Meedia sunnitud tere kuulama meiega tonni. 10 aastat tagasi ühendati Eesti Raadio ja Eesti televisioon ning sündis Eesti rahvusringhääling. Kuupäev oli siis esimene juuni 2007. Kuidas on rahvusringhäälingu roll ja koht Eesti ajakirjanduses selle aja jooksul muutunud, mille juurde panna sildid tehtud, mille poole aga veel edasi püüelda. Sellest räägib ametist lahkuv rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa. Saate teises pooles võtame jutuks faktide esitamise ajakirjanduses. Kuidas teha vahet sellel, mis on fakt ja mis on faktist ajendatud tõlgendus. Ajakirjanduslikust, aktiloomest ja fakti pojast, arutlejad, rahvusringhäälingu saatejuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjandusõppejõud Indrek Treufeldt. Mina olen Tarmo Tammerk. Head kuulajad. Avaldage palun arvamust aadressil meediatunde TRUE ning pärast saadet võite helistada telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Aga saate ajal võib ka saate ajal salvestab teie kõnet automaatvastaja. Head kuulamist. Meedia. Meediatunni stuudios on Margus Allikmaa, ametis lahkub rahvusringhäälingu juhatuse esimees tere. Tere. Esimesel juunil saab rahvusringhäälingul täis 10 aastat, samuti saab täis Margus Allikmaa pika ametiaeg. Uueks juhatuse esimeheks on rahvusringhäälingu nõukogu valinud Eerik Roose. Vaatame nüüd tagasi 10-le rahvusringhäälinguaastale ja mõtleme edaspidisest. Eestis on praegu käimas territoriaalne reform, igasuguseid liitmised, eriti sunniga, tekitavad ikka alguses vähemalt vastuseisu kui õigeks pidada praegu seda otsast, mis tehti 10 aastat tagasi liita Eesti Raadio ja Eesti televisioon üheks organisatsiooniks. Jah, ma olen sellele küsimusele hästi-hästi palju püüdnud mõelda just nüüd seoses sellega, et 10 aastat saab täis ja ametiaeg saab ka täis. Ja ega, ega ma ei ole suutnud välja mõelda neid asju, mis oleksid selgelt nagu negatiivsed või võiks öelda. Tänu ühisühinemisel on mingi asi jäänud tegemata või läinud halvemaks. Põhiliselt olen suutnud leida ikkagi positiivseid külgi, on noh, muidugi ma ilmselt ei ole väga aus, kui ma neid seda küll sellele küsimusele püüan vastata selles mõttes, et ma olen ise olnud, et see, kes seda ühinemist on vedanud ja mitte vedanud 10 aastat, vaid tegelikult palju varem juba siis, kui ma töötasin kultuuriministeeriumis siis sai ju päris suure hooga see ühinemise ettevalmistamine ette võetud või täpsemalt, sai hakatud kirjutama esimesi eelnõusid, seaduseelnõusid, mis raadio ja televisiooni kokku paneksid ja sai tellitud ka mitu mitu uuringut selle kohta koostöös toonase ringhäälingu nõukoguga. Tõsi, need uuringud juba ka siis või ka mingisugused töögrupid, mis koos käisid, ütlesid, et ühinemine on otstarbekas igal juhul seda, see tuleb ette võtta. Sest et noh, kõik said aru, et teatud jõudude kontsentratsioon olukorras, kus konkurents tugevalt suureneb ja kindlasti ka meediamaastikul konkurents suurenes juba toona. Et see oli nagu vajalik, vajalik samm selleks, et ellu jääda ja koos nagu tugevamini edasi minna. Aga noh, neid ühinemisi põhjusi oli ju mitmeid, vahendite kontsentratsioon sealt tekivad teatud kulude kokkuhoid, mis ma täna tagantjärele julgen öelda, oli ikkagi päris oluline ja selle rahaga on õnnestunud palju muid asju teha, sisulisi asju teha. Ja, ja noh, kindlasti see, et me võime täna ikkagi päris sirge seljaga öelda, et rahvusringhääling Eesti meediamaastikul on väga oluline tegija, et kindlasti ei ole teisejärgulised. Ja vaadates nüüd seoses selle 10 aasta möödumisega rahvusringhäälingu moodustamisest natukene üle rahvusringhäälingu ajalugu, siis ka juba kipub meelest minema, et need poliitilised vaidlused olid päris ägedad, et valitsus pidi ka mitu korda selle otsuse enne tegema, enne kui rahvusringhääling tegelikult moodustati ja üks või ütleme, seal oli mitmed asjad, mida toodi välja, et mis võivad need negatiivsed olla, et, et järsku ta destabiliseerib Eesti televisiooni ja Eesti raadio töötajaskonna või et see ühtne juhtimine tekitab liigset bürokraatiat või et kogu selle liitmise käigus võib poliitiline sõltumatus kannatada. Kui needsamad kolm asja ette võtta, siis et kas mõningaid kartustest mingite kuidagi Libatsiin isegi on käitunud? Jah, üks tugev argument oli veel ka, mida arutati, et meediamaastik vasustub ehk arvamuste paljusus väheneb ja ikka veel palju muid asju sinna juurde, aga ei noh, mina ju küll ei saa öelda täna, et rahvusringhääling oleks kaotanud oma sõltumatust moel või teisel kindlasti mitte. Ja noh, kõik need muud teised argumendid on olnud suhteliselt ikkagi sellised tühised või, või olid toona otsitud ja ega nendega täna vaielda nagu eriti ei olegi nagu põhjust, et see pigem oli kindlasti neid inimesi, kes, kes kartsid kas siis ise mingil põhjusel või eraringhäälingut teatud lobitöö tõttu, et äkki rahvusringhääling muutub väga tugevaks, väga konkurentsivõimeliseks ja et et seda olukorda mitte lasta tekkida, siis tuli sellele ühinemisele vastu vaielda, aga, aga õnneks jäi ikkagi mõistuse ajal peale ja ühinemine toimus ja tegelikult vaieldi hästi palju seaduse puhul ka selle üle, kuivõrd politiseeritud on see nõukogu, kuidas seda nõukogu tasakaalustada või tegelikult vaieldi ka selle üle, et kas alustada täiesti nullist lõpetada ära nagu kaks organisatsiooni Eesti Raadio Eesti Televisioon ja alustada rahvusringhäälinguga täiesti tühjalt kohalt või olla ikkagi nagu õigusjärglane. Õnneks jäi peale mõistusel ja jätkati õigusjärglastele, nii et jah, ei, ma arvan, Nendest, toonastest hirmudest ei ole küll realiseerunud mitte ükski tänaseks ja kui vaadata ka ajakirjanduses rahvusringhäälingu kohta käivat käsitlust, mida on ikkagi päris massiivselt, siis need kartused, mida tookord välja käidi, ei ole hiljem peaaegu üldse