Eesti maja ongi peamine, meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus. Eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust, mina olen Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa, võta mulle eesti makki eesti lugu. Tere algab Eesti loo sarja eestlased maailmas viimane saade, arvult 150. arvamus on 149 saadet eestlastest idas ja läänes ja põhjas ja lõunas. Kuidas ja miks on mindud ja kuidas uuel kodumaal kohanetud. Viimases saates räägime tagasitulemise rõõmudest ja valudest. Saates on Eesti inimarengu aruande Eesti rändeajastul peatoimetaja Tiit Tammaru. Professor Tiit Tammaru, kas on õige väide, et eestlased on tulnud tagasi kolme suurema erineva lainega 20. sajandil? Jah, eks nende lainete eristamine on alati natukene tinglik, aga laias laastus me võime tõesti rääkida kolmest väljarände lainest kolmest tagasirände lainest. Me räägime tagasirändest peamiselt, eks ole, esimese lainena Eesti vabariigi ajal, kahe maailmasõja vahel, kuigi see ränne algas juba natukene enne Eesti iseseisvuse taastamist. Ja see laine ja selle selline olemus ikkagi tuleneb sellest, et kes ja kust tagasi rändasid. Teine tagasirändelaine, mis oli ju hästi pikk, tegelikult kogu Nõukogude periood pärast teist maailmasõda ja nüüd kolmas on siis praegu toimumas tagasiränne, nii et jah, kolm tagasirändelainet võib välja tuua küll. Missugused olid need põhjused, miks tuldi tagasi kolme erineva laine ajal? Kõik poliitilised põhjused tegelikult. Et põhjused on tegelikult natuke erinevad ka, võib-olla, kui alustada üldse sellest, et et kui palju on, on ka tagasi tuldud, et see on ju alati selline huvitav teema, et kes siis jäävad ja kes tulevad tagasi, kui palju neid on. Ja ütleme, et see, selline rahvusvaheline rusikareegel ütleb seda, et kuskil neljandiku juures on see tagasirändajate osakaal. Kui me vaatame nüüd Eestisse tagasi tulnud inimesi, siis tegelikult omandanud rohkel. Ehk et kui siin jämedalt meil on olnud, et umbes 200000 inimest, kes on väljaspool Eestit elanud sinna arv on olnud suhteliselt stabiilses suurusjärgus, siis kokku nende erinevate tagasirändelainetega võib öelda, et ikkagi umbes 100000 inimest on meile tagasi tulnud või isegi natukene rohkem ütleme siis Eesti vabariigi tagasiränne, et see oli kindlasti üle 40000 nõukogude ajal üle 50000 ja nüüd ka, et et tegelikult meil on siiski päris palju ka tagasi tuldud, loomulikult kõik need pole ise, et väljarändajad, vaid osad on ka nende algsete väljarändajate lapsed. Ehk et selles mõttes, et me ei saa päris nii-öelda ka, et igast kahest välja, nendest üks on tagasi tulnud, et ka lapsed, aga ütleme jah, et et tagasi on siiski tuldud aga tõepoolest selle tagasi anda, laine kujundab ikkagi ka see, et kes need on ja mis põhjustel Nad on siis Eestisse tagasi tulnud. Ja noh, see esimene suur väljarändelaine oli ju peamiselt Venemaale, mis toimus 19. sajandil 20. sajandi alguses. Loomulikult, kas esimene tagasiränne toimus peamiselt meile siis Venemaalt ja see algas juba enne Eesti iseseisvuse taastamist? Peterburis on, teame, olid hästi suured eesti kogukonnad sealt teada, kui lähialadelt hakkas meile tagasi tulema inimesi, sõjaväelasi, kui hakkas eesti oma armeed, looma, haritlasi ja loomulikult see hoogustus siis pärast seda, kui Eesti iseseisvus anti Venemaa eestlastele võimalust siis eesti kodakondsus valida et natuke üle 100000 inimese siis selle soovi esitas vist umbes 80000 olid siis need, kelle soov rahuldati päris kõikide soovi Venemaal tagasi andeks ei rahuldatud ja nendest omakorda jämedalt umbes pooled siis tulid Eestisse tagasi reaalselt ja neid on analüüsinud siin päris põhjalikult Eesti vabariigi ajal Statistikaamet, et kes need inimesed siis ikkagi oli, kes tagasi tulid ja kas see põhijäreldus oli siis see, et nad olid natukene haritumad kui Eesti oma elanikud. Aga loomulikult tookord oli see haridustase üldiselt madalam, ehk et noh, ülearu palju seal niimoodi kõrge, aga keskharidusega inimesi ei olnud. Et umbes 1000 Ta on kõrgharidusega inimesi, näiteks, kes siis sellest 40000-st tagasi tulid. Aga, aga, ja natukene rohkem oli natuke kõrgema haridustasemega inimesi kui Eestis endas. Selles mõttes oli see positiivne nagu mõju. Ja me teame, et seal oli tõesti palju ülikoolidesse tuli inimesi, eks ole? Jah, et ikkagi tuli neid talente, kuulsat professor Puusepp, päris teatmik, eks ole, et et neid oli krimitmeid. Et see ongi nagu võib-olla paljude nende rändelainet üks iseloomulik tunnus, et et meil igas laines on palju selliseid väga säravaid isiksusi, kes on Eesti arengut mõjutanud. Aga samas muidugi selle põhiosa saabujatest jaga lahkujate, seda näevad ikkagi natukene lihtsamate tööde tegijad ja lihtsamate ametite esindajad. Et need tipud on need, keda me siis näeme ja kes meile mällu jäävad ja kes ka Eesti arengut on mõjutanud. Palju. Pärast teist maailmasõda siis tuli suurem hulk inimesi Venemaalt tagasi kui pärast iseseisvumist. Kes need siis olid, kas need olid Venemaa eestlased, kes olid varem