Tere mälestus on mällu jäänud pilt või üles tähendatud mälupilt. Missugune on teie esimene mälestus isast või vanaisast, kellega olete seda mälupilti jaganud? Kas teie lastel on aega teie mälestusi kuulata, olgu isast või vanaisast või esimesest koolipäevast või esimesest koerustükist? Sellised küsimused tänases isadepäeva saates. Folklorist Mare Kõiva, tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja pean üles tunnistama kuulajatele ka, et ajendi tänaseks saateks sain ühest Eesti loo saatest, kus peategelased olid Austraalia eestlased. Meie jutt oli siis ka sellest, et Austraalia eakamad eestlased, et meil on üks väga väärt mõte, et pole nii väga mõtetki lapselapsi sundida oma jutte ja mälestusi kuulama, et tuleb kirja panna selleks puhuks, kui neil on aega ja huvi nendega tutvuda. Selleks tõepoolest väärt mõte. Nojah, väga tore ja seda enam, et nad on nii hakkajad, et tegelikult nad hakkasid ka lindistama ja videosse võtma neid oma elulugusid ja väga hea meelega rääkima. Ja enamik neid mälestusi olidki suunatud nagu oma lastele. Ja ma mäletan veel ühte sellist mälestuste kirjutamist, mis tegelikult vapustas mind väga, see oli üks rootsieestlanna, kes oli jõudnud Rootsi üksinda oma tütardega koos. See ei olnud üldse hea lugu selles mõttes, et naine üksinda lastega. No paljugi sõjaaeg ja sõjajärgne aega ka see konservatiivne Rootsi ühiskond sellele mitte kuidagi hea pilguga ei vaadanud, kui ikka perekond on perekond, lapsed, siis on Isoga olemas. Aga neil seda ei olnud. Ema pidi leidma töö ja, ja elatise oma tütarde ülalpidamiseks. Ja ta tegi sellise vahva asja. Ta hoidis olles ja kirjutas üles kõik, kuidas tulid, mismoodi nad põgenesid ja mitte ainult, vaid ka detailselt, kõik selle, mis juhtus rootsilaagris. Et kuidas ta pidin üürima kude, korteri sai, kuidas ta pidi oma lastele üürima voodid nii et tal olid need tšekid olles, kui palju ta siis selle eest maksis ja nii edasi. Ja siis ta kirjutas valmis ja pani originaalid ühe sellise nii-öelda mälestuste päeviku juurde ja teistele lastele tegi sellest koopia, et igalühel peab olema ja mõtles ka lastelaste peale mõeldes just selle peale, et ühel heal päeval ei teagi, kuidas nad rootsi saabusid. Nad ei tea, kuidas Eestis elati, aga nad ei kujuta üldse ette, kuidas oli alustada elu võõral maal ilma millegita. Ja tema kirjutas ju käsitsi-käsitsi lastele, kirjutas mitu eksemplari. Austraalia eestlaste puhul rääkisid seal sellest samast, aga nemad vist enamasti siis juba kirjutasid masina peal või. Roosa ja osa loomulikult, kes vähegi sest masin, sa saad kasutada kopeeri ja sa saad otsekohe teha mitu kuud pead ja ühe koopia hoidisegi Eestisse saada. Et siis ta satub juba põhiüle ka Eestisse ja muidugi mille üle Ma ise olen väga tänulik ongi Rutt Hinrikuse alustatud Eesti elulugude kogumine kus paljud inimesed, kes seni ei olnud ühte korda ka mõelnud selle peale, et et panna oma elukäik kirja, hakkasid seda äkitselt tegema. Muidugi ta ka tellis, jällegi tuleb öelda ruti kiituseks, et ta oli tubli tellima ka niimoodi, et kui ta vaatas, et teadlased ei kirjuta või reaalteadlased ei kirjuta, siis ta pöördus ja küsis, et meil oleks vaja sinna sellesse kogusse juurde ka nende ja nende inimeste mälestusi. Et sellel tõttu noh, see kirjutajate rind