Minu suur vend Anton minu vend Anton on juba suur. Ta on 14 aastat vana ja meeter ja 75 sentimeetrit pikk. Nii kaua kui ma mäletan, on meil kodus alati räägitud, et Antonil on kõva pea. Millegipärast leitakse, et kõva pean puudus. Ehkki minu meelest oleks mingi padja moodi pehme pea hulga halvem variant. Või siis vedelpea, mida tuleks pudelis hoida. Ema ja isa nii ei arvanud. Küll sul on ikka kõva pea, seletasid nad kogu aeg. Mitte midagi see kinni ei pea. Sellepärast sa saadki koolis ainult halbu hindeid. Mis sinust kahemehest küll elus niimoodi saab? See nurin lõppes aga päevast, mil kooli kehalise kasvatuse õpetaja teatas, et Antonil on annet jalgpallis ning ta pandi jalgpallitrenni. Selgus, et jalgpallis on kõva pea vägagi hinnatud eriti selline nagu Antoni pea, millega sai palli lahedasti väravasse lüüa. Kõks ja värav kõks ja teine värav. Kõks ja kolmas värav. Anton oli tõepoolest osav ning kuuldused tema mänguoskusest levisid üle maa. Anton sõitis ühelt võistluselt teisele ja sellest, et tal koolitöö hästi välja ei tulnud, polnud midagi. Sest koolis käimise jaoks polnud tal niikuinii enam aega. Kord ühel võistlusel juhtus ent selline lugu, et Anton lõi suure tuhinaga palli asemel väravasse hoopis oma pea. Seejuures ei saanud mitte keegi aru, et nüüdsest oli platsil kaks palli. Nii sarnane oli Antoni peapalliga mõlemad nõnda ilusad, kõvad ja ümmargused. Kuivõrd palle oli kaks, löödi sel matšil rekordarv väravaid. Halb oli asja juures aga see, et Anton kaotas mängu käigus oma pea silmist sest silmad olid tal pea ning mitte keha küljes. Kui Anton pärast võistlust õhtul ilma peata koju tuli, ei tundnud teda esialgu üldse ära. Aga kui me lõpuks aru saime, et tegemist on meie armsa Antoniga, läks emme väga närvi. Ta helistas kohe Antoni treenerile kuid nüüd selgus, et treener polnud Antoni pea puudumist üldse märganud. Mis sest peast ikka nii väga taganud. Ta lohutas treener emmet. Saame ka ilma hakkama. Põhiline, et jalad oleksid alles. Aga emps ei arvanud nii, vaid pani koos issiga ajalehte kuulutuse. Kaotatud pea leidjal tuua vaevatasu eest naba puiestee viis 33 kus nüüd hakkas meie ukse taga inimesi voorima. Väikseid lapp Psyya vana Unoosid ja vanatädisid ja isegi üks üleni tätoveeritud hiiglane oli teiste hulgas. Kõigil neil olid erinevad kaotletud pead kaenlas ent ükski polnud Antoni nägu. Õnneks tuli vanadegi aimele hea mõte, ärge muretsege, ütles ta, kasvatame Antonile uue pea tapani Antoni aknalauale päikese kätte istuma. Püsi nüüd siin sõnasta rangelt, võttis siis kastekannu ja kastis hoolegantoni kaela. Kohe silmapilk ei juhtunud midagi. Kuid ülejärgmisel hommikul märkasime Antoni kaelast võrsumas väikest pea liblekest. Kastsime seda hoolega iga päev ning varsti haljendaski Antoni küljes uus pea. See oli õige pisut rohekas ja mitte nii kõva kui endine aga muidu täit saantoni nägu. Jalgpallitrenni ema ja isa Antonite enam ei lubanud. Ent sellest polnudki nii väga midagi, sest uue peaga õnnestusid Antonil hoopis muud asjad hiilgavalt. Koolis näiteks saida nüüdsest ainult häid hindeid, nii et tema rohelisest näost tehtud foto pandi lausa autahvlile. Kuhu täpselt, aga Antoni vana pea kadus, on senini teadmata.