Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olen Siberis sündinud, mu sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa vaadata mulle eest ning eesti lugu. Tere Metsaülikooli rajaja olev trass rääkis eelmises saates, kuidas metsaülikool on 50 aastat oma põnevat ja eestluse jaoks vajaliku elu elanud ja olev trassiga jätkub juttu ka teiseks saateks. Ja tänases saates on Toronto Ülikooli emeriitprofessor ja Tallinna tehnikaülikooli audoktor Olev Trass peamiselt keemiainsenerina teadlase ja leiutaja no ja Eesti hariduselu edendajana Kanadas. Eesti õppetool ja Tartu kolledž. Nende alguse juures olite te ka, kas need on täitnud oma ülesande, kas neid on veel vaja? Ma ütleks mõlema puhul ja kohe veendunult jah. Tartu kollasest volvol palju mõtet rääkida, seal on ka väga palju asju teada, ütleme nii, selle idee algatamise ajal ma olin seal, olin igati päri, aitasime ka nii-öelda raha korjata ja akadeemia koalitsiooniläbirääkimisi teha, aga siis 68 sügisel sõitsin mina Šveitsi ja tulin tagasi 69, sügisel ühe aasta seal Euroopas, ütleme. Ja siis sellel ajal juhtus aga valju sel ajal või ka ehitustegevus alganud ja nõnda edasi, aga siis 70, mina olin korporatsioonide liidu esimees, tähendab meie korporatsioon presideerise, mina olin talle esimees 69 70 ja siis oli kaks asja, millega ma tegelesin, üks oli see, et need töötasime välja mõeldes, et see hoone on üliõpilaselamu. Nii et kõik need ülemisel korrusel üliõpilaste elamu, aga kelder oli siis nii-öelda eestlaste jaoks tehtud ja sai nimeks akadeemiline kodu. Ja üks nii-öelda komisjon minu juhtimisel töötas need põhimõtted välja, kuidas kodubeks tööd, kuidas korporatsioonid ja seltsid koos töötavad ja nii edasi, nii et kogu see akadeemiline pilt selles ma olin üsna palju võtsin osa ja teine oli, korraldasin esimese sündmuse Tartu kolled ja see oli märtsist 1070. Hoone polnud veel valmis ega avatud, aga me saime suure saali keldris nii korda, et seal sai peo pidada ja see oli siis kopraliidu. Kevad, kõmmeš saal oli nii täis, kui vähegi mahtus. Väga olemine oli, nii et see oli ka minu poolt korraldatud, selles mõttes ma panen sinna juurde siis tükk aega, ei, mul ei olnud erilisi sidemeid Kolledžiga ja siis terve rida aastal, ma ei tea, võib-olla 10 15 20 oli ma abiesimees. Kui Elmar Tambek oli siis nagu president, siis mina olin abi pesine abiesimees võitsin pigem eesti keeles. Ja siis, kui tema lahkus, siis sai presidendiks Vello Soots, minu hea sõber ja mina oleks nagu olnud saaja, aga ma ei oleks suutnud seda vastavalt, seal on ikka väga suur töö. Ja kuigi ma olin siis juba härra pensionär, aga ma olen ikka täitsa töötanud edasi, ainult ilma Valgatav. Siiani edasi aitäh ja ma ikka mul on mõnukontor, mul viimane magistrant lõpetas selle aasta juunis ja nii edasi. Ei, ma olen töötanud edasi kogu aeg. Ja siis nõiad etendas, otsid dispetšerite üle, kurb on see, et ta on surnud. Tal oli see eesnäärmevähk ja see viis ta ära kahjuks moodsa arstiteaduse pärast. Aga no siis on teine lugu, tema sai siis presidendiks ja siis noh, siis sai palju ümberkorraldusi teha ja me olime mõlemad Tartu instituudis, mis oli mõlemal pool tegevinstituudist, tuli see õppetooli tee esimest korda üldse üles ja komandist juurde lähen siis jälle, ma pean mõtlema, kuna see oli, ma usun, aastal 78 tegi Toronto Ülikool ühe niisuguse otsuse, et neid nagu regionaalseid õppetoole võib luua. Ja et on võimalik saada teada ülikoolitoetus neile ja riigi toetus. Igatahes minu hea sõber Endel tulving, tema sai sellest teada ja rääkis mulle ja me arutasime asja ja leidsime, et peaks midagi tegema, et kui teised saavad teha, teeme meie ka. Vahepeal oli käiku pandud Ukraina ja Ungari õppetoolide loomine sellesama skeemi alusel. Ja nii et meie arutasime asja, aga meil oli tarvis 600000 dollarit. Ja nii et me püüdsime seal raha leida ja otsisime küll päris hoolega, aga ei leidnud. Selle eest pakkusime nimelise õppetooli, aga võtjat ei olnud minu kõige lähem kandidaat, kes kahjuks ei käi. Lõpuks oli Harri Männil, ta oli väga rikas mees, ma olen ta paarkümmend koosunton Torontos käinud. Ta on korporatsioon Vironia liige ja nende pidustustel käis. Ja tema lõpuks ütles ei. Kuna tal naine on Hispaania päritoluga ja ütleme, pere elas sööklas ja keegi isegi ei rääkinud ja ütles, nagu pole mõtet, et ta on valmis kaasa aitama. Kui nagu üks grupp paneb kokku raha ja meil see oli nagu teine alternatiiv, siis aga Ma ei mäleta, vist tulvil, pöördus isa poole ja sel ajal oli Tartu kolledž juba nii odavas küllalt üles töötanud, et ta nagu pidi tagasi maksma hakkama alguse laenusid. Ja see alguse investeeringud, mitte kingitus, vaid laenud, Protsenti maksvad laevu. Tambaluskeemia teenime, maksame tagasi, selle võtta tuleb siis natuke rohkem panga seismise asemel raha paneme Tartu kolledžis