Tere tänases saates teeme tutvust Igor Akimuskini raamatutega. Esimene neist on ilmunud aastal 1964 ja kannab pealkirja tundmatute loomade jäljed. Seal raamat sai kohe väga-väga populaarseks, ilmselt selle tõttu seal puudutatud teemad on inimesi alati erutanud ja teemaks on kõikvõimalikud tundmatud loomad, kes siis teaduse poolt alles hiljuti avastatud või keda üleüldse teadusemehed iialgi pole üles leidnud. Me loeme lugusid elevandisuurustest, lindudest, Kongo metsadest, jõehobusid põgivatest, koletistest ja mitmesugustest muudest ammu väljasurnuks peetud loomadest. Kokku on koondatud kõikvõimalikud maailma ajakirjanduses ilmunud faktid ja ülipõnevad lood kõikvõimalikest kahtlastest ja salapärastest elukatest. Ei puudu sellest raamatust ka lumeinimesed. Kõikvõimalikud kohtumised nendega. Jaa, kuulaksimegi nüüd ühe katkendi agoog vedest väikestest Aafrika lumeinimestest. Aafrika põlismetsa, eks lahendamata saladuseks on, kirjutab inglise loodusteadlane Frank Klein. Väikesed Mets, inimese Tagoog, ved. Imelikud olendid pole pikemad kui neli jalga umbes üks meeter 20 sentimeetrit. Kogu keha katavad punased karvad. Nägu on neil ahvi oma, kuid kõnnivad kahel jalal nagu inimesed. Agoogled elavad läbipääsmatute metsade sügavuses. Isegi vilunud kütile on vähe žansse neid näha. Seda juhtub vaid kord elus, kõnelevad kohalikud elanikud. Kuuldus agoogvest on levinud Edela Keeniast kuni Nikani ning edasi Mosambiiki. Nii üle 1000 kilomeetri. Väikestest metsa inimestest teatavad ka Euroopa rändurid briti valitsuse ametnik Keenias kapten hitsens kogusama pikka teenistuse aja vältel Aafrikas. Palju andmeid salapäraste teadvusele tundmatute loomade kohta, kelle olemasolusse usuvad kohalikud elanikud Inglise teaduslikus ajakirjas Discovery avastus 1937. aastal avaldatud artiklis kirjutata Agobest. Mõni aasta tagasi sain ma komandeeringujahile minekuks, et maha lasta lõvi inimsööja-is suure ja Simmdeeti metsades voimveere tasandiku läänepoolsel serval. Kui ma kord metsalagendikul varitsuskohas ootasin inimsööjat väljusid metsast äkki kaks väikest pruuni olendit ja kadusid üle lagendiku metsa. Nad meenutasid umbes nelja jalakõrgusi tillukesi inimesi. Käisid kahel jalal ja olid kaetud punaste karvadega. Minu saatja, kohalik kütt tardus paigale, suu imestusest pärani. Need on agoogved, ütles ta. Kui oli veidi toibunud. Seltsimees kulutas palju asjatuid jõupingutusi selleks, et uuesti näha väikesi inimesi kuid kergem on leida nõela heinakuhjas. Kui nobedalt looma selles läbipääsmatus rägastikus kinnitab, et olendid, keda ta nägi, ei sarnanenud mitte ühegi temale tuntud ahviga. Kes nad siis on? Mõned aastad varem avaldati Ida-Aafrika ja Uganda loodusteadusliku seltsi ajakirjas järgmine teade. Kva kombepärismaalased kinnitavad, et nende mäed on asustatud kühvlite metssigade ja väikeste punaste inimeste suguharude poolt, kes kiivalt valvavad oma mägivaldusi. Vana Salin teejuht embust jutustas, et ükskord läks ta koos kaaslastega kõrgele mägedesse jõuti peaaegu tipuni. Siin puhus külm tuul. Äkki langes jahimeestele ülalt kivirahe. Nad panid putku. Tagasi vaadates nägi vana Salim paarikümmet väikest punast inimest, kes loopisid neid järsult kalju tipult kividega. On teisigi jutte Aafrika väikestest puna Youg sellistest inimestest. Üks reisija nägi neid Mosambiiki ranniku lähedal möödasõitvat laevalt paavianid seltsis. Teine kohtas samas Sisemaal agoog perekonda ema isa jalast. Teda saatvad kohalikud jahimehed protesteerisid otsustavalt, kui ta tahtis üht lilli potti maha