Venemaal elanud või olid need sõja jalust siit Venemaale lahkunud inimesed? Eks ta oli heterogeenne ikkagi jah, väga palju olid. Ma olen varem välja rännanud inimesi, kes, kes kasutasid seda võimalust, et Eestisse tagasi tulla ja ehku nende põhjuste juurde ka veel tagasi tulla, et et noh, kindlasti kõikidele ainete puhul üks selline põhjus on ikkagi see, et et tagasi lennatakse sellepärast et Eesti on selline kodumaa, kus on oma keelekeskkond, kus on oma inimesed, kui on selline eestlaste jaoks kõige kodusem keskkond siin maa maakera peal ja see on alati selline väga oluline tagasirände põhjus. Aga igal väljarändvõi tagasi endale ained on omakorda veel oma mingid eri põhjused olnud ja sellel kahe maailmasõja vahel. Saabunute puhul tuleb kindlasti märkida seda, et, et Venemaal hakkasid valud muutuma sellel ajal, et eesti asundused hakkasid muutuma, sellel ajal eesti keele roll muutus Venemaal eesti koolid, eesti keele õpe, eesti koolides, kadus, hakkasite repressioonid. Et kõik sellised negatiivsed arengud Venemaal panid inimesi mõtlema, Eestisse tagasi anda, et selline, nagu tõuketegurite osakaal oli, oli ka päris suur tegelikult. Pluss loomulikult see, et kui Eesti riik loodi, siis paljudelgi haritlased, eks ole, Peterburis nägid reaalset võimalust oma oma teadmisi, oskusi Eestis rakendada. Aga samas jällegi sellist nagu kiiret, otsustati jah, et, et me tuleme seda siiski paljud langetada, ei suutnud see teise riiki isegi seal on kodumaa endine koduma tagasitulek. Alati paneb inimesed päris pikalt kaalumata, et sinuga neid lugusid ju hästi teada, lasteaias, kus ikkagi väga hoolikalt arutati ja küsiti ka Eestist, et et mis võimalused on tööd saada, karjääri teha. Noh näiteks mõned näited on sellest, et mäeinsenerid Peterburis ikkagi uurisid ja kui selgus, et Eestis on plaanis põlevkivi hakata arendama, et seal on tõesti väga palju nii teadustööd ja muid töökohti, et see siis panin positiivselt otsustama, et inimesed ikkagi kaalusid alati pikalt ja põhjalikult, sageli enne, kui nad selle otsuse taga selle tegi, ta, nagu me nägime, et 80000 inimest said selle vahelt positiivse otsuse said Eesti kodakondsuse ainult pooled ikkagi selle, selle otsuse langetasid lõpuks. Kas võis olla ka mingi mõte selline tegelikult kahe riigi vahele tuleb piir, sest enne seda enne iseseisvumist olid ju Venemaa eestlased ikkagi elanud eesti eestlastega ühes riigis. Aga ilmselgelt piir tuli vahele. Piir tuli vahele ja seda piiri ikkagi väga selgelt tuntiga tagasi tulles tagasi tulles oligi esimene peatuspunkt piiril, kus kõik karantiini läbima, seal ikka aega olema, enne kui nad said päris Eestisse päris siseneda. Ja seal juba tegelikult vihjastused rendib koju programmile, et seal juba tehti väike eristus selliste kõrgharidusega talentide teiste vahel, keda võib-olla ei pandud sellistele lihtsamatele ta heakorratöödele seal karantiini ajal, vaid vaid vabastati need tungid koristustöödest või isegi lehe riisumistesse sellistest asjadest. Et tegelikult väga palju tähelepanu siiski Eesti riik pööras sellele, et, et meelitada neid talente talente nii-öelda ka või kõrgelt haritud inimesi, et oleks neid, kes aitaks Eesti riiki üles ehitada tollel ajal. Kas see talendid koju nimetame ka sedasi, kas see poliitika kestis kauem kui see ainult seal piiri peal, kas pärast kahekümnendatel, hiljem või kolmekümnendatel korraldati mingeid kampaaniaid ka? Et eestlased, tulge koju, no mitte ainult Venemaalt, vaid ka mujalt. Jah, et see positiivne suhtumine ikkagi oli kogu aeg, et tõepoolest oma riigi ülesehitamine ja nende karjäärivõimalust pakkuma, et see oli ikkagi väga-väga oluline? Kahtlemata jah. Aga kui aus olema, väga täpselt ei oska nendest kampaaniatest rääkida, aga see oli igal juhul selline teema, millega tähelepanu pöörati. Pärast teist maailmasõda, kui kaua see tagasitulemine kestis ja kes tulid tagasi et ikka natukene säravaid inimesi ja, ja siis ülejäänud. Eks ole kõigepealt siin teise maailmasõjakeerises, meil toimus teine, see väljarände laine, eks ole, suur põgenemine Rootsi, aga loomulikult sellest lainest veel tagasi ei tuldud. Et pärast Eesti okupeerimist jätkus ikkagi Venemaa eestlaste tagasiränne. Ja kogu nõukogude aja jooksul vist tulid natuke rohkem Venemaalt tagasi eestlasi, kui, kui Eesti vabariigi ajal natuke üle 50000 on see hinnang. Aga nendest siis kõige suurem osa tuli ikkagi vahetult pärast okupeerimist neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel. Ja noh, jällegi üks võimalus, üks oli see võimalus Eesti ja Venemaa piire, ta läks lahti ja inimesed kasutasid seda võimalust ära Eestisse tagasi tulekuks on kodumaa tunne, kõik needsamad tegurid olid olulised. Ja noh, mis seal võib olla veel oluline, mida Hill Kulu oma uurimustes on näidanud, et see oli selline nii-öelda ühe põlvkonna projekt nagu tema seda nimetada. Et tuldi küll hästi pikka aega ligi 50 aastat Eestisse, aga need olid pigem inimesed, kes olid teatud põlvkonnast. Need olid selle põlvkonna esindajad