Tere ja head uut aastat teile kõigile sel aastal jätkame siis loodusraamatute tutvustamist ja külmade talvekuude jaoks sobib minu meelest väga hästi vööndisse Don Thompsoni raamat lugusid loomadest, kes on parajalt paks ja ja samal ajal aga põneva sisuga raamat, sest tegemist on maailma ühe siiamaani hinnatuma looduskirjanikuga, kelles on ühendanud tegelikult kaks väga head omadust. Suurepärane oskus kirjutada ja samal ajal hea silm seda looduse vaatlemiseks looduse tundmaõppimiseks. Ja ega siis muidu poleks temale umbes 100 aastat tagasi omistatud Ameerika loodusuurijate kõige ihaldatuma preemiat Elliote preemiat. Ja nüüd siis natukene lugudest, mida loeb teile täna näitleja Jüri Krjukov, esimese pealkirja doomino leiab elukaaslase Domina Rebane, kelle seiklustest siis autor on, pikalt ja põhjalikult pajatanud. Ja mina, kes ma olen ka loodusega seotud inimene Pole seal lugu lugenud õige mitmel korral ja alati on mind hämmastanud, kui põhjalikult on osanud kõike seda kirjeldada ja ja mind on natuke jäänud vaevama, et millal tal on aeg selle rebast sabas sörkida, kõike seda üles kirjutada, mida see rebane on teinud ja kuidas ta on seda maailma näinud. Sest minu kogemused rebasega on kõik olnud sellised juhti, midagi, mingi punane jutt jookseb üle tee või ma näen eemal rebast, kes hiiri jahib, hüppab põllu peal, kui talle juba natukenegi lähenen, siis ta põgeneb, kabuhirmus, metsa ja ma ei ole saanud tema kohta teha ühtegi asjalikku tähelepanek. Ja siin ma loen, loen hinge kinni pidades raamatust kõikvõimalikke seiklusi, mida see rebane oma elus läbi elab ja see on tõeline ime, mida siin kõike kirja on pandud. Ja nüüd siis kuulame katkendit sellest loost. Kui lumekuu järjest väiksemaks jäi hakkas toreda kasukaga ehitud, tugev ja uhke doomino üksindus tunduma. Ajuti sundis seletamatu iha seltskonna järele teda mõne talu lähedale nõlvale istuma ja koerte lähvimist kuulama. Kui see just väga ähvardav ei olnud või neid enda kannule meelitama. Vahel peatusta kuuvalguses, mõnel mäeharjal ja laskis kuuldavale venivat haukuvat ulgumist, mida kirjatargad isa rebase haukumiseks kütid, aga üksindus hüüjuks kutsuvad. Ühel näljakuuööl ulgus ta jälle niimoodi ja kuigi see oli ainult loomu sunniline eneseväljendus, mida oli kergem kuuldavale lasta kui tagasi hoida ootas ta vastust, mida ei olnud loota ning tundis veel suuremat üksindust. Naljakuu on inimeste veebruar, talve selgroog oli murtud, puhus pehme niiske kagutuul, mis tõi endaga salapärast kevadetunnet. Selle mõjul hakkas ebamäärane igatsuse doomino südames kindlat kuju võtma. Hinge lisandus veel puuduv jagu soojust ja ammu hõõguv tuluke lahvatas Tase leegiks. Jep. Korda doomino jälle ja vaadates üksiklase igivalvsa pilguga ringi silmuste, kaugele üle lumise lagendiku, vilksatavad üht varju. Doomino ajas kõrvad kikki ning tervitas pikku. Veidi ligemal libises üle lume, veel üks vari ja doomino kihutas tollele järele. Inimene teab kõiki oma naabreid ainult välimuse järgi ja väiksemagi muutusega võib teda kergesti eksiteele viia. Selles suhtes on rebastel kergem. Nemad tunnevad oma naabreid jälgede lõhna kehalõhna ja peale selle veel välimuse järgi. Kõik need tunnused ei