lasta. Kas sa oled kuulnud? Küsis jahimehelt koornilt tema relvakandja väikestest inimestest, kes elavad Maul väikestest inimestest, kes on pigem ahvid kui inimesed. Ning ta jutustas, kuidas ta isa oli kord maukonoomide poolt sisse piiratud. Kui ta Longonoomäe nõlvadel lambaid karjatas. Leidnud ühe lamba puuduvat, läks ta mööda selle veriseid jälgi. Äkki ümbritsesid teda teadmata, kust ilmunud imelikud väikesed olevused kasvult madalamad kui metsainimesed. See tähendab meed. Sabasid neil polnud. Kui nad meenutasid rohkem okstel hüplevad ahve kui inimesi. Nahk oli neil valge nagu sisaliku kõht, kuid nägu ja keha olid kaetud pikkade mustade juustega. Oma peegli abil pääses Karjus sõjakate genoomide ohtlikust seltskonnast. Kõige hämmastavam on see, et väikesed metsa inimesed meenutavad sellistena, nagu neid kujutavad kuulujutud väga palejantoloogide, hästi tuntud, väljasurnud ahve. 500 kuni 800000 aastat tagasi elasid Lõuna-Aafrika tasandikel tõepoolest väikesed karvased inimesed. Väikeste rühmadena hulkusid nad jõeorgudes, küttisid jäneseid, Paaviane ja isegi anti loope, kellele nad korraldasid haaranguid kogu ühiskonnaga. Karvased inimesed tapsid paaviani antiloope, nende päid teravate kividega purustades. 1924. aastal leidsid lubjakivikarjääritöölised Kalahari idaosas ühe sellise eelajaloolise afi kolju. Sellest ajast peale on antropoloogid läbi uurinud mitukümmend selle looma koljut, hammast ja luud. Lõuna-Aafrika bioloog remontaat uurinud esimest leidu kalagaarist nimetas fossiilseid inimesi Austrial lopiteekusteks, lõuna afideks. Need olid imelikud ahvid. Nad elasid maa peal, kõndisid ainult kahel jalal ja olid peaaegu inimkeha proportsioonidega. Nende hambadki olid pigem inimese kui ahvi omad. Isegi peaaju suuruselt seisid nad lähemale inimesele kui ahvidele. Viieaastase austria lopiteekuse aju koljumaht oli 420, täiskasvanul aga 500 kuni 600 kuupsentimeetrit peaaegu kaks korda suurem kui šimpansil ja mitte väiksem kui korrillal. Austria lopid tehkused olid aga nendest ahvidest tunduvalt väiksemad. Nende kasv ei ületanud keskmiselt 100 kahtekümmend sentimeetrit ning kaal neljakümmet viitkümmet kilogrammi. Mõned teadlased oletavad isegi, et Austria lopid dekustel oli kõnevõime. Janada oskasid kasutada tuld. Seepärast peavad nad neid inimese iidsemateks esivanemateks. Kuid fakte selle oletuse kasuks pole olemas. Pole mingit alust pidada neid ahve meie esivanemateks. Aga siis tõepoolest küsivad mõned romantiliselt meelestatud sotsioloogid on kõik Austrolopiteekused välja surnud. Võib-olla on kuuldused Maugunoomidest agoogve metsa inimestest oma tekkimisele tänu võlgu just põlismetsa sügavustes säilinud austria lopiteekustele jälitatuna omad tugevamatest ja arenenumatest onupoegadest kiviaja inimestest võisid nad tagakiusamise eest varjule pugeda läbipääsmatusse, metsa, padrikusse ja mäetippudele mis Aafrikas on täiesti asustamata ning mida inimesed külastavad harva. Aafriklaste jaoks on seal liiga külm. Midagi selletaolist juhtus ju nähtavasti ka lumeinimesega Aasias. Nüüd, 25 aastat pärast selle raamatu tõlke ilmumist on enamik probleeme ikka sama salapäraseks jäänud nakkud raamatu kirjutamise ajal. Ja alles hiljaaegu võis ka Eesti raadiost kuulda lugu lumeinimestest Koola poolsaarel, nii et me ikka tänase päevani ei tea, kas need on olemas või mitte. Teine raamat, millest me juttu tahaksime teha, on loomadest ja teistest elusolenditest, kes reaalselt maa peal eksisteerivad, elavad oma elu ja vot nende omavahelistest suhetest on püüdnud Igolokimuski