Käre lapsed saame tuttavaks. Minu nimi on Liina Saari. Olen sündinud Viljandimaal ja üles kasvanud ühes vanas loodi mõisas, mis kunagi kuulunud Parun Fombokkide soole ja mis aastaid oli koolihooneks ühele väikesele maakoolile. Loodi algkoolile. Mul on hästi selgelt meeles meie lauluõpetaja, kes viiul käes klassis seisis. Mäletan avatuid aknaid, milles tungisid läbi kuuri hääled, kui lastevanemad harjutasid laulupeo kava. Minu ema laulis ka selles kooris. Mäletan tumedaid suveõhtuid, kui pargi põlispuudes hõikasid öökullid ja raiuseid. Kevad tuulinis murdsid armutult maha põlispargipuid. Mäletan ka pimedaid talveõhtuid ja kooliteenijat petrooleumilamp käes, üle õue sammumas. See oli minu kool. See oli minu armas kool, kus sai alguse see, et nüüd olen Estonia teatri laval. Aastate jooksul olen teinud kaasa raadiokuuldemängudes, lugenud luuletusi, mänginud telelavastustes, nii nagu iga teinegi näitleja, olen olnud draamateatri laval Estonia laval Corp Pipina kord kannikesena kordramoonena kordusulieetina lasteooperis korstnapühkija, Võsu, Bret, Suljetina operetist, Krahv Luxemburg või laulnud mõnda kooripartiid pallides ooperites. Selline on olnud minu lugu. Aga millest ma täna tahaksin teile rääkida, see kool, millest ma teile rääkisin, see maakool on mulle senini jätnud unustamatud muljed. Ja selles koolis olid õpetajad, kes oskasid lapsi suunata luuletuste lugemisele, panid tantsima rahvatantse ja mängima näitemänge. Vaat selles loodi algkoolis. Mängisime oma esimese muusikalise osa nimitegelasena näidendis Pöial-Liisi. Ma ei tea, kas mind valiti sellepärast, et mul oli väga kõva hääl või hoopis sellepärast, et ma olin lihtsalt klassi kõige pisem tüdruk. Mäletan seda kevadpidu hästi, kui see näidend valmis sai. Kõik lapsevanemad olid kohal ja pärast kingiti mulle mitu, mitu tulpi üldse näitlejal on vist väga tähtis asi, kui talle kingitakse lilli. Kas sina oled viinud näikele lilli, kui sa oled mõnda etendust vaatamas käinud? Ja nüüd tahan tänada ühte väikest tüdrukut, kes ühel etendusel saatis mulle suure südame. Tänan sind selle eest. Nüüd see, mis mul on rõõmu valmistanud teatriteel. Peaaegu iga roll valmistab näitlejale alati rõõmu. Näiteks Pipina, mis mul on head meelt teinud. Pippisid on ju nii palju, on Katrin karisma ja on olnud Helgi Sallo ja Onliidi roos ja enne seda veel Anu Kaal. Igaüks mängib seda osa omamoodi. Ka minule tegi väga rõõmu see, kui ma lõpu seal mängin. Ma tahan seda kindlasti teha niiviisi, et lapsed millegipärast hakkaksid kaasa elama Pipi saatusele tangul rõõmustan uljas, aga tegelikult on ta ikkagi ilma emata. Ja ühel päeval, kui etendus oli läbi saanud, tuli üks isa minu juurde, ütles, et laps tungivalt soovib Pipi võetaks koju kaasa. Sellepärast et meil on ju kodus süüa ja meil on kodus soe ja Pipil oleks meie juures küll ruumi. Muidugi näidendis seda küll ei ole räägitud, et Pipi oleks näljas, aga niisugune mulje ametis sellele lapsele jäi. Aga täna tahan teile lugeda veel oma väljakirjutusi raamatutest, see on ka minu hobi olnud aastaid. Igas koolis on mingisugused kombed näiteks paljudes koolides lapsed lasevad kirjutada endale märkinud, kus see igasuguseid salme mälestuseks lihtsalt headelt sõbrannadelt. Näiteks niiviisi, et mälestuseks määrin maa musta kassisabaga. Ta on potist otsa lõppenud, sulg on ära roostetanud, minul oli ka niisugune sametkaantega märkmik. Aga ühel korral mulle kingiti hoopis nahkkaantega märkmik. Ja siis ma mõtlesin, et, et sinna küll enam niisuguseid salv ei taha sisse kirjutada lasta, et, et see peaks jääma millekski tähtsamaks. Ja mul oligi üks tähtsamatest hoobilist raamatute lugemine. Ja ma kirjutasin palju huvitavaid mõtteid tahad, ma loen sulle mõned nendest? Minul ei teinud see suurt rõõmu, kui ma veel kord üle loeneid tarku ütlemisi kuula. Inimeses peab kõik olema kaunis nägu, riietustund, mõtted. Anton Tšehhov, naeran tugevuse tunnus. Elujõu mõõdupuu. Voldemar Panso. Hästi täidetud käskong, käsust vabanemine. Jaan Kross. Kohututele teedele saadetakse ainult nõrku. Herman Hesse. Näete, kui vahel teile