sedasama käinud. Ja siis selle asemel, et neid tagasi maksta. Otseselt tarvitame seda raha veel kord ära, enne kui me tagasi maksab ja see oli siis õppetooli augu täitmine. Ja selle tõttu siis muutus siis uus kolmik tuli, kes oli sistambold, tuli hingedress konditähega tegelast ja meie siis töötasin, sellega lähen mina tegin akadeemia seal suurel määral ja neil võiks asutasime, nimi oli selleaegne nimi, sentre Forrašan anud Istjoropienneff, mingi taoline asi ja see oli niuke eri nagu programm ülikoolis, mitte osakondade programm, kus eriosakonnas ilmselt kaasas ja nii on jah, aga miks ma sinna jõudsin sellise eellugu ja meie saime siis ühesõnaga talud hamba, lulli ja Tartu kolledži rahade teist korda ringi keeramisel ja selle esimese otsa korda nüüd vahe tõusid nõudesse 600000 polnud eriti suur summa. Ja lõpuks maksis ma usun, Eesti ühiskond, 1,6, viis miljonit, 350000 tuli seal multikate terrorismigrupi poolt Ottawas raha ja sellega oli ka suured sõjad, mitmed aastad. Ja nii, et kogu asi ütleme umbes kaks miljonit finantseering, nüüd nõutakse isegi kolm miljonit, õppetool luua. Muidugi raha väärtuse vahepeal langenud. Nii et sai korda seal õppetooli nimi, nüüd oligi Elmar Tampõllu nimel eesti õppetool, seda pani ette tulling kunagi, et kuna talud hambale me saame selle asja käiku, siis teeme nii ja see sai siis tehtud ja ma usun, et on mul hea meel ja ma olen sellega väga rahul ja see töötab hästi, siis oli meil terve rida külalisprofessoreid käis ja siis esimene fermente professor Jüri Kivimäe ja nüüd tuli siis järgmine Andres Kasekamp. Ja huvitav on see, et esimese tervence teise valiku ajal olid kandidaatideks ka Andres Kasekamp, Jüri Kivimäe, Tiina Kirss. Kolmik, keda välja valiti teiste seas kuus või seitse, oli kokku kandidaate. Ja nendest sai siis Kivimäe ja nüüd sai siis Kasekamp. Ja vahetalonge ei olnud seal õppetoolil Hain Rebas Kieli ülikoolis või Rootsis kuidaspidi võtta teda. Ja siis Tõnu Parming kaks korda USAst ja Toivo Raun Indiana ülikoolist valiti hermeetiliseks professoriks, aga ta keeldus kohta vastu võtmast. Ja kui ta oli valitud Torontost külaaste peale selle, tema oli võib-olla see kõige edukam akadeemiliselt Tõnu farmingoli mitmeti edukas, aga mitte nii akadeemilised. Ülikooli arvates. Siis Raunale pakuti indiaanlast, kus tema isa oli olnud professor. Pakuti isa kontamis olevat umbes nii, nagu me oleme siin ja vaatame üle üle meresead vaatasid põse kuuldavasti kõige üks ilusamaid kontoreid, mis tema isa oli olnud ja siis nii-öelda krosse poitled või kaks koht ajaloo professor ja soome-ugri professor. Ja ta võttis selle vast küllap see palkadest siis ka nii et ta võttis selle vastu, ütles meile ei. Ja siis läks tükk aega mööda, siis tuli uus valimine, kus siis kivime vaid kaks korda valiti permanentselt professorite kolmas solinid. Kas õppetool peab püsima jääma? Ma arvan, kindlasti peab, püsima jääb püsima, sest sonid igavesti finantseeritud see kaks miljonit küllalt, et see on nii-öelda introppetšueti, see on alaline õppetool, ülikoolikohustus, mis iganes juhtub õppetooli käigus, hoida igavest ja vahepeal see, need, need investeeringud ülikoolifondidest kasvas üsna edukalt. Eesti õppetool oli 4,3 miljonit dollarit, oli kapitali. Ja sellest sai küllaltki palju raha, teatud protsent maksti välja, aga siis kahjuks ülikool muutis oma oma investeerimisvõlg jäi, kes enne kui see Krahte oli 2007 nii et see 4,3 milli pealt läks alla kahte. Nad kaotasid umbes pool oma investeeringutest. Ja nüüd on nii-öelda just vaevalt Õpressori palku, aga see pole ametlikult mitte. Meie mure on ülikooli mure, sest see on nende viga. Nüüd on tagasi tõusnud, nii et enam-vähem Me tuleme rahuldavalt toime, aga ega eriti raha üle ei jää. Näiteks, ja sellest fondist said ka eesti keele kursused, korraldab, mida ei tohi mitut, oli professor vaid väljastpoolt palgatud inimene. Ainult kui doktor mürk oli õppetooli professor, vahepeal siis temad õpetaja, kes jättis mitmed keeled ja tal oli nii, et need rahad tulevad väljastpoolt ja nüüd praktiliselt Tartu kolledž ja seal nii-öelda seal on asutus, mille nimi on Eesti õppetooli sihtasutus ja see oli see, mille kaudu me rahad Tartu kolledžis andsime ülikoolile, see eksisteerib edasi ja see nüüd saab Tartu kolledži käest toetust ja siis seda raha kasutatakse näiteks olulised eesti keele kursuste korraldamiseks ülikoolis. Et on täis krediitkursused, on käinud enam-vähem kogu aeg. Ja see nüüd lisaraha konna õppetooli fon seda enam ei võimalda olles nii palju, kaotab vahepeal ära. Rääkige palun enda akadeemilisest karjäärist, te olete nii väga mitmes ülikoolis õpetanud ja mida te tegelikult õppisite kõigepealt? Kui ma rootsi gümnaasiumi lõpetasin, mis oli tavaline nii-öelda selle teaduse pooli, mitte humanitaaria poole. Nii et see oli mu