kindlasti oli väga palju laiem, kui ta tavaliselt on. Ja sellel on muidugi veel see väärtus lisaks sellele, et ega me tõesti ei kuula ju üldse, mida vanemad inimesed räägivad. Esiteks, see ei lähe meie parasjagu Vägo käsilolevat aktuaalsete asjadega kuidagimoodi. Ja teistpidi mõnikord on lapsel väga raske sisse elada sellesse keerukas poliitilisse olukorda või üldse keerukas olukorda, mis parase koli Ega see ei puuduta ainult lapsi, et ka vanemad inimesed ka neil pole aega kuulata veel vanemate mälestusi. Ei tegelikult sul õige mitte kellelgi ei ole kunagi mitte millegi jaoks aega, õieti tahab tegemist ja lapsed tahavad kasvatamist. Nii ta täpselt ongi, et see on seal omaette keeruline protsess ja ta on ka väga mitmes suhtes, on keeruline selles suhtes, et inimestel on lihtsam pidada päevikut. Päevikuid on ju väga erinevat tüüpi, päevikute puhul on väga palju esile toonud ka seda, et päeviku puhul päevikukirjutaja loodab, et keegi loeb seda kunagi ja inimestest jäävad mõnikord järgi mitte ainult kriminaalfilmi tehes, vaid ka päris tegelikkuse seavad pikad päevikud jargi. Ja seal on palju ajastukohast loomulikult, et mõnel ajal on sul esiteks, seal on aega rohkem, sa saad rahulikumalt. Ta kindlasti teatud vanemas eas on seal natukene rohkem aega kirjutada, aga siis tekib see kurb lugu, mis on tegelikult kirjanduslike memuaaride ka, et sa mäletad, et väga hästi iga väikese päikese kiireni, mäletad oma lapsepõlve aga näiteks niisugune vanus, kus sa oled 18 kuni 25, sul on nii kiire. Sa veel ei tea, et tegelikult sul on, sul on aega, aga seal on nii kohutavalt kiired, väga sageli põnevad pöördelised perioodid jäävad lühemate sissekannetega. Ja ma ise arvan küll, et päris kõik päeviku kirjutanud siiski ei eelda, et et seda keegi teine loeb, vaid see on nii-öelda südamelt ära kirjutamine. Aga mälestuste kirjutamine on ikka alati kellelegi teisele. Kirjutamine on ikkagi suunatud, ta on vähemalt kas lastele, lapselastele, võib-olla ta on suunatud isegi niisugusele tavalisele lugejale kellelegi, kes kunagi tulevikus tahab selle probleemi või millalgi lähedase kohta midagi teada. Ja mõnikord mälestuste kirjutajat ikkagi ajendab ka see, et nendest väga keerukatest aegadest ei ole võimalik muidu üldse ülevaadet saada. Et ta ongi kirjutatud Kuu mõeldavale lugejale ja mõnikord see mõeldav lugeja oleks nagu riik või midagi niisugust, väga suurt suur institutsioon, keegi, kellel, kellel võib seda vaja olla ja see on tõde, tegelikult, seda on aeg-ajalt väga vaja. Mul tuleb selle juures meelde Hillar Palamets, kes on ju raadiokuldsuu ja kuldajaloojutustaja väga palju muud. Võib-olla ta on üks hea näide sellisest inimesest, kes ei ole üles kirjutanud ainult oma mälestusi, vaid, kes juba nõukogude ajal seitsmekümnendatel aastatel võttis endale ülesandeks intervjueerida erinevaid inimesi. Tal oli muidugi Tiiu Jaago on seda lähemalt uurinud, et tal oli oma väike eesmärk, temalt telliti ülevaateid Ülikooli ajaloo kohta sellest perioodist kuhu jäi teine maailmasõda ja sellejärgne aeg, kuni kuskil 40 seitsmendad umbes Stalini surmani ja ta avastas, et ei ole dokumente. Ei ole üldse dokumendi ajaloolasena, ta astus suure sammu. Me võime öelda, et meie väga huvitavamalt metoodikaga ajaloolased kogusid inimestelt