Kunagi ammu aega tagasi elas ühel Häski kaugel maal mere ääres minu väga kauge sugulane, vürst Peeter. Vürst Peetril oli imekaunis naine marus ja, ja 31 valget hobust. Igal hommikul, kui vürst ärkas, tervitasid kõik 31 hobust teda valju hirnumistega samal ajal kui ma Russia küpsetas köögis pannkooke. Vürst Peeter armastas väga oma naist ja hindas väga ka hobuseid. Või vähemalt hindas ta kõiki kolmekümmet hobust. 31. hobune oli nimelt pisut teistsugune ja see tegi vürsti nõutuks. Hobuse nimi oli Nataša ning erinevalt ülejäänud hobustest olid tal jalgade ja kapjade asemel uimed ning ratsudele iseloomuliku taguotsa asendas soomustega kaetud kalasaba. Vähe sellest, et Natasha nägi välja kummaline oli ka tema käitumises nii mõndagi ebahobuseliku. Sellal kui teised hobused koplis ringi traavisid rohtunesisid, istus Natasha madalas meres kivi peal, vaatas merele ja meeliskles. Kas te olete kunagi näinud hobust, kes istub kivil, kammib oma lakka ja laulab heleda häälega? Ei ole. Mina ka ei ole, aga vürst Peetri jaoks oli selline vaatepilt täiesti igapäevane. Oh sind mattashat, ütles ta hobusele jahil olla, sa ei oska lahingus hakkama ei saa. Ja laulu häälgi On sul pehmelt öeldes kiledam. Kasu pole sinust mingisugust. Siis ei teadnud vürst veel, et kord hakkab ta Nataša hoopis sõbralikumalt arvama. Nimelt juhtus niisugune lugu, et vürst Peetri merevaldustesse sattus ilutsema päris ehtne vaalaskala, kelle nimi oli huugo. Mürstil polnud esialgu uue naabri vastu mitte midagi kuid pikapeale hakkas huugo teda jama Rusjat ärritama. Eelkõige häiris neid huugo komme vett pritsida. See ei olnud paar piisakestmis hoogu siia-sinna, poetas vaid äge ja tugev veejuga, mis kõige ootamatumatel hetkedel huugo peas taeva poole paiskus ning tervele ümbruskonnale vihmana peale langes. Ta pritsis vett nõnda tihti ja nii ägedalt, et kogu rannikule ehitatud külake lainetas. Eriti õnnetu oli vürsti naine marus ja kes tahtis õues nööri peal mürstliku pesu kuivatada. Aga ei saanud, sest valaskala kaskis päikse kätte kuivama riputatud pesu iga natukese aja tagant märjaks. Tee midagi, palus marusja vürst, Peetrit ja vürst otsustaski hu korrale kutsuda. Ta saduldas kõik oma 30 valget ratsut, puhus sõjasarve ja asutas end valaskala poole teele. Ent veel, enne kui nad merepiirilegi jõudsid ratsutada, pritsis huugo nende suunas Uuevi juua, mis niitis jalust kõik 30 hobu. Nad kukkusid kõhuli ja hakkasid nutma. Nataša hakkas nutvatest hobustest kahju. Ta ütles. Ärge muretsege, ma ajan selle asja ise joonde. Kui saabus õhtu ja päike oli loojunud, sukeldus Nataša merre, ujus tasakesi vaala juurde ning hakkas talle laulma. Nataša hääl pida, vürst Peeter oli kiledaks nimetanud, hoidis valaskala terve öö ärkvel. Natasha lõpetas laulmise alles hommiku saabudes. See nüüd oli vaal nõnda väsinud, et vajus sügavasse unne. Vaalake magas terve hommiku-lõuna- ja õhtupooliku. Sel päeval ei toimunud mingit veega pritsimist ning vürstinna maa Russia jõudis ära pesta ja kuivatada terve nädala pesu. Marusja oli väga rahul ja õnnelik ning tegi vürst Peetrile põse peale musi. Nüüd läks ka vürst rõõmsaks ja ta Viismad Tassale tänutäheks kausitäie kaeraküpsiseid. Tore hobu oled, ütles ta ja sügas Natasha kõrva tagant. Ilusa lauluhäälega.