tagapõhjaga, see oli tavaline gümnaasium, muidu mitte tehnikakool. Ja kui ma sealt siis lõpetasin, siis oli 51, Me tulime Kanadasse ära ja need põhjused olid lihtsad. Rootsi õhkkond oli veidi kahtlane ja suur mure oli see, et kui Nõukogude liit nõuab siis antakse, korjatakse, eestlased ja lätlased ja need üksinda kokku saadetakse Nõukogude liitu tagasi. See oli meie peamure. Nii et tulime kaadasse, me tahtsime aren tulla, aga siis ma sain just gümnaasiumi lõpetanud. Sõitsime ära üks nädal peale minu gümnaasiumi lõpetamist täpselt või ette tellitud ja ainult tuli pöialt. Iga iga gümnaasium sai äripäeva niisama, Iklaneerite grupp käis eri kohtades ringi ja no õnneks oli nii, et ma sain siis nädal aega pidutseda, siis läksime laeva peale. Ja siis ma töötasin ühe aasta Torontos, sain laboratooriumitehniku koha. Ja mäletan, et kui ma siis hakkasin ülikooli minema, siis laboratooriumi juhataja, kes oli Inglismaalt keemik, ütlesid, et mis sa oled päris loll. Kui sa siia jääd, sa võid isegi 100 dollarit teenida nädalas, siis mu palk oli 31, kui ma ei eksi. Ja mis sa sinna lähed, jää siia. No ma siiski läksin. Ja ma läksin, selles oli süüdi minu sugulased, minu lelletütar, Erna härm, kes töötas koos oma mehega, kes selle matemaatika oli olnud Hugo Treffneri Gümnaasiumi algklassides minu matemaatikaõpetaja, nemad töötasid mõlemad Princetonis, üks astronoomiaosakonnas, matemaatikuna, teine popsulation, Riisorts, see on niisugune, kus rahvastiku asju uuriti, aga neid igasuguseid rahvaloendus ja nii-öelda rahvaste arenguid ja tema oli selle Venemaa rahvaste arengu nagu peades, ta oskas vene keelt hästi, ta oli sündinud Venemaal. Ja nad põgenesid Eestisse 29. aastal üle jää. Palju huvitavat sealt, mis ka isegi õppetooli loomisega kokku läheb. Omaette, väga-väga üllatav sündmuse ajal, et ma räägin seda pärast. Aga enne selle selle loo lõpetan ära. Ja see oli see Erna Härm ja tema mees Richard äärmsis töötasid Princetonis ja me olime, noh, saime kokku, nad käisid meil külalised, Torontosse jõudnud jutt, töötajad, kui ülikooli lähed, tule Princetoni ja noh, siis ma andsin palve sisse ja said vastu võetud. See oli kõik tänu teile papoliks teatud isegi printside minna oleks läinud, kas Toronto ülikooli ülikooli embkumb, muidu Kanadas? Ma kyll oli tol ajal kuulsam, nüüd tunduvalt lõbusam väed on noh, suunad on muutunud. Ja siis ma seal oli küsimus, mida ma õpiksin. Nüüd juhtub nii, et minu vend oli Rootsis õppinud ehitusinseneriks või Sevidendi nagu see on inglise keeles. Ja minu kasuisa, mu ema abiellus Rootsis, uuesti, oli farmatseut. LCD farmaatsia ta ei soovita, see on siin mandril väga vilets, võrreldes Euroopaga. Seal noh, Need raks, tool ei olnud mitte nagu Abdeksin, ääretult erinevad asjad, kuid ütlesid, aga sa peaks keemiat õppima. Ja mina niuke paipoiss püüdsin ikka mõlemaga kena olla ja ma mõtlesin, et ma õpin siis keemiainseneriks. Ja nii et ma andsin sisse esimese paberi, sellega hetkel võiks olla, see ei olnud mitte lõplik valik ja see oli nagu esimene suund. Ja selle tõttu ma siis läksin teise aastasse, mitte kolmandasse, siinsed lained, kõik võõrad. Ja muidugi ma pean järgi tegema esimese aasta inseneriained. Ja siis, kui ma sinna sain, vaatasin, pole põhjust, Markson. Ja mul oli hirmus surve elektriinsener, professor juba, et ma läheks elektriinseneriosakonda. Aga ma seda lõbuks ei teinud, nii et ma jäin sinna sünis nii väiksel väikse, tühise põhjusega valitud male äärmiselt rahul, sellega pole kunagi näinud vajadust muuta. Nii, et see oli, kuidas ma siis sain Princetoni ja see minu pluss oli see, et nagu ma mainisin enne rootsi gümnaasiumi tolleaegne rangus oli mind õpetanud vigu tegema kõiki kontrollima, mis sa teed. Ja samal ajal ma olin nii tupp ja omamoodi ka. Ja nii, et asjad läksid päris hästi ja ma siis sain veidi ootamatult kõrged hinded juba teises aastas. Võitsin kolmandas aastas kaks auhinda, mis oli väga oluline, sest mul maaliga äärmiselt vaene, seal teised olid ka kõik rikkad inimesed, mul oli kokku vist vara 200 dollarit, selleks töötasin, valin Baspoidisse, ta poristasid, laudasid peale sööki. Siis ma olin öövaht kirikus, mis oli haruldane. Ja siis ma ka olin üks uurimisassistent teinud mõned ekstratunnid tööd ühes laboratooriumis ja neljandaks õpetasin kedagi oma, et niisugune tore imelugu ja see oli filosoofiat, õpetas. Mina pakkusin ennast õpetama, kas matemaatikat või ükski mingit ins, ükskõik millise insener, mida ma ei õppinud. Ja ühegi kyll ei tulnud mulle kandidaat ja siis järsku pakuti mulle ja see oli kolmandas aastas õpetada filosoofiat. Ja mina olin võtmas ise filosoofiakursust esimest korda elus esimene kursus ja tuli välja, et õpetame ühte oma kaasõpilast. Nii et mul oli see suur pluss mad, mida ise õppisin, rohkem talle õpetada. Ja siis see nali on see, et