kirjutada siis huvitavaid lugusid, just eeskätt loomade suhetest. Kuulaksime ühte katkendit lehmalüpsja Mardikast ja muudest piimakarjatõugudest ning siis räägime sellest, kes on Igor Akimuski. Sipelgad ei lüpsa ainuüksi lehetäisid. On ju inimeselgi peale veistel kitsed ja lambad. Sipelgad peavad veel teisigi kariloomatõuge, mannatäisid lehekirpe, tsikaade ja liblikaröövik, kuid mõned Lõuna-Ameerika sipelgad kasvatavad koduloomadena mannatäisid. Kodupesast ära lennates võtavad emasipelgad karjamaalt lehma emase mana täi kaasavaraks ja viivad endaga koos pulmalennule. Selle ettenägeliku memme järglased on varasest noorusest peale piinaga kindlustatud. On uuritud juba 27 liiki liblikaid, kelle röövikud kingivad sipelgatele maiustusi. Enamasti kuuluvad nad siniliivlaste hulka. Sipelgad lüpsavad neid nagu lehetäisid tundlate ja käppadega üritades ning masseerides. Röövikute piima ei moodusta mitte suhkrused. Eks kremendid nagu lehe täidel vaid erilised eritised, mis tilguvad udarast seljal üheksanda lüli piirkonnas paiknevast ristpilust. See udar ja ta mehe produktsioon on mõeldud just sipelgatele. Tarkade lehmadena ei anna röövikud piimanite igale lüpsele. Kui kõditate röövikud sipelga kombel harjasega ei anna ase mingeid tulemusi. Ainult sipelgate juuresolekul võib selline katse lõppeda edukalt. Sipelgad hindavad rööviku piima nähtavasti väga kõrgelt. Nad kannavad röövikuid oma pessa ja hoolitsevad nende eest nii ennastsalgavalt, et söödavad röövikuid isegi omaenda munadega. Mulla murelase pesades võib leida mõnede liblikaliikide röövikud ja nukke. On isegi märgatud, et harilik tähnik sinitiib muneb tavaliselt niisugusele liivatee puhmale, mis kasvab. Mure laseb koloonia lähedal. Kui võtta selle liblika röövik lehelt ja panna sipelgapessa ümbritsevat sipelgat teda kohe. Nad kombivad jal lakuvad röövikut, kes laseb meenäärmest välja läbipaistvaid Tigakesid. Teised sipelgaliigid, näiteks hall kuklane otsivad ülesogasäär sinitiiva röövikud ja toovad nad oma pessa. Sipelgatele järgnedes roomavad röövikud sipelgapesa sisemusse ja elavad siin ohutult. Sipelgad valvavad nukke eide noorele liblikale vähimatki viga ja isegi aitavad tal lõhklenud nukukestast vabaneda ning sipelgapesast välja lennata. Mõned Austraalia sipelgad karjatavad röövikuid nagu lehetäisid. Tarvitseb neil vaid leida akaatsia jookstelt liblika munad. Kui nad juba telliste järele tõttavad, kannavad liivateri ja ehitavad munadele ümber maja ühe väljapääsuga, mida valvatakse. Munadest kooruvad vastsed. Sipelgad viivad neid valve all karjamaale sööma. Halifman kirjutab. Õhtuks aetakse nad karjamaalt muldonni tagasi. Neid aga, kes teelt kõrvale kalduvad, juhitakse tunda müksudega õigele teele. Kuid kuulake edasi. Röövikud kasvavad suuremaks ega pääse enam oma internaadi kitsast uksest välja. Need toovad sipelgad neile toitu. Akaatsialehtedest välja näritud, kõige värskemaid, kõige õrnemaid tükikesi. Kuni vangid muretult silo seedivad lüpsavad sipelgad, neid pesadesse suunduvad lõputud kolonnid silmatorkavalt paisunud sipelgaid, kes kannavad pugudes rööviku piima. Isegi siis, kui röövikud sipelgatele kasututeks nukkudeks muutuvad, jätkavad nad oma toitjate kaitsmist. Alles liblikate koorumise järel lõpetavad nad valvamise. Nagu sipelgad. Tegelevad ka termiidid piimakarja pidamisega kuigi neil pole see majandusharu nii kõrgelt arenenud. Siiski on teada, et mõned Lõuna-Ameerika termiidid toituvad manna täide suhkrurikastest eritistest teised aga lüpsavad isegi lutikalisi, kellele teadlased