mälestusi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ja Hillar Palamets otsustas, et ta hakkab lindistama väga järjekindlalt inimeste mälestusi. Ta laskis osalt vabalt rääkide, osalt sekkus kogu aeg küsimustega. Ja hiljem ta kirjutas neid mälestusi maha, laskis inimestel üle vaadata ja parandada täiendada, siis suulise jutu juures on see jutu hasart. Jutu ilu mõnikord on täielikus vastuolus täpsete andmete või täpsete faktidega. Ajaloolasena kindlasti, palun, et seal oli tahtmist seda parandada. Kas mälestused on subjektiivsemad kui päevik? Päevik on objektiivsem ja ausam. Ei, ma ei ole iga kord kindel, et see nii on, see võib nii olla, see sõltub. Ma arvan, kirjutaja tüübist, kas sa tõesti kirjutad nagu südamelt kõik ära või, või sa kirjutad lahti sündmused, kuhu sa saad tuntud ka mingit kriisiolukorrad või haigused või midagi muud. Aga mõnigi kord mälestuste puhul on võib-olla see, et sa isegi räägid veel kellegagi oma perekonnast, sugulastest veel kellegagi, et sa nagu integreerid sinna sisse ka selliseid asju, mida sai päevikusse ei peakski kirjutama. Kuigi ka päevikud võivad tuua välja täiesti raba, vaid detaile. Ja võib-olla just nende sündmuste kohta, mille kohta muidu ei saaks mitte midagi teada. Must printisin välja ühe väikese tükikese, Oskar Loorits, vend oleks Loorits on oma 43. ja 44. aas ja päevikust on välja kirjutanud mitmesuguseid kuulujutte ja, ja igasuguseid muid asju. Ja need hinnangud on ka äärmiselt huvitavat. Ta räägib kuulujuttudest. Näiteks ma lihtsalt pakun paar sellist alguslauset, sest ega me seda läbi rääkida ei jõuagi. Näiteks ta kirjutab ühes oma sissekandes 43. aastal, et linnas räägivad jumalavallatud inimesed partei kohta järgmist anekdooti. Ja siis järgnebki niisugune olek 1000, et kuidas partei tippudel on olnud suur mure viimasel ajal, et enam ei tule parteis uusi liikmeid ja siis nad on välja mõelnud selle, et kes toob kaasa 30 liiget, saab tõendi, et ta ei kuulunud parteisse sest sõja lõpp on tulemas. Ja nii edasi, et ühesõnaga need on unika reaalsed võimalused näha, kuidas rahvas tegelikult suhtub võimu või, või mis tegelikult toimub, sest muidu kui me vaatame ainult neid fakte, Me näeme mingit faktijoru ja me arvame. No ilmselt nad seal mõtlesid midagi, aga mis täpselt, seda me ei saa öelda. Või kasvõi seesama, mis on Karl Kirsi poolt 30.-te lõpus neljakümnendatel kirja pandud. Kas te oma päevikus kirjutab, kuidas inimesed kohutavas noru meeleolus ja kuidas nad aasta alguses loodavad, et Ki puhkeb sõda ja sõda koristab venelased ära? Ja siis aasta peale tekib selline tunne, et ei, mitte midagi ei juhtu, venelased, meil siin on ja igavesti siia jäävad. Et noh, selle kaudu saad nagu palju paremini aru, et kui palju inimesed Lähevad arutavad, aga kui palju nad teevad nalja kõige üle, mis nende ümber juhtub ja võib-olla see on ka ainuke ellujäämise võimalus. Kirjandusmuuseumis on, kui palju mälestusi ja päevikuid on see võimalik nagu üles lugeda? Mari ei ole, ma arvan, et ei ole ja seda väga lihtsal põhjusel, et Meie suurmehed lisaks sellele, et loomulikult kultuuriloolises arhiivis on väga paljude kõige kesksemad, et Eesti kultuuritegelaste isiku arhiivid, seal on päevikuid, mälestusi kõik. Aga lugu on raske sellatud. Näiteks Jakob Hurt on kirjutanud