Arbuusid ja tatipuu. Mirtel ja Miia elasid tegelikult linnas, aga käisid vahel maal, vanaemal külas. Vanaemal oli suur aed, seal kasvasid õunapuud ning marjapõõsad olid Tikreid, vaarikaid ning igat värvi sõstraid. Punaseid, musti ja isegi valgeid. Mirtalile maitsesid vanaema marjad hästi, aga kõige lemmikum oli ikkagi arbuus. See oli nii mahlane ja suhkru magus. Aga maal vanaema aias arbuus ei kasvanud, neid sai osta ainult linnapoest. Mirtel oli vanaemale 100 korda rääkinud, et tehku ometi enesele ka arbuusipeenar. Kaua võib süüa need sõstraid ja vaarikaid. Aga vanaema raputas ainult pead ja seletas, et tema aias arbuusid ei kasva. Muidugi ei kasva, kui inimene neid istutada ei viitsi. Mirtel sai aru küll, et vanaema on vana ja tal on niigi oma marjadega palju tegemist. Kui raske oli juba ainuüksi tikrid noppimine. Põõsas olid teravaid opi paksult täis ja need muudkui torkisid. Kui sa üritasid tillukesi tikrid kätte saada. Arbuusidega oleks kõik palju lihtsam, neil pole okkaid ja nad on suured. Tõmba ainult varre küljest lahti ja veereda tuppa nagu jalgpall. Mirtel otsustas ise arbuusi kasvatama hakata. Kui ema poest arbuusi ostis. Kogusta kõik seemned suurde purki jaanipäeval vanaema juures olles kaevastas salaja peenramaa serva augu valas kõik arbuusiseemned sinna sisse, ajas seejärel augu kinni ning kastis hoolikalt. Siia tuleb minu arbuusi põld, ütles ta kahe aastasele Miale, kes vanema õe toimetamisi põnevusega jälgis. Mina ei osanud veel hästi rääkida, aga ta oli väga tark tüdruk. Kui mürtele hakkab kasvatama puuse, siis tahtis temagi midagi mulda panna. Ainult et mida? Miyal polnud mingit seemneid. Seega võttis ka ninast väikese kolli ja mattis mullal. Siia kasvatati puu, mõtles ta. Kõneleda ta veel ei osanud. Saabuv sügis Mirtele myya sõitsid jälle maale vanaema vaatama. Vaevalt autost välja saanud. Lidusin peenramaa poole. Kas arbuusid on valmis, kui kõrge on juba tatipuu? Arbuusi polnud. Selle asemel kükitas Mirtali peenral suur hiir. Ta ajas end kikivarvul ja tõstis peakohale ilusa hõbedast sõle. See on sulle kallis Mirtel, ütles peenikese häälega selle eest, et sa matsid siia maha nii palju maitsvaid arbuusiseemneid. Tänu nendele on meil hiirtel nüüd terveks talveks toit olemas. Leidsime selle sõle sügavalt maa seest ja kingime tänutäheks sulle. Mirtel oli küll natuke kahju, et arbuus kasvatamisest midagi välja ei tulnud, aga hõbesõlg meeldis talle kangesti. Ta kandis seda edaspidi kõikidel lasteaiapidudel ja nägi väga uhke välja. Miiale ei kinkinud hiir midagi, pätipuust polnud samuti jälg. Aga Miia oli väga tark tüdruk ja ta teadis, et puud kasvavad aeglaselt. Ootame ära, mõtle seda. Ja tõepoolest, kui lapsed novembris vanaema sünnipäevale sõitsid, oli terve peenramaa kaetud vedeleja hallil lörtsiga, nagu oleks mõni hiiglane sinna peale nuusanud. Ati puu on kasvama hakanud, taipas Miia, oli väga õnnelik. Ma olen hea aednik, palju parem kui Mirtel mõtlusta. Sellest rääkida ta ju veel ei osanud.