on seepärast nimeks andnud. See polegi eriti imelik sest kuuluvad ju termiidid nagu sipelgatki tugevasti arenenud majanduslikke instinktidega. Ühiseluliste putukate hulka üllatab hoopis muu. Ka mõned troopilised mardikad on endale muretsenud mett andvad lehmad. Metsamardikad elavad mõnikord ühise perena nagu mesilased, sipelgad ja termiidid. Elu tavadki on meil nagu sipelgatele. Nad peavad lugu manna täide suhkrusiirupist ja on õppinud seda hankima. Nagu Sibelgatki. Inglise zooloog Wheeler avastas kohajana metsades mitu liiki niisuguseid mardikaid. Ta nägi, kuidas nad mana täisid, ümbritsesid neid magusaid tilku eritama sundides, kõditasid ja tõuklesid nagu sead küna ümber ahnelt siirupit lakkusid. Mardikad lüpsid oma lehmi väsimatult tundide kaupa. Igor kiimuski lõpetas 52. aastal Soloogile Moskva ülikooli ja ta uuris peajalgseid loomi, keda on hiljem nimetatud ka mereprimaatideks, see tähendab mere ahvideks, sest nad on väga intelligentsed loomad. Nendest loomadest tekiga ta oma kandidaaditöö, kuid hiljem jättis ta teadusega tegelemise nagu unarusse hakkas kirjutama populaarteaduslikke raamatuid ja tundub, et see kirjutamine on temal päris hästi välja kukkunud. Ta oskab väga põnevalt ja sõnaosavalt neid raamatuid kokku seada, kasutades maailmakirjanduse erinevaid allikaid, aga annab väga omanäolisi omapärase lähenemise ja selle eest on ta tegelikult teadvusemeestelt küllalt palju sarjata saanud. Talle heidetakse ette teadusemeeste poolt, et ikka ei ole teaduslikku täpsust ja ei ole nii ja naa see raamat kirjutatud. Aga tegelikult kui see teaduslik täpsus nii väga selgelt raamatus näha on, siis ei ole sel raamatul lugejaid. Aga Igor Akimuski raamatutel nendest lugejatest puudus küll ei ole. Sääskede tantsud ja lõgismadude tantsud Nendes lugudes on juttu loomade omavahelistest eripärastest suhtlemise vormidest ja saame päris palju põnevat teada ka sellistest tavalistest loomadest, nagu näiteks sääsk. Kevadel ja suve algul keerlevad tuulevaiksete lõhtudel metsalagendikel aedades ja jõe ääres sääseparved. Taadid lausuvad, sääsed tantsivad, saab ilusat ilma. Putukate liikumine meenutab tõepoolest tantsu. Ühed, sääsed lendavad üles-alla, teised paremale, vasakule, keerlevad rütmiliselt, lõputult tõustes-laskudes ühel paigal. Sääsed mängivad. Soloogid, kel jätkus kannatust kõiki tantsivaid sääski kinni püüda. Avastasid oma imestuseks, et parv koosneb peaaegu ainult isastest. Lõhn, mida eristavad lennuliga sääse erilised näärmed tugevneb tuhandeid kordi. Kui ühte paika koguneb tuhandeid sääski. Tantsides hajutavad sääsed seda igas suunas ja kõikjalt ruttavad tantsupeole lõhnast meelitatud emased. Sääsed korraldavad tantsuõhtuid alati veekogude läheduses, kuhu nad munevad oma munad ning tavaliselt püsivalt ilusa ilma eel et vette asetatud munadest jõuaksid vastsed kooruda. Tugeva vihma ja tuule korral hukkub palju mune. Mõned sääsed eriti suru. Sääsklased keerlevad nii suurte parvedena, et eemalt võib neid pidada suitsu pilveks. On olnud juhtumeid, et tuletõrjevaatetornist sellist pilvekest märganud valvurid andsid valehäire. Ammuilma on märgatud, et mida ohtlikumad relvad on duell antidel, seda tinglikum on duell ise seda ohutuma. Kuigi väliselt väga sõjaka tseremooniaga on ta asendatud. Kui näiteks iga taplus isegi väike On mürgistel liikidel surmavalt ohtlikke mõlemale võitlevale poolele siis võib seda asendada omapärase sümboolse tantsuga, mille finaaliks on jõukatsumine. Näitena võib tuua Texase lõgismadude kahevõitlused paremate jahimaade pärast. Kui