Ivar Ivask. Tema tõi esmakordselt, ma ütleks Välis-Eesti teadvus metsaülikooli kaudu seda, mis juhtus Eestis luulepinnal Kaplinski, Rummo, mõned teised, ta rääkis neist, ühesõnaga areng eesti luulest, mida me polnud välisEestis üldiselt kuulidega ei teadnudki. Nii et ja ta samal ajal haruldaselt hea lektor. Tal oli vist kavas kaks või võib-olla kolm, kaks, ma arvan, aga ta pidas neli lõpuks nõutiga, räägi, räägi veel ja see tegi veel programmi tihedavaks, niiet tema, nagu ma olen kuskil kirjutasin, Ivask oli nagu tuldpurskav mägi seal meie esimeses metsaülikoolis ja teise nei saanud inimesi ära mahutada, tahtjaid oli palju. Kas Ivar Ivask ise ka oli oli, ta käis neli aastat järjest siis metsaülikooli eesmärk oli ka kodu-Eestit vahendada välisEestile. Mitte siis, veel mitte, siis ei, see peaeesmärk siis oli see, et kui me vaatasime ja tasaVälis-Eesti ühiskond pagulaseesti ühiskonda peaks ütlema sel ajal siis olid lasteaiad ja täienduskoolid enam-vähem suuremates keskustes kõikjal loodud, kindlasti ka Torontos olid skaudid ja gaidid, aga kui inimene ülikooli läks, lõppes nagu higi ära seal ei olnud eriti midagi, oli eesti ühiskond Torontos otse, pidas mõne peo vahest talve jooksul ja see oli enam-vähem kõik. Ja nagu eriti USA-s, kus kombeks oli, et minnakse mujale, kodund tihti kaugel USA-s teatud ülikoolilinnad ja ma nagu ei olnudki eriti. Siis see oli see aeg, kus oli nagu lõpuks südame sõpruste loomine. Aga Eesti kontakt jäi nõrgaks, jäi tohutult nõrgaks, USA-s ei teatud määraga nõrgaks. Kanadas Toronto piirkonnas võib-olla vähem, sest seal oli meil nii ülikool kui ka eks ole küllalt palju eestlasi. Aga mujal oli sama probleem nagu USA-s. Tulemus oli see, et me leidsime, et seda auku tuleb täita, seda lünka tuleb täita hädapärast, nii et põhiliselt see peasiht algaastatel oli see, et me tahame anda ilma mingi surveta teadmisi Eesti kohta, aidata eesti keelt, püsida, teadmisi Eesti kohta in et need noored saaksid otsustada, kas ma tahan olla eestlane või mitte. Ja me olime näinud mitte ühte või tegi mitmeid juhuseid, kus kui vanemad olid nii-öelda maru eestlased. Press oli nii suur, et noortepoltide vastureaktsioon ja nad lahkusid. Ja selliste asjade vastu. Me tahtsime võidelda, nii et meie põhimõte on see, et me teeme mitte mingi suurte paatus kõnedega või lihtsalt teadmiste edasiandmisega eesti keel kirjandusajalugu. Et noored saaksid mööda Eesti nende tohutut rikaste varasalved juurde saaksid, saad õppida, teada, ütles see on nii väärtuslik, ma tahad olla. See oli lihtsalt siit. Kuidas teile tundub, kas las ma arvan üpris hästi. Kui ma vaatan, kas või praegu, et aga veel 20 aastat tagasi Põhja-Ameerikas tegutsevaid eestlasi lõviosa neist on metsa, oli Chrysleri käinud. Nii et ma ütlen, et see kinnitab minu enese harva ja see, et eestlase pinnal metsaülikool on mul üksik, kõige tähtsam ja kõige edukam asi. Ma tunnen nii, et see oli, mille üle ma võin rõõmu tunda, mõnede teiste asjade üle võib nii ja teisiti vaielda ja siis välisvõitlesid ja nõnda edasi. Aga kuidas teil see esimene ülikool õnnestus korraldada, kas inimesed tulid rõõmuga, võtsid, haarasid kinni sellest võimalusest või pidite te ikkagi veenma? No tuli veenda, me tegime palju reklaami suhteliselt lausa rohkem kui hilisemates Metsaülikoolides kunagi meil on, ma usun, neli uudistelehti, mis saatsime üle mandri laiali eesti seltsidele ja igale poole tegevustel küllaltki palju, aga tegijad tegid seda suure rõõmu hooga. Ja see tehniline külg, Kotkajärve, see oli muretsetud juba jupike aega varem ja oli nii-öelda väga sobiv skautluse ja Kaidluse ala. Ja seda sai nii-öelda metsaülikooli oleks hästi sobiv. Ja meie ma ütleks põhiliselt. Meid oli neli inimest, kes esimese metsaülikooli paika panid, aga juhatus oli seitse, kaheksa või midagi nii. Nende seas oli