oma kirjasaatjatele 1800 kaheksakümnendatel aastatel, et selleks, et Eesti jääks rahva mälestusteraamatusse jälg. Et saatke oma elulugu, saatke mulle palun oma foto too ja praeguseks küll ei ole suudetud päriselt üle lugeda, mis kujul ja kui palju niisuguseid elulugusid on saadetud. Ja pigem võib öelda, et selle lühikese eluloofaktide põhjal saame igasuguseid huvitavaid üldistusi teada näiteks seda, kui tõsiselt mõtlevad kuueteist- aastased sellest, et kus ta saaks edasi, mida või kust ta leiaks tööd. Või ka selle kohta, et kui olulisel kohal on näiteks need kuuldused, et inimesele on võib-olla neli või viis klassi haridust, aga te saab õpetajaamet, et tal on võimalik kooliõpetajana õpetada lugemist ja kirjutamist, sest ta tundub kõige parem laste õpetaja ja, ja kuidas need hariduse või võihari neetud olemise või raamatute lugemine või raamatute hankimine ja ja muu, et kui tähtsal kohal see on. Et see võtab niisugusest lühikesest eluloost uskumatult suure mahu. Et võib-olla need on niisugused peenuuringud, mis seisavad tegelikult olla sees. Aga jätame teadusasutused rahule selles mõttes, et need on suurkujude mälestused ja päevikud, need on võib-olla need inimesed, kes on pöördelistes hetkedel kindlasti elanud, aga praegu need inimesed, kes kuulavad seda saadet, kes peaks mälestusi kirjutama, kelle mälestused on sellised, et need on väärt üles tähendamist. Vaat tänapäeval ei saagi öelda, et kirjutada, vaid on ka muud võimalused, eks salvestada. Jah, tõesti, on palju erinevaid võimalusi, tegelikult hakkas juba kuskil 19. sajandil kergelt tulema selline pööre, et kui me vaatame ajaloos tagasi, siis elulugu justkui oligi ainult poliitikutel, võit, väejuht kuningatele, ühesõnaga sa pidid olema väga silmapaistev inimene. Siis sul oli elulugu ja kui oli midagi öelda ja sina olid see, kes midagi muutis ja määras. Ja selle tõttu näiteks need väikeste inimeste päevikud on nagu selline valgusvihk sellesse, mis tegelikult sündis, on see siis keegi sõja ajal päevikut pidanud noor naine või ükskõik kes ta toob sisse hoopis teised faktid. Ja see pööre 20. sajandil nii-öelda rohujuureelulugude juurde või igapäevaste inimeste, elulugude juute või ka see, et on tajutud, et elulugusid on väga erinevat liiki, et sa võid kirjutada temaatilise eluloo ju lõppude lõpuks. Võib-olla sind vaevab näiteks see, et sa oled näiteks algusest peale oma talu rajanud ja sa tahadki sellest kirjutada, kas õnnestus või miljardeid, et see õnnestus ja mille tõttu mitte. Või sa oled näiteks nagu mul tuleb jällegi oma noorusest meelde, et et meie linnaservas elas mees, kes ehitas kõike, kaasa arvatud helikopterit. Loomulikult niisugused ise tehnilisi leiutisi teinud inimeste võib-olla temaatiline elulu. On äärmiselt hinnaline, aga ma tahangi öelda, tegelikult me ei saa mitte ühestki sündmusest adekvaatset pilti kui meil ei ole rohkem erinevaid vaatepunkte. Sest ma arvan, igaüks on üle elanud selle, ta kohtub oma kursusekaaslase või klassikaaslasega. Te hakkate rääkima ühest samast sündmusest ja saate aru. Oleks nagu olnud erinevates ruumides kohtunud eri inimestega, teil on kõigi igalühel on oma tõde, oma õigus ja, ja oma lugu. Aga kokku sellest tulebki tegelikult suurem pilt. Nii-öelda mälestus ei pea rääkima mitte ainult lastele ja