Meediatund. Meedia tundmine. Tere kuulama meediatundi. Täna räägin ajakirjanduse sõltumata sellest ja mõjukusest ajakirjandusel sõltumatu, seal on mitu tahku. Täna vaatame seda kohta, kus saavad kokku ajakirjandus ja kinni makstud sisu. Räägime piiridest reklaammaterjalide ja ajakirjandusliku sisu vahel. Kõneleme saates ka ajakirjanduse rollist ja mõjukusest ajal, mil paljud tunnevad, et oleme infoga üleküllastunud. Info levib kiiresti, aga vaata, et mõnikord kiiremini levib valeinfo. Kas te olete nõus, et ajakirjandus võtaks tempot maha, et teile pakutav menüü oleks lühem, aga sisukam? Kohe kuulete, mida arvavad nendel teemadel ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar ja rahvusringhäälingu veebiuudistejuht Anvar Samost. Mina olen Tarmo Tammek. Head kuulajad, avaldage arvamust aadressil meediatund TRUE ja pärast saadet võite helistada telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Saate ajal salvestab teie kõnet automaatvastaja. Head kuulamist. Alustame tänast vestlust, hea meel on öelda tere rahvusringhäälingu Tartu stuudiosse, kus on ajalehtede liit, tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar. Tere ja Tallinna raadiomajas vikerraadio stuudios on rahvusringhäälingu veebiuudistejuht Anvar Samost. Võtame kõigepealt jutuks ühe olulise ajakirjanduse sõltumatust mõjutava tegurid kinni makstud materjal. Siin saab kasutada mitmeid mõisteid reklaamsisuturundus sponsoreeritud sisu, varjatud reklaam. Anvar, samas kui me vaatame kogu Eesti ajakirjanduspilt, siis mis siin valdkonnas kõige rohkem korrast ära tundub olevat? Sisuturunduse ja selle kinnimakstud materjali valdkonnas, noh, eks see ilmselt see Küllaltki nagu uudses vormis taas saabunud reklaamtekstide avaldamine, et eks see ongi, on küll tehtud katseid selle reguleerimiseks, aga kuna see nii-öelda surve nende tulude saamiseks on olnud ilmselgelt toimetustele väga suur, et siis seal on ikkagi abistatud ja tehtud minu meelest terve rida selliseid Kiidlustavaid valikuid. Et ega tihti ka täna veel, et see asi oli võib-olla hullem siin mõni kuu tagasi. Aga praegu tegelikult on näiteid selle kohta, kus vaatamata noh, selgelt täpsustavad reeglitele ja toimetusepoolsetele piirangutele endiselt inimene, kes võtab eriti trükiajalehe lahti, et ega ta ei suuda vahet teha, et kas see tervet lehekülge täitevmaterjal näiteks on toimetusepoolne valik või see on kinni makstud reklaamtekst tegelikult. Kui palju see peab üldse peaks üldse lugejale korda minema, kui tema saab talle vajaliku informatsiooni kätte, võib-olla seal on rohkem ka ajakirjanduse siseringi küsimus, et oi vaata, et siin ei ole mingit joont vahele tõmmata. No ma võin tuua lihtsa näite, et, et kui ajalehe esiküljel ilmub ajalehe enda statistikat praktiliselt kordav Ajakirjanduse vormivõtteid kasutades esitatud lugu, kus öeldakse, et üks finantsvahendusettevõte on parem kui teised finantsvahendusettevõtted siis ja inimene ei saa sellest aru, et siis tal võib tekkida pretensioone selle väljaande ajakirjanikke toimetusse vastu, et tema oleks, läksid, panid oma raha sinna või võttis sealt laenu ja, ja ta on usaldanud seda väljaannet ja nüüd äkki selgub, et noh, mida, võib selguda, et oli veel soodsamaid võimalusi või veel midagi hullemat. Et selles mõttes sealt otseselt hakkab sellistest asjadest peale usalduse kadu ja, ja, ja see on nagu kõige hullem asi, mis tegelikult toimetuse või ajakirjanikega võib juhtuda, et põhimõtteliselt ju meie kõigi tegevus põhineb sellele, et kuulajad või lugejad usuvad seda, mida ajakirjanikud räägivad ja nad usuvad, et ajakirjanikud eelkõige lugejatele kuulajatele töötavad just nagu nende nende huvi huve esindades, mitte mitte kellegi teise huve esindades, kes on lihtsalt mõni 1000 eurot maksnud. No see