Helilooja Vano Mura keeli teame kõigepealt arvukate massilaulude autorina tema lauludest üks populaarsem on praegu kõlav puhvenwaldi häirekell mis on pärit aastast 1959. Ent morateeri on ka mitmete sümfoonilise ja kammerteoste autor. Ta on kirjutanud muusikat draamalavastustele ja filmidele. Helilooja hobuste hulgas on kaks ooperit ja kaks operetti. Tänases saates räägime Muradeli ooperist suur sõprus teosest mis viis selle looja Nõukogude muusika ajalukku. Ja oli üheks ajendiks, et Nõukogude muusika areng 40 aastat tagasi nii julma pöörde võttis ja ka meie eesti muusikale jäljed jättis. Kõigepealt aga mõni sõna heliloojast. Vanumoradeili tegelikult küll Ivan Muradovi eluaastad on 1908 kuni 1970. Ta sündis Gruusias kori linnas ja sai muusikahariduse epilisi konservatooriumis, mille lõpetas 1931. aastal helilooja ja dirigendina. Konservatooriumi järgmised neli aastat pühendas Moradov teatrile tegeledes põhiliselt muusika kirjutamisega Pilysee draamateatrilavastustele. Teatriga polnud ta seotud üksnes heliloojana, vaid ka näitlejana, esinedes tihti muusikalistest lavatükkides. Just neil aastatel võttiski Ivan Moradof endale näitlejanimeks vanu Muradeeli. 1934. aastal astus morateeri Moskva konservatooriumi, et täiendada oma teadmisi kompositsiooni erialal. Algul Boris Shechteri, hiljem Nikolai Moskovski käe all. Sõja-aastatel juhendas Muradeeli sõjamerelaevastiku keskansamblitööd ja pöördus aktiivse heliloomingu juurde tagasi pärast sõda. Kuradi kirjastus Nõukogude muusikasse 30.-te aastate teisel poolel muusikaliste tõekspidamiste poolest üsna keerulisel ajal. Poleemika loomingu printsiipide ümber käis peaaegu kõikides kunstivaldkondades. Sümfooniliseks muusikas oli selleks ajaks kinnistunud kaks arenguliini. Esimene neist põhines nii-öelda puhtale sümfonismide. Teine arenguliin. Aga sündis püüdest kiiresti ja vahetult reageerida ajaloolistele sündmustele. Viimati nimetatu olid kolmekümnendatel aastatel valdav suunitlus. Üha rohkem nõuti heliloojatelt intonatsioonide ja muusikaliste kujundite selgust ja üldmõistetavust. Juba 1935. aasta tõi kaasa esimese suurema diskussiooni heliloojate liidus, kus kõne all olid sümfoonilise muusika arenguprobleemid. Diskussiooni loogilise tulemusena ilmusid järgmise, 1936. aasta alguses Pravdas kaks artiklit Šostakovitši muusika kohta, kus heliloojat teravalt rahva vastases formalismil süüdistati. Vanu Muradili. Esimesed teosed võeti hästi vastu, tema looming vastas aja nõuetele. Parimaks näiteks sellest on tuhanded. 138. aastal valminud sümfoonia Sergei Kiirovi mälestuseks mille kohta autor ise andis selge programmi. Esimese osa peateema on tulihingelise ja mehise võitu. Leia Sergei Kiirovi portree. Teine osa on jutustus Kiirovi surmast. Kolmanda osa aluseks on Kiirovi. Lähedalt tundnud inimeste jutustusi. Selles osas tahtsin näidata revolutsiooni tegelase suurust kõikides eluvaldkondades. Kiirov, lastega kiirov töölistega, kiirov jahil. Sümfoonia finaali on kätketud kogu teose põhiidee. Kiirovi kuju jääb paljudele tulevastele sugupõlvedele nende teed juhtima. 