ma olin kiriku öövaht ja öövahina ma sain pidi viis tundi õhtul seadet lahti, kui tuli ta ütlesid tere ja nii edasi. Selles mõttes ainult 75 senti tunnis palka. Nii et mul oli 75 senti selle iga tunni eest makstud ja siis õpetajana sain ma kolm dollarit tunnis palka. Kus istusime pingi peal ja arutasime filosoofiat. Ja ma teen ise kolm, 75. Nii ma tulin toime ja siis Vasa kaks auhinda nende parimat hinnet, et üks ühe aasta parim mu kolmas aasta selles sandist ma ei tea, 300 dollarit oli see auhind või midagi nii ja teine oli kõigi eelneva Ülikooli töö eest, mida ma imesin, kanis võite, kui mul esimesed aastad ei olnud, aga teine ja kolmas oli vist nii palju üle teistest, Sa saad olla rikas, kõva sai 800 dollarit, siis kevadel 54. On öeldud, et märkimisväärselt on teie saavutused kivisöe, mehaanilisel rikastamisel, jahvatamisel ja väävlitustamisel. Ma loen selle maha, sest ega ma sellest suurt aru ei saa, et kas võite seletada väga lihtsalt, et mida te siis tegite. Ma usun, ma lähen tagasi veidi enne seda aega, see oli küllaltki hilisem ja kuma Torontosse jõudsin. Ei no ütleme, kui ma printsley olin lõpetanud 55, siis ma töötasin suve DuPont firmas. Ja siis läksin Madis ja juhtub, et ma tegin midagi Tupountis, mis aitas mul ühte probleemi ematis lahendada, aga seal detail pole eriti olles mingi riista kasutamine. Ja. Ma tegin siis oma doktoritöö seal ja see, minu ala oli inglise mäss Transfer Super Sonic Flow massiülekandelahendused kiiruste juures voolukiirused pisut kõrgemad kui häälekiirus ja mõte oli raketid, eks ole, ilmaruumi ja nii edasi sellistel pindadel minu professor oli sellel alal natuke ühte teist tööd teinud, nii et nagu väike algus oli olemas, aga mina võtsin selle asjapealsed üle ja kaalusin ma mäletama. Kuus nädalat istudes mõtlesin, mida ma tegema hakkan ja seal oli, ema oli väga vaba ja tõesti keegi ei kiirustanud, kus nad ei tee midagi. Tähendab, võtsin kursuseid, aga ei alustanud uurimistööd. Siis lõpuks otseselt selle ala valida kolmest võimalikust. Ja poleks mitte olnud Eestis maaliks valinud nuklaarse teema. Emadi oli tol ajal esimene ülikool, kus hakati õpetama neid aatom mitte just pommidest, aga tähendab see noh, niuke kindlasti, mis ma ütlen tuumadest ja tuumatööst tuuma on õige seal tuumatööstuse ma oleks läinud sinna, aga ma arvestasin, et kuna ma olen Eestist, siis ma kunagi mingi nii-öelda seda security kliirensi, et mulle usaldatakse kõige suuremaid saladusi ei saa. Ja seadus on see kindlasti vajalik. Parem kui ma ei lähe sinna, nii et see elimineerib selle ala, ma pole üldse mitte õnnetu selles suhtes. Ja siis kahe muu vahel ma valisin selle massiülekandeprobleemid. Ja see oli omaette, väga huvitav, nii et ma olin selle kallal töötanud ja võtnud vastavalt kursuseid siis jaguma, Torontosse tulin siis ma jätkasin ühe õpilasega, sõime, esimene gradient, õpilane, suid, Talvet, mehe nimi. Tema oli minu esimene õpilane ja tema töötas samal ajal edasi ja see oli väga huvitav, me tahtsime teha ühe eksperimendi ja minu minu doktoritöö oli üks päev. Tähendab üks päev, pea eksperiment. Sest tol ajal oli üks tuuletunnel emattiis, kus maksis vist 11000 dollarit, et üks päev sealt töötada. Meil ei olnud kuskilt ühtegi tuhandet võtta. Me saime selle minu professori nii-öelda tutvuste kaudu siiski sisse, oli üks, üks nii-öelda äraütlemine vispoengu lennufirma poolt ja siis jäi üks päev vabaks ja ma sain seal omale. No me tegime palju muud ei olnud, mitte et ma ühe päevaga doktoritöö, aga tähendab kahe aasta jooksul see peaasi oli ühe päeva eksperiment. Ja siis saime selle tehtud ja noh, töö läks edasi, siis tuli sputnik õhku. Ja meie olime andnud varem lennuväele sisse palve raha saamiseks selle töö jaoks. Ja meile tuli vastus, et jah, tehniliselt heaks kiidetud, aga rahapuudusel ei ole võimalik finantseerida. See oli siis lugu endast mõtliku, mõtlik üleval oli, ma usun, kaks päeva hiljem tuli Telegram professorile Te saate. Ühe päevaga vend oli tehtud aga vähemalt lõpuosas, kõik need asjad, mis vaja oli teha, said tehtud ja mul oli raha kasutada, ma sain siis mul oli muidu stipendiumi santsis nagu assistendi palga juurde, kui stipendium aeg lõppes. Ja see elu mitmeti kergemaks ja siin minu tees oli tegelikult raport lennuväele mida ta täpselt sama tekst kirjutanud veel ekstra midagi, nii et see doktoritöö ühelt poolt raportne tõvele teiselt poolt siis vadi doktoritööd ja siis valvet meil oli, mina olin töötanud teatud materjalidega ja mis olid, üksnes oli, peaasi oli naftaliin koirohi. Ja seal on teatud head tingimused, Sublimeerub õhku siis, kui see tohutu kiirusega mööda läheb sealt. No ütleme, see kõrgete kiiruste aerodünaamika oli tol ajal uurimisel teatud määral tuttav, aga teatud määral ka veel väga värske oma pin sellega tutvuma ja siis tahtsime teha