sisuturundus on suhteliselt uus asi asjatundjad, kellel arutlevad, et mis tema õige nimi võiks olla. Ajalehtede liit arutas paari nädala eest peatoimetaja päeval, muude teemade seas ka sisuturundust. Mart Raudsaar, Ajalehtede Liidu tegevjuht. Mis sisuturundus on? Ja kohe ma vastan sellele, aga ma tahan natukene ühte asja täpsustada Anvari jutus, mille põhjal võib jääda mulje, nagu oleks kuidagi see valdkond reguleerimata või vahepeal anarhias olnud, et meil on siin ikkagi reklaamiseadus. Meil on olemas ajakirjanduseetikakoodeks ja ajalehtede liidu kodulehel, kuhu igaüks võib minna, on meil ka reklaami ja ajakirjandusliku sisu eristamise hea tava. Ehk kõik need asjad kehtivad ja on kehtinud kogu aeg. Ja sellest tulenevalt Peab olema reklaamimaterjal eristatud, märgistatud ja selgelt arusaadav, et ta on teistmoodi asi. Ja nüüd tulles küsimuse juurde sisuturundus, ei ole tegelikult mitte midagi muud kui reklaam aga lihtsalt teda nimetatakse reklaami asemel sisuturunduseks, ehk siis selle päises peaks olema kirjas sõna reklaam asemel sisuturundus. Aga need nimetatud alused, hea tava lepe ja kõik muu reguleerib sedasama moodi. Ja, ja teise erisusena on nüüd see, et muide, mis võib-olla ka reklaamteksti puhul, et et seal on kirjutatud midagi noh, nii-öelda pele Tristilises vormis sisuturunduse tellijad, nagu ma olen aru saanud, tegelemata sellega küll ise kuidagimoodi igapäevaselt eelistavad sellist mitte tavapärast reklaamiteksti, vaid niisugust teksti, mis jutustaks mingeid lugusid. No minul on küll jäänud mulje täpselt samasugune ja eelkõige ma olen aru saanud, et reklaami tellija, kui ta tellib sellise ajakirjandusliku vormi matkima reklaami, siis ta soovib, et eelkõige see tulemus olekski selline, et lugeja ei helistaks, et tegemist ei ole kirjandusliku materjaliga, toimetuse huvi väga selgelt on või peaks olema täpselt vastupidine ja mida ma selle segaduse all silmas pidasin, see oligi, see tegelikult ikkagi on ilmunud ja jätkuvalt ka ilmub tavalugeja jaoks sisuliselt helistamatuid, reklaame on ka ilmunud näiteks viimase paari nädala jooksul, aga vahepeal tõesti oli neid tähelepanuväärselt palju, et see, et kuskile on piltlikult öeldes halli kirjaga natuke vähem hallile taustale kirjutatud sisuturundus tegelikult tavalugeja seisukohast ma arvan, et see ei ole piisav signaal selleks, et aru saada, et tegemist ei ole ajakirjanduslikku materjaliga. Et neid reegleid on, siis ütleme nii, et mõned väljaanded väga vabalt tõlgendanud või siis toimetused on jäänud ettevõttesiseses sellises vägikaikaveos nagu reklaamipoolele alla, et ma ise olen üsna suur autoajakirjade lugeja ja ja seal on eriti rääkides näiteks suurtest keeltest nagu inglise või saksa keelsed väljaanded, seal on kindlasti väga suur seesama äripoole sisu avaldada siis sisuturunduslik materjali nende ajakirjanduslike auto arvustuste vahel. Ma ei oska isegi ühestki suuremast väljaandest tuua näidet, kus need asjad oleksid minu jaoks nagu helistamatud olnud, kuigi noh, ütleme, et seal võib-olla see nii-öelda ajakirjanduslik vaade ei ole nii terav, eks ju, kui me räägime mingitest uudisajakirjad, uudis uudisajakirjandusest, eks, aga ometigi toimetus tundub olevat seal hoidvat nagu kontrolli, aga samas Eestis mul päris mitmel juhtumil, kui ma vaatan, siis tekib kahtlus, et kas see päriselt ka No vot, siin Anvar Anvar jõudis minust ette, ma tahtsin küsida kohe, et millest me räägime, et et olles valmis siin kaitsma vajadusel äripäeva või postimehest või muud säärast uudis toimetust, kui me räägime ajakirjadest, siis noh, ütleme ajakirjad on isiklikult, kuna mina olen ajalehtede liidu esindaja minu vaatevinklist väljas. Ei, ma ikkagi tegelikult pidasin pigem ajalehti silmas, et kui me läheme, äkki saab täpsustada, millest