käsitlemist leidnud, nii et tundub, et nad olidki mingid hetke kaalutlused. Aga meenutame üldse kuulajate veelkord ka, et mis, mida see rahvusringhääling tähendab, mida tähendab avalik-õiguslik meedia, et see on riigieelarveline meediaasutus, mis on sõltumatu ja tasakaalustatud. Ta ei pea taotlema rahalist kasu. Et ära elada nagu, nagu erameedia kommertsmeedia, seda peab tegema rahvusavalik-õigusliku meedia definitsioon. Aga kuidas on nüüd selle 10 aastaga muutunud rahvusringhäälingu roll, sest teame ju endale aru andma ja meenutame, et meedia on väga palju muutunud selle aja jooksul. Ja kindlasti aga võib-olla enne veel, kui selle küsimuse juurde minna, et asutamise hetkel seda seadust vastu võttes sai siiski tehtud või ka esimeste aastate jooksul sai tehtud mõned päris sellised head valikud või õiged valikud. Tarmo, anna andeks, ma olen nüüd sinu saates, me oleme väga kauaaegsed, tuttavad kolleegid, ma võin ka sinatada, võime, võime vastastikku sinatada, aga aga ja ma ei räägi seda juttu mitte sellepärast, et ma olen siin saates, aga üks väga õige samm oli kindlasti näiteks see sai sisse seatud meediaeetikanõuniku koht ehk selline institutsioon rahvusringhäälingu juures kuhu inimesed saavad siis oma kaebused või muremõtted saade, kus, kus nad saavad siis vastu nagu adekvaatse vastuse põhjendatud, selgitatud vastuse, et inimesed tänu sellele on kindlasti õppinud väga palju rohkem aru saama, mis asi see avalik-õiguslik ringhääling on või et teine samm, et me võtsime vastu rahvusringhäälingu hea tava sai selline dokument kokku kirjutatud, mis siis reguleerib rahvusringhäälingu ajakirjanik, aga ka kõigi teiste töötajate käitumist. Ehk see, kuidas eetris käituda, kuidas eetriväliselt käituda. Ja võib-olla üks asi veel, et ega ju, kui me võtame seaduse, mis on siis nagu ainuke meie tegevust reguleeriv dokument, seal ei ole mitte ühtegi mõõdetavat eesmärk või konkreetset eesmärki, kus suunas rahvusringhääling peab liikuma ja siis aasta või viie või 10 pärast saab öelda, tehtud tegemata, aga tona kuidagi. Kas kas see oli juhus või või ma ei tea, kust see tuli, aga sai eesmärk kiks võetud ikkagi usaldusväärsus või see, et rahvusringhääling peab meediamaastikul mõõdetavalt olema kõige usaldusväärsem institutsioon ja et usaldusväärsus rahvusringhäälingu puhul üldse on täiesti omaette väärtus mitte nii väga kontaktide arv või turu suurus või sellised arvuliselt näitajad. Ja, ja need on asjad, mis on nagu aidanud igal juhul rahvusringhäälingu ajakirjanduse kvaliteeti, mis on siis kaugem ja suurem eesmärk ikkagi väga-väga hästi nagu suunata ja, ja tänu sellele kindlasti ma arvan, et täna ongi ka rahvusringhääling jätkuvalt turul väga arvestatav jõud. Ma ei taha öelda, et Eesti Raadio, Eesti Televisioon 10 aastat tagasi oleksid olnud kuidagi väga-väga viletsas seisus või, või et nad ei oleksid olnud usaldusväärsed. Kindlasti olid, aga, aga koos ollakse. Nii et tähendab, sellest sellest tähendas siis, et nagu just nimelt rahvusringhäälingu roll ei ole tegelikult 10 aastaga muudeti, et on jäänud põhimõtteliselt samaks, et pakkuda tasakaalustatud erapooletut informatsiooni võimalikult laial rindel ja nii edasi, seda kindlasti. Jah, et võib-olla, kui me hiljem räägime pisut nagu tulevikust ja trendidest ka Euroopas, siis saab kindlasti välja tuua siin nagu erinevaid arengusuundumusi ja aga ka 10 aastat siiski on õnnestunud väga hästi hoida just seda olulist avalik-õigusliku ringhäälingu rolli. Head kuulajad, käimas on meediatunni saade ja meediatunni stuudios on rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa. Mis jääks Eesti ajakirjanduses tegemata, kui rahvusringhäälingut ei oleks olemas? Kindlasti Ma arvan, et moel või teisel oleks uudistega avalikkus kaetud, et selles ei pruugiks nagu kõhelda või kahtlusi olla. Kas need uudised oleksid sedavõrd kontrollitud, sedavõrd faktipõhised, sedavõrd mitmekesise ja ka niivõrd süvitsi minevad, kui avalik-õiguslik ringhääling seda pakub? Noh, tõenäoliselt mitte, et nad oleksid kindlasti pinnapealsemad ja, ja võib-olla ka terve rida teemasid oleks, oleks kajastamata. Et seda, seda võiks arvata vähemalt, kui me räägime elektroonilisest meediast, televisioonist, raadiost, Jahku kõrvutama hakates paberajakirjandusega, võib-olla noh, neid neid momente välja tuua ei saaks. Teiseks oleks kindlasti katmata Ta terve rida valdkondadena Kuu laiem kultuuri tutvustus, haridusliku sisuga saad, et keskkonnateadlikkust tõstvat saate majandussaated või näiteks võtame kas või klassikaraadio, eks ole, mis pakub väga-väga teistsugust muusikavalikut kui kõik ülejäänud kommertsjaamad või ära ringi jamad ringhäälingujaamad Eestis kokku. Et neid valdkondi, mida avalik-õiguslik ringhääling katab meid, on ikka hästi palju ja, ja valdavalt osa valdavat osa neist erameedia ei kata. Elektrooniline meedia pean silmas. Kui siin läks nende valdkondade nimetamiseks, siis ma lasin ise ka peast läbi neid teemasid veel siis üks asi näiteks, mis, mis ei ole selle otse ajakirjanduslik asjad, mis on kultuuriline asi, on muusika arendamine, raadio kaks, eks ole. Statistika järgides me saame teada, et, et paljud eesti muusikud, noored muusikud saavad just tänu raadio kahele tuule tiibadesse, muidu nad jääksid kuhugi kuhugi täiesti kõrvale. See diskussioon hullu õnneks vist küll nüüd otsa saanud, et kas raadio kaks on vajalik või mitte, et kõik on ikkagi hakanud aru saama ka kergemuusika autorid on täpselt samasugused autorid kui ülejäänud, olgu nad siis kirjanikud, kunstnikud või skulptorid ja nende loomingu tutvustamiseks peab olema oma noh, ütleme siis galerii näitusesaal või kontserdisaal, mis iganes ja raadio kaks kindlasti seda kontserdisaali võimalust neile neile pakub mitte ükski teine ära ja seda seda