samadeks kliendid jääga. Aga need vigased ja muidugi ei ole mitte tahke aine normaalse olukorra juures, nagu seda on naftaliin. Nii et me pidime siis Torontos. Ja see oli ka ühe ühe öötöö. Me pidime ühe suure tuuletunnel ja hoone, kus oli Aga peale selle ma midagi edasi teinud selle alaga, siis läksid muud asjad, aga ütleme, need massiülekandeprobleemid, vedelikud, voolamine, mis tuttav hakkas õpetama ja samuti siis tegin uurimistööd ja mul ei ole paarkümmend õpilast, kes nendel teemadel tegid uurimistööd. Ja Need on need akadeemilised, huvitavad asjad, aga erilist, otsest tööstuslikku rakendust nendele nagu ei ole. Võid ehk otsida, leida mõne asja, seal on väga spetsiifiline. Ja siis ma sain praktiliselt kogemata kokku ühe mehega, kelle nimi oli Laslonzeego üks ungari juut, kes oli leiduv ja oli tõesti harudaja leidur. Koolis pole käinud, nagu ta väitis mulle, aga ta oli geniaalne. Ta oli 72 aastat vana ja oli tulnud Inglismaalt suurte tülidega Vickers firmaga Kanadasse ja oli seal hädas ja üks minu hea sõber sai nagu tema temaga tuttavaks tulid minu juurde ajasime juttu ja siis oli palve, et kas ma aitaks tal üles sätid ühe veski, mis Tauli leiutanud. Ja no mina mõtlesin, et mul on kõik nii jõle akadeemilised asjad, et ja õpilased ka grupp, eks ole, me nagu leiduri taolist niisugust tüüpi oleks tore seltskonda võtta. Ja nii, et siis ma sain ta suure võitlusega, 72 vana, veidi pensionieast möödas, eks ole. Sain ta siis osaajaga nagu Riisaid sushit uurimistöö tegija ja nii ta siis nii-öelda suitsetas, sigaretti ajas juttumine õpilastega ja, ja ka siis sättisid oma veskiülese, töötasime selle kallal ja ütleme nii, et seedeveski funktsioneeris üllatavalt hästi. Siis me tegime uue nagu parandatud versiooni ja see on nüüd selle kallal palju töid tehtud ja ma usun, võib-olla sadakond publikatsiooni. Ja siis me hakka siia, kivisüsi oli üks esimesi siis, millega me tegelikult põhiliselt alustasime ja see oli sellepärast, et Arvo nii-ütelda, järg, nimi on teil ka tuttav, kes energia, vestlesin vahepeal, tema on minu leerivend. Ja kui olinud, siis tähendab, leeris käisime. Tema oli sel ajal Ontario Hydro abi president või ei, vabandust, sel ajal ei olnud abi presidendil, ta oli ühe jõujaama juhataja ja see jõujaam oli Toronto ligidal ja põletas kivisid. Aasta oli, ma usun, 77 või 78 kuskil seal. Kui ma olin temaga koos ja arutasime, mida teha seal veskiga ja nii edasi ja siis just teemaks oli tulnud, kuna oli see õlikriis maailmas Coupe Kloodi linnad viskasid mitmekordselt üles siis hakati, vaatab, kuidas saab õlikasutust vähendada, üks viis oli, kui sa õli sisse segad, peeneks jahvatatud, kivisid, et siis sa saad rohkem energiat ja saad ikka seda asja pumbata, nii nagu õli pumpamine käib. Eks ole, kivise põletamine, pulbrina on täitsa teine asi teistmoodi jõujaama ehitama ja nii et sellega me alustasime siis vaikselt ja tegime natuke tööd, ma mäletan, Nittenberg oli siis minu nagu nõuandja, mida ja kus teha, kui tema oli kivisid põletava jõujaama peajuht. Ja sealt see asi läks nii-öelda edasi ja siis ma üks minu endine õpilane oli Ottawas ühe instituudi juhatajaks, sai Ottawas riigi uurimisasutuses ja siis temaga töötasime koos, nemad olid töötanud välja alguses kaevanduste jaoks metalli mineraalide puhastamise tehnoloogia. Mida siis, kui see kivis teemani tugevad üles tuli, leiti, et võiks ka kivisõjaks kasutada ja see töötas ja siis mina tegin uue leiutised, kombineerisin mitmed nüansid sealt ja me saime siis nii-öelda ühe väga ilusa kivise puhastamise metoodika, kus oli mängus kivisüsi. Nii et me ei teinud enam kivise õlisegusid. Me tegime, kivi sai vee õlisegusid, vesi on märksa odavam kui õli ja puhastamise sammudes tegime, ma ütleks väga suuri edusamme ja see on nüüd ainulaadne viis seda teha maailmas praegu, aga seda eriti ei rakendata kuskil seal, nüüd on diviisi süsti vajunud nagu huvisfäärist välja ountaari, sa isegi selle kasutamine ära keelatud, nii tobe, kui see ei ole, seal on muid lollusi, mis ta teeb majandus- ja energeetika alal. Nojah, igatahes. Me oleme sellel alal siis üsna palju tööd teinud ja publitseerinud üsna palju. Me oleme teinud ka uusi programme, mis ma tegin jällegi koos, Ottab, aga töötasin need asjad välja. Ja huvitav on see, et alles paari nädala eest oli, käis mul külas üks teine minu endine õpilane, kes minuga magistritöö tegi selle ala alguses selle kivise puhastamise alguses tema nüüdsama instituudi juhataja Ottawas ja rääkis tulevasest koostööst. Võime ühte-teist huvitavat teha, aga nii, et see on ala, mis on põnev. Huvitav, aga rakenduslikult on probleeme, sest see on jõu jaamati jooksvaid mõeldud ja kui sa mõtled, et jõujaamad on sajad miljonid, ei, mul on haruda kontakt, kus sa siis me oleme väga huvitatud, aga me julge olla esimesed. Nii et teatud