Onu Marko onu Marko on isa tädipoeg ning ta on täitsa viisakas ja kena mees. See pole aga sugugi alati niimoodi olnud. Varem oli onul nimelt kohutavalt roppsuu. Roppsuu tähendab, et onu kasutas rääkides palju rumalaid sõnu. Mitte ainult siis, kui ta vihastas pahameelega ropendamine on ju levinud paljude meeste seas vaid ka hea tujuga. Näiteks kui ta sõi maitsvat pannkooki, ütles ta. See ropp sõna, pannkook, ropp sõna on ropp sõna raskelt ropp sõna maitsev või kui ta nägi mõnd eriti ägedat filmi, hüüdis ta. Ropp sõna, ropp sõna, tuus, ropp sõna, film, ropp sõna. Meie onu Marko sugulased olime onu kõnepruugiga harjunud ega pannud talle tema eripära pahaks. Ent teisi inimesi häiris onu ropendamine väga. Eks see sundis meidki pikapeale piinlikust tundma. Eriti kurb oli vanatädi Aime, kes oli oma poega nii halvasti kasvatanud. Siis, aga ühel päeval juhtus midagi, mis muutis onu täitsa teistsuguseks. See juhtus nii, et onu Marko otsustas jõe äärde kalale minna. Ta oli selleks puhuks ostnud endale uue õnge ning oli nüüd kangesti elevil, et proovida, kuidas värskelt soetatud püügiriist töötab. Jõe äärde jõudnud, õhkas ta õnnelikult. Milline ropp sõna, mõnus raps, sõna, päev, ropp sõna. Kalad vees olid hämmingus. Kes seal küll nii rumalasti räägib, imestasid nad. Onu Marco, panime ussikese õngekonksu otsa, viskas konksu vette ja hüüdis. Tulge nüüd, ropp sõna, kalakesed, ropp sõna, ropp sõna, ropp sõna. Aga kalad ei tulnud, vaid ujusid hoopis pahaselt eemale. Ropp sõna, ropp sõna, oli onu Marko, rahulolematu, kuhu te ropp sõna lähete? Kalad ei teinud onu Markot kuulmagi, vaid põgenesid aina kaugemale. Siiski mitte kõik kalad. Seal oli üks väike vapper kala vanaema, kes ujus südilt onu Marko juurde, pistis nina veest välja ning teatas. Meie kalad ei kannata, kui keegi inetult räägib. Kasuta oma roppuste asemel parem ilusaid sõnu. Ütle näiteks lill, ütle armastus või ütle rabarberikissell seda lausunud, unusta uhkelt, pea püsti minema. Onu Marko jäi hämmeldunult üksi. Võib-olla peaks tõepoolest proovima öelda mõnda ilusat sõna, mõtles ta endamisi ja ütleski. Lill. Ta ütles seda hästi tasa ja ettevaatlikult, peaaegu et sosinal, sest ta polnud ilusate sõnadega harjunud. Kui järele mõelda, siis juhtus see umbes 30 aastat tagasi, kui ta viimati lill oli öelnud. See oli isegi natuke hirmutav, niimoodi järsku heast peast midagi nõnda kaunist kuuldavale tuua. Aga pärast sõna väljaütlemist ei olnudki tal paha olla. Vastupidi, justkui natuke tore oli. Onu Marko proovis teiste sõnade kaka, ta sosistas armastus ja rabarberikissell nagu kala vanaema oli soovitanud. Ning veel ütles ta. Kaastunne, kiisu, saba ja hõbedane kuukiir. Onu Markko lausus palju ja väga erinevaid kauneid sõnu. See ilusate sõnade sosistamine oli nii mõnus, et ta ei märganudki, kuidas vahepeal kalata juurde tagasi olid ujunud ja üks neist õngekonksu alla neelanud. Kui onu lõpuks siiski kõigi nende sõnade uimastavast lummusest virgus, tõmbas ta kala kaldale, vabastas konksu otsast ja viskas tagasi vette. Pärast nõnda paljusid imelisi sõnu oli onu meel hellaks muutunud ja ta lihtsalt ei raatsinud kalast suppi keeta. Nii ta läkski tühja kotiga, ent seda õnnelikumana koju. Ilusad sõnad hakkasid onule nii väga meeldima, et ta roppe enam kasutada ei tahtnudki. Head pannkooki nähes ütleb ta nüüd. See imetabane pannkooke. Päikese, kuldne ja rõõmutoov on grandioossed maitsev ja laheda filmi kohta lausub hurraa, muinasjutuliselt taevalik ja oivaliselt hunnitu film nagu maasikas. Kõik, kes onu Markot tunnevad, on väga rõõmsad, et onu Marko enam inetult ei räägi. Kõige õnnelikum on vanatädi Aime, kes käis lausa jõe ääres kalu tänamas ja budistas neile vett terve purukoogi. Ta ei teadnud, et toosama onu Markot õpetanud kala vanaema on samal ajal jões hädas sellega et tema lapselaps oli onult rumalaid sõnu õppinud ja nüüd muudkui ropendas mull-mull ropp sõna mull-mull ropp sõna. Mull-mull.