1936. aasta 11 10. aprillis vestjast võis lugeda Muradeeli uutest loomeplaanidest. Tahan kirjutada ooperit Kaukaasia rahvaste vendlusest vastastikusest armastusest, sellest, kuidas need rahvad käsikäes sotsialismi ehitavad. Ooperiplaane oli Murathly teinud juba sümfoonia kirjutamise ajal nähes tulevase lavateose peakangelasena raudset bolševiku. Sergo Johnic IZ. Plaanid hakkasid konkreetsemat ilmet võtma 1939. aastal, kui tollane Moskva suure teatri kunstiline juht ja peadirigent samoilisamas suud tegi Murateelile ettepaneku kirjutada suure teatri jaoks ooper. 1940.-ks aastaks lõpetas Moradeli ooperi esimese pildi. Valmisid veel mõned stseenid. Algul pidi ooper kandma pealkirja erakorraline komissar ja valminud fragmendid sellenimelisest ooperist kõlasid esmaettekandes üleliidulises raadios. Veel selsamal 1940. aastal. Sõja-aastatel TÖÖ ooperiga katkes. 1945. aastal kirjutas Moradeli alla lepingule, mille kohaselt pidi ooperi esietendus toimuma suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeval. Seitsmendal novembril 1947. aastal esietendus suures teatris Muradele ooper suur sõprus. Juba 1947. ja 1948. aastal lavastati ooperit paljudes Nõukogude Liidu linnades. Novosibirskis permis, Saraatovi Riias, Vilniuses, allmaa taas Jerevanis, Ulanud ees ja mujal. Ent ooperi saanud laval olla kuigi kaua. 1948. aasta 10. veebruaril võttis EKP keskkomitee vastu otsuse Muradeli ooperi kohta. Toome siin mõned väljavõtted sellest otsusest. EKP Keskkomitee peab ooperit suur sõprus, mille NSV Liidu suur teater lavastas oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks nii muusika kui ka süžee suhtes vääraks, mitte kunstipäraseks teoseks. Ooperi peamised puudused juurduvad kõigepealt tema muusikas. Ooperimuusika on ilmetu väljendusvaene, selles pole ühtki meeldejäävat meloodiatega aariat. See on kaootiline ja disharmooniline ehitatud lakkamatuile dissonants sidele, kõrva, haavavaile, heli, kombinatsioonidele. Üksikud meloodilisusele pretendeerivad lõigud ja stseenid katkevad äkki ebaharmoonilise müraga, mis on täiesti võõras inimese normaalsele kuulmisele ja mõjub kuulajaisse masendavalt. Muusikalise saate ja tegevuse arenemise vahel. Laval puudub orgaaniline seos. Ooperi vokaalne osa koori soolo ja ansambli laul jätab mannetu mulje. Selle kõige tõttu jäävad orkestri ja lauljate võimalused kasutamata. Helilooja pole kasutanud rahvaviise laule ega tantsumotiive, mille poolest on nii rikas NSV Liidu rahvaste looming eriti Põhja-Kaukaasia rahvaste looming, kus areneb ooperi tegevus. Muusika võltsi originaalsust taga ajades pole helilooja Moradeeli hoolinud üldse klassikalise Peri ja eriti vene klassikalise ooperi parimaist traditsioonidest kogemustest. Ometi paistab vene ooper välja sisemised tuumakuse viisi rikkuse, diapasooni, avaruse, rahvapärasuse ja peene, ilusa selge muusikalise vormiga, mis teeb selle parimaks ooperiks maailmas laiadele rahvakihtidele armsaks ja arusaadavaks muusikas andeks. Ajalooliselt võlts kunstliku Nooperifaabula, mis pretendeerib võitluse kujutamisele nõukogude võimu ja rahvaste sõpruse kehtestamise eest Põhja-Kaukaasias aastail 1918 kuni 