lastelastele, vaid neid võib jagada ka sõprade ja ja endiste kaaslastega. Absoluutselt minu meelest hästi vahvad ongi need nii-öelda kollektiivsed jutustamised etalon, need meeldivad mulle ka selle tõttu, et seal on nii, et ühe räägitud lugu tuletab teistele midagi meelde. Ja teine asi on see, et ma ikka, kui ma saan näiteks Vallo kepiga kokku, kes räägib mulle aeg-ajalt sellest toredaid telesaate mõte, rühma nalju või lugusid või, ja tõsielusündmusi, siis ma ütlen, et Vallo kutsume kui kõik seltskonna ja räägime sellest Eesti Televisioonis teatud aegadel täiesti algusest lõpuni. Et nende seltskonnaga tud lugude eelis on see, et seal on alati juures selliseid hüüdnimesid keelendeid, selliseid naljalugusid, tõsielujuhtumeid, koomilisi juhtumeid. Aga seal on ka seda, kui sa oled olnud koos ükskõik avariisse või mingil põhjusel sa jääd kuskilt rongist laevast maha, sinu elust tuleb võitlus või kui nüüd tagasi tulla, siis jällegi Tiiu Jaago Palometsalindistuse ühe analüüsi juurde, siis ta toob välja, et kuidas inimene tahab rääkida seiklusliku lugu. Olgu, et selle juures oli väga tähtsaid momente, aga tema jaoks oli oluline jõuda oma perekonna juurde ja sellega põgeneb ta Tartu linnast välja, mis oli parasjagu väga ohtlik. Ja palun, mets pommitab jutustajad kogu aeg nende detaili täpsustustega, jutustajad väga kangekaelselt räägib oma lugu. Nende seltskonnaga rääkimiste juures ongi võib-olla eeliseks on see, et erinevad variandid tulevad nagu korraga välja ja noh, need on tõeliselt põlevad siis mõne mälupilt läheb selgemaks ka. Või minna kindlasti läheb, sest see on ju ahel jutustamine, see tähendab, et ühele tuleb üks fakt meelde või mingisugune seik ja teine ütleb midagi ototot ja räägib selle oma variandi, oma nägemuse või oma käigu selle, selle juhtumi juures. Kuivana. Peaks olema inimene, et peaksin hakkama mälestusi kirjutama. Kas selleks peab pensionile jääma? Jumala pärast ei üldse, et panused on väga erinevad, tekstid, mis tulevad, on väga erinevad ja jällegi, kui tulla austraallaste jooter siis mulle endale meeldis kohutavalt väga Wilma Kivivälipäevik, mis oli äärmiselt lühikese stiilis seal oli. Ta hakkaski põgenikelaagris peale, mingil hetkel. Ta oli tookord napp 16 ja need vähesed laused, see oli väike vihik ja need vähesed lauset ei olnud seda pikalt pidanud. Ma arvan, et seal tuligi see keeruline ja huvitav, teismelise elu tuli peale. Aga need vähesed laused ütlevad, millele õudselt palju. Nii selle kohta, mismoodi 16 aastane neiu näed maailma ja mis tegelikult ümberkaudu juhtub. Kas mälestuste kirjutaja peab mõtlema ka sellele, kes tema mälestusi loevad, et no näiteks inimene hakkabki nüüd selle jutu peale kirjutama oma lapselastele või mõtleb ta sellele, et tema mälestused äkki jõuavad kirjandusmuuseumisse? Ma arvan, et tegelikult on hea, kui kirjutatakse nii, nagu sellel hetkel tundub. Et sa oled oma ajastu keskel, sa oled oma ajastutruu ja see on kindlasti parim, sest sa ei suuda. Isegi, kui sa mõtled kõik enne läbi ja elu lukute eriti mälestuste kirjutamise juures on ju mitmeid soovitusi, et otsi fotosid, mis sul selle aja kohta on, kui sa kirjutad hiljem mälestusi üles ja räägi teiste pereliikmetega, vaata natukene, mida teised on selle aja kohta rääkinud ja nii edasi, noh et