täna ei, ei tee. Mõttekas on võrrelda ka rahvusringhäälingut teiste analoogiliste meediakanalitega Euroopas. Eesti rahvusringhääling on Euroopa Ringhäälingute Liidu liige. Kuidas rahvusringhääling paistab välja selles kontekstis, võrreldes teiste analoogiliste meediakanalitega? Noh, kui me võtame juba selle mainitud usaldusväärsusele, üritaks, hakkame sellest peale, siis kaheldamatult me oleme täna Euroopa Ringhäälingute hulgas üks, üks usaldusväärsemaid ka avalik-õiguslik ringhäälingute hulgas. Et võiksin vaielda aasta-aastalt pisut nagu muutub, et vahel Me oleme kolmandad-neljandad, siis me oleme vahepeal kuuendad, seitsmendad, aga igal juhul me oleme selles esikümnes väga-väga kõvasti sees. Meist eespool on võib-olla traditsiooniliselt Põhjamaade avalik-õiguslikku ringhäälingut Soome, Norra, Taani, Rootsi või siis taanlastega, jagame siin aeg-ajalt seda kolmandat-neljandat kohta aga, aga muude näitajate osas mina ütleks, et meil on meie olukord, on väga hea, kui me mõtleme seda, et see on nüüd natuke pikem ja keerulisem jutt, aga selleks, et teha head raadiosaadet, et selleks on vaja ühte hulka inimesi ja mingit summat raha ja ei ole tähtis, kas seda saadet kuulab üks inimene või 100000 inimest või miljon inimest ehk riigi suurusest, elanike arvust, rahvuslikust koguproduktist sõltumatult tuleb head saadet teha Eesti kindlasti rahastamise mõttes võrreldes teiste avalik-õiguslike ringhäälingut ega ei, ei ole mitte väga tugevalt rahastatud, aga kindlasti mitte ka kõige halvemast me oleme Euroopa keskmised aga, aga selle rahastuse juures see vaatajate arv, mis me saame, kuulajate arv, mis me saame ka see, kui kaua meid kuulatakse, vaadatakse, see tulemus on päris hea, et otseselt neid kuskile tabelitesse paigutada, aga selline subjektiivne hinnang ütleb, et, et me ei meie ajakirjanikud ja need teised inimesed, kes seda sisupakkujad, nad ei tee kehva tööd. Räägime paar sõna vahepeal ka tehnoloogilistest muudatustest, võib-olla üldse nendest muutuste suurusest saab aru siis, kui, kui me vaatame, et see oli alles 2009. aasta esimeses pooles, kui suur osa ETV programmis sai vaadata, vaks internet võttis. Enne oli see üpriski katkendlik ja valikuline, et 2009, mis nüüd selle kevade uudis on internetis vaadates saadet otse, sa võid ta kohe tagasi kerida algusesse, kui sul läks midagi mööda, sa tahad mingit nalja uuesti kuulda näiteks või mingit muusikapala uuesti kuule, saad seda interneti kaudu kohe teha, et oleme jõudnud juba otsaga sinna välja, nii et tehnoloogilised muudatused selle 10 aasta jooksul olnud väga suured. Aga samal ajal ja tehnoloogia vallas tulevad ka need asjad, mida mõned inimesed tunnetavad üsna valusasti. Et kui tegijad on väga rõõmsad, et justkui asjad on uuesti, aga üks aktuaalne probleem ennekõike televaatajate jaoks on subtiitrite probleem. Küsimus, mida väga sageli küsitakse, on see, miks ei ole ETV filmidel tõlkesubtiitreid. Tegelikult lähevad filmid välja ETV subtiitritega. Aga iga televaataja juurde nad ei jõua, et miks ei jõua ja millal see korda saab. Vot see on üks küsimus, mis, mis ka enne seda tänast saadet tuli taas laua peale. Jah, et võiks, võiks tegelikult vastata sellele küsimusele ja kuidagi öelda televaatajatele, nii et kui majas nagu tagasi astuks viis aastat oma arengus siis me suudaksime garanteerida kõigile need subtiitrid uuesti, ehk see tähendaks siis seda, et need põletaksime piltlikult öeldes need subtiitrid selle filmiriba sisse või saate saate sisse ja siis tõesti kõik näeksid. Aga, aga, aga teistpidi võttes tehnoloogia areng on toonud kaasa paratamatus, mis tähendab seda, et inimesed kasutavad väga erinevaid seadmeid, neid seadmeid on väga erinevalt võimalik häälestada. Ja tulemus ongi see, et, et mõni on võib-olla oma teleka pisut teistmoodi häälestanud ja ta ei näe neid subtiitrid igal juhul, kui võtta see pult kätte ja natuke mõned nupud seal puldi peale endale selgeks teha, siis kindlasti need subtiitrid on olemas, seal ei ole kuskile ära kadunud. Aga, aga see on jah, teatud mõttes paratamatuse väga erinevad seadmed, väga erinevad tehnoloogilised platvormid, mida inimesed ehk need vaatajad-kuulajad kodus kasutavad tekitavad parasjagu peavalu ja segadust ja, ja siin noh, ei tahaks nagu ajas tagasi minna, sest terve rida neid vaatajaid, kes ju ei taha, need subtiitrid nahana, tahad kuulata originaalkeeles seda filmi ja siis neil on see võimalus, need subtiitrid välja lülitatud või see võimalus peab olema, me oleme selle võimaluse neile loonud. Aga eks jah, see on niisugune natuke kahe teraga mõõk olnud ja need paar inimest, kes ka eile õhtul on saatnud kirja ja öelnud, et ETVs ei olnud subtiitreid, siis neile informatsiooniks katsed oma oma telepulti natukene näppida, et et siiski subtiitrid olid, olid täiesti olemas siis, kui film majast välja läks. Aga selline küsimus vahepeal ka, et kas selle 10 aasta jooksul rahvusringhäälinguga on toimunud igasuguseid arenguid, iga päev on mitmes raadioteleprogrammis palju saateid juhtub igasuguseid erakorralisi sündmusi siis kas on mingisugune? Ma ei tea õudusunenägu seoses Erryga mis on peale tulnud või mis, mis, mis tuleb peale, et kui nüüd nii juhtub. Noh, ma arvan, et iga ringhäälingu juhi õudusunenägu on see, et tekib pikem eetrikatkestus ja ja siis tuleb sellest kuidagi vastutust kanda ja neid võimalusi, kuidas eetrikatkestus pikem elektrikatkestus võib tekkida, nüüd on lõputult palju. Et ma ei saa siin mikrofoni ees hakata ütlema, mis need võimalused kõik on, sest mõni kurjem kõrbeb seda kuulda ja hakata ära kasutama, aga, aga neid on tõesti hästi-hästi palju kolm korda sülitades või mis iganes see õige õige tegevus siin oleks, sa ei ole meil 10 aasta jooksul ju väga suuri äpardusi olnud, on üksikud