Venemaal, kes ikkagi käisid veel eesti koolis. Seal oli selline nagu Eesti selline identiteet hästi tugev. Ja, ja nemad olid need, kes ikkagi peamiselt Eestisse tagasi tulid, et hiljem juba Venemaal vene koolis õppinud ja, ja võib-olla rohkem juba sinna sulandunud inimesed, et nende seas tagasi rändajaid vähem. Mis näitab muidugi jah, seda, et see Venemaal toimunud muutus ka isa ja oli hästi oluline. Nende rändeprotsesside mõjutas vaatenurgast. Nii et jah, et pealsete eestikeelse hariduse Venemaal saanud põlvkonnad, kes tagasi tulid aga loomulikult jällegi hästi palju väga erinevaid inimesi. Me teame ju hästi, et oli juhtivtöötajaid, kes toodi, eks ole, parteitööle mitmeti Nõukogude Eesti esimesed juhid olid ju Venemaa eestlased ehk et see rühm oli tegelikult väga lai ja nagu ikka need silmapaistvad inimesed, samad parteijuhid pigem tekitasid selle selle mulje või mis Venemaa eestlastest jäi, kuigi, nagu öeldud, väga palju oli nende seast pigem neid inimesi või väga tugeva eesti identiteediga, kes said Eesti koolis käinud. Aga jah, et kuna, et juhid omakorda tulid, siis see pigem jättis natuke negatiivse mulje. Pluss loomulikult ka see asjaolu, et alati, kui olete juba pikemalt kuskil mujal elanud, keeleoskus pole päris see, mingi väike aktsent on, on, on juures ja, ja see kohe hakkab mõjutama ka seda, kui, kui hästi sa kohaneda uuesti oma kodumaal ja kuidas need vastu võetakse. Aga huvitav, kui kaua see Venemaalt Eestisse tagasi tulemine kestis? Kasse kestis taasiseseisvumise nii ja kas nendel segastel aastatel taasiseseisvumise aastatel? Seda on uuritud, kui palju siis näiteks Venemaalt võis tulla enne, kui hakati läänest tagasi tulema? See voog järjest väiksemaks, aga ta kestis tõepoolest kuni nõukogude aja lõpuni. Ikkagi 40. 50. oli täitsa põhi tipp, aga ta kestis kuni nõukogude aja lõpuni. Ja kuna Nõukogude andmekorralduses oli rahvusel selline hästi tähtis koht siis tõepoolest seda rahvustunnust saame statistilises andmestik S päris hästi jälgida. Ja, ja tõepoolest ikkagi tagasirändajad oli kui nõukogude lõpuni taasiseseisvusaastatel nendel Pöderistel aegadel ja ka hiljem nüüd tegelikult enam väga palju ida poolt saabuvaid ei ole olnud Eestit ja see põhjus on just nimelt see, et et kuidas eesti koolid pandi Venemaal kinni ja toimus ikkagi järjest selline sulandumine. Segaabielud kasvasid kiiresti, eestlased hakkasid üha enam abielluma venelastega Venemaal siis nooremad põlvkonnad enam tagasi tulnud ei ole tulnud väga ja seetõttu isegi see Eesti ühiskonna muutus tegelikult sellist suurt uuesti tagasi andile ainet Venemaalt, et enam kaasa ei toonud. Ja kui me vaatame ka Venemaa eestlaste sellest vanuskoosseisu, siis on ikkagi muutunud juba väga-väga vanaks ja vanemad inimesed ka tavaliselt enam nii lihtsalt elukohariiki vaheta. Nii et jah, enam meil sellist aktiivset tagasirännet Venemaa suunalt tegelikult ei ole. See kolmas laine on tegelikult tagasiränne läänest pärast taasiseseisvumist. Just, ja siin on ka muidugi huvitav see, et alustada nendest pöördelistest aegadest, kõigepealt 90. aasta algus siis oli ju lootus, et ehk tuleb just lääne poolt ja just nimelt neljanda aasta põgenemise ajal lahkunute see aasta Eestis palju inimesi tagasi. Aga noh, tundub ikkagi, et see okupatsiooniaeg venis nii pikaks, et et need väljarändajad ise juba piisavalt eakad ja lapsed juba kohanenud uuel asukohamaal. Mis tähendab, et tegelikult see tagasiränne jäi väga-väga väikeseks, räägime siin tuhatkonnast inimesest aga jällegi nagu me siin saate alguses rääkisime tegelikult igast sellest tagasiandele aines on mingid säravad, säravad inimesed, kes, kes loovad sellise mulje ja, ja just nimelt 1000 inimese seas, kes siin 90.-te alguses tulid läänest oli selliseid inimesi ikkagi väga palju, et tuli vähe, aga hästi palju suure mõjuga inimesi. Toomas Hendrik Ilves, Hardo Hansson või lihtsalt nimetada mõnda selliseid ei meeldi, aga neid palju insel nii edasi, nii edasi, et see sotsiaalne koosseis ja see mõju tippjuhte, juhte oli ikkagi hästi palju. Et ma arvan, et Nende tagasipöördujate selline sotsiaalne mõju Eesti arengule on ikka kordades suurem, kui see demograafiline mõju Eesti rahvaarvu muutusele. Nii et jah, see, see, see tagasi enne väga-väga väikseks, pigem sest tagasirände lainest, et saame rääkida ikkagi alles üsna muidugi viimasel ajal, et me teame, et üheksakümnendail pigem algas üllatuslik ulatuslikke eestlaste väljaränne Soome ja pärast Euroopa Liiduga ühinemist teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ja nende oma viimasel ajal lahkunud inimeste tagasiränne on see, mis võib olla selle kolmanda tagasirändelaine, sihukese põhiolemuse on siis ära määranud. Huvitav, kas me mõne aja pärast saame rääkida neljandast tagasirände lainest? See on huvitav küsimus, et selleks peaks jälle olema mingi uus väljarändelained ennast, mis seda kuidagi hakkaks defineerima, et praegu tundub, et et vähemalt lähimõnekümne aasta perspektiivist või kasuta ei, ei ole vist põhjust