me räägime, ütleme, lihtsalt Alibaba esiküljel ilmus siin vist umbes poolteist nädalat tagasi ühe suure ütleme, et viite suunaga ilmus ühe finantsvahendusettevõtte reklaam. Seal oli küll vist isegi kaks ja see oli märgistamata, ei olnud märgistamata, seal isegi vist kaks korda kitsas sisuturundus, aga ma ütlen ausalt, et mina hommikul võtsin ühe postkastist esimese raksuga küll aru ei saanud, et millega seal tegemist on. Mart Raudsaar kui ajalehtede liidu peatoimetaja päeval oli sellest teemast juttu, siis mida peatoimetajad ise sellest märgistamise probleemist praegu arvavad? Noh, see on ju selge, et uus nähtus nimena uus nähtus vajab vaagimist ja arutelu aga kõik on sellisel arusaamisel, et ikkagi meie praegune reklaami ajakirjandusliku sisu eristamise hea tava kehtib ja kehtib ka sisuturunduse nime all. Et vahet ei ole, kas sul on reklaami sisuturundus? Siin on nagu kolm olulist punkti, esiteks, ta peab olema selgelt eristatav. Ta peab olema tõene, vastutustundlik ja seda ei tee toimetuse uudistoimetuse inimesed, ehk siis kujutame ette piltlikult rahvusringhäälingu kontekstis, et Aarne Rannamäe ei, ei tee sellist lugu, mis tutvustab mingisugust spaad. Kusagil. Ma võin tuua tegelikult ühe positiivse näite sisuturunduse koha pealt mis hakkas ühel päeval silma, et äripäevas ilmus selline artikkel pealkirjaga 10 kasulikku nõuannet, aiamaja ostjale ja sealjuures ka märge sisuturundus ja seda märget võib-olla oskasin otsida, aga igatahes ma kindlasti nägin seda, nägin seda nii veebis kui nägin ka paberlehes ja kui ma soovin aiamaja osta, siis ma arvan, minu jaoks väga kasulik artikkel. Ma saan aru, et veebiartikli puhul need lingid viivad kogu aeg ühe ja sama firma juurde. Et kui ma siis tõesti loen selle läbi, ma saan teada, millist vundamenti ma peaksin tahtma, kui paksud seinad võiksid olla ja nii edasi. Et siis ma satun ostma ühe firma toodet. Aga see märgistus minu jaoks täiesti piisav ja mõtlesin, et kui mul oleks aiamaja vaja, et minu jaoks oli täitsa kasulik asi, ma sain kui mingid 10, eks põhimõtet endale selgeks, millele on siin mõtlema, enne kui ma seda ostuotsust hakkan tegema. Noh, ei saa öelda, et see nii nagu reklaamvihikuid, reklaamvoldikud on mõne inimese jaoks tõesti väga väärtuslik lugemisvara, mõni teine peab seda rämpsuks ja puude ja paberi raiskamiseks siis antud juurse artikli märgistus oli täiesti piisav. Ilmselt probleem on ikkagi selles, et, et see märgistus ei ole alati piisav ja võib-olla ka kõik lugejad ei, ei oska seda üles leida. Et kas ajalehtede liidus on ka arutatud seda, et et, et kuna sisuturundus on niivõrd uus asi, et siis tema märgistamise kohta võiks nendes olemasolevates hea tava reeglites midagi spetsiaalselt juurde lisada. Me oleme seda kaks korda arutanud ja me oleme jõudnud järeldusele, et kuivõrd me lähtume sellest, et sisuturundus on reklaam siis talle peaksid laienema täpselt samasugused põhimõtted nagu reklaamile. Ja ma ei ole kuulnud, et keegi nuriseks selle üle, et reklaam on kuidagi halvasti pealkirjastatud reklaamina. Ilmselt on probleem selles, et sisuturundus, kui see termin ei ole veel auditooriumile piisavalt tuntud, piisavalt kohale jõudnud, aga ma arvan, et see juhtub peagi. Ja mis puutub märgistus ja siis noh, ütleme kasvõi ise liiklussituatsioonis, mõnikord me ju ka ei näe. Me ju ka ei näe liiklusmärke, et mingis mõttes minnes nagu järgmise teema juurde, et mida suurem kiirus, seda suurem peab olema ilmselt liiklusmärke, et see on asi, mida võib arutada. Aga aga seda on nagu väga raske selles mõttes reguleerida, et nüüd olla kindel, et vot see suurus garanteerib sajaprotsendiliselt kõikide lugejate tähelepanu. Liiklusmärgi näide on selles mõttes päris näide, et ma kujutan ette, et kui mõni ettevõte otsustaks