Heino Jõeskaut master, kellele ma rääkisin, kui ma tulin tagasi Kesk-Lääne-Eesti noortepäevadelt, kus nii-öelda see mõte kuidagimoodi kerkis ja ta rääkis, et me peaks midagi sellist tegema. Tema võttis otsekohe vedu. Ta tahtis näha, et kotkeli juhtub rohkemat. Kant skaudilaagrid ja selle tõttu põhiliselt selle tehnilise külje võttis enda peale tema täielikult, nii et minul polnud muret muutku sisu ja lektorid ja nii-öelda noh, mis on public relations eesti avalikud suhted, avalikud suhted ja ütleme, suhted olid minu poolt teatud määral. Aga tema tegi tehnilise töö ära. Programmi detailid Andres Raudsepp, kes oli üks noormees tulnud värskelt Montrealis Toronto poole ja Vello Soots ka tol ajal vist noorim Scout master, minu hea sõber, füüsik, tema oli siis minu nagu abiesimees ja, ja aitas väga paljude asjadega kaasa. See oli meie, need neli inimest pluss nüüd ütleme, rahaasjade Leiendajatele naisteasjad ja need olid mujal tehtud. Rääkige palun Heino jõest paar sõna võib-olla rohkem, sest et tema on ju skautluse välisEestis kaupluses üks väga oluline figuur. Otseselt ja ta oli haruldane skaudijuht, ta võis selle kõige noorema hundu vaimustusse panna. Hiigla ilusate täideti lugudega ja samas oli ta absoluutselt relevantne kõikidele, nii et ta ei, ei mööda, ei astunud kuskil talvise fantaasiat, hea tunne, mis õige öelda piss grupile ja ma mäletan tähendab Rootsis ja siis hiljem Kanadas, eks ole, samas skautüksuses. Nii et mul on neid näiteid tohutult palju, kus ta oli ääretult osav ja hea. Aga kui ma lähen selle eestlase pääle, siis ja m metsaülikooli suhtesse kõige tähtsam üks punkt oli tema kõne eesti päevadel 1964. Neid Eesti päevad toimusid Torontos. Maestro Roman Toi oli nende üldjuht, mina olin abiesimees ja neil oli teatud vaidlus, kes peakõne peaks ja lõpuks sai, seal ei pea kõnepidamisõiguse Heino Jõe, ta pidas selle noh, ma võib-olla 10 12000 inimest kuulamas. Niplid Kaarnes kõige suurem selline koht Torontos ja selle kõnes, mis mul meelde on jäänud, on see, et ta ütles ja seda esmakordselt välja Eesti väliseesti pagulasEesti ühiskonnas. Et me oleme üks eestlaste pere, suur vend on Eestis ja väiksed vennad laiali, maailmas hakkab üks pere. See oli peaaegu võõras paljudele võitlejatele, kes leidsid, et eestlased Eestis on reetnud Eesti, kuna nabaealisi ära või saadeti Siberisse ja need on kollaporatsionistlikes. Eestis on nii, et ka kõik need kirjandus, asjad, kõik, millest ma varem nimetasin, veaski kaudu, keegi neist ei kõlba Eesti ühiskonda, siis nad olid ju kommunistide poolt mõjustatud ja väike torge vahele. Kui Jaan Kross sai esimest korda Torontosse tulla, siis oli kommunistlik kirjanik Kross, kellel ei tohtinud midagi tegemist teha temaga ja mina korraldasin talle loengu ka talle ja Elle niidule mõlematele ülikoolis ülikoolis mõtlesime, hullud ei hakka mitte märatsema lärmama sõimama nad ei teinud, sõnad olid mitmed kohal, aga, aga käitusid viisakalt. Aga mina olin sellega, aitan kommunismi, nii et mul keelati Eesti majas esineda järgmine kevad. Nii oli siis need olukorrad selle vastu, metsaülikoolid püüdis selle vastu tugevalt töötada, nii et Heino Jõe andis seal oma kõnega nagu uue sihi eestlasele. Ja see oli meil kõigil hästi meeles, kui metsaülikooli alustasime, Ta sai ka pahanda selle eest. No mitte väga rängalt, aga siiski. Aga siis muidugi juhtus palju sündmusi, mida ma võin tundide viisi rääkida, pole mõtet praegu mis omamoodi tekitasid teravused ja metsaülikool ja sealt tuli ehk see külge, metsaülikool oli eesti kontaktide poolt. Kirjutame, käime noored mingi Eestisse oma juurte juures, see oli metsaülikooli siht siis mida üldine pagulaseestlaskond ei aktsepteerinud. Mõnda seika siiski võib rääkida, oma ei tea, palju ma nägin, tead, hästi, ma nimetasin romandoid. Ja siis ma räägin teile, võib ühe sai ka tema kohta ja see oli see, et ja ma ei ole kindel aastasse võis olla. No kuskil 60.