sa saaksid ennast viia sellesse ajajärku paremini sisse. Teiselt poolt on nii, et fotod muidugi tekitavad või Nad on nagu mälu õhujuured, et nende kaudu tuleb sulle uuesti meelde võid, aitab sind väga palju. Samas on nii, et me ei suuda kunagi, isegi kui me teeme skeemid, et me ei suuda vastata iialgi kõikidele küsimustele vaid need silmad, mis loevad meie mälestusi, need leiavad sealt hoopis teisi asju, kui meie oleme sinna sisse kirjutanud. Võib-olla hea näide on ja seoses isadepäevaga väga hea näide on seesama Karl Kirsipäevaraamat. 1907. Aasta alguses kirjutab Karl oma päevikusse, et et on nii külm, et toas kirjutades kasukas on seljas ja ja siis tal on siin lõpus niisugune niisugune lauset perenaist on tarvis, aga pruuti pole veel tänavu kuskilt valitud, saab näha, kust saab see nii edukas aastajaid tegelikult ta abiellub selle aasta jooksul. Ja äkitselt 1912 kirjutab ta eelmise aasta üle, vaatan, et väga pikalt, kuidas talle sündis poeg seal mitmeid Daily armsaid detaile, poja käekäigust, millises vanuses tal hambad tulevad ja kõik muu. Ja sealt päris alguses on mainitud, et 1908 sündis talle staar aga tütrest ei ole enne, ega pärast ei tulepäevikus üldse juttu. Et kui ma nüüd loen seda oma silmadega 2000.-te aastate alguses isegi 1900 üheksakümnendatel aastatel, siis ma leian siit vana stereotüüp, nii et pojad on väärtus omaette, aga tüdruk peremees tast ju ei tule. Ühesõnaga, et need on vanad väärtused, mis olid tookord ja mida me jällegi ilma nende päevikut, et ta ju ei leiaks. Ja selles mõttes on kindlasti ausam ja autentsem allikas, kui ükskõik milline dokument või register, kus sünnid on registreeritud ja täpselt kirjas. No vot, tema oleks ilmselt kirjutanud, kui tal oleks aega olnud erinevad mälestused pojale ja tütrele mis tänapäeval ei tuleks kõne alla, eks ole, ja arvatavasti ju või mõtlevad vanemad niimoodi, et selle lapsega seoses tulevad mul need mälestused piss teise lapsega seoses, teised mälestus. Sa kuulad, kui sa nüüd täpselt niimoodi räägid, siis ma mõtlen, et ma olen tegelikult ka seda näinud et laste jaoks on tegelikult kirjutatud just nende kohased mälestused, see saab muidugi olla jällegi lapsepõlve või väga väikese hea koht, aga mõnikord ka siiski on kirjutatud ekstra selliseid nii-öelda lapsevanema mälestusi ka vanema põlve kohta, kui näiteks noormees või neiu on juba 20 30, et see on nagu võimalus ka kuidagimoodi rääkida seda omapoolset vanavanema rõõmu näiteks lapselaste üle või kasvõi selle üle mõelda vaid, leidis elukaaslase või mis kõik veel. Ja selleks on ka omad abivahendid olnud. Tegelikult oli ju vahepeal Hulmu äsja tegelikult esimese lapse puhul ilmselt on siiani ülioluline, et sa kirjutad igapäevakutseid iga tunni kohta sellesse päevikusse kirjutada, tead mida sinu tita tegi, mis olid esimesed sõnad ja kõik muu, et tavaliselt nagu lastekeele ja laste meeleuurimiseks ongi need päevikud ju ideaalsed. Nii et jah, on küll seda, et kirjutatakse ka noh, nii-öelda individuaalne lugu vanema seisukohast siis küll. Ja võib-olla ongi hea. Ja kui see on erinevalt, et võib kirjutada, mis parajasti pähe tuleb, mis meelde tuleb, ei pea alustama algusest võib alustada keskelt, võib alustada lõpust, noh, ma kujutan ette, et praegu võib-olla võib-olla on mõned juba