1920. Ooperis tekib väär ettekujutus, justkui oleksid sellised kaukaasia rahvad nagu grusiinid, Joossetiinid eranud tol ajal vaenus vene rahvaga mis on ajalooliselt võlts. Sest rahvaste sõpruse elluviimised takistajateks olid tol perioodil Põhja-Kaukaasias Ingušid ja tšetšeenid. EKP Keskkomitee arvates on Muradeli ooperi läbikukkumine selle tagajärg. Et seltsimees morateeli on asunud väärale ja nõukogude helilooja loomingule hukatusliku le formalistlikule teele. Tänase pilgu läbi tunduvad mitmedki süüdistused ooperile põhjendamatud ja arusaamatud eriti mis puudutab vene klassikalise ooperitraditsioonide eitamist. Tõsi, 10 aastat hiljem, 28. mail 1958 võttis partei keskkomitee vastu otsuse vigade parandamisest ooperite suur sõprus Bogdan Velnitski ja kogu südamest hindamisel. Selles otsuses öeldakse. Partei keskkomitee märgib, et keskkomitee otsus Muradeli ooperi suur sõprus kohta etendas üldkokkuvõttes Nõukogude kunsti arengus positiivset osa. Selles otsuses määrati kindlaks muusika, kunsti arenguülesanded sotsialistliku realismi printsiibi alusel. Kriipsutati alla kunsti ja nõukogude rahva elu seoseid ning sidemeid. Muusika klassika parimate traditsioonide ja rahvaloominguga. Õiglaselt. Oli kritiseeritud formaristlike tendentse muusikas ning räivat Novaatorlust, mis viib kunstirahvahulkadest eemale ja muudata kitsa ringi eesteeditsevate gurmaanide pärisosaks. Nõukogude muusika areng edasiste aastatel kinnitas nende partei juhtnööride õigsust ja vajalikkust. Siiski olid nimetatud otsuses hinnangud mõnede heliloojate loomingu kohta real juhtudel põhjendamatud ja ebaõiged. Vanomoraderi ooperis suur sõprus oli puudusi, mis nõudsid asjalikku kriitikat kuid nad ei andnud põhjust kuulutada see ooper formalismi, näiteks muusikas. Andekad heliloojad seltsimehed Šostakovitši, Prokofjevi, Hatšhaturjan, Sheva linn, Popov, Moskovski ja teised, kelle üksikutes teostes ilmnesid kohati ebaõiged tendentsid olid valimatult nimetatud rahva vastase formaristliku suuna esindajateks. See otsus avas niisiis Moradeli ooperile uuesti suure teatri uksed. Aastail 1000 959960 valmis ooperi uus redaktsioon. Muudatused puudutasid põhiliselt teksti. Süžee aluseks on ajaloolised sündmused, mis leidsid aset Põhja-Kaukaasias 1919. aastal. Ooperi põhikangelase komissari prototüübiks on Sergo Johnic kiitse, kelle tegevusega on seotud nõukogude võimu kehtestamine Põhja-Kaukaasias. Esimene pilt kasakas Daniitsas Dereki jõe kaldal mägedest oma hobust otsima tulnud murd. Taas kohtab kasakad tarkalinat. Noored armuvad. Oo. Teine pilt kasakas Fjodori tares. Galina igatseb oma armastatu järele, ema pela kee ja püüab teda lohutada. Kaugelt kostavad hüüded ja lasud. Läbi akna hüppab tarre murd taas. Et armastatud näha on ta eluga riskides tulnud mägedest, ujunud üle Dereki, jõudnud staniitsasse, astunud väesalgaga võitlusse ja tapnud ühe kasakaid tagaajamisest, pääseda. Galina on sunnitud murtaaži tuppa ära peitma, sest saabub Galina isa Feodor. Temaga koos saabub valge kaartliku armee ohvitser. Pomazov. Kasakad leiavad murtaaži, keda ähvardab julm arveteõiendus. Tempomaalse