Saabastega supp. Rebecca tuli koolist, läks kööki ja nägi laua peal ema kirju. Keetsin sulle suppi, kirjutas ema. Söö kõht täis. Rebecca ohkas. Talle ei maitsenud supp palju, parema meelega sõidan makarone ja praetud kartulid. Pealegi polnud tal kõht sugugi tühisest. Pinginaabermari oli pakkunud koolis viineripirukaid. Rebecca läks pliidi juurde ja vaatas potis pikutavat suppi. Ma ei taha sind sugugi süüa, kurtis ta. Aga ära siis söö vastast supp rõõmsalt, läheme hoopis jalutama. Mingis mõttes jalutama, imestas Rebecca, kuhu õue teatas supp. Ma läbi akna näen, kui tore, seal on. Lund sajab, tihased lendavad ning inimesed kõnnivad, tutimütsid peas ja saapad jalas. Lähme ka. Supp üritas potist välja ronida, aga kuna ta oli täiesti vedel, siis ei õnnestunud seda sugugi. Ainult paar hernest lendasid suure kaarega köögi põrandale. Rebecca korjas herned maast üles, panin poti sisse tagasi. Niimoodi tule seal jalutamisest midagi välja, ütles ta Savoolat potist välja tulles kohe laiali. Aga ma tean, kuidas sind aidata. Sa pead ära jäätuma. Rebecca võttis supipotti ning viis selle rõdule. Õues oli pakaseline ilm ja sup külmus kiiresti. Nüüd oli tal väga lihtne potist välja kalpsata Rebecca otsistele kapist tutimütsi ja tõige oma väikeseks jäänud saapad. Supile olid need täpselt parajad. Sa näed kena väljariietes Rebecca umbes nagu saabastega. Kas nüüd võime õue minna, küll nad läksidki. Jalutasid tükk aega. Rebecca õpetas suplile, kuidas jää peal liugu lasta. Suppi kukkunud kordagi. Nad mängisid käbidega, jalgpalli jooksid niisama võidu. Lõpuks hakkas Rebekal külm ja ta otsustas tuppa minna. Suppaga tegi endale aseme kuuse all. Toas ma hakkaksin sulama, seletas ta. Aga siin on hea jahe. Hommikul näeme Rebecca. Supist sai Rebecca suur sõber. Igal hommikul saatis ta tüdrukut kooli, tassis Rebecca rasket ranitsa nagu tõeline härrasmees. Tundide ajal supp suusatas ümber koolimaja, hiljem aga kandis Rebecca koti jälle koju. Kui hakkas lähenema kevad, muutus Rebecca murelikuks. Mis saab siis, kui ilmad soojaks lähevad? Tema armast supp sulab sisu loiguks, nagu mõni lumememm. Ainult tutimüts, saapad jäävad alles. Teadmissupp ütles ühel hommikul sa pead põhja poole rändama. Samamoodi nagu kured talveks lõunasse lendavad, elad terve suve kaugel põhjas ja kui Eesti selle külmaks läheb, siis tuled tagasi. Kahju on sinust lahkuda, okassupp, aga mis parata, sul on õigus. Ma ei taha jälle vedelaks muutuda, juba homme hommikul asun teele. Ning nii ta tegigi, lehvitas Rebekale ja hakkas siis põhja poole sammuma. Ainult väikesed saapajäljed jäid lumele. Rekka oli algul muidugi kurb, aga siis muutusidki ilmad ühe korraga päris palavaks. Lilled puhkesid õitsele ja Rebekka sai aru, et supil oli olnud põgenemiseks viimane aeg. Jaanipäeval sai Rebeka kirja. Kirja sees oli foto ja fotopalsaabastega supp, kes seisis, käed uhkelt puusas ja jalad harkis pea kohal, vilkumas virmalised. Ta oli vallutanud põhjapooluse. Kui tubli ja vapper supp mul on, imestas Rebecca ja andis fotole musi.