alustanud näiteks mälestuste kirjutamist ja kirjutavad sellest, et nende lapsepõlv nõukogude okupatsiooni ajal oli siiski õnnelik lapsepõlv. Mis iganes. Ma arvan, et reeglina lapsepõlved on alati õnnelikud ja isegi kui kuidas ma nüüd ütlen isegi, kui lugeda koonduslaagris olnud laste mälestusi. See on õnnelik aeg. Kas või kui nendesamade väliseestlaste mälestusi lugeda või isegi kuulata siis kui nad kirjeldavad seda niisugust rongirännakut kas või käimist laiba lõhnalises Berliinis, aga nad ei saa sellest aru, nad suudavad täiskasvanuna öelda juurde doi. Päike võis ikkagi ele, riiki oli üle ja tegelikult tema rõõm oli see, et Ameerika sõdurandi šokolaadi oligi kõik, see oli võib-olla nädala suurim õnn. Lapsepõlvel inimese vanusel ja eal on siiski palju erinevaid jooni ja kahtlemata lapsepõlve eelis on see, et me ju jagame oma ruumi fantaasiahaldjate ja igasuguste hirmude ja igasuguste õnnedega millest meil hiljem ei ole enam aimugi, sest me teame, et neid ei ole olemas või nad on kahtlased. Fotografeerimine ja filmimine, kas need pisendavad ja vähendavad mälestuste ülestähenduse kirjutamise ja salvestamise tähtsust? Tegelikult ei, jällegi, meil on paremaid näitajaid, paraku jällegi väliseestlaste juurest kus näiteks pereliikmed või sõbrad on teinud sünnipäevalapsele mingiks sünnipäevaks niisuguse kingituse, kuhu on pandud fotod vaimukate allkirjadega või lihtsalt episoodide, ka elukäigust ja selline, no meil nimetatakse teda seinu leheks, ilmselt ega neil on ta lihtsalt juubeli või sünnipäevaleht. Et Neil on väga vahvad kokkuvõtted ja ta on kokkuvõte võib-olla natuke jällegi teise nurga alt, et ta annab kogukonna ühiseid mälestusi edasi. Aga samas ta on fokusseeritud sellele inimesele ja ta selle kaudu kuidagi toob ikkagi ajaloo esile. Ma arvan, et filmimine ja fotod on tegelikult see, mis lisab palju juurde mälestustele elukäigule. Eks see on see, et sinna juurde jääb inimese hääl, tema žestid, mõnigi kord on, sõltub, mis vanuses neid mälestusi filmitakse. On äärmiselt kütkestav, vaid jutustajad ja tegelikult nagu Linda teek, Ameerika uurija on öelnud, et igal inimesel on vähemalt kas täiesti unikaalset ja vaimustavat lugu oma elust. Miks kaks? Ta ise arvas, nii et kaks lugu on niisugust, millega kõige igava melu. Et need kaks on niisugused, mis alati löövad läbi või kütkestavad kõike, on väga olulised. Et selle tõttu. Ja ma arvan, et filmimine ja lindistamine selle juures on, on muidugi üks oht. Millegipärast on nii, et väga hea on, kui on silmside ja kuulaja, mina naudin sinu eetrisolekut selle tõttu, et me saame dialoogi pidada. Ja väga sageli, kui suuliselt mälestusi jagatakse või räägid, ollakse siis väga oluline, ongi see, et sa leiad inimese, kes sind kuulab, kas või vaikides, sest vaikides kuulamine on väärtus omaette ja väga raske on endale selgeks teha, lindistamine on oluline, ma panen nüüd diktofoni laua peale ja nüüd ma hakkan rääkima, sest sageli siis inimene kaotab nuku värvikuse. Ega need Austraalia eestlased on sellega hakkama saanud, aga kasti ja kasti ja nii et selles suhtes filmimine on minu meelest täitsa pidu, lisaks alati ja filmilindile veel midagi, mis räägib meile veelgi rohkem suveniirid, pilt seinal. Võib-olla mõned rõivad. Aga mida sa ütled ikkagi inimesele, kes