kaks isa nadu pretendeerivad ühele territooriumile ei lahendanud tüli kaklusega vaid militariseeritud tantsuga. Vastasel korral võiksid maod, ehkki nad ei ole kuigi tundlikud oma liigi mürgi suhtes võitluse ägeduses teineteist nii vigastada. Mõlemad hukkuksid. Vastased lähenevad kõrgele tõstetud peaga, kõigutavad seda teineteise ees, teevad pöörde paremale, siis vasakule, lähenevad uuesti ja roomavad koos, korrates kooskõlastatult kõiki teineteise liigutusi. Just nii nagu üks madu oleks teise peegelpilt. Esimene tantsutuur kestab viie minuti ümber. Selle keskele ide kumbki katset teisele kallale tungida. Tõeline võitlus on alles ees. Pärast vaja aega lühinevad vastased uuesti pea ligi poole meetri kõrgusele tõstetud. Nad põnnivad elastsed kaelad kokku ja harutavad sisele lahti, roomavad end klaastiliselt kõigutades kõrvuti eemalduvad ning lähenevad uuesti valvsalt. Nende tantsus on mingisugune omapärane rütm. Kui maod ära väsivad, puhkavad nad teineteise peal lamades. Räägitakse, et sulavad väga kaunis vaatepilt. Maod esitavad tõelist balletti. Mehhiklased armastavad väga madude sõjatantsu pealt vaadata. Nad istuvad tundide viisi väikeste vuljääride ees, kus hoitakse silma paistnud tantsijaid ning lasevad sinna üha uusi võitlejaid. Mitmed loodusteadlased on Mehhikost toonud suurepäraseid fotosid lõgismadude eripalgeliste tantsusammude kohta. Tantsufinaal lõpeb alati maadlusega. Äkki põhinevad maod kaelad kokku hetk tugevat pingutust ja üks neist lendab valge kõhualuse välkudes liivale. Tugevam Lea surub seljatatud vastase viivuks vastu maad ja eemaldub siis uhkena püstipäi. Ta roomab pikki Voljääri laud seina nagu tees auringi. Lüüasaanu aga poebagusalt nurka vabaduses roomata minema, loovutades valduse võitjale. Psühholoogide poolt kogutud faktid kõnelevad sellest, et mitte üksnes lõgismaod vaid paljud teised loomad peavad võitluses emaste ja territooriumi pärast kinni teatud reeglitest, mis ei luba raskete vigastuste ja surmavate haavade tekitamist. See ootamatu avastus on sundinud looduseuurijaid vaatama loomade võitlusele teise pilguga. Kõneldakse, et keskajal kehtis Euroopas järgmine rüütellik komme. Võitja võis nende aegade seaduse järgi tõmmata võidetu peast kiivri ja torgata mõõgad Akaitsetusse kõrri. Muidugi ei kasutanud rüütleid alati seda õigust. Loomad nii ei toimi. Kui kakluses selgub, et üks vastastest on nõrgem. Paneb plehku. Võitja jälitab teda vaid moe pärast või heidab pikali ja palub käte püsti ajades armu. Võitja kingib talle alati elu. Kaklus võib üldse ära jääda, kui nõrgem, näiteks noor hunt kohe algul alandlikult saba jalge vahele tõmmates tugevamalt loomalt armu palub. Kõrgemate loomade seas on peaaegu iga liigi keeles erimärgid mille abil nõrgem halastust palub. Tavaliselt sümboliseerib valget lippu loomariigis mingi Lõmitav poos. Sõna-sõnalt Lemitav loom, kes alla annab, surub end tihedasti vastu maad tema kohal uhkelt seisva võitleja jalge ees. Või mingi eriline häälitsus, näiteks Winuk looma vingumine. Iga liigivalgel lipul on oma tegumood. Seepärast tavaliselt ei mõista 11 isegi suguluselt ja põlvnemiselt lähedased loomad. Mulle meenub halenaljakas episood, mida kirjeldas Šveitsi bioloog Adolf Portman. Ta nägi linnu uuel esikoha pärast tülitsemas kalkunid. Paabulindu. Kalkun osutus nõrgemaks ning otsustas võitluse katkestada ja heitis rätiku asemel areenile oma lihava kere. Ta viskus armu paludes pikali. Kuid paabulind ei mõistnud. Tema suguvõsas alistatakse teisiti. Kalkuni alistuv poosoli sobib ründamiseks, paabulind