satub mõni väga raske ülesanne ja mõtled, et ei saa sellega hakkama siis mõtlete, ilmselt olete nii tugevad. Muidu poleks teile seda ülesannet lihtsalt usaldatud. Siis on jälle siniseni kirjutis. Üks kaotus on järgmise võidu alus. See on vanade roomlaste ütlus. Iluotsimis on elu saladus. Elu viivad edasi isiksused. Edu on tugevate pärast. Võib-olla ei tohiks oma austust iial sõnades väljendada, kui see on pihtimus, kui seal öeldi, et siis oleks nagu midagi öeldist lahkunud meist endast. Need olid Oskar Vaildi ütlused. Ainult kannatust, mu poeg, ainult kannatust, oma tegusid ära sea selle järgi, kas inimesed sind vihkavad või armastavad. See on kirja pandud kiinis. Õnnetus ei tee inimesi kunagi heaks. Suurim voorustest. Võit on armastuse vili. Sinu tegu on sina? Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Eksütäri tagauure on jällegi öelnud, mida ise ei suuda ehitada. Seda pole õigus ka lõhkuda. Vaimustuda, armastada, loota, kannatada, elada, olla esmalt inimene. Alles siis kunstnik. Seda neutruden. Ja siin on mul veel kirja pandud välja kirjutas, et Leonardo da Vinci päevikust. Muusika on maalikunstiõde aga noorem õde. Mitte kellelgi pole tunded nii alasti kui kunstnikul. Mitte kedagi ei näri nii tugevasti, kahtlased ja kadedus. Mida suurem meister seda inimlikumate nõrkustele allub? Näete, kui huvita. Tähendab kunstnik võib olla väga kuulus ja väga suur ja väga tunnustatud. Aga tal on ka omad nõrkused nagu sinul, nagu minul. Siis veel, mis on siin kirja pandud? Varandus ei, aitasin kuulsaks teha sest seda teevad üksnes teadmised, mis inimväärsuse tõeliseks tunnuseks. Jälle väga ilus ütles. Hingetarkus on kõrgeim hüve teadlikule inimesele. Ei tohi tahta võimatut. Selge. Rumalus on läbematuse tütar. Pole suuremat meisterlikkust sellest, kuidas suudad ennast valitseda. Need olid siis kirjutasid Leonardo da Vinci päevikust. Ilu on nagu meloodia mida kunstnik sulle ette laulab, kuid selleks, et seda mõista, on vaja teadmisi, fantaasiat ja tundeerksust. Ütelge, kust saab üks laps fantaasia? Ilmselt on see talle kaasa antud. Aga kust saab laps, teadmised? Laps saab teadmised raamatutest, õpetajatelt, vanematelt, aga tundergsus? Tundeerksust võib ilmselt esile kutsuda, kui inimeses on see lihtsalt olemas. Ja näiteks see loodi algkool, kus ma olen õppinud. Seal olid just niisugused õpetajad, kes oskasid lapsi suunata sellele, et nad tundsid rõõmu ühest luuletuse lugemisest või, või väga suurt rõõmutantsu tantsimisest. Üldse meeldivad mulle inimesed kellel on rõõmus meel. Igalühel on omad raskused ja sellepärast on nii rõõm elus kohata inimest, kes ei tegeleks lihtsalt väljagi. Juta kaile on kirjutanud luuletuse muinasjutt nutvast lapsest. Ise ta oli küll haige, sel ajal. Tahate, ma loen? Ta oli palju nutnud siis, kui ta tahtnud nutta kui ta tahtis olla rõõmus, noor ja tugev. Ta nuttis siis, kui kukkus katkema küünarnuki ja siis, kui luges pildiraamatust pähe kulunud sõnu. Aga ta ei nutnud sellepärast, et käsi sai haiget ega sellepärast, et pildiraamatu sõnad olid kurvad. Tähtis sellepärast, et ema ei lubanud tal enam joosta ning et ta ise ei osanud lugeda. Kui ema ei näinud, jooksis täika kokku, suu uuesti niuke Mullega kriimusid põlvi jooksis edasi. Kui ema ei näinud, võttis ta pildiraamatu mille esimesel lehel oli laht. Ka teen. See oli nii naljakas, ta hakkas naerma. Naer tegi Beseda põselohku ega saanud sealt enam ära. Ainult silmad, see pisut välja nutmata nutu, mõne jooksmata jäänud jooksu pärast. Kuid seda tänane mäletanud, sest oli suur. Ja Akemgi oli ava. Ei, mitte enam. Pildiraamatut. Niisugust korda pilgu all avanes vaikse ääretu maa muld, sest põrandast laotuse sinise laeni ja päike, pilved käisid sealt siis välja. Ja tuuled need jooksid nelja. Oma rõõmu tahtis ta anda neile, kes praegu oma küünarnukid katki kukuvad. Lähevad ainult sellepärast käsi valuuta. Täna tulid mulle vastu vallatult astestav varjudele. Kuid ikka veel ei leidnud mogeel seda sõna millega teda tagasi hüüda. Küsiga rõõmsaks saamise saladus. Just selliseid kohtumisi soovingi sulle hästi raagelt.