Päiksekulla kiireke vikerkaareviiruk valgub üleme. Otsib lapsi, kellest teab, et nad püüdvad olla head päikse Kullo kiireke, Vikerkaare viiruk valgub üle meie õue. Meil on teada, mis ta nõue siin on, lapsub, kes häid silu, nende siidipäid. Tere hommikust, lapsed, minu nimi on Andres Ots ja mina olen noorsooteatri näitleja. Kuidagi Annementsi raadiosse kutsustele lastehommikut tegema. Siis ma mõtlesin, et mida küll võiks teile lugeda? Ja otsustasin, et otsin üles oma vanad, päris esimesed raamatud ja loen teile mõned luuletused mõne muinasjutu, mida mina omal ajal siis, kui ma teie ealine olin juba ise raamatust lugesin pärast seda, kui ma olin lugemise selgeks õppinud ja ma leidsin vana, natukene kollakaks tõmbunud lehtedega raamatu. Habemega sipelgas, kuna mul endal ka parajasti praegu paras habe kasvab, ma mõtlesin, et ehk oleks kohane siis just selle raamatu seest ele midagi lugeda. Selle raamatu ilmutas 1945. aastal. Oi-oi kui palju. 44 aastat tagasi juba Karl Ader, kes pani ta kokku mitmete Eesti kirjanikkude lastelugudest. Ja ma loeksingi teile siit ühe loo, mille pealkirjaks on kahe vana varese tähtised. Ettevõtte kaks vana varest kükitasid sauna ahervartel ja arutasid maailma asju. Inimesed lähevad iga päevaga targemaks, lausus üks. See tuleb sellest, et nad loevad raamatu toid. Asutame kooli ja õpime lugema. Teine vaidles sellele vastutuule, inimeste tarkus sellest, et nad tähti tunnevad, vaid sellest, et Laat kannavad saapaid. Harakas lendas mööda. Mis sa arvad, küsisid vareselt, kas inimeste tarkus tuleb sellest, et nad raamatuid loevad või sellest, et nad saapaid kannavad? Seda asja vaja tõsiselt kaaluda, vastas harakas. Varesed olid nõus kaaluma. Aga kuidas seda teha? Inimesed kaaluvad kaaludega, teadis harakas rääkida. Õel teist tuleb astuda ühele kaalupoolele ja teiselt teisele poolele, kes ise kergem, selle arvamine kah kergem. Mind kaalusid otsima. Suure otsimise peale leitigi need vaidlejad, kohendasid tiivad hästi kohevaks ja astusid kaaludele. See vares, kes arvas, et inimest tarkus tuleb saabaste kandmisest osutus kergemaks. Seega otsustasid kaalud asja kooli kasuks. Kiires korras hakkasid varesed kooli asutama. Kui kõik ettevalmistus tööd tehtud ja Aabitski muretsetud hakkas üks varastest õpetajaks. Esimesel koolipäeval lendas linde hulga Hana kokku. Kõik nad tahtsid targaks saada. Esimene õppetund oli ette nähtud noortele varestele. Aabits löödi lahti ja varesed hakkasid nokaga tähti toksima. Küsiti, nokkisid kaua aega, nokk ütlesid, aga lugemist selgeks saanud. Igav hakkas vaja lehtede vahele teri riputada, arvas üks riputatigi. Nii edenes nokkimine lihtsamini. Kaaslugemine juba selge? Küsis õpetaja mõne aja järel. Ei ole veel terri, oli vähevõitu, hüüdis keegi õpilastest. Riputati teri juurde. Kui needki ära nokitud, küsis õpetaja jälle, kas lugemine, selge? Joolev veel vastased õpilased oleks hea, kui saaks rukkiterade asemele Errned eri toodiga herneteri. Aga sellegipärast ei õppinud ükski vares lugemist ära. Teisel koolipäeval katsetas vana vares Varblastega varblased astusid julgelt raamatu lehtedele, pilk siia ja pilk sinna. Aga ei targemat midagi. Lugemist nad selgeks ei õppinud. Kolmandal koolipäeval katsetas vana vares Liivikestega armsate silmadega, vaatasid leevikesed ühte tähte ja teist tähte. Difi