saa nii palju muutuda, et rebane segadusse satuks. Paari hetkega leidis doomino teise varjujäljed ja ta eksimatu nina ütles, et need on valge lauguga rebase jäljed, kes elab sho poni kaldal. Valgelaugul oli siin juba ammusest ajast peale õigus jahti pidada ja doomino läks edasi. Ta leidis teised jäljed. Esimese varjujäljed ja otsekohe läks tal veri keema. Need olid võõra rebase jäljed, kuulusid sissetungijaile ja doomino hakkas toda taga ajama. Ent kui ta jälgi nuhkides edasi traavis, vaibus viha ta südames ning andis maad teisele tundele. Toominu tundis end üksildase muna kui kunagi varem. Ta lippas nagu ta veel iial ei olnud lipanud, sest ta nina, too võrratu nõuandja, sosistas kiiremini edasaiust igatsetki. Need on ema rebase jäljed. Doomino liikus kiirete hüpetega ja sattus veel kord naabrirajal. Kadu ajas võõrajälgi. Missugune uus tunne valdas nüüd toominud. Veidi aega tagasi oli ta naabrirajast möödunud täiesti ükskõikselt ja mäherdune muutus nüüd. Praegu täitis teda pilgeni ei miski muu kui õel vihkamine ja karv tõusis talt turri kõrvade vahelt alates kuni väikesel ristini saba juurel. Jooksnud üle kolme nelja välja jõudis doomino teistele järele. Nood kaks ei ajanud teineteist just, aga ega võidelnud ka. Ei olnud selge, kas nende vahel käib sõda või valitseb rahu. Võõras väike ruuge, kauni valge kaelusega emarebane jooksis veidi maad. Valge lauk ajas teda taga ja jõudis varsti järele, mispeale võõras pöördus ja naksas teda korraks. Isarebane hüppas eemale, kuid vastu Hinnaks saanud. Nii jooksid nad siksakke tehes üle välja ja lähenevatoominud haaras viha. Jaki retorr. Talle tundus millegipärast, et tal on õigus valge kaeluse tähelepanule ja teda rabasid väike emarebane vältis teda veel rohkem kui tema võistlejat. Metsiku urinaga pöördus doominovõistleja poole. Too tõstis saba üles, ajas end sirgu ning paljastas lõdvisades kaks rida kohutavaid hambaid. Hetke seisid nad silm silma vastu. Väike emarebane kasutas juhust ja lipsas minema. Rivaalid kihutasid talle kohe järele, teineteist veel jooksupealgi ähvardades ja toomina sai esimesena põgeniku kätte. Too peatusi ja urises, aga mitte väga vihaselt. Doomino, naaber lähenes teiselt poolt. Teda ähvardasid valge kaelus ja doomino. Mõlemad võistlejad läksid karvupidi kokku. Valge lauk, kaotusi, jalad alt jäi lõugu plaksutades lamama. Doomino seisis ta kohal, kuid suurt hädada teisele ei teinud. Valge kaelusega näitsik jooksis jälle minema. Teised kaks hakkasid teda taastaga ajama. Nad jooksid, teine teisel pool põgenikku jaurrisesid teineteise peale. Ent kunas on naise süda suutnud vastu seista vahvusele ja lisaks veel ilule koos üle välja kapates pöördus Väike-Emarebane valgel Augusta ära. Õige pisut doomino, pool. Kõik kolm peatusid ja jäid seisma, mitte enam kolmekesi üksteise vastu. Suur Must Rebane ajas ennast väga sirgeks karvu ta kaela ümber läks kohe vile ja suur saba tõusis püsti. Selles ähvardavas poosis urises ta sügavasti paljastas oma suurepärased sädelevad hambad ning astusid jäigalt rivaali poole. Valge kaelus tihedasti kannul. Valgel lauk taipasid, tema jaoks on mäng läbi. Ta pööras ringi ja sörkist usaselt minema. See oli doomino, kosjaskäik