ütleb, et ah ei, minu elus seda kahte lugu küll ei ole ja keda need kakski huvitavad? Pole midagi juhtunud, põnevat. No aga kuidas me siis ikkagi see anne, teate selle, et tänava kõige ilusamini värvitud maja tekkis tänu sellele, et, et just nimelt sellel inimesel tekkis mõte, et avapäeva värvin õige selle OYO ära? Juba kõik, mis selle ümber toimub, on tegelikult väga huvitav. Ei maksa ju unustada seda, et moed ja ajad vahelduvad ja võib-olla näiteks see lugu, kuidas sai mindud turule ja sealt iga hinna eest kõige moodsam taim, ehk elu lõnguste tehtud ja esimesena tervel tänaval istutatud see meie jaoks ju kujuteldamatult väärtuslik informatsioon kunagi hiljem. Jällegi mitte ainult see, et me saame kaubaregistreid pidi teada, et, et neid seemneid toodi sisse neid lilli kasvatati vaid, et see on keegi ise, kes seal oma aeda istutanud ja kuidas ta sellega vaeva nägi ja nii edasi. Kas aiapäkapikud, kitsi või mitte, aga osa neist on oluline osa meie elust ja mõnikord inimene nuputab ja teeb ise endale mingisugustest kas või vanadest pangedest mõne kuju. Seega on ju tegelikult väga väärt, sest ta räägib loovusest ja, ja sellest, kuidas me oma igapäevaelu täidame, et ma arvan küll, et et ei ole üldse inimest, kellel ei ole midagi rääkida. Võib-olla ainukene hetk, millal ei tasu kirjutanu hakata või rääkima hakata, on see kui sul on tõesti ükskõik, kas laste peale või elukaaslase või naabri peale on süda nii täis, et sa oled üleni kibedust täis. Et need kindlasti ei ole parimad hetked, aga kõik muu on väga väärt. Mis veel kindlasti on neid inimesi, kes ei ole nõus ühegi hinna eest lugema teise inimese haiguslugu või, või seda, kuidas ta saab mingi haiguse, kuidas ta sellest välja tuleb või terveks. Samas näiteks niisugused mälestused ja elulood on midagi niisugust, mis aitavad tegelikult ülejäänud perekonnaliikmetel ja ka teistel sama haiguse põdejatel selles raskes olukorras hakkama saada just nimelt võib-olla kõige kasulikumad mälestused absoluutselt jah, kaasa arvatud kõigi nende kõhkluste ja kahtluste ja kõigi nende eksite tõste või katsetustega erinevate ravimeetoditega. Aga need on ülimalt väärtuslikud ja selliseid noh, niisugust eraldi teatud eluperioodi kohta kirja pandud mälestusteväärtused on tegelikult äärmiselt suured kase sama laagrielu ausalt töödest, mille elasid üle võib-olla keisingeni ja muudes saksa laagrites. Tänu sellisele ühistundele ja ühisele kogukonnale haridusele, mis seal loodi, oli see inimestele kergem. Aga ma arvan, et tegelikult kes sattusid ükskõik kas Rootsi põgenikelaagrisse või mujale aitasid üksteise mälestused ja aitasid tegelikult ka need mälestuskillud, mida eestlased oma väikestes pagulase lehtedes avaldasid. Kui nad iseloomustasid, et niimoodi juhtub Prantsusmaal niimoodi on Ameerikas see niimoodi on Rootsis kombeks, et sa teadsid tegelikult teiste kaudu nende mälestuste ja kogemuste kaudu sa teadsid, mis sind ees ootab, see ei olnud enam nii. Nii hirmuta. Aitäh, folklorist Mare Kõiva. Ma ei küsi saate lõpetuseks, kas sina oled hakanud oma mälestusi kirjutama, aga ma kutsun üles kõiki kuulajaid ja sind ka tänasel päeval mõtlema selle peale, et missugune on meie esimene mälupilt isast vanaisast vanaonust onust ja selle kirja panema. Aitäh. Ja head isadepäeva õhtut.