mingist tuua sellise tagasirändelaine tekkest, et rääkida küll, aga selle viimase tagasiande puhul ma arvan, et see ongi nagu oli nõukogude ajal sinna nagu pikk nähtusi sellest, et ta ei ole selle ühel ajahetkel kiiresti toimuv vaid Eestist rännatakse välja ju endiselt. Kuigi Eesti rändesaldo on, et me teame, viimased paar aastat olnud positiivne ja ta on olnud paljuski positiivne, sellepärast et omaenda inimesed meil on hakanud tagasi tulema. Sest igast teiste saabast igast kahest teiste sabast üks on meie oma inimene, kes on Eestisse tagasi tulnud. Et võib arvata, et see väljaränne, tagasiränne jääb veel pikaks ajaks küllalt ulatuslikuks Eestis. Kas hiljutine kampaania talendid koju, see tegelikult väga häid tulemusi ei andnud. Kas see võib olla ka tingitud sellest, et tegelikult suur hulk talente tuli juba üheksakümnendatel? Jah, see koju kampaania, me teame, on ka hästi palju tähelepanu pälvinud ja võib-olla natukene ka sellist kriitilist vaatnud ja, ja selge see, et osad kriitikanooled on ka ka õigustatud, et tähtsad on meil ju kõik Eesti inimesed, mitte ainult need, kes on kõrgepalgalised või, või on väga hea haridusega. Aga Sa kindlasti oli, ma arvan, õige algatus. Et Eesti riik püüab oma inimestega välismaal sidet hoida, püüab luua kontakte nende ja Eesti ettevõtjate vahel. Et see kõik oli kindlasti väga õige ja kui vaatame selliseid tagasirändepoliitikaid ja mida tehakse siis noh, täpselt niimoodi teha soovitataksegi, et, et see ongi selline poliitika põhialused, püüame kuidagi hoida sidet, luua neile tagasirändeks võimalusi aidata töö saamisel ja nii edasi. Et selles mõttes oli see kindlasti väga õigustatud kampaania võib-olla natukene oma ajast ees ka. Ja, ja võib-olla natuke ühiskond ei olnud valmis selleks, et ja siis lõpuks kampaania tegijad ise ehmatasid ära sellest nende, nende nagu mõte oli hoopis teine kui see, mis võtmes lõpuks ühiskond seda arutama hakkas. Et pigem mina ikkagi julgustaks, see oli vist Kaubandus-Tööstuskoda, kes selle algatuse tegijat. Et kindlasti võiks nagu julgelt analüüsida, et mis seal natuke viltu läks ja ja, ja teha neid uuesti, võib-olla mitte tõesti kampaania korras, vaid pidevalt ja süstemaatiliselt. Me teame, et siin Raul Eamets tihti räägib sellest, et Maltal on lausa püütud teha mingi siin andmebaas nendest inimestest, kes on välismaal tööl ja elavad välismaal et nendega kontakti hoida, et pakkuda endale töövõimalusi. Et see on väga loomulik ja ka oluline tegevus, sest kui me mõtleme sellele, et Eestis ju ikkagi elanike arv väheneb ja kui me vaatame tööturgu, eriti siis distööturgu, ei saa ka sellega ravida, kui praegu sündimus kasvanud, sellepärast et sündiv laps peab elama 18 aastat vähemalt enne, kui ta tööturule jõuab koolis käima ja nii edasi. Ehk et tööturu probleemide ravimiseks ikkagi kõige parem vahend on see lisaks automatiseerimiseks viie nagu oma inimesi tegelikult tagasi tuua. Aga meil on ka püütud seda teha, Martin Ehala ja suur Eesti, aga see kuidagi ei toimi. See asi. See ei toimi jah, et kas see lihtne ei ole, et neid tegureid on väga palju ja ja Me teame, eks ole, mõistma seda, et miks välja minnakse võist tagasi, tullakse, mis need probleemid on tagasitulnute kohanemisel. Et see on natuke läbi uurimata teema, kuigi ühiskonnast on veel väga palju, räägime ikka meie oma inimesed, kes tagasi tulevad noh, tunnevad natuke, et nad on mingi kogemuse võrra rikkamad, natuke midagi teistmoodi näinud, näevad asju teise nurga alt ja ka nende kohanemine Eestis ei ole alati sinna sujuvat. Pluss veel siis praktilise probleemi, kuidas siis lasteaiakohti või koolikohti saada, et sageli mingite järjekordade alusel ja ei ole niisama lihtne. Et see on hulk probleem alates töötamisest suhtumisest praktiliselt pereprobleemid. Tänasest me ikkagi peame natukene süstemaatiliselt, et hakkame tegelema, et, et see võib olla noh, ütleme, kui me vaatame Eesti arengut laiemalt, siis Eesti arenguks selline väga tugev külg on see, et ma lähen nüüd hästi nagu turuusku, et küll turg nagu asjad korraldab kõik ära ja, ja kindlasti see on, on ka, kui me vaatame Eesti arengut 25 aasta jooksul, see kindlasti on nagu majanduslikus mõttes vähemalt jõukuse mõttes ikkagi väga tugevalt Eestit edasi viinud, et me oleme ikkagi endise liidualadega võrreldes ikka nagu üüratu edumaa saavutanud, et needsamad Ukraina ehitajad näiteks, kellest palju räägitakse, kui õnnelikud nad on, saades Eesti keskmist palka, et nad suudavad selle raha eest oma oma pere ja sugulased ja kõik seal ukrainas üleval pidada. Et see turu uskamine andnud teatud sellise jõukuse ja edu. Aga, aga teost on siin ikkagi mingid kohad, kus ainult sellise turuusuga jõua ja kus meil on vaja natuke süstemaatilise mat avaliku sektori ja riigi jõuga mingit isegi võib-olla mitte korraldamistega koordineerida, see on vist rohkem läbi mõelda ja vaadata neid positiivseid näiteid võib-olla, mis on teistes riikides olnud ja ja ka natuke rohkem uurida. Tõepoolest, mis on huvitav, et ega me ei ole