-te sees kindlasti. Kus Roman Toi, kes oli kahe koori dirigent, Torontos üksnes oli segakoor ja segakoori niinimetatud lõbusal laupäeva õhtul, mis oli nii-öelda raha saamiseks rahvas tuleb ja pidutseb seal. Seal koor kandis ette poris kõrveri laulu, mille nimi oli laanelill, kui ma ei eksi. Seda peeti väga ebasobivaks, sest lõpuks Boris Kõrver, kommunistlik helilooja Eestist ja vastavalt tema asja kanda Torontos oli lubamatu. Tulemus oli see, et rahvusliku välisvõitluse nõukogu nüüd uue nimega eestlaste kesknõukogu Kanadas tol ajal käis, võitlus oli peateema. Nende juhatus võttis vastu otsuse, et Roman Toi ei kõlba enam Eesti ühiskonnas tegutsema ja tema, ta peab lahkuma. Sellele vastu kommenteerisid ma usun isiklikult telefonid nagu rumal mulle rääkis paljud inimesed. Aga avalikult oli ainult kaks kirjalehes, üks oli keegi Aino Soots ja teine oli sama Vello Soots, kellest ma rääkisin, pole mitte sugulased. Ergo Karuks ja mina. Me olime kõik selle organisatsiooni liikmed. Ja me väga viisakad endi arvest ütlesime, et need on usku romandoisse. Me ei jaga seda arvamust ja palusime juhatuse seisukoht muuta, et ja palusime oma toit kindlasti edasi tegutseda kõikjal. Ja selle peale oli ta järgne reaktsioon. Ja kui siis sügisel esimene koos kokku tuli, see juhtus nii võib-olla suvel kunagi. Ja siis ma mäletan seda soodsa, Karuks, kumbki pool koosolek, aga mina olin seal. Ja kui see teema võimalus tuli kommenteerida, siis ma sain ühe korraliku paranduse kellelegi poolt. Et me oleme ikka korda rikkunud juhatust niimoodi küsitleda ja avalikult kritiseerida ei tohi. See on lubamatu ja ma palusin sõna, aga ma ei saanud sõna enne, kui kolm või neli inimest veel olid rääkinud ja need kõik panid juurde. Nii et siis, kui ma oma sõna sain, ma teadsin, ma lahkunud sellest organisatsioonist ja lahkusid sama koosolekul võib-olla seitse-kaheksa inimest, see oli omaette kahju, sellega me andsime üle. Nii, ütleme, mõistlikumad inimesed loobusid, aga see õhkkond oli seal nii palju ebameeldiv. Tihti juhtub nii, et mõistlikud labad ja see karukese sootska loobusime hiljem jama rida teisi ka inimesi, kes tundusid peaaegu et võinuks olla nii-öelda rahvuslaste pool paar nii-öelda rindesõdurid teises maailmasõjas, kes ka lahkusid protestiks, sest ütleme, et see mõistlik eestlane ei olnud selle jamaga päri. Aga nii, et see on üks näide, neid on teisi, aga tõesti see on ehk rohkem kui tarvis. Ja muidugi Roman Toi kohta öelda ta nüüd 100 101 aasta ikka veel päris heas farmis koos, mitte kaua tagasi, lihtsalt tõstab, aga juttu ajada. Et siis oli mingi seltskond inimesi, kes arvasid, et kõik, kes siin Eestis on, et need on kommunistide, nendega ei tohi tegemist teha, aga see oli siiski väiksem seltskond, aga lärmakam. See oli jah, täpselt, klapib lärmakas ja üks ajaleht oli nii-öelda kajastas neid, teine ajalehte ei kajastanud eriti. Ja seal see probleem oli, eks ole, et ei tohi kirjutada, ei tohi kisaata ja ammugi mitte ei tohi külastada ja see suur hirm oli see vähemalt 10 vaidluseid, miks te nii käitute, oli see, et, et KGB osavam kui meie, kui need noored lähevad siit nüüd Eestisse, Eesti noored, ütleme Kanadast või USAst siis KGB võtavad oma hõlma alla ja teeb neist kommunistid aju pehma, pole ühtki juhust näinud, kus nii oli, ma olen vastupidist küll läinud. Mitte-eestlaste jah, kah eestlase juhtuse. Kas te mäletate esimest kokkupuudet kodueestlastega? Meil ikka vahetevahel harva käis inimesi väga harva käis Rootsis ma ei mäleta, et oleks kedagi olnud vähem, mitte minu mälus. Kanadas käisid mõned inimesed aga vaikselt sugulastel külas. Ja ma mäletan, et üks neist, aga kus ma neid esimene või mitte, ma ei oska paigutada. Aga ma mäletan, üks üks naine käis, keda mina ei tundnud, keda mu ema tundis ja kes jutustas meile umbes, kus ja kunas ja teatud viisil mu isa suri Siberis. Esimene selle kohta teada üldse. Ja seal pidi olema küllaltki varakult. Ma arvan, võib-olla kuskil, kas 50.