vastub vahele. Ta on valmis murtaažile elu kinkima, kui see tapab punase komissari, kes sõitvat ringi mööda Aule Jaagiteerivat rahvaste sõprust. Murtas on armastuse nimel kõigeks valmis. Kolmas pilt aul mägedes. Mägilased valmistuvad punase komissari vastuvõtuks. Komissar kutsub Mägilasi üles võitlusele rõhujate vastu, kus Mägilastega õlg õla kõrval seisab uut elu ehitav Vene rahvas. Murtaciza Ismail kutsub komissari puhkama, laule kuulama ja tantse jälgima. Murtaasia püksi. Esimesel võimalusel tahab tapomaazoveli antud vande täita. Komissar kiirustab ärasõiduga, homme hommikul peab ta juba olema Vladicafgaasis. Mägiteed on aga öösiti ohtlikud. Ismail käseb oma pojal murtaažil komissari teele saata. Lahkujaid jääb saatma murtaaž jõe Meiranaa laul. Lähenev äike. Ent läbi kauge piksemürina kuuleb Meirana kahte lasku. Neljas pilt öö mägedes mägi karjuste peatuskohas. Lõkke ümber kogunenud karjused kuulavad vana Chimaali jutustust, kaugetel aegadel elanud kõik võitmatust kangelasest. Ka siia kaugetesse mägedesse on jõudnud teade komissarist, kes ühendab Mägilasi ja kasakaid võitlusse õnne eest. Kaugusest kostab karje. Keegi ilmselt eksis teelt, sügavas öös tõstetakse tõrvik tulijale teed valgustada. Koopasse ilmub murd taas, kellelt karjused hakkavad pärima uudiseid komissari kohta. Murd taas teatab, et ta pole komissariga tuttav. Jälle kostab kaugelt karjatus. Koopasse astub komissar. Õuduses ootab murd taas tasuvama reetlikus eest. Kaks korda tulistas ta pimeduses komissari pihta, ent mõlemal korral mööda. Komissar ei lausu juhtunust aga sõnagi. Pimeduses olevat ta oma kaaslase silmist kaotanud. Karjused vestlevad komissariga vaenust, mis rahvaid eraldab. Kaua veel valatakse meie verd, kes valgustab meile teed, küsib Kemal. Komissar jutustab karjustele Leninist. Assortii. A. Book naabri. Maas. Läheneb koidik. Komissar selgitab Mortaažile, et noormees on vaid tööriist vaenlase käes. Komissari hingejõud vapustab murtaaži. Kui ta aga ei täidab Omaazoveli antud lubadust, kaotab ta Galina. Viies pilt lagendik Kazbeki jalamil. Komissari Kutser on siia kogunenud kasakad ja vägilased. Et pidutseda sõpruse pidu tuleb murd taas. Kuna ta on vande murdnud, ootab ta arveteõiendamist oma savipoolt. Tema kohtumisega Liinaga katkestab Fjodor Galina isa Entai kohtlemurtaaži kui vaenlast. Koos teiste kasakatega on ta komissari jutte kuulanud ja nende sõnade tõde mõistnud. Galina lahkub koos isaga murtaasia püksi. Ilmupama asub koos kahe relvastatud sõdurit. Ja see on kõik, mis annestada neitsas jäänud järele valge kaartlikust pandest. Pomaazov. Tuletab murtaažile meelde antud vannet, kui murd taas täna ei tapakomissari. Galina hukkub. Algab rahvapidu, kasakad ja vägilased vennastuvad, nende kohal lehvib komissari tõstetud Punalik. Rahva hulgas ilmuvad Galina selja taha pomaazov ja tema käsilased. Vaid üks märk ja Galina hukkub. Murtaaž läheneb komissarile, ent ulatab talle sõbrakäe. Raevunud pomaasof otsustab ise komissari tappa. Murtaaž varjab komissari oma kehaga ning sureb komissariks. Pomaazov ja ta kaaslased arreteeritakse. Ooperi lõpetab ülistus.