paigaldada välireklaami, mis on äravahetamiseni sarnane liiklusmärkidega, siis selle reageeritaks väga kiiresti ja selliseid reklaame ei lubataks tänavatele üles panna. Ma arvan, et see oleks seadusega vastuolus, praegu me räägime ju sellest, et valdkonda reklaamib reklaamiseadus ja siin selles tegevuses ei ole mitte midagi reklaamiseadusega vastuolus olevat. Ja minu küsimus oligi suunatud pigem sellele heale tavale või nendele sisemistele reeglitele, et kas sisemiste reeglite puhul võiks olla need asjata natuke paremini fikseeritud kui tegelikult ma loen ka teiste maade kolleegidest kolleegide käest seda informatsiooni, et päris palju on ka ajakirjanike enda seas segadust, ütleme vastumeelsus selle suhtes, et nende meediakanalites ilmuvad materjalid, kus sisuturundusele märge on väga ära peidetud. Et korda kordan seda küsimust, et, et kas eneseregulatsiooni korras võiks see asi olla paremini fikseeritud, et ära hoida seda, et artiklite sekka ajakirjanduslike artiklite sekka satuksid kinni makstud materjalid? Vaat siin me peame nüüd eristama väga selgelt kahte asja, üks asi on reklaam ja teine on kinni makstud artikkel ja ma, ma kinnitan, ma olen seda kinnitanud minevikus ja kinnitan ka olevikus Eesti ajakirjanduses, uudiskülgedel esilehekülgedel ei, ei ilmu kinni makstud kirjadega kinnimakstud uudiseid. Küll aga ilmuvad reklaamid, mis ongi kinni makstud pind. See on nagu esiteks ja teiseks, kui me räägime sisuturunduse heast tavast, siis see on ju selline noh, kuidas öelda väiksem ühine nimetaja ja meil on ju erinevad toimetused erineva praktikaga ja me ei saa nagu detailides ette kirjutada kõikidele toimetustele, täpselt, mida nad peavad tegema, see on ikkagi vabatahtlikkuse küsimus. Aga mis puutub äripäeva, siis mina küll Äripäeva tooksin, vastupidi positiivsena esile, et nemad on pidevalt, et seda teemat tõstatanud ja seisnud sellise ütleksime tugeva regulatsiooni poolt tugeva eneseregulatsiooni poolt, et ja ma saan aru, et nad on siin pisut ka pihta saanud, kui oli siin see nende agentuuri asutamine, mida avalikkuses küll pisut vääralt käsitleti ja samas muidugi kontekst oli see TV3 õnnetu lugu, mis noh, oli ju tõesti kahetsusväärne, et sellesse konteksti sattunult ja mõeldes sellele, millega Anvar alustas, et kõige olulisem väärtus ajakirjanikel ja toimetustele ongi nende selline usaldusväärsus. Et ma nagu mõistan ja hindan kõrgelt seda, mida Äripäev teeb. Head kuulajad, käimas olev meediatunni saade rahvusringhäälingu Tartu stuudios on ajalehtede liidu tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar ning Tallinnas vikerraadio stuudios rahvusringhäälingu veebiuudistejuht Anvar Samost. Mina olen Tarmo Tammerk. Kui teil on soov sõna sekka öelda, siis palun kirjutage aadressil meediatund. TRUE. Aga jätkame meie vestlust sisuturundusest, ajakirjanduse sõltumatusest. Enne ennist just Mart Raudsaar nimetas seda ta kurba TV3 juhtumit. Meenutame korraks seda. See oli siis asi, mis sai alguse, jõudis avalikkuse ette selle aasta jaanuarikuus, kui rahvusringhäälingu uudisteportaalis ilmus artikkel, et kommertskanalis TV3 läheb uudistesaade üle nii sujuvalt reklaami soovitakse, et sellest ei anta vaatajale mitte mingilgi moel märku. Ja reklaamlugudega. Ta on firmadele isegi hinnakirju saadetud, kui palju uudistesse pääsemine maksab. Ja saatejuhid, kes alguses uudiseid loevad, lähevad siis päraska kuhugi kauplusesse endale mingit toodet ostma ja kiidavad seda seal. See asi jõudis ka tehnilise järelevalve ametisse, kes peaks kontrolli selliste asjade üle teostama. Aga nii palju, kui teada on, ei ole vastust tehnilise järelevalveametis selle kohta tulnud või on sul Anvar testinud? Sa ei, minu andmetel see menetlus jätkuvalt kestab, seal ei ole ka päris täpselt