-te lõpus või 60.-te alguses ja aga ma ma inimese nime ka ei mäleta. Igatahes see oli minule nagu meeldejäävalt esimene kohtumine, sest ma olin ka selle jutu juures, kui see naine rääkis seda, mis ta teadis ja kuuldud oli Eestis. Ja siis peale selle oli ikka mõned sellised üksikud kontaktid ja ütleme nendest olulisematest Jaan Kross tuli küllaltki varakult. Jah, enne teda oli käinud Rudolf Sirge, kes olinit kuuldavasti olevat rohkemalt kommunist kui Kross ja ma püüdsin rõhutad. Kross oli kaheksa, Siberis, et ega ta väga truugobist ehk ei ole. See ei tähenda üldse, et ta nõukogude liidus tuli ja et tema välja sai jutulised, ainult truud kommunistid lastakse välja nii et tema pidi oma küllalt uued välja saada. Ja sellepärast ta juba ei kõlbad. Sama kriitika oli väga paljude teistega. Nõukogude Eestis tehti selline organisatsioon nagu veksa ehk välissööstust väliseestlastega, kultuurisidemete arendamise asutusi. Kui palju teil oli näiteks sellega kokkupuuteid, kas te teadsite, kes selle kaudu tulid ja kuidas siis sellesse suhtuda? No ütleme sedasama lugu, lõviosa tulid kõik selle kaudu sellesse suhtumine üldise eestlaskonnas oli negatiivne. Sellesse suhtumisel mina isiklikult metsa ülijuhatajana ei võtnud üldse osa, ma hoidsin sellest täielikult eemale, aga ma teadsin, kes meie inimesed hoidsid neid kontakte. Me saime näiteks Rexa kaudu filme. Kevade oli üks, mis meelde tuleb, terve rida puid, sihuke kultuurilisi asju, ka raamatuid, suure hulga, mis nad saatsid metsaülikoolile metsa omaette näis siin olla mingi ministeerium huvitaval viisil. Nii et. Eks seal oli suur huvim MI vastu, me püüdsime nii vähe informatsiooni anda kui võimalik, aga samal ajal kasu saada ja meie seisukoht oli väga lihtne. Meie seisukoht oli see, et Me tahame toetada igat kontakti, kus eestlasel on rohkem kasu kui KGB-l. Ja kui vastupidi, siis ei toeta. See oli nagu küsi passis. Et kogu aeg pidi leidma tasakaalu vahel. Ja, ja nii et käijaid oli, oli kindlasti neid, kes olid ikka enam-vähem korraliku kommunistiga redised Leima ei oska kaugelt öelda, mul hiljemaid kontakti oli õige mitmeid ja ühel juhul vähemalt, kus ma püüdsin inimestega mitmeti aidata, tuli välja tema olevat olnud Teaduste akadeemias üks neid kangemaid, ideoloogia, kontrollijaid. Ega ma ei teadnud, et ei teadnud, aga nii, et muljeid olid erinevad, aga muidugi see vastuvõtt seal oli mitmeti negatiivne. Ja see, need pinged üldiselt keriti üles KGB poolt sellega, et mõned inimesed, kes olid marurahvuslased, need olid tegelikult KGB agent. Seal seos. Mujal maailmas ja minu minu arvamine vähemalt ütleme nii melon faktiliselt teada üks. Ja see oli see, mille kohta Einar Sanden kirjutas raamatu mees mitme näoga tuldava JAAN Tutanhamon. Eks ole, haaman sai Rootsis kuulsaks antikommunistlikuks võitlejaks ja ma usun, et te teate seda lugu võib-olla. Ma tean, et talle hiljem Tartu Ülikooli õppejõud Nonii see põhjus oli see haaman kuuldavasti läbi Soome õnnestus tal põgeneda. Rootsi ühines, otsis Eesti ühiskonnaga tõusis seal kiiresti just selle tugeva antikommunistliku jutuga. Lõpuks nende, ma usun vist ka mingi keskasutuse abiesimeheks või midagi taolist ja nii-öelda hoolega töötas selle kallal, et kommunismi vastu võidelda. Samal ajal, kui siis mees läks USA-s, tahtis minna USA nii keeleteadlaste konverentsile, ei lasknud teda sisse ja CIA reaktsioon oli see, et ta on KGB agent ja sellepärast ei lasta sisse haama, leidis nähtavasti sellega ta nüüd eksponeeritud. Ja järgmine kord, kui me kuulsime temast, olid Eestis ja hiljem oli tuldava õigel näide, kus Eestis seal