tehnoloogiad ja ma ei hakka nendesse rohkem puutuma, sel pole mingit mõtet, mis puudutavad kivisid kivise puhastamist, kivise põletamist ja mis teatud määral käivad koos muude materjalide põletamisel nagu täikese pajumäes või tähendab puidu ja tselluloosist pärinevad põllumajandusjäägid või metsandusjäägid, nende põletamine koos kivisöega näiteks on alad, on mille kallal üsna palju töötanud ja vaeva näinud ja ütleme nii, see viimane osa nüüd teatud rakenduses. Aga mul ei ole seal mitte nii, et just ainult minu panus, kus need männid sauna põhiliselt ainult minu panus, minu õpilaste panus. Nii et see on see ala, mille kohta see jutt käib, huvitav ja ma loodan ikka veel, et me kuskil samad asjad käikuma käisin Poolas mai lõpus ja Poola on see üksainuke riik Euroopas, mis julgeb kiviseid edasi kasutada, kus kivi sees on ikka veel au sees, mida täna mujal ei tohi olla. Ja ma arvan, me saame seal mõned asjad käiku pandud. Kiviseid võiks rahulikult kaevandada, jah, ütleme nii, kivis ühise, muidugi öeldakse muss, eined, halb asi, aga kui sa seda käsitad sobivalt, siis ei ole mingeid probleeme selle kasutamisega. Muidugi CO2, eks ole, see söehappegaas rajab õhku, see on paratamatu igasuguste põletamise puhul ja muidugi kivisöe puhul me eks ole see Sa maa alla pandud juba, eks ole, aastamiljoneid tagasi, see on ainuke vahe ja metsa põletame, noh siis seda, see kasvab nüüd järgi, aga igal juhul kassa, mis seal kasvab. Ja see CO kahte õhus veidi rohkem ma selle üle nii hirmus suurt muret ei tunne, sest see kliimaküsimus on paljude paljude eri koosneb paljudest eri nüanssidest, üks neist muidugi kivisüsi ja need õli ehk rohkem veel ütleme ütleme CO2 kaasa ka seal on palju teisi faktoreid. Ma olen selle teemaga üsna tuttav, Ta, ma olen sel teemal andnud paarkümmend intervjuud ja olen rääkinud sellest kõnesid pidanud ja ei ole mitte võõras selle temaatikaga ja ma olen kuskil nii parajasti keskel, mitte. Tallinna tehnikaülikooliga teete te koostööd 90.-te aastate algusest, mis valdkonnas siis spetsialiseerunud mingile kindlale alale. Kaks asja oli õieti, kui me algasime, oli üks teema oli see, et kui need programmid hakkasid muutuma, eks ole Nõukogude Liidu aegsetes, siis ma aitasin programme lõviosas keemiatehnoloogia alal seal siis tehnilise keemia instituut või mis selle nimi oli seal nende progamm, õppeprogramme oma, püüdsin aidata, arutasime läbi, mida teha, kuidas teha ja nii edasi ja Mikal oli see tolleaegne juhataja, temaga töötas väga lähedalt koos. Teine asi, kus ma aitasin kaasa, võib-olla oluliselt rohkem, oli üldine administratsioon. Ja see oli eellugu, on see, et mina olin Toronto Ülikoolis õige mitmed aastakümned varem teen töötanud välja selle süsteemi, mille alusel meie fakult töötab praegult. Jah, see on nüüd üks, 45 aastat tagasi juba, ma olin komitee esimees, töötasime poolteist aastat ja ütleme struktureerida ümber selle fakulteedi nii-öelda moodsa aja admis administratsiooni jaoks. Ja kui me olime seda teinud, siis Olav Aarna, kes oli rektor tol ajal, ma rääkisin talle seda, muretsesin talle kõik need materjalid, mis me seal teinud ja nagu Aarna mulli hiljem ütles, et kui sa nüüd meie seda ja teist ja kolmandat asja vaata, sa tunned õige mitmed kohad hästi ära. Nii et ma usun, mida täpselt tegid, aga see materjal, mida ma andsin, mida me Aarnaga üsna palju läbi arutasime miks ja kuidas me tegime, siis ma andsin talle ülevaate, miks me need otsused tegime. Fakutegi juhtimises, dekaani ülesanded, mingi niukene, eks sekitabki, mitte teatud väikekomitee, mis asja läbi viisa sisse pildina, lai nõukogu ja need koosolekud, protseduurid ja nii edasi. Neid ma seletasin talle ja ma arvan, et mitte vähem. Võib-olla tehnikaülikooli seisukohast, see oli ehk tähtsam, palus minu poolt, kui see programmid, ümberkorraldamine, nii, et need on need kaks asja ja ma usun, et kaks asja kokku olid siis miks mul oli väga hea meel kuulda, mulle pakuti võimas saadav doktorikraad ning oli vist see oli 93, siis juba. Kui te olete mitme USA ja Kanada patendi omanik, missugune neist teie jaoks kõige olulisem on, kas on ka kivisöega seotud või ei, on minu. Kaks patenti, mida me tissid kasutame praegu need on mõlemad siin rapsiteemalised ja need on praegust, võib olla olulisemad selles mõttes, et mõlemad on käigus üks, üks ei ole käigus, praegu oli ja ei ole enam momendil, aga tuleb varsti tagasi. Teine on aga käigus nii-öelda. Eile olime koos pain külas tõstamise vabrik saab olema teatud investeerimisgrupiga ja ma usun, see asi läheb täielikult käiku. Loodetavasti see uue aasta alguses, kui me praegu saame teatud eeltööd ära tehtud. Nii et see on ehk momendilgi. Leiutasin leiutis, seal on põhiliselt, kuidas ekstraheerida õli efektiivsemalt näiteks rapsist, rapsiseemnest või teistest õliseemnetest nagu