ja tema pulmad. Põhiliselt toimus kõik niisamuti nagu inimeste juures ja salapärane võim, mis neid kahte kokku viis ei olnud eksinud. Nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Nüüdsest peale olid nad nagu üksainus olend, kellel oli aga kaks korda rohkem jõudu ja taipu mida hilisematel hädaaegadel väga vaja läks. Nagu te kuulsite, on see rebase elu, ohtude ja võitluste rohk ja kindlasti seda juttu edasi lugedes leiad palju põnevat rebase ja, ja ka mõne teise looma elust ja vahel on avaldatud arvamust, et no mis seal kaugel Kanadas viga neid loomajutte kirjutada, seal elavad nii põnevad loomad, on ilus maastikke, kõik siis selle eksiarvamuse kummutamiseks, et kirjutada põnevaid lugusid, saab ainult eksootilistest loomadest, olgu järgmine palakene Varblase elust keset New Yorgi linna ja ma arvan, et pärast selle loo ärakuulamist te vaatate meie ümbergiksivatele Parbostele tänaval teise pilguga ja võib-olla mõnigi jääb vaatama natukene tähelepanelikumalt, miks need varblased seal kutsuvad jätte mõtlema sellele, mis nende meelest siis mõlkuda võiks. Musta kaelasideme ja valgete kraenurkadega uhkeldab isa, varblane oli hoolega ametis. Ta ehitas eluaset pesakasti, mille lapsed aeda ridva otsa temataoliste tarvis üles olid seadnud. See isa varblane oli mitmes suhtes iseäralik linn. Ehitusmaterjaliks oli ta valinud üksnes oksarao, mis pidid pärit olema kas nädissoni või jõunienesk väärilt. Vahel jättis ta hommikul vara hetkeks töö seisma ja laulis valju häälega kaunist laulukest nagu tõeline kanaarilind. Tavaliselt isa varblased üksinda pesa ei ehita. Ent tegemist oli ju ebatavalise linnuga. Nädalaga oli tal pesa ilmselt valmis, sest pesakast oli ukse avani täis oksakesi, mis olid näpatud linnaväljakutel varju pakkuvate puude küljest. Nüüd jäi tal rohkem aega musitseerimiseks ja ta üllatas kuulajaid sageli oma pikalauluga, mis hoopiski meenutanud Varblase säutsumist. Meie isa varblane olekski seletamatu looduse imena ajalukku läinud kui linnukasvatajast habemeajaja kuuendalt avenüül poleks ta varasema elukäigu kohta seletust andnud. Nagu selgus, oli too mees oma kanaarilindude pesa korvikesse pannud varblase muna. Varblase poeg hauti välja ja kasuvanemad hakkasid teda kasvatama. Nende erialaks oli laulmine. Linnupojal olid head kopsud ja tugev tervis nagu varblast. Rikka kanaarilinnud koolitasid teda hästi ja tulemuseks oli laulik, kes tegid tarmuga tasa selle, mis sünnipärasest andest puudu jäi. Tugev ja riiuhimuline, aga ühtlasi ka musikaalne Saisel lärmakas töömees varsti puuris ainuvalitsejaks ilma kõhkluseta tagust kanaarilindu, kellest võimed muusika vallas üle ei käinud, kuni too vait jäi. Ja iga säärase väikese võidu järel kõlasid varblase lauluviisid nii kaunilt, et habemeajaja hankis ägedam muusiku võiduiha vaigistamiseks kanaarilinnutopise, mida oli võimalik talle kohe Te visata. Kui peremees mõnd külalist rändi juubeldava kiidulauluga rõõmustada, tahtis rendisundis vaikima kõik kanaarilinnud, kellega ta puuri jagas. Kui teda lõpuks omaette hoiti, ei vihastanud teda miski rohkem kui lähedusse sattunud häälekas laulik, kellele ta ligi ei pääsenud teda vaikima panna. Sellistel puhkudel unustas ta