uurinud ja see on ka minu enda mehe töörühma ja geograafia kapsa pole tegelikult uurinud Eesti oma inimesi, kuidas nemad ikkagi süstemaatiliselt, kuidas nemad on ikkagi siin kohanenud täpselt ja mis need on täpselt need probleemid, et. Esimesest tagasi tulemisel just et kuidas kohanesid oktandid näiteks. Ütle sotsiaalsed laia ka, ütleme, uurime palju seda Eesti venekeelse kogukonna lõimumist ja sellega seotud probleeme ja uussisserändajaid, aga aga oma eesti inimesi võib-olla peaks ka natukene rohkem uurima ja meie oma tagasirändajate lõimumist Eesti ühiskonda. Aga kui me võtamegi need kolm lainet, siis kuidas inimesed kohanesid, missugused probleemid tekkisid ka probleemid on kõikide lainete puhul olnud üsna sarnased, te nimetasite, siin juba mõndasid küll, aga, aga näiteks võtame pärast teist maailmasõda siis ilmselt, et ütleme, niisugune elu-olu oli mõnes mõttes võib-olla lihtsam, et Venemaalt tulijad said ju sageli töö ja korteri. Kas nad olid kindlustatud, kui, kui teiste lainete ajal tagasitulijad? Seda on päris raske, hea küsimus, et ma ei, ei oskagi kohe seal niimoodi väga üheselt vastata, sest tõepoolest mingid ainelised asjad võib-olla võisid olla varem paremini korraldatud, kuigi tuletan meelde. Ahjaa, me räägime nõukogude ajal, saab jah, et võib-olla mõned ainelised asjad olid tõesti paremad ja üldse nende ainelised erinevused olid inimeste vahel väiksemad, eks ole. Aga kuidagi Venemaa eestlase maine äge raskemad ehk ikkagi asja raskemaks jah, et selline samase kultuuriline lõimumise keelelise lõimumise aspekt, et et see ei olnud tegelikult sugugi niisama lihtne, kus me teame tegelikult seda, kui palju oli saabuvad tagasirändajate seas ka, eks ole, siberis viibinuid, kellel tegelikult ju ei lubatud oma kodukohta elama asuda, vaid, kes paigutati kuhugile suhteliselt juhuslikult, et need kohanemise probleemid olid siis ka ikkagi päris suured tegelikult? Jaa, kui me vaatame tänaseid tagasi rändajaid, siis noh, nendel istugu tõuke põhjuseid väga ei ole Eestisse tagasi tulekuks, pigem ikkagi tulevad sellepärast tagasi, et, et Eestis on nende jaoks nagu meeldivam toredam, et Eesti on kodumaa sõbrad, sugulased, keelekeskkond. Et selles mõttes jällegi on, on natukene nende puhul see olukord lihtsam, kus ka sageli on niimoodi välismaal töötanud ja suutnud natuke oma sellist rahalist olukorda parandada. Paljude välismaal töötavad inimesed ju reaalselt investeerivad kinnisvarasse kodus, eks ole. Et saavad sageli esineda Eesti oma inimestest tegelikult ainelises mõttes paremini hakkama? Ma ei julge öelda, kas siin on mingi väga suur vahe ainelises mõttes tolleaegsete tänaste tagasiandjate puhul aga see kultuuriline kohale või ikkagi jääb samamoodi probleemiks, et näiteks ma olen kohanud selliseid jutt, et veel kord ei ole süstemaatiliselt uurinud, aga, aga mida tuuakse välja, on see, et et võib-olla ise saadakse hästi hakkama, aga just see laste ja kui lapsed ütleme, on käinud mujal koolis või lasteaias ja kuskil lääneriigis näiteks ka Soomes või, või mis iganes Rootsis. Et seal on neid õpetamismeetodid ja lähenemised natuke teistmoodi. Ka multikultuursem on keskkond, et kuidagi see laste puhul on isegi võib-olla see kohanemine selles mõttes nagu keerulisem, et et nad ei ole kõigi nende õpetamismeetodite asjadega harjunud. Nii et see ei ole ikka niimoodi lihtsalt niimoodi, et inimesed tulevad tagasi, kõik on tore ja, ja ongi tore, et on tegelikult hulk probleeme, mis alles siis tekivad ja vajavad lahendamist. Jah, sest noh, igasuguse rände puhul isegi kui see on tõesti meie oma inimene, kes mulle väga vähe aega olnud, ära ikkagi rändekirjandus toob välja, et on olemas selline mingi faas pärast tagasitulekut nimetatakse kohanemisstressiks. Et ikkagi ühest kohast teise liikudes eriti üle riigipiiri asjad on muutunud, elu on muutunud ja sul tekib mingi väike kohanemisest see faas ja nüüd ongi küsimus sellest noh, kuidas sellest üle saadakse. Siis on alati loomingut ka natuke individuaalne, eks ole, me teame leiduvat isiksuse tüübid, eks ole, mõned saavad nendega lihtsalt hakkama, teised vähem. Noh, üldjuhul on on rände, et sellist tüüpi inimesed oma isiksuseomadustelt, kes saavad tegelikult noh, üldiselt ikkagi paremini hakkama igasuguse sellise stressi, aga jaa, kohane, suhteliselt vältimatu, aga ikkagi see, see faas nagu tekib. Ja siis on, väga tihti juhtub ka see, et tubli inimene läheb tagasi ikkagi kohale olemise esmasest nagu stressist üle saanud. Kindlasti üks hästi oluline moment Kas praegu võib öelda, et me võime rahul olla selles mõttes, et Eestisse tagasiränne on tasakaalust väljarändega ja kelle arvelt see on, kui see on nii? Päris ei saa, sellepärast et Eesti rändesaldo on küll positiivne, aga kui me vaatame nüüd eraldi eestlasi ja teisi rahvusrühmi, siis eestlaste osas on, on meil rändesaldo praegu ikkagi natuke enam miinuspoole peale teiste osas pluss poole peal Jäärse teiste osas on see pluss pool tekkinud tänu sellele, et ikkagi Eesti jõukuse kasvanud. Euroopa