laulsid nad vahepeal nende laul muutusega järjest kurjemaks. Hella meelega, nagu nad olid, hakkasid nad viimaks nutma. Tund lõppes kurvalt ja ilma tagajärgedeta. Koolitarkust õppima tulid veel peoleo vint. Urvalind pähklirääkija linavästrik vana Varres nägid kõigiga ränka vaeva peol Leole ta kandis raamatu vahele putukaid ja tõuketehasele rasvalina väestrikule kärbseid. Aga lugemist ei õppinud neist keegi selgelt. Mono Varres muutus üpris kurvaks. Harakas nägi varese kurbust ja tuli küsima, milles viga? Kas sul endal lugemine selge päristab? Ega ma ise ole õppinudki, vastas vana vares. Ma õpetasin teisi. See, kes teisi õpetab, ütles harakas elutargalt, peab enne seda, mida õpetab ise oskama. Nii vähemasti on see inimeste juures. Suur. Hoolega hakkas vana vares nüüd ise õppima. Vähesimatata Doc Sis, Doc siis tähti. Lõuna ajal tuli harakas vaatama, kui kaugel varesjärjega on. Kas lugemine selge, küsis ta. Joolev. Okasvana vares vastuseks. Sul pole jupp prille, kõneles harakas. Inimesed loevad ikka prillid ees, selles asi seisiski. Rõõmsalt läks vana vares prille otsima. Et siis ja siis. Aga prille ei leidnud. Viimaks väsis ta otsimisest. Parem läks ja sulges kooli. Lõplikult. Vot nii, modellid varestega. Teine raamat oli Karl Eduard Söödi lastelaule, kust ma teid ka esimese luuletusega juba tervitasin? Varestest oli meil juttu lävendit kasside peale üle. Karl Eduard Söödi laps kiisule aabitsat õpetamas. Kiisuke mu kassike siin aabits, ABT kiiri püüda, oskatsakas sate titt, tunned ka mina ise tunnen, tunnen neid asju muid. Küsida võid, risti-rästi kostan sulle ülihästi. Vaata. Oo on ümarik. Ö kui sarviline sikk. S kui uss nii kujult näib emm, kuid kamm juustes käib uu on nagu hoburaudtee kui naabri aias, laud B on aga kotikandja meile kingituste andja. Kui saad tähed selgeks, saad lugemises vagu, aad, siis võid pärast aega viita, tähed selged, saad veel kiita, siis sind ootab piimasupp, piimasupp, vorsti jutt, pühiks raamat piltidega Siiversavers siltidega. Ma olen kunagi elus ka lastelaule laulnud lastega koos kuulaksimegi nüüd ühte linti, mis on oma kümmekond või natukene rohkemgi aastat juba vana. Kuna meil juba kassid siin olid, siis siis kah kassidest. Mingi zombi suurt neli rõõmsat koduõue haljale murule mänguhoos seal klassis emal liisul, laste keskelt huuled, krapsti, nägu käpaga seal pestes manits olla, uppus. Kiisu siis Oriisu viisunud neli rõõmsat kassid järve jää pealt tantsisid ja julgelt leo küll tassi, mis nüüd juhtus, seda taipad kassilaps keskel nälg, jakki suuta etapp ja läks katki rapsti. Koodinurgas karjaaguri taadi saabule jooksevad turris, tuligi Remmeli tuule eest koju. Naaberõrnalt helimärga kassi, Vetultaiisnes uurijad, kõrvad, asukad. Seisul viis. Neli nii suur ei ole. Ja veel üks Karl Eduard Söödi luuletus Uudishimulikud kassid. Väiksed uudishimulikud kassipojad kolmena Ribelesid laua peale kellakette tabama. Sergusseli pidi heidab miisu nimeline, kas arvad kellamänguasjaks neile meisterdanud Jaaess meesumäengi kiisud Tiisu teravasti vahivad kella kallal krabistada, juba tahaksid Kanaad aga kokku kokku kostab kella kurgus tume hääl, kassid põgenevad. Püüdvad oh, oh kull. Kes elab seal. No eks te mõelge välja, kes seal kella sees siis elas. Ongi laste hommikukägu oma aja ära kukkunud kokku, nägemiseni, noorsooteatris.