lühemaajalised eetrikatkestused, aga mitte ühtegi sellist, mida siis kirajaga ei suuda taastada, et aga, aga tõesti, see on kindlasti kokku elektrooniline meedia on väga riskialdis alates sellest, et elekter läheb ära ja lõpetades sellega, et keegi kuskil lõikab mingi juhtme läbi maa sees või maa peal õhus või mis iganes. Kui veel heita pilk selle peale, et kuidas inimesed oma arvamusi avaldavad rahvusringhäälingu saadete kohta, siis vaadates ka muud ajakirjandust, on selge, et rahvusringhääling on see kanal, mis saab kõige rohkem meediakajastust ja ka põhjendatult, sest tõepoolest tegemist on riigieelarvelisi asutusega seetõttu noh, igaüks on rahvusringhäälinguomanik. Aga võtame mõne väikese või mõne kitsama teema mis, mille kohta inimesed näiteks, sest viimasel ajal on hakanud kriitiliselt sõna võtma. Üks hääl on selline. Konservatiivset suunda on ühiskonnaelusaadetes rahvusringhäälingus liiga vähe esindatud. Mida sellele kriitikale vastata? Sellele vastata oskaks nagu kahte moodi, esiteks see, et eks liberaalne mõtteviis on olnud ju viimased 20 aastat ikkagi hästi selline moodne, populaarne ja kindlasti ka vajalik ja elus väga palju meid edasi viinud ja aidanud edasi minna. Aga nagu ikkagi ka elusat, et kunagi ei saa väga ühte äärmusse ära kalduda ja alati ka konservatiivne, selline mõtteviis ühiskonnas on hästi-hästi vajalik, oluline. Võib-olla ei ole sedavõrd jõulise, konservatiivse mõtteviisiga kui seda siin esindavad mõned uued uued erakonnad ehk harjunud ja see on meile ootamatu ja me näeme seal ootamatu Euroopas laiemalt, see on ootamatu Ameerikas. Ega, ega see ei ole ainult Eesti probleem, see on nagu laiem ja üldisem probleem ja kindlasti tuleb sellele ju tähelepanu pöörata. Konservatiivsel mõtte laadil on ühiskonnas oma valijat omad toetajad ja tegelikult ka kuulaja-vaataja ootus kindlasti selliste konservatiivsematel seisukohtade järele on ja see on nagu asja üks pool asja, teine pool on see, et võib-olla meil on kuidagi praegu läinud nii, et mõned mõned saated ennekõike pean silmas raadiosaateid, et seal on sellist vasakliberaalset mõtteviisiga päris päris jõuliselt sisse tulnud ja, ja see on ka kindlasti see, mis noh, alati, kui asi läheb juba nagu väga jõuliseks siis, siis see tekitab vastureaktsiooni ja ja võib-olla selle tõttu on ka keegi kindlasti ei olnud, et konservatiivset mõtteviisi oleks rohkem vaja. No aeg ja ühiskond on selle 10 aja jooksul päris palju muutunud. Ning järk vaadates kogu meediapilti on täiesti selge, et meelelahutuse osakaal on suurenenud. Mõned kuulajad-vaatajad leiavad, et rahvusringhääling on liiga palju selle suunaga kaasa läinud. Võtame kasvõi sellised reaktsioonid kuulajatelt vaatajatelt, et tavaliku õigusi Ringhääling teeb teatud mõttes tagasikäiku, kui paneb oma latti madalamale, et hakkab väga igapäevaseid teemasid peamiselt kajastama. Ei ole enam su suunatud sellele, et rahvast edasi viia. Te ei aja edasi, tee ei arenda. Teie esita riisi ehkki arendavat ja suunama, et ideed inimestele see oli varem väga tugev avaliku ringhäälingu tülg. Poliitikud ei taha süveneda mahajääjat abistamisele, kahjuks ka ajakirjanikud seda teemat puudutada ei taha. Vot selline reaktsioon. Ma ei tahaks selle reaktsiooniga kuidagi nõustuda, et ma arvan, et täna nii vikerraadio kui ETV oma saadetes ikkagi väga ja väga palju pööravad sellele tähelepanu. Meil oleks tasakaalus ühiskond, et meil oleks sotsiaalselt enam-vähem võrdne või vähemalt püüdlus võrdse ühiskonna poole. Et ma sel juhul ikkagi tahaks palju, palju konkreetsemat süüdistust kuulda. Kui seda noh, mingi üldsõnaline väide. Et võtame kas või noh, see töö, mida teevad Kaja Kärner, Arp Müller vikerraadios, Urmas Vaino, tänu ETV-s, et ma kindlasti ei julge öelda, et see kuidagi pealiskaudne ja pinnapealne oleks, eks, eks jah, see on muidugi õige, et üldisem trend on teatud mõttes pinnapealsuse aeg sunnib peale ja, ja palju tuleb rääkida selles saates ja selle tõttu võib-olla mõne teemaga ei jõuta väga sügavale minna ja, ja mis on teine pool, et ühiskonnas esindatud huvigrupp teatud teema juures on hästi palju ja sa pead kõikidele nendele huvigruppidele ju sõna on, aga see kõik röögib saateaega. Et võib-olla, kui oleks igas küsimuses ainult poolt ja vastu ja et hall või pooltoonid puuduksid, jõuaks palju sügavamale minna, aga, aga nii ju ei ole ja seda me ju tegelikult ka ei taha, et, et ühiskonnas oleks. Aga hakkame tegema ja meie vestlusest kokkuvõtet. Konkurents veebimeedia poolt erameediakanalites on päris tugev rahvuslik avalik-õiguslikule ringhäälingule Pole teatud ülekanded. Kas mingitelt konverentsidelt sündmustel, mida varem rahvusringhääling tegi oma tele-raadiosaadete siis ka veebiportaalis, nüüd teevad neid kõik kommertsmeedia teatud mõttes justkui rahvusringhäälingul ei ole enam tarvis nii palju asju teha, kui ta tegi näiteks 10 aastat tagasi. Et kuidas rahvusringhääling peaks praeguses meedia olukorras edasi arenema, millised oleks need mõtted, mida, mida siis pakkuda inimestele, kes jäävad rahvusringhäälingus edasi tegutsema? Üks kindlasti ongi just nimelt see webi meedia pool ja veebimeedia arendamise poole jagu kaheldamatult mitmes mõttes vajab fookuses hoida. Ma ei hakka uuesti ajaloos tagasi minna, mida me kõik suudame teha ja mida me oleme teinud, aga ka kindlasti oleks vaja kahte asja. Esiteks seda, et kogu selline uudistepäev ja uudistepäeva ülesehitus oleks väga selgelt korraldatud selliselt, et Veep vööst või, või võrgu uudis kõigepealt, sest võrguplatvorm uudiste edastamiseks on täna kõige operad tiivsema, aga, aga seal jälle teistpidi ei tohi nagu ka liigselt kiirustada, et kontrollimata faktid või pooltuled. Jõuaksid ekraanile, mis omakorda tähendab seda, et inimesed, kes, kes tegelevad