linaseeme või kanep ja nii edasi. Kuidas seda teha efektiivselt ja kuidas seda, nii et see ei jää mitte ainult loomatoiduks, nagu tavaline praegust on üle maailma vaid see on sobiv inimtoiduks. Saame, võtame välja, mitte ainult õlime, võtame välja teatud mürgised kemikaalid, mida inimene ei kannataks, loomad kannatavad just nii palju, ainult mis on põhjus, miks raps, mida ju tohutud miljonid tonnid tarvitatakse, muidu on ainult loomatoit ja me teeme sellest inimtoidu ja see on tegelikult väga väärtusi, mida ta tahab, millal kätte saab. No ma arvan, et meie me oleme esimese kindlasti kes kommertsiaalsetes tegema hakkavad ja oleksime finantseerimine varem korda saanud, oleksime juba olnud nii kaugel, aga nüüd ma arvan, me oleme kuskil märtsis-aprillis nii kaugel ja see läheb, peksis ta juhuga käiku edasi minema. Ja selles mõttes ta on kõige tähtsam minu kivise patentidest osa on noh, välja läinud juba selles mõttes, et 20 aastat on see aeg umbes ja, ja osa on lõpetatud, ära lihtsalt ütles iga aasta pead maksma siis küsimus, kust see raha tuleb, kui sisse tulnud, nende pealt ei ole ja seal ma praegust käigus tegelikult ainult üks patent mis puudutab kivis tuha kasutamist. Ja mida Ma olen pakkunud, kavatsen pakkuda täna õhtupoolikul rääkida jälle Eesti energiale, mis põhiliselt võtab kaltsiumi Tatsemaksiidi, mida on põlevkivi tuhas tohutult palju. Seda kasutada väävli kinnipüüdmiseks õhust, vääveldioksiidi kinnipüüdmiseks. Tsioon, haruldased, ilus asi, me oleme töötanud umbes kümmekond aastat seda kalal. Selle peale on patent, mis puudutab kivised. Ma arvasin ruumi, võta üks patent, mis võiks puudutada põlevkivi. Ma olen ka seda neile soovitan. Ja seda ma loodan rakendada ehk esmajärgus Eesti energiaga ja selle kivi sõjaasjad siis võib-olla Poolas ja tuleb nüüd välja, et meil on üks teine võimalus, mida ma ei teadnud Kanadas, mida ma alles ma ei tea, umbes kuu aja eest sain teada ja kui ma tagasi lähen, ma hakkan seda aktiivselt. Et käib väike võistlus, kummas enne läheb käinud ju, kas Eestis või Kanadas. Ja ma ei tea, ei oska öelda ja ma loodan, et kasvõi samalt alal võiks minna, aga mõlemad potentsiaalselt head ja Eestis oleks kokkuhoid üsna suur sarnane selles jaamas Kanadas ka ja seal oli kaasas kaks kohta, kus saab kasutada üks, kes ütles, et jah, me oleme väga huvitav julge olla esimene ja mul on tarvis seda esimest kuskilt, eks ole, ja see teine jõujaam, mille, mille kohta ma sain teada, ütles, et see eksisteerib sellise protseduuriga ja need on väga väheseid jõujaamad, kus saab kasutada. Seda ma ei teadnud lihtsalt ja ma loodan, selles on käiku ja, aga ma ütlen, Eesti energia, aga ma olen, meil on, oleme pidanud mitmeid kokkusaamisi ja maadel Rootsis käinud Alstomi firma juures selle üle vaidlema asja, nad on täiesti nõus, et peaks tegema seda Narvas. Ja ma ainult ootan jah-sõna ja siis lähme käiku, aga seal on paar asja, tuleb nagu ette korda ajada, et nad nii oleks totaalselt veenda, et see töötab. Tehnikaülikoolis tehti palju tööd sellel alal. Me olime avaldanud artikli, mis näitab, et asi töötab, aga noh, tahetakse rohkem informatsiooni. Kui me eestlase juurde tagasi tuleme jutu lõpetuseks, siis mida teie arvate, missugune on väliseestluse tulevik väliseestlased ja kodueestlased? See on väga keeruline probleem. Keeruline probleem, aga ta on omaette huvitav ja põnev ja mind huvitas väga, eks ole, mis on nüüd juhtunud on, eks ole, see pagulase eestlus lõppes mõnekümne aasta eest, kus me seal joone täpselt tõmbame, siis on maitseasi. Ja me oleme neid väliseestlased pigemini kui pagulased. Ja need jutumärkides vanad väliseestlased, need olid, ma ütleks, rahvuslikud patrioodid väga tugevalt omaette, liiga tugev patriotism oli see, mis seal kommunismivastase võitluse tobedused esile tõi. Aga mina tunnen ennast ja ma usun, minu generatsiooni inimesed praktiliselt kõik tunnevad ennast. Tundsid, kes ei ole, on elus, tunnevad praegu väga tugevalt Eesti patrioodina valmis vaeva nägema, töötama, tegutsema Eesti heaks Eesti rahva jaoks Eesti riigi jaoks. Näib, et sedasama patriotismitunne uute tulijate seas on väga palju nõrgemale. Ma mäletan paari kokkusaamist, kus kurb oli kuulda, et inimene ütles. Ei, mul pole mingit huvi eestlasega kokku saada teiste eestlastega, ma küsisin. Kas ta on Vancouveris, et ma annan talle nimed ja telefoninumbrid, ma tunnen inimesi hästi, sead. Ei, mul pole mingit huvi, meie tulime paremat elu tahtma, puitjalad. Seda parem elu tahtmise pärast välja rännata, välja rännata, kuna palgad nii madalad on ja siin on kehv elu. Jah, ma saan sellest aru, aga ma seda eriti hinda. Mina olen toonud Kanadasse õpilasi, kes minuga Eestist üks, seitse või kaheksa kokku nendest on üks jäänud ja üks viis ühe mehe kaasa endale, nii et balansseeritud ära ja praegu üks viimane