liidus olemisest oleme ikkagi ka väga palju kasu saanud. Ja meist vaesemate nii-öelda kolmandate riikide jaoks. Kas see on ikkagi Eesti selline atraktiivsus kiiresti kasvanud, eriti Eestist ida poole jäävate alade jaoks nagu öeldud, et meil on ikka see elatustaseme vaheerinevusega kiiresti kasvanud mis tähendab, et meil on ikkagi tekkinud reaalselt ikkagi seisneb sisseränne teistest riikidest. Ja seetõttu jah, see eestlaste rändesaldo meil ikkagi endiselt natukene negatiiv mitte küll väga palju, natuke negatiivne. Ehk et kui 90. aastal ränne pigem suurendas eestlaste osakaalu Eesti rahvastikus välja, rändasid ju peamiselt venelased, kes läksid tagasi Venemaale. Eestlaste osakaal hakkas eesti rahvastikus kiiresti kasvama, see kestis umbes kui, ütleme aastal 2010 või umbes niimoodi. Aga pärast seda on ikkagi hakanud meile tulema järjest rohkem ka mujalt inimesi ja, ja eestlaste osaga. Tal on jäänud stabiilseks või isegi väga kergelt hakanud uuesti vähenema. Aga kuidas seda nii täpselt arvutada saab, sest tegelikult tänapäeval on ju no mitte ainult eestlased, vaid kõik inimesed maailmas, kui iga rahva juures tuleb seda ette, et inimesed elavad üks päev ühes riigis ja teine päev teises riigis, noh natukene ma pingutasin üle, aga põhimõtteliselt. See on väga õige märkus, et ega tänapäeval me ei saa enam nii lihtsalt, et inimesi ühte või teise rühma panna. Ja statistika puhul tuleb loomulikult alati arvestada sellega, et mis seal ühe või arvu taga olev definitsioon, kuidas inimesi määratleme, ränne on seotud sellega, kes on riigi alalised elanikud ja alalise elanikkonna hulka, kas loetakse teatud tunnustega inimesi ja ja rändajate puhul ka, et Me loeme alaliseks alaliseks elanikuks, need inimesed, kes on riigis elanud vähemalt 12 kuud või enam et seal on ikka suhteliselt nagu pikk või siis väike mööndus on ka või kavatsevad elada 12 kuud või enam. Aga sa oled alati mingi lõtk sees ja mingid inimesed, kes tõepoolest elavad mitme riigi vahel ja nende puhul omakorda kas mitme riigi vahel elavad, et nad peavad elama nagu põhiosa aastast ühes või teises riigis, et selle riigi alalise elanikkonna hulka kuuluda. Et jah, see pilt ei ole ühene, aga laias laastus ütleme sisu või põhimõtte järgi ikkagi elukohariik on see, kus inimene ütleb, et on tema kodu. Et noh, seal nagu kodu asukoht on ikkagi seitsmes esimene kodu, noh teised tekkinud, aga inimesed ikkagi üldjuhul suudavad öelda, kus on nende kodu, et päris nii siiski ei ole, et inimesed nagu üldse enam ei saa aru võetud, elavadki nagu 10. riigis korraga täna on ikkagi kaduv ja, aga kindlasti on üks esimene teine kodulinna ja siin ongi see hetk, kus nagu inimene elab põhiosa aastast, siis tuleb, et see on see esimene esimene kodu ja teinud, et on tulnud just nimelt see esimese kodu ja teise kodu mõiste on tulnud kasutusse. Et esimene kodu on põhiosa ajast ja teine kodu on see, kus on siis vähem osa ajast. Aga kodupereinimestel on tegelikult veel omakorda seotud perega. Et ütleme näiteks, võtame need kalevipojad nii-öelda Soomes, kelle töökoht on Soomes, aga kelle pere on Eestis nainemees või lapsed, et ka kodumääratletakse pere, mitte inimese enda elukoha järgi. Nii et jah, kalevipoegade koda on ikkagi eesti kalevipoegade kodu, on Eesti, et nemad on meil siis selline huvitav rühm nagu ta tõesti ütles, et asjad ei ole lihtsalt enam on hargmaised. Et nemad elavadki paralleelselt kahes riigis, et nende kodu on Eestis, aga töö on Soomes. Et selline see rühm on, on tõepoolest meile tekkinud ja kuidas selle hargmaisuse ka toime tulla. Sellega ongi nii, et ega see toime tulema jah, just, et ega maailm meie ümber muutub ja ega me ei saa kuidagi seda vägisi ümber kujundama hakata. Eesti on piisavalt väike selleks, et inimoleks piisavalt palju inimesi, kes elavad mingi osa oma elust või tegemistest väljaspool Eestit, õpivad seal, eks ole, töötavad mingi aeg võib-olla lihtsalt niisama rändavad ringi nagu noored järjest enam on levinud seepärast gümnaasiumi lõppu inimesed lihtsalt lähevad, töötavad kuskil Austraalia istandustes, siis lähevad vahepeal Kanadasse Norra, siis tulevad aga et see kõik on kuidagi normaalne, et me ei saa enam inimeste elu ühe riigi piiridesse suruda. Ja, ja selge on see, et mida väiksem on riik, seda rohkem kipub olema, nii et inimesed ikkagi mingi osa ajast on kuskil mujal ka, et et see on noorte puhul ikkagi täiesti normaalne. Ja kui me hakkame kuidagi vägisi piiri ette panema, siis võib-olla läheb üldse raadiot, et et me peame kuidagi püüdma sellega kohaneda ja ainuke variant on ka see, et me suudame ise oma riigiga niimoodi edasi minna ja areneda, et noored tahavad ikka oma elu eesti riigiga siduda. Ja noh, meie pluss on ikkagi see, et me oleme eestikeelne eestikeskkond, see on ikkagi kuuluvustunne on inimeste jaoks ikkagi oluline, eks ole, et kas rahvuspõhine kuuluvus on oluline, et niisama lihtsalt ikkagi ka seda, seda ei muudeta. Et kui Eesti ikkagi elu läheb hästi, midagi hullu ei juhtu, siis ikkagi