pole kahtlusteks, ta pidi olema nii. Minu arvates vähemalt ja meil on analoogne juhus, kes küll ei läinud tagasi aga muidu igati sarnane selle mehe nimi on Eerik Heine. Tema sai välja saksa sakslasena Vene vangilaagrist kuuldavasti ja temaga koos olevat saanud välja üks lätlane samal viisil. Vahe oli see, et Eerik Heine teatud sündmuste järgi jõudis Torontos ja oli Paper võitleja, tegi isegi filmi legendi loojad metsavendadest kommunismi vastu. Ja sai rahvusliku liikumise nõukogu abiesimeheks. Mina olin sel ajal seal organisatsiooni sekretär. Vastavalt kuulsin kõiki vaidlusi hoolega. Ja hiljem oli siis tema see, kes käis lipu loosungiga vastus lennuväljal. Mõrvarid minge koju, kui mingi delegatsioon teksapoolt saadeti Torontosse, väike näitlikene, aga kui need asjad päris tõsiseks asi, siis tema, tema töö ikka halvas Eesti ühiskonda paariks aastaks täielikult. Tal on muidugi sõpru, kes ütlevad, on kindlasti aus eestlane ja see on täiesti vale, see on võimatu, et tema kunagi sai kommunistide agendiks. Aga selle Ta see tase oli, olukord oli see, et tema läks kohe Berliinis politseisse, teatas, et teda välja saadav KGB agendina ja mis instruktsioonis oli kantud ja mulle kostab täpsed ja eile sai samad instruktsioonid. Lugu on hiiglapikk, aga lõpetame sellega, et kui mina lugesin Alfons Rebase andmeid, mida CIA, tema, kes sai Heine kohta ja sündmuste kohta, mida hine kirjeldas siis minu viimane 10 protsenti kõhklusest kadus. Ma leidsin, et ei ole võimalik. Et teda võib-olla ähvardati surnuks piinata, kui ta ei ütle, jah, see on teine asi täiesti. Aga ta oli liiga palju seda ene, kas eneseuhkus või mis iganes, et ta ei läinud mitte, ütleme jah, ma olin agent ja sellega väärtus kadunud lüüakse maha ehk, aga see on kõik. Aga tema tegi selle töö läbi, eks ole, tema oli USA ülemkohtus lõpuni välja sinna. Ja seal pidi siis siia, jäi tolleaegne direktor helmes tunnistama. Nad ei saa kohtuda, andmeid anda, kust nad teavad eine kohta, kuna see ohustaks nende agente. Aga, et jõuda välja Ameerika süsteemis ülemkohtusse, see on aastate ja tohutute summade küsimus. Ma ei küsitle, kust need summa tulid? Ma võin ette kujutada. On see lugu? See on see lugu, aga kuidas see lugu edasi läks, et metsaülikoolis näiteks konkreetselt, millal oli see murdepunkt, et kodueestlased ja väliseestlased, millal need suhted tihenesid? No ütleme nii, see on gradotsioon, teatud asjad ei tohtinud tiheneda, sest kotke järve maa-ala kuulus Eesti skaudisõprade seltsile Toronto Eesti skaudi, täpselt selle tee. Ja seal oli meil range keeld eestlasi Eestist kutsuda Lektariks näiteks. Meil olid kontaktid, nagu ma ütlesin, taksoga ja õige mitmete inimestega arenesid välja kuu lõpus, seitsmekümnendatel ma usun, Kross käis võib-olla 74 või nii umbes. Ma ei ole kuupäevades päris kindel. Ja need olid nii-öelda vaikselt, püsisid kaua aega ja jätkusid kogu aeg, kunagi nagu ei lõppenud ära. Aga siis need veidi ametlikumat, ma ütleks nii, esimene inimene, keda me saime kutsuda metsaülikooli Eestist Eestist lektoriks oli Ants Viires. Ja teda me saame kutsuda mitte kotki järvele, vaid meil oli tollel aastal, see oli aastal kuseni skautidel mingi suur laager ja me ei saanud kokku leppida kuupäevade suhtes ja selle asemel, et minna väga vara või väga hilja, mis meil võimalus oli, kotkajärve puhul me otseselt minna mujale. Ja me üürisime ühe koha Toronto ligidal, mille kohanimi oli Bolton. Ja seal toimus metsaülikool ja meil polnud mitte telkides, olime niukesed väikestes puumajades nagu onnid võiks öelda. Ja meil oli seal väga huvitav programm, inimesi oli suhteliselt vähesel ajal ja sinna Me tohtisime kutsuda, sest mingit keelu ei olnud. Nii et siis Ants Viires ja tema naine käisid seal mõlemad ja viires pidas loengu, nii et see oli esimene Eestist tuld lektor. Ja see oli aastal. 