veebiuudistega ja et nende inimeste arv või see ressurss peaks olema palju suurem ja noh, üleüldse kordan, et see, see uudistetoimetuse tööpõhimõte tuule väga selgelt allutada veebi loogikale, et see, see on üks tuleviku märksõna minu meelest ja teine on see, et kindlasti ei ole mõtet dubleerida või võidu joosta erameediat ega ka nendele niinimetatud konverentsi või sündmuse ülekannete kajastamisel, vaid rahvusringhäälingu veebikeskkond peaks pakkuma palju rohkem sellist süvakäsitlust ja selliste teemade käsitlust, mis võrgumeedias on võimalikud, noh näiteks, mida keegi ei tee, on majandusstatistika ülevaated, statistikaameti ülevaated, mida ju tavalisele inimesele minna statistikaameti koduleheküljel otsima, noh peaaegu et võimatu on väga raske leida, aga ajakirjanike vahendusel sellise olulise informatsiooni, mis seal leidub tegelikult nagu arusaadaval kujul esitamine, on meie suur väljakutse, võimalus terve rida haridusteemasid. Kuni sinnamaani, et noh koolilastele natuke kaasa aidata, kui ta erinevaid metoodikaid, kuidas ma ei tea, kasvõi minu pärast füüsikat või matemaatikat õppida kergemalt ja, ja nii edasi, et need on avalik-õigusliku ringhäälingu väga suured võimalused või kultuuriajakirjanduskultuuriajakirjanduse vallas võiks minna kaugemale, kui me täna oleme jõudnud seda teha, aga, aga see on kindlasti nagu ka ressursi jaotamise ja planeerimise küsimus. Võtame sellesama kultuuriajakirjandust, mis, et mida peaks, mida võiks süvakäsitlust. Et kui õhtul on ikkagi kontsert, teatrietendus või avatakse näitus, siis õhtul kohe või järgmisel hommikul hiljemalt võiks olla juba ikkagi arvamused retsensioonid väljas, kusjuures on võimalik kohe pilt juurde panna, kuni videolõigu juurde panna, eks ole. Et see on hästi-hästi niisugune suur võimalus, mida tuleks arendada. Nii Margus Allikmaa 10 aastat rahvusringhäälingus jääb selja taha, enne seda ka mitu aastat Eesti Raadio peadirektorina. Kas nüüd on meediatöö tehtud? No vähemalt lähemaks viieks aastaks kindlasti jah, et või ei, ma ei taha ühtegi niisugust. See lipsas nüüd kogematu laule. Aga, aga, aga kindlasti jah, natukene tahaks meediatööst ja võib-olla vaadata ringi ja otsida selliseid pisut lihtsamaid väljakutseid. Aga teistpidi. Ega sellise suure avaliku vastutusega harjunud ja, ja väga suure koormusega harjunud, et kindlasti suur väljakutse ei saa ka nagu väga selline kerge olema, kui selgelt need isikliku või tähendab tööeluplaanid tulevikuks, on praegu? Ei, ma ei saa praegu siin mikrofoni ees öelda, et juba on otsustatud ja kõik on kindel, aga ütleme siis nii, et kui on veel kellelegi põnevalt tööd pakkuda, siis hea meelega ootan, kuulan jah, rahvusringhäälingus reklaami ei ole teatavasti, et see oli intervjuu osa. Aga aitäh rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa selle arutluse eest selle kohta, kuidas rahvusringhääling 10 aasta jooksul arenenud on ning mida edaspidi võiks ette võtta. Aitad. Jätkame meediatundi, mina olen Tarmo Tammek, kirjutage meie saatele aadressil meediatundjate, RÜE ja telefon praegu automaatvastajal on kuus, üks, üks neli üks üks seitse. Meediatunni kuulajatele saab nüüd öelda tere rahvusringhäälingu saatejuht ja Tallinna Ülikooli teleajakirjanduse dotsent Indrek Treufeldt. Tervist. Meie vestluse teema on faktide esitamine ajakirjanduses. Ja küsimus on aktuaalne, sest juba mõnda aega käivad maailma meedia ja poliitikaringkondades arutelud selle üle, kuidas eristada uudiseid pole uudistest ja kuidas saavutada seda, et ajakirjanduslik faktiloome ei vannuks olla pahatahtlikule infomürale, mis eriti interneti kaudu võib kulutulena levida. Indrek, kuidas sina iseloomustavad probleemi faktide ja faktidest ajendatud tõlgenduste eristamisel? Eks see keskkond on muutunud ja oluline on see, et 20 30 aastat tagasi oli nagu iseenesestmõistetav, et ajakirjandus on see, kelle asi on fakte meieni tuua, vahendada neid ja me võtsime ajakirjandust kui teatud institutsiooni. Aga nüüd, see ei ole enam iseenesest mõistetav ja inimesed ütlevad tihti, et oi, et ma loen kusagilt laiast veebiruumist, vaatan sotsiaalmeediast ja ja see on palju, palju huvitavam, palju tähtsam ja seal tegelikult need faktid on ja toimub tasapisi see protsess, mida võiks nimetada siis ajakirjanduse Ta institutsioon realiseerimiseks, see tähendab, et teatud jõud üle maailma püüavad näidata, et ajakirjandus on iganenud nähtus, on palju alternatiive ja need alternatiivid annad võimaluse inimestel saada tõe jälile või faktide jälile ja ja mingil hetkel tõesti, kui ajakirjandus ei seisa südikalt enda ameti au Eestis, võibki nii juhtuda, et me muutumegi niisuguseks tähtsusetuks institutsiooniks ka võib-olla vajabki ajakirjandus kui institutsioon mingit reformi, sest kui me räägime paljudes teistes eluvaldkondades väga suurtest muudatustest ma tea. Ma ei alusta kuskilt, ütleme, lõpetades kas või sellega näiteks, et kaugtöö kodus töötamine muutub üha normaalsemaks ja paindlik tööaeg ja mis noorematele inimestele on vaata et eeltingimuseks, et kuhugi üldse tööle minna. Et kas selles kontekstis mõeldes ei peaks ka siis ajakirjandus vaatamata, kus me institutsioonina üldse oleme ajaga kaasas käinud. Just, aga üks asi on, oluline, on see eneseteadvus see, et kas me tunnetame oma rolli, sest noh, see on nagu vanas eesti rahva jutused talvigerantsed metsast keegi sosistab, ütleb Antsla ja nii või naa ja, ja seda siis teeme, mida öeldakse metsast, sest praegu on seesama nähtus, mida ajakirjandus teeb, talle meeldib siis lakkamatult peilida seda sotsiaalmeediat, kõike seda, seda laia ruumi, kõiki neid arvamusi ja siis ta leiab, et ta peab neid kummalisi arvamusi ka tooma ajakirjandusse, et inimesed loevad neid ja peab olema ajaga kaasas. Ja siis tegelikult ajakirjandus