pole veel tagasi tulnud Eestis, aga ma loodan, ta tuleb varsti. Nii et ma olen põhiliselt Eesti pood, mitte väljarändamine ja piirkondades, kus on küllalt eestlasi, ma usun, see tähtis ülesanne ka nendel vanadel eestlastel püüda kaasa tõmmata neid uusi. Ja seda Torontos on tehtud küllaltki edukalt näiteks Toronto täienduskooli õpetajatest, kõik peale paari üksiku on Eestist tulnud hiljuti noh, hiljuti tähendab paarikümne aasta jooksul ja paljudes muudes Eesti eluavaldustes see Torontos värskete eestistunud eestlaste panus on väga suur ja väga oluline. Seda ka osas metsaülikooli juures, kus on mitmed inimesed sellised tegutsenud. Aga üldpildis eriti, kus väiksemad piirkonnad, kui inimene läheb, saab tööd ja elab paremini, ma kardan, et nende kadu saab olema väga palju kiirem kui nende pagulaste kadu, kes lahkusid 44. aastal. Ütleme nii, et igasugused sotsiaalsed eel, arvamised ja uurimisel mujalt ütlesid, et pääle kahte generatsioonid olete kadunud ja me oleme pidanud vastu kolm ei ole ikka veel kadunud. Nii et see on üks külg ja teine külg on see, et kuidas me saaksime pigemini suurendada oma Eestit, oma eestlast, kui seda vähendada sellega, et inimesed kaovad ära ja see on nüüd see tuleviku küsimus, mida me oleme arutanud siin-seal metsaülikoolis on sellest palju juttu olnud Torontos peetud paaniukest arutelul seal eestlaste kesknõukogu eestvedamisel kuidas asju ajada nii, et me saaksime tõmmata kaasa neid inimesi, et nad püsiks ja samas, et need sidemed Eestiga oleks hästi tihedad. Aga Eestis minu Ati tuju on see, et Eesti riigi valitsus peaks hoopis rohkem oma rahva peale ütlema. Ja ma ikka imestan, teatud näiteid, mida ma kuulen siin ja seal kus näib, et valitsev võim ei teagi, et rahvas annab välja, et rahvas olemas on. Peaaegu nii, ei, ma olen täitsa jahmunud ja samas on, eks ole jutt, et Eesti majandus on üle kuumenenud, töökäsi on vähe. No muidugi, kui rahvas välja rändab, palgad nii madal, siis jääb köögis, mis omal ajal rängalt üle kuumenenud ja supervaeselt, samal ajal, kui me nii lollisti asju ajame. Mina olin kirjutanud. Ma usun kokku nüüd võib-olla tosina artikleid Eesti majanduse kohta. Ja nendest on taks avaldatud kesknädalas. Minu seisukoht on see, et me peame edutama väga selektiivselt teatud eesti asju, haridust, majandust ja palkade tõus. Et vältida seda ränka väljarännet, võib olla kuni ligi 200000 inimest, on väljaränne, jube kaotus väiksele Eestile ja kui see jätkub, aga paha ja me näeme, nüüd on asi balansis, kuuldavasti aga kes rändavad välja mõned üksikud venelased ja paljud eestlased, kes rändavad sisse, on hiinlased, hindud, ukrainlased ka ehkki mõned venelased. Nii et see pilt muutub ja see on minu pea mure tuleviku suhtes. Nii et minu nagu niuke ideaalne soov on see, et me välisEestis püüaksime integreeruda nii palju kui võimalik. Ühelt poolt need, kes seal juba olnud, Nende järeltulijad, kelle keel on võib-olla väga kes ja Eestist tulijad metsaülikooli keeletase on viimase 20 aastaga tohutult tõusnud ja seda tänu sellele, et võib-olla 10 12 protsenti osavõtjad sellest turistist nii noori kui rattureid aitab väga palju kaasa. Elan nende paar akadeemias organisatsiooni eesti selts nende hulgas ja viskan naised, selts on nii-öelda korraldanud, et Kanada organisatsioon tasub eestist metsa Üüligi tulija kulud. See töötab väga hästi, meil on nüüd kaks poissi EVS-ist juba mitu aastat järjest jalad alanud, haruldaselt toreda panus, Adam muidugi selekteeritud, väga head ja tublid inimesed, just nii nagu algaastate metsa Ülikooli entusiasm oli. Nii et ma loodan, et me integreeri me mitte ei kaota välja, pole rohkemaid, tõmbame kaasa neid nii-öelda pool eestlasi või halvasti eesti keelt oskajaid ja tõmbame kaasa neid uusi tulijaid, nii palju, kui me teame, kus nad on, kes nad on. Samas Eesti poolt ma tahaks näha tugevat kampaaniat, nii nagu teatud määral tegi seda ilves oma talendid koju kutsumisega, mis nähtavus eriti õnnestunud õnnestuks, kui me saame pakkuda paremaid kohti inimestele siin kui nad praegu on ja väliseestlasi ja neid värskelt lahkunud eestlasi tagasi tuua, pigemini kui otsida eksperte kuskilt Hiinast, Indiast. See on kokkuvõttes minu pilt ja ma arvan. Ma olen isiklikult kuidagi tundeliselt veendunud, eesti rahvas, elab kõik need aastad üle ja asjad lähevad jälle hästi ilusti. Sarjas eestlased maailmas esines kahes saates olev trass populaarse Kotkajärve metsaülikooli asutaja, kes on teadlasena avaldanud üle 100 teadusliku töö ja artikli, on rea OSCE ja, ja Kanada patentide omanik paljude teadusühingute, sealhulgas Ameerika ja Kanada keemia ja keemiainseneride seltside liige ja kes, nagu te kuulsite, on oma leiutistega jõudnud Eestisse tagasi. Saatejuht ja toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head. Kuulmiseni nädala pärast.