80 283. Ja seal see oli huvitav, see oli, programmis on ju ometi haruldane, osavõtjaid oli vähem kui pidanuks olema. Ja see oli, see oli 83 ja ja seal meie programmis oli meil terve esimene Eesti laulupidu. Selles mõttes Roman Toi, Taavo Virk Houss, ma usun ka nimi, tuttav, kelle vanaisa oli esimese puhkpilliorkestri kutse, huvitab või tahad ainult kaks generatsiooni vahet maad ja terve rida teisi. Mäletan Harri Mürk, kes olid eesti õppetooli nagu Assistant, professor, tema oli vist see üks nendest baltisakslastest, kes nalja tegi ja et kõned ja kõik põhised mängiti läbi, üks täispäev, suur osa sellest laulupeost, ma ütlen, et see oli üks haruldasemaid programm. Ja seal siis Ants viires rääkis puutööst ja üldiselt Eesti asjadesse poliitikas eriti me ei rääkinud, ei mäleta, et oleks rääkinud Ants, kes hiljem ka kotkajärvel, siis kui juba need pinged olid vähenenud, aga see oli umbes ajastu siis, kui nagu öeldi, vahest jutumärkides, et metsaülikooli Rinkemad on need ainsad, kes Eestiga kontakti võivad, kes teevad kõik teised vastu. Tegelikult ei olnud rahvas vastu, aga rahvas oli vait. Ja kui sa midagi ütlesid, selle poolt, said kohe ajalehes Meie elu sõimata ja sellepärast inimesed olid vait ja meie julges võsa teha. Niuke vahe. Ja siis kuskil 63 64 oli metsa veel väga suur sasi olnud Eesti päevad ja selle järgi kohe tegime, et meil üle maailma palju inimesi Austraaliast ja Rootsist ja Saksamaalt, Inglismaalt ja nii edasi. Ja siis, kui hiljem see asi jällegi nagu väga vaikseks jäi ja need tolleaegne juhatus tegi tubli töö programmiliselt, aga kuidagi reklaam jäi puudulikuks ja siis ma mäletan, ma võtsin parimise uuesti asja üle ja siis ma juhatasin alguses esimesed aastad ja siis juhatasin jupp aega peale seda perioodi ja oli palju vaeva, et tegelikult üle anda see vastutus, kõik nüüd on meil väga hea uus juhatus ja ma olen väga rahul. Ma olen, käin kooselu ikka veel ja nii-öelda töötan kaasa. Aga peategija praegust on Maimu Mölder ja tema gaasijuhataja on Toomas Merilo kellel on ka väga huvitav tagapõhi mitmeti. Kes oli mõned aastatele mind eesti seltsi esimees Torontos ja korraldas ühe ääretult toreda vabariigi aktuse, mille eest aga sõimata sai. Ja seal esinesid Ivo Linna ja Mattiisen nende toredate lauludega. Seal näidati filmi. Peatage Lasnamäe, mis ma mäletad ikka veel seal muusikasaade ja kõik. Ja seal esines ka üks jutumärkides punkar. Merle tõttu sai esimene, tähendab seltsi esimees ja praegune esimees palju pahandada, et kuidas temal oli häbematus tüks punkar kutsuda Eesti vabariigi patusele. Ja ma mäletan, mina kirjutasin üsna pikka kommentaari ajalehes Vaba eestlane, kes seda kritiseeris. Miks see asi oli ikka nii haruldane, merre sobis hästi? Need olid väiksed asjakesed, aga siis oli juba ütleb, et rahvas oli täiesti eesti asjade pood. See murrang oli täielikult toimunud. Aga kuskil seal vahepeal jah, see nii liikus vaikselt, võib olla ühe kommentaarid on veel ja see oli aastal 69 olid tõrveni valimised? Ei ma vabanda, ma lähen tagasi. Olid ka, aga enne seda neli aastat vahet ja siis kus see pidi olema 65 ja 64 teatud sündmused ja siis rahvuslased, nagu see nimi oli rahvakeeles kaikamehed, mis oli palju sobivam. Nemad kandideerisid siserveni, 35 liiget valiti, Nendel oli 25 kandidaati ja teisel pool oli 35 kandidaati, kui oli esmakordselt hiigelpall 70 kandidaati. Kui need hääletused läbi olid, siis 35 võitsid 25, kõik lapsed jäid ukse taha erandit mis näitas, et inimeste oblikvõistlus siiski kontrollis seda olukorda ja sealt algas siis nende allakäik, aga samas siiski nende nii palju mõju just lehe kaudu ja küllalt õige mitmed sümpatiseerib minu head sõpra, minu üllatuseks. Et, et nad ei kaotanud mittetäieliku efekti, ära need nii see oli ja see oli siis noh, seal Mendez varem rääkinud juba. Augustis