oma kauni laulu ja päevavalgele tuliv tõeline Varblase loomus. Rändi puurist hakkas kostma karedad säutsumist, mis on neil lindudel nii valjuks arenenud. Tõenäoliselt seetõttu, et seda tänavakeras kuulda oleks. Selleks ajaks, kui rendid juba must maniskehtis oli ta saanud juuksuriäris kõige tähtsamaks tegelaseks ja suurimaks vaatamisväärsuseks. Ühel päeval tuli riiul, millel linnupuurid seisid, seina küljest lahti. Kõik puurid kukkusid põrandale ja läksid katki ning üldises segaduses pääsesid mitmed linnud puurist välja. Nende hulgas oli ka rändi või täpsemalt väärtrand nagu seda riiakat laulikud kuulsat rubaduri järgi kutsuti. Kanaarilinnud, läksid vabatahtlikult puuridesse tagasi või lasksid end kinni võtta. Rändi aga hüppas aknast välja. Säutsus paar korda vastasõhuraudtee viljelev väljakutsuva lauluga ja hoides end parasjagu väljapoole kinnivõtjate käeulatus hakkas ümbritsevat tellise kõrbe uurima. Ei olnud põlvede viisi vangis istunud. Meelsasti võttis ta omaks uue eluviisi vabaduse ja juba nädala ajaga oli niisama metsik kui iga teine lend tema hõimust ning mandus väikeseks tänava mürgeldajaks, nagu teised varblased kakles nendega rentslis ega jäänud. Aeg-ajalt aga üllatas kõiki kuulajaid varblased tarmukusega esitatud kanaarilinnulaul. Aga samasuguseid põnevaid lugusid nagu kirjutatud varblasest leiate siin raamatus veel tihase varese või mõne teise, täiesti tavalise linnu loomakoht. Thompsoni erilisteks lemmikuteks tunduvad olevat sellised loomad nagu karud, hobused ja samuti ka hundid, kellest on loomajuttude raamat õige mitu lookest ja ma arvan, et saate lõpuosas oleks mõnus kuulata ühte natukene lõbusamat lugu karupoeg Johnist kelle iseloom ei olnud nagu kõige parem ja kelle Emore jättis selle vajaliku laksu vajalikul hetkel andmata. Lõpptulemusena kannatas ta sellepärast, nii see kui sai kannatada ka sõnakuulmatu pojuke. Karudel on üpris levinud kombeks poegadele vajaduse korral kitli peale anda. Ja kui ka toriseja oleks jonnid sel moel korrale kutsunud, oleks mõlemal hulk pahandusi ära jäänud. Tol suvel ei läinud vist päevagi mööda, meil Torisejal poja pärast sekeldusi poleks olnud. Kõige häbiväärsem neist arvututest juhtudes toimus kohe varsti pärast kokkupõrget kriisliga. Kõigepealt kuulsin sellest kolmelt pronksikarva Mägilaselt, et nood mehed olid igasuguse kahtlustuse suhtes äärmiselt tundlikud ja lisaks üliosavad laskurid. Uskusin viimast kui sõna, mis nad mulle kõnelesid. Eriti pärast seda, kui pargi võimukandjad lugu igati kinnitasid. Paistis, et kõigist jäätmehunnikus leiduvatest konservidest vastasin Jonny maitsele kõige enam suurte lillade ploomidega tähistatud toosid. Sellele järeldusele oli karupoegi jõudnud alles pärast põhjalikku uurimistööd. Juba nende ploomide lõhn, mingi tähendas Johnile suurt naudingut. Nii et ühel päeval, kui võõrastemaja, kokk suurel hulgal ploomikooki küpsetas kandis reetlik tuul. Teata sellest ka kaugele metsa ja sõrmete kaudu, tungis Joannile otse hingepõhja. Enesest mõista oli Johni parajasti vingumisega ametis. Ema pesi tal nägu ja silus pead, nii et põhjust jorisemiseks oli ülearugi. Kuid ploomi lõhkum mõjus karujõmpsikat maagiliselt. Hüppasin jalule ja