eestlane ennast identifitseerib ühe tunnusena nagu rahvusepõhiselt ja see seob teda ka Eestiga, niiet. Et tuleks jah, ilmselt leida midagi, mis inimeste Eestiga seob, mitte tingimata ei meelita teda siia püsivalt koju elama, vaid ükskõik, kus ta elab, et midagi oleks, mis teda seob või et kasvõi talentidest räägime siis. Näiteks eelmises saates oli meil olev trass, kes on väga tuntud teadlane, kes oma patendid toob Eestisse mis toob jällegi Eestile kasu, eks ole. Pluss, teine on see, et tahad ju niiehknaa on ju tänapäeval ka hargmaised. Et noh, eks me rääkisime inimestega, ettevõtted et väga paljud Eesti ettevõtted juba noorte iduettevõtted edasi. Ega nemad ei seo oma tegevus kuidagi Eestiga, me, millal me digiajastul saame oma tooteid, mis iganes san, olgu see kasvõi mingi arvutimäng, eks ole seda müüa müüa globaalselt. Ehk et ettevõtted nagunii on juba siuksed hargmaised pluss kunagi ei tea, mis, milleks on hea. Kui me vaatame, kas või EAS-i visiit, Ta üle üle maailma, eks ole. Alati otsivad ka ikkagi kontakti kohalike eestlastega ja, ja kõik need ärisuhted käivad ju, majandussuhted käivad ka ju tegelikult inimesi pidi, et nad ei käi kuidagi abstraktselt. Ehk et kui meil on eesti kogukonnad Eesti oma inimesed erinevates riikides, siis see võimaldab ka majanduskoostööd, see võimaldab meil Nendest riikidest paremini aru saada kõikide skulptuuri eripäradest ka, nii et noh, kunagi ei tea, kuskil läks mis, milleks, hea on. Et kindlasti ei ole üks äärmus, hea, kui kõik eestlased elavad Eestis ja mitte keegi väljaspool ei ole kindlasti teistpidi, pole ka hea, kui kõik eestlased teistest ära läheksid, Eestis kedagi jääd. Et see tõde on seal kuskil vahepeal ja, ja üha rohkem, seda omakorda seal vahepeal niimoodi, et paljud inimesed ei ole kogu aeg Eestis. Et rändeajastul märk on ikkagi avatus, ükskõik kui palju me selle hirmu tunneme või kui palju see meile probleeme tekitab, mida ta tegelikult ju tekitab. Aga avatus on ikkagi märksõna. Jah, ega me ei saa mitte kuidagi mööda, et me ei saa tagasi kapselduda kuidagi ühe riigi piiridesse, et noh, täpselt nii, et et noh, kui vaadata ka neid väikeriike, kes on edu, et alati ma ikkagi imetlen mõningaid neist nagu näiteks Rootsi või Holland, et noh, tegelikult aga ikkagi väikeriigid on väga pisikesed nagu maailma mastaabis, aga aga ta on kuidagi suutnud selle avatud maailmaga väga hästi kohaneda. Nad on, nad on jõukad, on enesekindlad, samas et kindlasti peab olema mingi enesekindlus riigile vaat et et muidu muidu ei saa hakkama ja natuke võib-olla õppida nendelt riikidelt mitte kopeerida. Selles mõttes, et ega me ei saa kunagi kopeedia ikkagi alati leidma endale oma lahendused, aga õppima, et noh, mis seal selliste väikeriikide edu taga, et nad on suutnud ühelt poolt jõuka tallad on maailmas nähtavad, aga nad on suutnud oma kultuuri ja kombeid, eks ole, väga selgelt hoida. Ja see on ikkagi avatusega seotud. Et sulguda endasse siis kultuuris, et võib-olla areneme mingi aeg, aga igal juhul see pikemas perspektiivis toob kaasa veel rohkem probleeme. Sellest jutuajamisest täna on läbi kumanud ikkagi ka inimene ise et kõige seal suurte protsesside juures ei saa unustada inimest ennast, oma tunnete ja mõtete ja murede ja vajadustega. Jah, ei, see on väga õige tähelepanek, et siin äsja oli Kaja kumer Haukanõmme raamatu tutvustus väga huvitav pealkirjaga eksadus või lugeda kodus, eks ole sellest välja. Ja tema on uurinud ise 1009 44. aasta Eestist siis väljarändajaid, eesti põgenikke ja elab praegu Šveitsis ja võrdles Šveitsi põgenikekogemustega. Tema oma sellised kogemused kokku võttis siis. Ta ütles, et võib-olla kõige suurem erinevus Eesti ja Šveitsi kogemuse vahele see, kas me käsitleme objekti või subjekti vaatenurgast et tõesti Eestis me võib-olla natuke liiga sageli räägime lihtsalt arvude keeles, et, et meil on mingi hulk inimesi rohkem või vähem puudu või üle meil on vaja töökäsi, mingisugune kvoot on rändekvoodipõgenikekvoot Rava või, või mitte. Et me kipume võib-olla natuke liiga palju selles arvude keeles rääkima ja ta ütles, et otse Šveitsi kogemus on tal see, et et ikkagi selline väga nagu ikkagi inimesekeskne on see lähenemise subjekt, et püüda ikkagi arvude taha pugeda ja inimeste kogemusi aru saada neid lugusid sageli neid lugusid, mis on konstrueeritud ja ei pruugi üldse tõele vastu, aga neid nagu mõista, eks ole. Aga jah, et selline inimese pilgu läbiränne on alati igal juhul probleeme tekitab võimalusega, tekitab probleeme, kui me neid probleeme, võimalus nagu inimese enda vaatenurgast ei, ei mõista. See on tegelikult väga raske selle avatud maailmaga kohaneda kohane, sest inimesed liiguvad ja kui ma seda selle mõju ei mõista, siis me ei suuda avatud maailma võimalustega tasemel. Viimases saates eestlastest maailmas rääkis Tartu Ülikooli professor Tiit Tammaru. Tagasitulemisest kodumaale jõudmisest kõneleb ka Šveitsis tegutseva paistete perefirma. Lugu. Mihkel paiste avas 1901. aastal Peterburis muusikainstrumentide kaudu pluse. Peterburis valmis 1906. aastal ka esimene trummitaldrik. Robert paiste sündis 1932. aastal Eestis. 