oli 50. metsaülikooli. Kas see oli nüüd juba hoopis muutunud? Sisult ja vormilt ka? Ei, vormilt oli sama, vormilt ei olnud erilisi muutuseid, sisult oli muutusi ja kõige suurem muutus oli vanusejaotus. Kui meie varematel aastal ütlesime 17 kuni 35, on vanusegrupp, kui sa nüüd üle 35 sa võid tulla, kui sa mingi tööülesande võtad endale, nii meie lõikan ta ära, aga ma ütleksin, et niinimetatud õpilastest oli ikka enam-vähem 100 protsenti nooremad kui 35. Ja ma ütlen tol ajal juhatuses ainuke inimene üle 35 oli Heino Jõe, mina olin just täpselt 35 algasime. Ja see kestis hulk aastaid, aga siis tehti paar viga. Ja siis 74 tehti metsaülikool Soomes. See oli omaette tore ja huvitav ja mitmeid ilusaid nüansse ja see tehti, et anda võimalust Rootsis metsa üliloomiseks nagu edutada seda asja, aga vigade oli see, et Kanadas ei tehtud enam. Ja kõik need 140 inimest, kes iga aasta olid kohal olnud, järsku ei saanud üldse tulla. Ja see lõikas nagu selle järjepidevuse ära. 75 oli inimesi, mitte vähe, aga mitte enam nii, et me ei suutnud vastu võtta ja sestsaadik hakkas vaikselt need numbrid langema. Siis kuskil punktis kuni 35 lõigati ära ja ükskõik, mis vanuses võib tulla. Ja nii et meil olnud inimesi jah, 17 kuni ma ütleks 90 ja rohkem, võib-olla veel mõnel juhul. Ja Meil üks seeria näiteks, kus olid nagu vana Eesti vabariigi aegsed mälestused ja seal näiteks Juhan Tork, kes vist esimese doktorikraadi psühholoogias sai Tartu ülikoolis justkui kommunistid sisse tulid, 40 tema rääkis meile oma mälestustest ja see oli haruldane lugu. Ühe meelde praegu ühe loengu pealkiri, kaks suurt. Ja need olid Päts ja Tõnisson. Ja ta jutustas meile, ta tundis mõlemaid väga hästi. Jutustas Miksad läbi ei saanud, mis need punktid olid ja nii käis veel mitmeid inimesi. Vabadussõjavabadussõjas osa võtnud ohvitserid käisid rääkimas oma muljeid sellest ajast. Mäletan seda, et kuskil oli see kahuripuhastamise alkohol ära joodud ja siis anti sõjakohtu alla üks inimene selle eest ja siis Laidoner oli juhus käinud külas, selles üksuses seda lugu kuulnud ja teinud seda andeksandmise ära. Ärge poisid rohked joogiasi korras. Aga sellised muljed jäävad nagu eluks ajaks meelde, tead, oskad veel valinud just neid õppemis ikka veel mäletan te paljude aastakümnete järgi ja need olid muljet, mis metsaülikoolis ka siis nii-öelda levinesid, andsid seda positiivsust juurde, ma ütleks kõik. Ja kui me siit edasi läheme, siis see vahe oli see, et need nüüd ei ole see vanuseküsimusena oluline. Kotkajärvel siiski ma ütleks, võib-olla üks kolmandik osavõtjatest on 35 või nooremad, ühesõnaga ikkagi ülikooli eas ja veidi vanemad on küllaltki domineeriv grupp ja teised on gradatsioon kuidas iganes. Kusjuures Rootsis, kus loodi metsa aasta peale seda Soome asja nagu Heino Jõe mulle kord jutustas jama hiljem käisin siis nende metsaülikoolis, nägin sama asja, oli see muutunud, nagu ta ütles, keskealiste vaidlusgrupiks. Noori enam ei käinud. Ja Austraalias, kus ma käisin 88 metsaülikoolis ja siis oli metsa, siis oli esimest korda Eestis palju inimesi, seal pikk joru või enam-vähem kõik provintsides, tol ajal olid seal Austraalias alustame Lennart Meriga, kes hiljem presidendiks sai. Ja seal ka seis siis tol aastal oli veel natuke tooria talle seal ei, peaaegu üldse mitte, ainult lõpetasid tegevuse ära kuskil ma ei mäleta, 95 96. Need andmed on kõik olemas, üldise, selles paksus albumis, nii et seda vaataks, oleks meelde kuupäev ja asju paremini. Aga pea muutus, ma ütleks, on olnud see, et vanuseline jaotus on nüüd mis ta iganes satub olema, 17 on ikka alumine ots, 16 olme mõnel üksikul juhul luban, kui vanemad tahtsid päri, olid aga seda ainult mõni üksik kord ja ütleme nii sülemi otsa, vaba. Ja teine asi, mis on muutunud, mitte vormiliselt, aga sisu on need eestist hektarite