Perekond puu tädi puu on juba üsna eakas, ta elab maal ja ega keegi õieti teagi, mis teid pidi ta meie sugulane on. Aga kuidagi ta seda on. Igal hommikul ärkab tädi puu juba varavalges ja läheb metsa seisma, ajab oma konksus sõrmedega käed taeva poole õieli ja seisab pimeduse saabumiseni. Ta seisab seal täiesti vaikselt ja omaette ja lõõtsutab, ent tuules ning aeg-ajalt tulevad ta juurde inimesed, kes kallistavad teda. Kunagi ammu oli tädipuul Camiis, kelle nimi oli härra puu. Härra puul oli kummaline amet. Nimelt töötas ta vitsana. See tähendas, et kui kuskil ümbruskonnas mõni laps pahandust tegi, tuli härra puu ja andis lapsele peksa. Minu meelest on selline tööhirmus ja kole, kuid härra puu niimoodi ei arvanud. Lapsed on läbi aegade ikka peksa saanud, ütles ta rahulolevalt. Karm kasvatus sünnitab tublisid kodanikke. Ühel päeval aga juhtus nii, et laste peksmine keelati meie maale ära. Isegi selline seadus võeti vastu, kus on öeldud, et mitte kellelegi ei tohi vitsa anda ja härra puu kaotas oma töö. Ilma tööta oli paha olla. Mis riik see niisugune on, hüüdis härra puu vihaselt, võtab omaenda inimestelt töö ja jätab nad hätta. Pealegi lisas ta, mismoodi seda küll ette kujutatakse, et lapsed kasvavad vitsata. Kui laps pahanduse eest vitsa ei saa, siis läheb ta hukka ning temast ei kasva kunagi korralikku inimest. Ära nüüd üleliia muretse, lohutas härra puud, tädi puu. Küll me kuidagi toime tuleme. Ja tädi puu asus kasvatama õunu. Ta nägi palju vaeva, et õunad kasvaksid suured mahlased ja maitsvad ning ilma ussiaukudeta. Kuid ta sai kõigega kenasti hakkama. Tädi puu tõhus töö tõi lisaks õunamoosile ka leivaperekond puude lauale. Kurbolientsee, et härra puu ei pannud tädi puu tublidust üldse tähele. Ta ei lausunud tädi puule pooltki kiitvat sõna. Ta isegi kallistanud teda kordagi. Väljaspool puude kodu olid asjad hoopis teisiti. Siin tahtsid kõik tädi puud kallistada, sest ta lihtsalt ongi nõnda armas ja tore. Inimestel läks tädi puu kallistamisest, hing helgeks ja meel rõõmsaks. Vahel nad sidusid tädi puu ümber punasest lõngast paelu ja sosistasid talle kõrva oma kõige salajasemaid südamesoove mida tädi puu üritas jõudumööda täita. Ainus, kes tädist ei hoolinud, oli härra puu, kes ainult Mussitas. Äkki tuled ka ja kallistad mind natuke, pakkus tädi puu, kuid härra puu ei tahtnud. Mispärast ma peaksin end niimoodi alandama? Karjuste kaasale? Kallistamine on nõrkadele. Mida tihemini tädi puud kaisutati ja mida rohkem punaseid paelu tema ümber seoti, seda tigedamaks muutus härra puu. Ta muudkui õiendas tädipuuga ja tegi talle igasuguseid etteheiteid. Emme teab rääkida, et härra puu kibestus, tema hing Pehkis kogu sisemus kõdunes ja seenetas. Kuni ühel päeval võttis surm ta jalapealt. Kõik, mis härrast järele jäi, oli vana Mäendunud känd, mis oli pealegi seest täiesti tühi. Sõbralik ja armast tädi puu, ent elab meie keskel tänaseni. Jäta meelde, et hoopis viha muudab su nõrgaks mitte kallistamine, ütleb enne ja teeb mulle päevas mitu korda kalli tädi puule, aga saadameme igal talvel ilusas ümbrikus jõulukaardi, südamlike tervitustega.