ise mõnes mõttes dispanseerib end faktidest, sest ta peab tõlgendust olulisemaks ehk seda kisa-kära, mis toimub laias veebiruumis ja tõlgendus muutub tähtsamaks kui faktid ise. Ehk siis see öeldakse, et see on klassikaline näide ajakirjanduse ajaloost, et vanasti oli nii, et võis juhtuda, et raadiouudise puhul tuli eetrisse keegi uudistelugeja kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ja ütles nii, et tere õhtust, aga täna meil ei ole uudiseid, oli aus. Aga nüüd on selline aeg, kus mistahes öeldud fraas mis tahes tõlgendus, kõik see on uudis kui analüüsi, mis on tegelikult, kui palju fakte meie ümber enamasti on see, et keegi arvab midagi, keegi ütles midagi, keegi, kas siis põhjab midagi või kedagi või keegi hindab midagi või Allawi üles, mis iganes see arvamus, see, mida keegi arvab asjast ja tõlgendus on muutunud olulisemaks faktist. Aga need on erinevad asjad. Nende, ütleme tõlgenduste või arvamuste esitamine uudiste pähe või nii-öelda kõvade traditsiooniliste uudiste pähe on osalt tingitud ka sellest, et see meedia tootmistsükkel on taoline, et pidevalt on tarvis midagi pakkuda. Aga noh, meil siinsamas raadioski, et kui me nüüd jääksime mõttesse Indrek väga pikalt, siis me ei saaks seda endale lubada, neil on muidugi hea abiline, kes paneb instrumentaalmuusika mängima, peab kogu aeg midagi eetrisse panema, nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Ja peab kogu aeg panema ja siin on niisugune huvitav asi, vot mis nende faktidega on, et ega me ei tunneta seda, mis on faktitunnus, mis annab meile tunnistus sellest, et mingi lauset see on fakt. Sest keelelises mõttes sa võid öelda täiesti vale. Sa võid mõne vale lause öelda, sa võid täie veendumusega öelda, et et mina tean, kes tappis kunagi Ameerika presidendi, ma ei tea, ütlen seda täie veendumusega, sõnastan seda kui fakti, see tähendab, ma võin keeleliselt valeta sõnastada samamoodi nagu ma sõnastan, tõde ja vot siit algavad kõik need segadused. Ja miks ma ütlen, et miks oli oluline vanasti oli nagu see selge, et ahah, loen ajalehtedes on ju soliidne ajaleht, seal on soliidsed allikad seal soliidne ajakirjanduslik meetod, ma tean, ma võin neid usaldada. Aga nüüd on see kõik segi paisatud ja sakslase nähtus. Ma ikkagi kasutaksin seda terminit valeuudis, sest valeuudis ja õige uudis mõlemad keelelises mõttes on struktuurilt sarnased. Üks raadiokuulaja enne tänast saadet Ta esitas sellise küsimuse, et te hakkate rääkima teeva teemal faktid ja nende tõlgendused ja nende tõlgenduste esitamine fakti pähe. Loen ja olen kursis enam-vähem kogu maailma meedia, aga eesti kirjutav meedia ja selle toodang meenutab pigem ajakirjaniku subjektiivset arvamust. Kuidas seda kommenteerite? See kuulaja nimetatakse nende kõige kirjutavad meediat, aga tegelikult see probleem on laiem. Ringhäälingus on sellest üha enam juttu üle kogu maailma. Et see ajakirjaniku subjektiivne arvamus, subjektiivne seisukoht kipub üha rohkem domineerima ja see on tõesti nõnda. Ja kui me vaatame, milliseid fraase kasutatakse, tundub nii, näib nii. Igasuguseid abi, fraase kasutatakse ja, ja paljud ajakirjanikud, nad saavad aru, et neil ei ole sajaprotsendilist tõestust ja siis nad ütlevad, et noh, analüütikud väidavad ja siis tuleb see, mis on, justkui ehk nad kasutavad selliseid abilauseid. Ja kui keegi neile sisse sõidab, ütleb, et oi, miks sa niimoodi kirjutasid, et kas see on tõesti, siis on fakt, siis nad ütlevad, aga mõni ei öelnud ju. Ma ju ütlesin, et mulle tundub nii või analüütikud väidavad, selles mõttes on see hästi sümptomaatiline analüütikud, väidavad kommentaatorid väidavad või rahvas arvab umbisikuliselt vallikad teatud väidetele, see on hästi tüüpiline niisugune manipulatsioon toimub. Aga see on ka ajakirjanduse ebaprofessionaalsuse tunnus. See, et sa ei saa sajaprotsendiliselt tõesta oma väidet. Noh, see võib olla seotud näiteks süüdistustega ühe või teise poliitiku aadressil. Aga sa tahad talle sisse sõita ja siis kasutad sellist ebamäärast formuleeringuid, ütled, et on olnud kuuldusi või jääb mulje, et ja nii edasi ja see ei ole justkui millegi vastu eksinud, sa oled selle väite esitanud, aga see ei ole tegelikult fakt. Ja ma arvan, et see on see nähtus, mida siin on silmas peetud. Just et niisugune subjektiivsus sõnastuses, millega siis ajakirjanikud turvavad just oma ema ebakindlust, et nad ei ole päris kindlad või nad tahavad sageli tegelikult justkui kas siis oma isikliku asja ajada ajakirjanduse kaudu või nad tahavad kellelegi kohta kätte näidata, ilma et neil oleksid võib-olla sajaprotsendiliselt olemas kõik tõendid ja kõik argumendid. Analüütikute kasutamine lugudes ja ekspertide kasutamine lugudes on väga sagedane asi, aga ma arvan, probleemiks või suureks probleemiks muutub ta siis, kui neid on ainult üks ja siis ta pannakse mitmusesse, et siis on tegemist ikka tõesti kas laiskuse, lohakuse või, või ka manipuleerimise või kallutamisega. Kui võetakse üks analüütik ja temaga tehakse lugu ja siis öeldakse analüütikud või politoloogid või teadlased arvavad, et tegelikult on seal taga ainult üks inimene ja rohkem ja Eestis on see väga sage juhtuma, sest Eestis sageli see ekspertide nii-öelda ekspertide hulk on väga väike, võetakse ikka üks ja see sama inimene, kes omandab teatava vilumuse, et meil on niisugusi ise rääkivaid masinaid, kes käivad kõikides saadetes ja kes sobivad kõike kommenteerima ja, ja, ja siis tehakse üldistusi nende pealt, et analüütikud, eksperdid, kuigi ekspert on tõesti üks inimene ja ta ei ole võib-olla üldse vaevunud süvenema teemasse, ta lihtsalt esindabki oma isiklikku tunnet sellel hetkel. Aga ta räägib tark tähtsal häälel jätab mulje, et ta on tõesti justkui asjatundja, aga siin on nüüd kriitika selles