Mida jalgrattad talvel teevad? Lasteaias oli magamise aeg, aga loomulikult ei soovinud keegi magada. Tekitati niisama voodites, nokiti nina ja aeti sosinal juttu, et õpetaja ei kuuleks. Kas teie teate, kuhu jalgrattalt talvel kaovad? Küsis Albert. Enne olid kõik tänavad neid täis, aga nüüd pole enam ühtegi. Minu enda ratas on ka kadunud. Varem seisis esikus, aga ühel päeval teda enam seal polnud. Ma jooksin isale ütlema, et ratas on ära varastatud, aga isa naeris ja vastas, et küll ta kevadel jälle välja ilmub. Huvitav, kust nad end talvel peidavad? Loomulikult lõunamaal, teatas Mariel. Jalgrattad kolivad talveks lõunamaale täpselt nagu pääsukesed. Sügisel kogunevad nad suurtesse parvedesse, pilistavad hüvastijätuks oma kelladega. Sõidavad Aafrikasse, seal elavad hiiglaslikest vannides kossebraadee antiloopidega ning neegrid sõidavad nende seljas. Ei, see pole nii sekus Eliise jalgrattad talvel hoopis magavad, nii nagu karud. Neil on suured koopad, see Allad lesivad teenelise kaisus ja samamoodi nagu karudel, sünnivad neilgi talvel pojad. Väikese tõukerattad, tillukesed rulad või imearmsad rulluisud. Ma tean, ma sain jõuludeks sellised täpselt ühte nägu nagu kaksikud. Tegid teised tüdrukud, nii nunnud, loll jutt, ütles Haarald. Jalgrattad talvel hoopis söövad, söövad, imestasid teised lapsed. Täpselt liin kinnitas Haarald. Sest kas te olete näinud, et nad suvel või sügisel sööksid? Mitte kunagi. Selle pärast muutuvad nad talve tulles kohutavalt näljaseks. Nad põgenevad metsa ja varitsevad seal väikeseid loomi. Kui mõne jänese kätte saavad, siis murravad maha ning pistavad pintslisse. Uhku. Jube pudistasid, pesed lapsed õlgu. See pole veel midagi, läks Harald hoogu. Sest jalgratastel lemmiktoit on hoopis inimene. Inimeste peale on nad eriti maiad. Sügisel on ratastel kummid täitsa tühjad, aga katsuge rattakumme kevadel, siis annad täis. Aga mida täis, eks ikka inimese liha ei ole, nii hakkasid lapsed karjuma. Sa valetad, ei valeta, kinnitas Haarald. Ma ise oma silmaga nägin, kuidas kaks jalgratast mu naabrimehe ära sõid. Vale, vale, vale, kisasid lapsed. Ja selle lärmi peale tuli õpetaja Pille tuppa, kohvitass käes. Ja küsis pahaselt, mis mürgel siin magamise asemel käib. Kõik hakkasid läbisegi rääkima. Õpetaja Pille kuulase vangutas pead. Loomulikult ei söö jalgrattale inimesi, ütles ta seal. Rumalus. Aga nad ei maga, talveund ega rända lõunamaale. Tulge kaasa, ma näitan teile, medal, jalgrattad, talvel teevad. Lapsed läksid koos Pillega keldrisse ja seal kõige pimedamasse nurgas seisis Pille jalgratas, seesama jalgratas, millega ta sügisel ikka tööle sõites. Ainult et nüüd oli jalgratas üleni karvane nagu suur valge küülik. Jalgrattad poevad talveks pööningule või keldrisse peitu, et Raus pikutada järgmiseks kevadeks korralikult välja puhata, seletas Pille. Neile kasvab soe talvekarv ja väike saba. Kevadel langevad need maha ning ratas on jälle ilus ning läikiv, justkui uus. Ei ole tarvis rattaid talvel segada, las nad olla omaette. Ainult vahel harva olid käia neid natuke sügavamas. Taastus oma jalgratta juurde ja sügas sadula külge kasvanud tillukest valget saba ning jalgratas vilistas õrnalt oma kellaga.