kui ema teda takistada püüdis, pistis kisama ning kardetavasti isegi hammustas toriseja. Ema oleks pidanud tal kõrvad tuliseks tegema, aga kus sa, sellega, ta ainult urahtas korral laitavalt ja marssis Joannile järele, et lapsuke kuskile häda ei saaks. Musta ninakesega lõhna vedades sammusin jonni otse köögi suunas minnes rakendas seda küll ka ettevaatusabinõusid. Ümbruskonnast ülevaate saamiseks ronis ta aeg-ajalt mõne männi tippu. Toriseja jäi jaga alla valvama. Nii jõudsid nad päris köögi juurde välja, aga viimase puu otsas ütlesidki on nii kulgu süles. Ta jäi selle latva kõlkuma ning kuulutas oma iha kookide järele haleda Krjunumisega. Vaevalt et toriseja täpselt teadis, mida ta pojuke istub. Tarvitses tal aga ainult tagasi metsa poole pöörduma hakata. Kuid jonni nii raevukalt ning südantlõhestavalt maurama pistis, et ema lihtsalt ei söandanud teda maha jätta. Ise aga ei ilmutanud karu jõmpsikas mingit soovi puu otsast maha tulla ja end emaga koos minekule seada. Ka toriisejale maitses ploomimoos. Selle lõhn oli nüüd väga tugev ja vastavalt ahvatlev ning teatava ettevaatusega liikus toriseja lõhna peale üsna köögi ukseni. Midagi iseäralikku selles ei olnud. Seadus ela ise ja lase teistel elada, ongi elus Tony pargis nii rangelt ellu viidud, et karud tulevad sageli kööki, toidupoolist norima saanud midagi suupärast kätte, lähevad nad rahulikult metsa tagasi. Kahtlemata oleksid Jonny ja Toriseja ihaldatud koogid kätte saanud, kui midagi muud vahel ei oleks tulnud. Samal nädalal olid võõrastemaja inimesed kusagilt idaosariikidest uue kassi toonud. Loom ei olnud küll kuigivõrd kassipojast, kogukam aga juba ise pisikest teema. Kui toriseja ukse juurde jõudis, peesitas kassipere parajasti ülemisel trepiastmel päikese käes. Kiisu ema avas silmad ja nägi enda kohal tohutut pulstunud koletist. Noh, kas ei olnud kunagi varem karu näinud? Elasta ju siin alles õige lühikest aega ta isegi ei teadnud, mis asi see karu on. Koera ta teadis, järelikult oli see siin kõige suurem ja kohutavam tõbi, saba line mus peni, keda ta eales uneski võis näha ja tuli otse tema poole. Kõigepealt mõtles, kas elu eest punuma pista, siis aga tulid talle pojad meelde. Ta pidi neid kaitsma või neile vähemalt põgenemisvõimaluse andma. Ja väike vapper ema ajas end lävel kohevile tõmbas selja küüru, sirutas välja küüned ja saba ja üldse kõik, mis ta välja sirutada sai ning kähistas karule näkku, väga selge korralduse. Säis. Tehke käsk oli antud kassikeeles sai Mesikäpp sellest hästi aru, sest pealtnägijad väidavad veendunult toriseja mitte ainult ei jäänud seisma, vaid tõstis alistumise märgiks käpad. Selles poosis kerkis ta nii kõrgeks, et kas all maas paistis õige tillukesena. Vana toriseja ei olnud peljanud isegi suure grisli kokku minna. Kuidas suutis teda siis tagasi hoida, too vaevalt suutäie suurune püstise sabaga kärbiku. Niru. Toriseja hakkas oma arguse pärast häbi eriti kui Johni virinud talle ta kohustusi meelde tuletas ja moraalset tuge andis. Ta laskus esikäppadele ja tahtis edasi astuda. Jälle sisistas, kas see kui toriseja ei pannud korraldust miski? Ükski ühe pojakese hirmunud nõugumine andis kiisule südidust juurde ja ta heitis