sööstis veelgi pöörasemas vihas vastase kallale, hüppas talle peale ja hakkas nokaga pead taguma. Kalkun vastupanu ei osutanud, kuigi oli vist sügavalt solvunud võitluse reeglite rikkumise pärast. Ta ainult surusendikat tugevamini maadligi ja oleks võib-olla stoilises rahus hinge heitnud, kui inimesed poleks talle appi rutanud. Mõnede liikide isa loomad ei võitle üldse ega haava teineteist kunagi. Kahevõitlust, mis peab lahendama tüli territooriumi või emase pärast asendavad neile omapärased rituaalsed liigutused, mis vahel meenutavad mingi keerukat tantsusamme. Osa inglise bioloogia nimetab sellist võitlust blufiks. Bluffivad isased ei võitle. Nad ainult nii-öelda suurustavad ja hooblevad vastastikku. Rasvatihased näiteks kepslevad teineteise ees pikaks venitatud kaelaga ja kõigutavad, ent kergelt kahele poole demonstreerivad ilusaid mustvalgeid, põselaike punarinnad uhkeldavad punaste kurgualustega, punnitavad seda pead kuklasse ajades ette ja kõigutavad samuti kehaga. Lume Tseetsitajate võitlus on väga huvitav vaatepilt. Siingi vahelduvad äkkrünnakud ja lühikesed jooksud. Kaklevad isased nagu endeldavat kahele poole. Gordon üks jälitajaks, korteine jooksnud veidi, pöörab põgenik äkki vastase poole ning ajab teda peaaegu niisama palju maad tagasi. Siis pöörab jälle selja ja põgeneb. Ma ei näinud neid kunagi kaklemas, kirjutab üks uurija mandžuuria soo kurgedest. Alati oli ähvardus poosist küllalt selleks, et vastane eemalduks. See poos on üsnagi ilmekas. Pea ette sirutatud kael kaarena üles või alla võlvunud. Kurgust kostab sisin ja suur karkjalgne rapiirina ette sirutatud nokaga lind jookseb jalgu naljakalt kõrgele loopides vaenlasele vastu. Rahurikkuja närvid ei pea vastu ja ta põgeneb. Kala happlickroomis ja mõned ta suguvennad ähvardavad vaenlast oma lõpusekaante laialiajamisega. Kalakesed peaaegu suruvad ninad kokku ja turritavad püüdes näida kohutavana ja suurena, nagu upsakas konn tuntud valmis. Seejuures helgivad ja sillerdavat lõpusekaantel kullaga ääristatud suured mustad laigud. Nende galakeste duellid on väga kaunis vaatepilt. Isased mõruka taga puksivad kevadeks kasvavad neil pähe Luunezad, millega nad võistlejad tõukavad ja välja valitud kojast eemale peletada püüavad. Paljud kalad võitlevad duellidel nüride relvadega peksavad teineteist v jugadega. Kaks isaskala tiirutavad teineteise kannul ning püüavad sabaga tugevasti vett tagudes vaenlaste võimalikult suure lainega üle uhta. Humaanset duellid on üks liigisisese vastastikuse abistamise juhtudest. Neil on üheaegselt kaks eesmärki, tugevama järelikult täisväärtuslikuma isase väljaselgitamine ning noorema ja nõrgema võistleja allesjätmine kellest võib-olla hiljem saab omasoo väärikas jätkaja. Looduskirjanikke nagu kiuski on kahjuks väga vähe. Kes riskiksid ettevõtte mammutraamatute kirjutamist, on erakordselt harva. Igor kiimuskin on viimastel aastatel käsile võtnud tõeliselt suure töö. Ta on kirjutanud raamatu loomade elu, see on siis praktiliselt ühe mehe poolt kirja pandud kogu loomariigi ülevaade. Ja ma usun, et see raamat, mis praegu juba kusagil 200 tuhandesest tiraažist ka ilmub saavutab erakordselt suure populaarsuse ja jääb ainult kahju, tunded meil eesti keelde tõlkinud ja ma ei ole asutud. Ja meil eesti keeles on olemas loomade elu, mis on kaunikesti kuiv ja igav lugeda. Kuid jääme lootma, et ka Eestimaal ilmub mees või naine või mehed ja naised, kes siis kirjutavad ka meie Eesti lasteaia ja täiskasvanute jaoks oma põneva ja loetava loomade eluraamatu. Kohtumiseni.