No tere, ilusat õhtu hakaldust, heitele, mina olen hiiu Mälgi ja mul on nagu enamasti ikka üksi jutu seltsiline. Tere õhtust, Urmas Selirand, pered were, mis ma nii väga armastan ma rohkem kiusata. Kui sa tahad, siis Jausalad hiidlast ikka, kui kogu saades jutuotsa peale lähevad, siis on ikka ilmast ja ilmast ja noh, nüüd pole uuemat, mida ikka viluvõitu ilmad. Aga sinul kui giidil, kas see tänavune suvi oli siis vähe, nagu on kehvem ka või kuidas see saak oli? No ega nüüd nuriseda ei saa, sest inimesi käis ja malt ütles ta veel, et üsna tuleva praegu ka. Mul on neid käinud siin igasuguseid, sest ega ma nüüd päris tavaline kiida enam polema rohkem. Käin inimestega igal pool ringi ja ei näitagi ka valitseda. Kõpu majakat. Täitsa siis nende suveinimestega ega kordas metsas või, või ütleme, kui sa metsas käid, mis sa siis nendega teeks. Haadee nendega, mida mets teeb, rohkem, nad seal kole hädas, vaata kui puugid, puugid igal pool ähvardavad ja ussid ja ma ikka üsna naeran siin selle asjaga, et lähed metsa ja siis ta vaatab ikka vasakule või paremale ja küll on see hirmus ja teine hirmus. Aga kui sa seletada asja ja siis ei ole seal häda midagi, saavad hakkama küll. Aga jah, see on küll, et inimene metsast nii kaugele läinud, et ta ei oska enam riidest selga panna ja öist metsanud kartvad eriti ma ei karda, aga need kartotke. Noh, linnas ja seda loomulikku pimedust ei ole ja ma olen kuuld inimeste käest, kes on Maale elama tulnud, et kõige suurem ehmatus oli see, et pime on pime, et nad on harjunud kogu aeg, et mingid tuled on ikka olemas. Aga kuidas nende puude ja taimede tundmisega on nüüd, kui te seal rännaku peal olete, ma mäletad, sa korral rääkisid, et üks soomlane imestas kõvasti, kui ta pähklit nägija siis ei tundnud mitte ära. Noh, eks seal vahest nalja saab, kõige ilusam nali, mis ta nüüd nali, kõige vahvam asi kevad ja see kuu lehed, mõne koolilaps pundiga, Tahkuna metsa ja mustikaid õitsvad ja siis võtad mustikaõie, paned selle suhu ja ütled herm head. Ja pärast seda ma pean neid kiskuma sealt mustikapersest tee sellepärast, et näitele hirmsasti need maitsevad ja noh, see on jälle see õpetaja õpetamise asi. Jah, noh, soomlane jah, ei tea. Ja mis meil kasvab ja mida neil vähe on, sellepärast et neil neid sarapuupealsed ei ole nii palju kui netti laasiin. Aga jah, nii palju kui mina taimi tunnen, nii palju õpetanud, sest ma ei ole mingi taimetundja Mariegi, rohkem nendest, mis sünnivad süüa, päästet teiseda, ilusat rohelist ka, aga kui süüa ei sünni, siis ma vaatan neist. Tartust mööda no meil õnneks on veel ikka see tee tegemise komme ja et kõik, mis see kama lugu võtta annab, et seda saab Gabortibistelt ja ja hea, kui see oskus küsib veel. Et kui sa jalgratastega käid, kas siis on soomlased enemist või on oma omad inimest ka. Keekia soomlast on nagu rohkem olnd, aga eestlane sõidab järjest rohkem ja kui ma nüüd ei räägi protsentidest, kui ma räägin, siis kui palju neid oli? Kevade oli ju Ermus roheliste rünnak Hiiumaale. Kui korraga oli 2200, sebisin saare peal ringi ja osa hiinlasi oli pahane ja osa hiidlane oli rõõmus ja ma sebisin nendega ka siin hoolega ja ma ütleks, et vahva vägi oli. Et see on ikka nagu etem, kui need autod jäävad sinna mandrimaale, et siin saab vähe seda vaikust pidada. Ratastega jalgsi käies on see nagu lihtsam. Aga mis muud siis tuleva aasta plaanid sul on tehete lähedasel talvel kuskil reisu peale või, või on sul mingisuguseid suuri mõtteid ka? Ei, mul ei ole mingeid pikki plaane, sest eks lootus paneb asjad paika ja vaatame, kuis leheb. Vahest saab Eestis käidud, vahest saab Lätis käidud, kui nüüd köik see paremini läheb, saab võib-olla aasta lõpus korra Soomes ka käidud, nii et eks seal liikumist ikka on. Kui jalgrattaga enam ei saa, noh siis lähme selle parvega. Nonii, nii et tänavune aasta on siis enam-vähem korda läinud ja võib loota, et tuleva aasta inimest leidvat selle Hiiumaa kergemini üles. Nüüd suuremad laevad ka ja, ja tee on klaar. Tulge siia ja küll me igeme teie Jurka aitäh nähvatajaks.