mõttes, et ajakirjanik peaks olema kindlam ja ta peaks olema kriitilisem ja ta peaks rohkem tooma erinevaid esinejaid, allikaid sageli ühel või teisel teemal kasutama väga vähest inimeste hulka esindajatena. Ühe uue töövahendina valeuudistest pääsemiseks on toodud sellist nähtust nagu faktikontroll. Mis see faktikontroll siis on tegelikult teatud ajakirjanik fakte kogu aeg kontrollima, see kuulub ajakirjanduseetika põhitõdede hulka, et sa kontrollid informatsiooni teatud tundlikuma info puhul, seal on tarvis kahte või kolme allikat, et veenduda, et see asi tõele vastab. Aga nüüd, eriti rahvusvaheliste uudiste puhul on asi läinud päris keeruliseks, ütleme sõjalised konfliktid ja muu taoline. Kas see pildimaterjal, mida mõni rahvusvaheline kanal pakub, on autentne põi, eksisid emad öeldes, et need olid valitsusväed tegelikult need olid valitsusvastased väed võib-olla, kes seal mingi rünnaku korraldasid ja nii edasi. Ja mõnes riigis on ka hakatud kokku seadma lausa eraldi selliseid töörühmi, kes tegelevad faktikontrolliga. Ja siit siis ka noh, küsimus üldse, kas Eestis oleks tarvis tegeleda eraldi faktikontrolliga, aga kuulame ühte uudi ühte katkendit just värskelt nädalavahetuse uudistest, tõest ja arutleme veidikene selle faktikontrolli mõista üle selle seal hästi pisikese katkendi najal. Nimelt siis nädalavahetusel nimetas Reformierakond oma Tallinna linnapeakandidaadi ja erakonna esimees Hanno Pevkur andis sel teemal intervjuu lühikese intervjuu ka aktuaalsele kaamerale ja kuulame nüüd sealt ühte väikest lõiku. Tallinn peaks olema koht, kuhu tegelikult mitte ainult ettevõtjad, vaid ka inimesed tahavad olla elama ja kus on tõesti hea elada. Siis erakonna seisukoht, et Tallinna tuleks arendada tunduvalt paremini, et, et oleks koht, kuhu siis mitte ainult ettevõtjad, vaid ka inimesed tahavad tulla elama ja kus on tõesti hea elada. Mida öeldi, öeldi, eks ole, seda, et erakond soovib teha Tallinnas koha, kuhu inimesed ja ettevõtjad, mis on tegelikult sama asi, küll tahaksid elama tulla. Statistika näitab seda, et Tallinna elanikkond kasvab kogu aeg, viimasel ajal on kasvanud. Aasta-aastalt ei ole üldse probleemi, otse vastupidi. Me Diana ju valitsuse plaanidest teatud riigiasutused Tallinnast välja viia, et ei läheks Eesti liiga Tallinna suunas kreeni. Muuseas ka ka meedia kohta ja rahvusringhäälingu kohta ütlevad inimesed aeg-ajalt, et ei räägita nagu Tallinna asjadest kogu aeg, et just nagu kõike elaks Tallinnas, et tegelikult ei ela, aga väga paljud tahavad tulla elama, et kas nüüd, kas selle uudise puhul oleks tarvis teha. Järgmine uudis tõi lisauudis ja öelda, et või küsida näiteks erakonna esimehelt, mis te mõtlete sellele, et te tahate, et Tallinnasse Tallinnas teha koht kuhu inimesed tahaksid elama tulla ja, ja kus on tõesti hea elada, see on subjektiivne, kus on tõesti hea elada, kuhu tahaksid nad tulevad ju kogu aeg tulevad kas peaks seda eraldi käsitlema või, või see las olla statistika, seda keelt, et Tallinna elanikkond kasvab, aga tema arvas nii, et peaks veel rohkem tulema. Näidanud poliitikasse on üks ikkagi poliitiline avaldus ja siis ta peaks nüüd esitama taktitundeliselt selles mõttes, et noh, niisuguse kriitilise meelega ma ei ole kindel, kas seda on tehtud uudistes. Aga noh, ja kui sa hakkad nüüd ekstra sellega tegelema, ütlema, et oo, vaadake, kuidas ta nüüd ütles, nii, ja naa, siis jälle ajakirjanik kardab seda, et hakatakse seda süüdistama teistpidi sümpaatiates. Nii et noh, keegi ei julge teha sellist niisugust järelkontrolli ja seetõttu on ka sageli, kui me vaatame maailmas seda faktikontrolli liikumist. See on täiesti nagu eraldi protsess, et mõnes riigis on, on see ühiskondlik niisugune liikumine, et on olemas sellised veebiküljed. Mõnes riigis saab selle eest siis maksta näiteks Prantsusmaal on päris populaarne, eks liikumise nagu eraalgatus ja see tähendab, et see veebileht siis ekstra tegeleb just niisuguste asjadeks kui ajakirjanduses oma isehakanud, nagu seda õdvendavam, et üks asi on, et kas ma ise tajun ajakirjanikuna, kuidas ma käsitlen seda poliitiku avaldust. Aga teine asi on jah, et kas ma saan, kui ma hakkan lõputult siis parandama, sest see on märk ebakindlusest. Aga et oleks niisugune noh, mõneti nagu sõltumatu vaade. Et see on, see on väga oluline ja eri riikides on, siis on olnud siin ka riiklike tõsi, on ka rahvusvahelisi algatusi, on selliseid mõttekodasid, kes sellega tegelevad see on kindlasti üks printsiip, see faktikontrolli liikumine. Ma arvan, Eestis võiks ka midagi teha, küsimus on muidugi, et kes seda siis üleval peab seda liikumist, sest niisama ju sünni puhtast entusiasmist, et peab olema mingi mehhanism, aga teine oluline on niisugune klassikaline printsiip, on see, et meil oleks mitmekesisus ajakirjanduses ka poliitiliste teemade käsitlemisel. Et me ei oleks liialt ideoloogilised, noh, ma olen siin natuke ärevusega näinud seda niisugust kriitikat ei ühes kui teises suunas, et kui kiiresti tuleb see arvamine, et oi, nüüd on aeg valitsusel nagu vahetuda, et see muutub nagu mõned mõneti muutub naguniisuguseid niisuguseks domineerivaks faktiks ajakirjanduses. Et kui tahame, siis, siis võtame valitsuse maha, siis oleme jälle tohutult entusiastlikult vaimustuses sellest, et valitsus on vahetunud, siis oleme vaimustuses sellest, et oi, meil on nii pikka aega olnud valitsus noh, niisugune teatud hoiakuline joon ja teatud niisugune noh, mõnes mõttes võimumeelsus. Et selles mõttes me võime küll aasida ühte või teist väljaannet aga rahvusvaheliselt on tihti oluline näiteks skandinaavia lik printsiip, et peab olema mitmekesisuse, ajakirjanduses ja ka poliitiliste teemade käsitluses see ei pruugi meile meeldida, üks või teine käsitlus aga oluline, et oleks erinevaid