osavõtt on kasvanud väga palju. Praegu ma ütleks, peaaegu pooled lektorid tulevad Eestist ja see algas umbes 89. Ja see oli huvitav, mul on hästi meeles 89 Mikk Mikiver kolinat saidi, kes tookord ta pidas loengu ja rääkis sellest Eesti delegaatide tegevusest Moskvas, kus ta oli üks nendest olnud. Ja ma mäletan ja ma seda rõhutasin oma artiklis selles viimases albumis. Et Mikk ütles oma loengu lõppu, pole kuskile. Et Eesti saab varsti iseseisvaks ja see juhtub mitte hiljem kui kahe aasta jooksul. Ja kui ei juhtu sel ajal, siis on väga halvasti. See oli vist Üheksateistkümnes, 20. august, kui ta seda rääkis 89 ja me teame täpselt kahe aasta pärast. Jääb jälle meelde pikali, haruldane teemade ring praegu, teemade ring on. Laine ütleme, tol ajal oli põhilisi eesti keel, kirjandus, kultuurrahvaluule, rahvamuusika, neid asju oli palju. Poliitikat me üldiselt püüdsime mitte palju sellega tegeleda, sest see, see poliitMe rõhutasime mitme me pole mitte poliitiline võitlusorganisatsioon. Me oleme kultuuriline organisatsioon ja selle tõttu me palju poliitika ei tegelenud. Siiski tegeles Mikk Mikiver rääkis poliitikas Armo Walton oli, kas ma usun, 89 seal ja tema andis meile ääretult toreda ülevaate Eesti tolleaegsest poliitilised liikumised, mitukümmend gruppi, kes kõik võitlesid Eesti jaoks tundus meile üldiselt kooskõlas, tülitsevad ilmselt rohkem. Ja see parteipoliitika mulle see eriti ei meeldi, aga see on väga erinev, teeb nii, et ühesõnaga sisu on rohkem Eesti, Eesti riigi, Eesti siinse rahvakeskseks ja ütleme seda väli seest Lust millest oli märksa rohkem juttu vanematele, ka sellest on väga vähe neid juttu natuke siiski tuleviku kohta ja ma mäletan, selles raamatus on üks artikkel. Pealkiri võiks olla umbes ilma eesti keele oskuseta eestlased, midagi taolist, autori Ain Haas, kes on sotsioloogia, professor Indiana ülikoolis ja mõtlen, et see on niisugune teema, mille üle me oleme pidanud palju arutlema, kas ja kuidas metsaülikooli jäänud täielikult eestikeelseks. Ja selle üle olme küllaltki mitmet pidi vaielnud, et see nii pisiks. Me nüüd võtame vastu, kui on, mõni aasta, pole mõni aasta, on kolm või neli või vist äärmiselt viis inimest, mis oleks ütleme siis viis protsenti osavõtjatest kuni viis protsenti, kes ei oska eesti keelt, hästi ei oska, mõned üksikud ja need on põhiliselt nii-öelda mitte-eestlastest abielu pooled, kes tahaks õppida, on ka neid, kes on võib-olla küll eestlaste lapsed, kes eesti keelt ei õpetatud ja siis, kui Eesti vabaks sai ja see algas 88 selle suveräänsusdeklaratsiooniga siis huvi eestlase vastu väliseestis tõusis, tohutult, tõusis ka nende seas, kellel keel ja teadmised vahepeal kaotsi läinud. Ja neid me saime siis püüda, edutad, tulge metsa, üliga, mina sisendkeele ja kõnegruppi, mis oli üks igahommikune asi on aastakümneid olnud kogu aeg ja seal oli, ma rääkisin kõne pidamisest ja igaüks pidas paariminutise kõne ja just see oli siis keele nagu noh, parandamine, et sa siiski julgesid suud lahti eesti keeles, oli asja mõte. Ja see huvi oli tollel ajal 88 kuni, ütleme 95, tohutu. See on nüüd jälle nagu vaibunud, ära kinni, asjad liiguvad lainetuse viisil. Ja ütleme nii, üldjoontes on sisu siiski sarnane, meil on ikka pea huvin eesti keel absoluutselt, kirjanduskultuurrahvaluulest on ikka jutt. Veljo Tormis muusikat mängitakse iga aasta palju palju selliseid asju nagu omapärased, positiivset eestlase asjad. Poliitikat märksa vähem, aga noh, vahest natuke peab ja muidugi oleme seda ka muidu ka isa jah. Aga, aga nii nii vähe, kui just vajalik. Metsaülikoolile alusepanija ja paljude teiste eestlust edendavate ettevõtmiste alguse juures olnud Toronto ülikooli emeriitprofessori Olev trassiga. Kohtume nädala pärast uuesti, siis räägime ka teaduse tegemisest ja leiutamisest. Kuulmiseni nädala pärast.