40.-te aastate lõpus hakkas ta juba Euroopas vanaisa eeskujul trummitaldrikuid tegema. Paiste trummitaldrikutel on kindel koht nii kogu maailma kui ka Eesti lavadel. Ansambli Kolumbus Krisi trummar, vikerraadio saatejuht Andres Oja räägib, kui tähtis roll on paiste trummitaldrikutel muusikamaailmas. Ja seal on üsna suur roll, kuigi trummarid jagunevad kaheks nii-öelda paiste mehed ja siinseni mehed tegelikult on siis veel saab ja nii mehed ka naised ka muidugi, sest naised mängivad ka trumme. Ja see on üsna selline konkreetne, et need, kes ikka paisteldandlikutega mängivad, Simsoniga naljalt ei mängi ja vastupidi. Ja noh, kuigi on ka selliseid, kes võivad seal vahetada, aga, aga paistev taldrikute puhul on see, et neid loetakse rohkemast rocki, taldrikut, eksija, Sildzenit rohkem selliseks džässi mängimiseks sobivaks. Sina rokimehena, annad siis nii head, et nad on maailmakuulsad? Nad on head kindlasti, jah, ma olen mänginud Silsenite mänginud paistega, ka need selles mõttes, et nad on erinevad mingil määral. Aga ma tean jah, et igal juhul selline öelda kahte leeri jagunemine õnnetega naljalt ei taha mitte kiita, ühed ühed teisi, mina olen selles mõttes üsna tolerantne inimene, kõigi asjade põhjus puhul ja, ja samamoodi ka nende trummitaldrikute puhul, et ma ei saaks öelda, et ühed oleks kuidagimoodi paremad kui teised või teised halvemad need kõik need tippsarjad, mis on, mida tehakse, nad teevad odavaid mõlemaid, ka selliseid odavaid, et oleks kättesaadav ka sellistele algajatele trummaritele. Aga need tippsarjad, mis on, on mõlemal ikkagi väga-väga head. Kes on mänginud paiste, trummitaldrikute, ka kõige kuulsam on kindlasti Led Zeppelini trummar solvuna kes mängis just nende sama võiks öelda, lausa kultuslikuks muutunud paista ja 2002 trummi taldrikutele. Ja ma tean, et paiste lõpetas nende tootmise vahepeal ära tulles välja uute sarjadega ja ka siis kasvasid peale noored, kes retseptiliinist suurt midagi ei teadnudki, vaid nad avastasid selle uuesti enda jaoks ja ja avastasid ka selle, et see mees mängib mingisuguste selliste paiste taldrikute, mida praegusel ajal ei ole ja neid hakati uuesti nõudma. Ja siis paistev 2002 hakati uuesti tootma neid taldrikuid. Nii et jah, no vot ei saaks öelda tšilsonil, näiteks sama kuulsat sari oleks, kui see paistev 2002 oleks, sest keegi ei ole keegi kuidagi ei ole nii kuulsaks mänginud, näiteks Beatlesi trummar Ringo Starr mängis Silseni talikutega, aga ei ole ühte sellist kindlat marki, näiteks insenerid, vastupidiselt poistel on seesama 2002 võiks öelda lausa kultussari. Millal sina esimest korda kuulsid, et on olemas niisugune? Mees nagu paiste ja temal on erilised trummitaldrikud ja, ja sul on olemaspaistet. Taldrikud on needsamad 2800 nii legendaarseid, et neist ei saa üle ega ümber. Aga esimest korda kuulsin, et paiste on eestlasele, ma arvan, et see võis olla kusagil 70.-te lõpus 80-le saate alguses vast vast seda, et ma teadsin, et paiste taldrikuid on olemas. Mulle tundusid need väga kättesaamatud olevat, kui ma noor trummar norin. Aga jah, ma arvan, et kusagil 80.-te alguses vast ma sain teada, et ma arvan, et see oli paljudel suur üllatus, et seesama mees, kelle taldrikutel mängime, et et see on eestlane. Aga ilmselt paiste taldrikuid ma sain, ma arvan, 83 või 84 maksid palju, maksid palju jah, need olid niinimetatud Haieti taldrikut. Kuidas need kuulajale seletada, mis kosmost niimoodi kokku käivad ja need maksid 600 rubla, ehk siis see oli praktiliselt poole aasta palk. Aga see legendaarne komplekt 2002 praegusel ajal jah, arvestades praeguste palkade ja sissetulekutega on ta tunduvalt kättesaadavam kui tol ajal need ainult kaks taldrikut, mis olid nii, et need on kallid. Need 2002 kuulub tippsarja. Kui paljud eestlased praegu mängivad paiste trummi taldrikutele? Üsna paljud mängivad ja teised jälle vastupidi, mängivad silisenitega, saab ja on olemas veel ja siis on veel neid väiksemaid ka, aga ma ei oska nüüd suhtarvult öelda, et kui palju ma arvan, et nii nagu enam-vähem maailmaski kas pooleks või, või kuidagi niimoodi, et ikkagi see paiste on ja need on kaks selliseid hästi-hästi palju levinud, nii et mängitakse küll Eestisse. Õde, kes, kes meil on sihuke kõva paiste mees, Jõgioja Peeter Jõgioja ahalicon poistega mänginud, Watson mängib, Atso ongi ei paista ja tal on tehtud spetsiaalselt paistel taldrikuid ja, ja tal on isegi see metsad oli logo, on seal peale tehtud taldrikute peale. Kuulake lugusid eestlastest maailmas, Eesti loovaramust kodus või kodu lähedal oleva raamatukogu arvutist ja kuulake, kuidas kõlavad paiste trummitaldrikud Metsatall Marko Atso trummidel. Laulu pealkiri on, see on see maa. Ei nurru. Ja Võrtsjärvega Arenal liiva. Ja. Kui ka tuua ligi oota naise. Ja ei tule nii vaid üle ja. On ta. See ise küll. On aga ma. Ei saa. Aruküla kooli. Veraaliku. Tumedate. Ridade. Vahel. A. Ja. Peale.