hääli, erinevaid registreid, erinevaid helistikke. Jätkame meedia tunnisaadeta, vestleme praegu Indrek Treufeldtil ka selles, kuidas fakte ja faktikaja eristada. Meediatunni saate e-posti aadress on meediatundja TRUE. Aga jätkame selle selle näitajaga põgusalt veel, mille me enne ette mängisime. Mina arvan, et sellisel puhul ei peakski mingeid faktikontrolli tegema, sellepärast et tõesti nagu Indrek sa ütlesid, ma olen nõus, et see on, see on poliitiline retoorika ja see on poliitiliste konkurentide asi, juhtida tähelepanu, et kas see peab paika või mitte. Ja, ja siin ei ole nagu põhjust ilma ajakirjanikul astuda selle poliitiku kõrvale öelda, et halloo. Sellest võib eraldi arvamusloo näiteks ajakirjanik kirjutada või teha lihtsalt kommentaari, aga nagu uudistasandil ei ole siin midagi kontrollida. Mulle tundub üldse, et Eestis ei olegi valeuudiseid nii-öelda kohalikke valeuudiseid peaaegu üldse. Kui on, siis on pigem tegemist kas teadliku kallutatusega subjektiivse teadliku subjektiivse valikuga. Aga mitte, et selliste tõesti noh, nii-öelda liba või valeuudistega, mille puhul võivad mitmed suured meedia organisatsioonid sattuda lõksu, kui nad avaldavad ära kuskilt mingi rahvusvahelist olukorda puudutav uudise. Nende puhul tõepoolest võiks, võiks vaja olla, teatud asju kontrollida Eesti-siseselt ma arvan, et ikkagi iga korralik toimetus peaks sellega ise hakkama saama. Jah, aga nüüd see mõiste faktikaja, et faktikõla, nagu ma ütlesin, vahet ei ole, sa võid ka valeta, et rääkida ja sellel on nagu keelelises mõttes samad tunnused küljes nagu nagu, nagu ka tõel faktikaja, mis on faktikaja on siis see, kui mingisugune uudis leiab siis tõlgendamist sotsiaalmeedias kõik hakkavad, vaata ma seda ja arvama sellest siis, et mis siis on. Ja enamasti tekivad ka sellised noh, pakkumised, et oi, et vaat sellest ei räägitud, selles uudises varjatakse midagi. Tegelikult ei ole nii, pakutakse alternatiive. Et see on nüüd see, mis toimub Eestis, me oleme suhteliselt aktiivsed ju igat liiki kommentaariumites, sotsiaalmeedias me anname selline rohkem endasse tõmbunud rahvas, et me pigem kirjutame, nendes keskkondades ei tule avalikult välja oma mõtetega ja, ja seal gypsy fakti kõla, et see, mis on justkui esitatud ajakirjanduses, sega seda, see hakkab kõlama teisel moel. Et noh, ma olen siin vaadanud mõnda väga praktilist asja, et kui, kui juhtub mingi tehniline aps näiteks või mõnes juhtivas uudistesaates on niisugune kummaline mingi situatsioon olnud, et midagi ikka hakatakse arvama, et noh, arvatakse kõigepealt, et on kuskilt tulnud korraldus, et on ära keelatud tud tuli korraldus valitsusest nii või naa käituda või, või siis kellelgi lastud rääkida, veidike kellelelgi keelati esineda ja sealt edasi lähevad juba tekivad täiesti oma lood ja need lood siis niisugustes veebikõlakambrites või niisugustes kogukondades saavadki oma saavad, hakkad, tõusevad lendu, muutuvadki oma ettelugudeks ja hakkavad elama omaette elu. Kui nad jäävadki sinna elama, siis no las nad elada seal. Kivi all elavad igasugused putukad ja ei pruugi seda kinni üles tõsta ja vabadus ja vabadus igatepidi Tõid ju veeretada, aga probleem on tihti see, et ajakirjandus vaatab oioi, oi, sellest on käivitanud niisugune debatt. Kõik räägivad sellest ja, ja pakutakse seal välja erinevaid hüpoteese, lahendusi ja sisetuuakse uuesti meedia välja, tuuakse seda ajakirjanduses tagasi, sest noh, kui kõik ju räägivad sellest, eks me peaks ka sellega kuidagi tegelema ja siis noh, see saabki nagu see on siis nagu tagasi seal nagu Kaja veel nagu teistpidi kaja tagasi sellest demokraatlike justkui demokraatlikust arutelust, sest kõigil on võimalus pakkuda oma ideid nendes reiviruumides. Aga see jõuab siis tagasi, taganedes, tunneb, see on noh, natukene nagu selline kolme peaga vasika sündroom, et kui mul on ikkagi kolme päeva vasikas, oi, vaat kuidas ta ütles seal. Ja, ja tihti selline kummaline mõtteavaldus kuskil veebiruumis, seal võib olla väga marginaalne. Aga see tuuakse keskplatsile, sest ta on kummaline, see on kolmanda kolme peaga vasikas, näe, niimoodi ütles, näe. Lugege ja vaadake, kui kummaline mõtteavaldus. Ja Me võimendame tegelikult kogu aeg sellist niisugust ekstreemset kummalist veeretamist, et see, mis sotsiaalmeedias meile tundub, oi kui huvitav, näed niisugused mõtted, kas tõesti nii, ohohoo toome selle noh, võimendame marginaalseid mõtteavaldusi ja toome need keskplatsile ja siis noh, vot see ei ole ainult Eestis ja nii see on igal pool maailmas ja ja nüüd ongi juhtunud ka. On poliitikuid, kes kasutavadki seda mehhanismi ära ja püüavad siis provotseerida. Ja neid neid marginaalsed mõtteavaldusi genereerida on ka ja see on ka näiteks psühholoogilise sõja suhteliselt lihtne vahend pannagi istutada see niisugune käsitlus või lugu või meen kusagile ja siis loota, et põhivoolu, ajakirjandust võtab selle üles toob keskplatsile siis kõik hakkavad sellest rääkima. Indrek kokkuvõtteks palun aseta ennast mitte nüüd ajakirjaniku rolli, vaid meediatorge rolli. Mida, mida sa ootad faktiloomevallas ajakirjanduselt, et infomüra ei eduseks pinnale? Ma ootan seda, et oleks rohkem seda professionaalset eneseuhkust, kui me oleme lihtsalt selline toru, kes vahendab. Ja mitte midagi ise ei paku, niisugused ajakirjanik ajakirjandusliku lisaväärtust ja ajakirjanduslik lisaväärtus seisnebki just analüüsis objektiivsest analüüsist. Kui me sellest kaugeneme. Kui me ei panusta sellele, siis noh, siis ongi kõik need hädad faktidega tulemas. Aitäh. Head kuulajad, meediatund on lõppenud, mina olen Tarmo Tammerk. Oma tähelepanekutest ja mõtetest ajakirjanduse kohta kirjutage aadressil meediatunge, TRUE ja telefon on kuus, üks üks neli üks üks seitse kuulmiseni. Meediatund.