vaenlasele väljakutse näkku. Selleks väljakutseks oli tema ise. Kiisul olid 18 teravat küünist ja suutäis vahedaid hambaid. Kõik need lasti käiku, kui ta raevukalt toriseja paljatundliku nina karude kõige õrnema koha külge klammerdub. Sealt ronistada karu seljale, kuhu toriseja küüned enam ei ulatunud. Püüdnud Taghnilist uurijad paar korda asjatult maha raputada. Toimis toriseja, nii nagu rõhuv enamik tema asemel samas olukorras oleks toiminud. Pööras otsad ringi ja pani vastase territooriumilt kodumetsa poole plehku. Kuid kiisu sõjakusel polnud enam piiri, teda ei rahuldanud vaenlase põgenemine, tahtis teised täielikult purustada ning lõplikult ja jäädavalt alistuma sundida. Kuigi vana toriseja lidus, kuidas jalad kandsid, ei olnud sellest abi ühtegi, sest kas oli tal ikka kukil ja kiskus küünte ning hammastega nagu tillukest saata? Tavalisteski tingimustes tasakaalutu toriseja sattus nüüd päris paanikasse. Kummalise paari Teed tähistasid pikad mustad karvatordid ja ei saadud läbi isegi ilma väikese verevalamiseta. Au haavamise eest oli ammu kätte makstud, kuid sellestki isule ei piisanud. Pöörane kihutamine käis ringiratast edasi. Toriseja oli meeleheitel, silmad häbi täis, oli ta nõus igasuguste tingimustega, kuid kiisu paistis lepitust paluvale hädagi sale kurdiks jäävat. On teadmata, kui kaugele oleks kas tol päeval ratsutanud, kuid jonni ei oleks oma viimase puu otsast kunstipärase lõugamisega emale tahtmatult hea nõu andnud. Toriseja tormas tolle puuvoole ja ronis viivitamata tüve mööda üles. Siin oli juba selgesti tegu vastasele Erryga ja nähes puu ladvas abivägesid, otsustas taiplik ass edasitungist loobuda. Ta hüppas üles, ronima karu seljast maha ja seadis end puu all vahipostile marssis saba püsti, väljakutsuvalt ümber männi, otsekui oodates, et karu taas alla tuleks. Kassipojad tulid majast välja, istusid ringis maha ning tundsid vaatepildis suurt mõnu. Ja kuigi Yellowstone'i ametiisikud seda omalt poolt tõendada ei saanud, kinnitasid Mägilased, et kui võõrastemaja kokk poleks kassi ära kutsunud, oleksid karud puu otsas nälga kõngenud. No tundub nii, et kas või karujooks vahel hirmuäratavaks kiskeks osutuda ja suure karu päris ära ehmatada. Need on kõik tõestisündinud lood ja selleks, et neid näha, neid kirja panna. Selleks on vaja kohutavalt palju aega, tähelepanuvõimet ja millise tööga need jutud on sündinud, sellest võib-olla annab teile kõige parema ülevaate see, et Thompson pidas juba lapsepõlvest peale päevikuid ja need päevik säilitas ta kuni oma elu lõpuni ja neid kogunes tema elu lõpuks 50 nahka köidetud raamatut. Ja nagu ta ise ütles selle raamatukogu kohta selle päeviku kogu kohta, et ükski raamat kaupmees ei annaks võib-olla kümmet sentigi kogu selle kollektsiooni eest, aga minul on nad vähemalt miljon dollarit väärt. Ja tõesti, sest ilmselt nendest päevikutes sündisid need lood päevikutel lugemisel tekkisid uued ideed ja võib-olla on see ka meile mingisuguseks vihjeks või nõuandeks, kuidas peaksime, kui me tahaksime kunagi hakata kirjutama loomalugusid, kust me siis seda alustama peaks. Aga seniks, kuni me ise neid lugusid ei kirjuta, soovin teile mõnusat lugemist. Pikkadel talveõhtutel.