teada, millal see võiks lõppeda. Et see on ka päris imelik lugu, et iseenesest tundub meie vaata klass, eks ole, seaduse seisukohalt, aga ta tundub olevat päris problemaatiline, ilmselt on tegemist rikkumisega. Aga minu meelest seaduse poolt vaadates problemaatika Jah, aga seda otsust ikka veel ei ole, tekitab küsimuse, et, et see ei ole ju mingi selline väga keerukas kaasus, mida on tarvis erinevate instantside vahel kooskõlastada ja uurida ja nii edasi, et tegelikult võiks juba ka mingi mingi vastus tulla. Aga kui me räägime nendest sisuturunduse asjadest, siis oleks tegelikult hea tuua veel näiteid. Mina tõin siia ühe positiivse näite, kus mina nägin, et see tekst oli juurde pandud. Et kas me, kas me saame tuua veel mingeid lugusid mingitest võtetest viisidest, kus tegelikult inimene, kes lehte loeb või mõnda saadet jälgib, võib saada eksiteele viidud. Anvar on mõni näide. No eks, eks eks see muidugi see märkuse lisamine iseenesest ma saan aru, et ajalehtede liit on selle hea tava juba tükk aega tagasi kehtestanud ja, ja, ja enamasti ka see märkus on igal pool juures olnud, aga ka täna, et kui vaadata näiteks veebis ringi kui noh, ma tea võtta näiteks Postimehe sisuturunduse lood lahti, siis selle sisuturunduse märke kõrval on rubriigi üldist statistikat järgiv märkija näiteks skulptuur ja siis kui artikkel avada, siis on see sisuturunduse teavitus tõesti ongi hallis kirjas hästi väikeselt ja kõik muu, kogu see artikkel jälgib üks-üheselt Postimehe veebikujunduse reegleid ja tan helistamata tegelikult, et ma ütlen veel kord, mina arvan, et tavaline lugeja ei saa sellest aru. Ja kõik, vastupidi, on tegelikult üks suur enesepetmine toimetuse poolt. Tegelikult toimetuses peaks olema nii palju sellist sirget selga, et öelda, et sellisel viisil ei tohi reklaami edastada. No ma arvan, et selles kindel olla, me peaksime seda nägema, mis on raadiost suhteliselt keeruline. Keeruline jah, et ma ju saan aru, et sa ütled sellele. Ta on täiesti eristamatu, noh, ma ei tea, mina eristan neid asju, aga võib-olla siin on tõesti küsimus lugeja vilumuses, kuidas ta on harjunud. Sest ju vanas paberlehes pandi ka reklaamid pandi samale leheküljele toimetusliku sisuga. Noh, inimene on õppinud neid eristama, ma arvan, et veebis, sellega läheb lihtsalt natuke aega. Nojah, et see on kuidas ma ütlengi, et noh, see on küsimus sellest, et kas näiteks sinna heasse tabas, ei peaks lisa lauset, et et täpselt sama kujunduse kasutamine ei ole lubatud, mis, mida ajaleht ise kasutab oma näiteks uudismaterjalide või muude kirjanduslike materjalide avaldamisel. Aga tegelikult seda head tava võib kirjutada kuitahes pikaks. Et kui see jäme ots toimib asutustes, ei ole mitte toimetuse ajakirjanikega käes, vaid see on reklaamiosakonna käes, siis paratamatult see reklaamiosakonna või siis reklaamiklientide surve nii-öelda helistamatut reklaami avaldada. See võidab igal juhul. Muide, hea tavapunkt kolm ütleb, tsiteerin. Reklaam peab olema selgelt tähistatud ja eristatav ajakirjanduslikust materjalist, olenemata sellest, mis liiki vormist on ja missugused meediakanaleid kasutatakse. Tsitaadi lõpp, et minu meelest paremini ei saagi öelda ja polegi vaja nagu pikemini öelda, et viimati Me käisime üle 28. juunil eelmisel aastal, esimene redaktsioon võeti vastu 2007. Et siin ka vastus sinu küsimusele, et kui vana või kui uus regulatsioon on. Aga ma nõustun täiesti sellega, mida Anvar ütles, et siin on otseselt ju pall toimetuste käes, et kuidas nad seda siis jõustavad, seda heatava, mis viisil ja kuidas. Raadio küll pilti ei näita, nagu siin enne öeldi, aga et kuna konkreetsest näitest oli jutt, siis ma olen siin nendes olevas arvutis selle konkreetse näite lahti võtnud. Siit Postimehe veebiküljelt, millest ma rääkisin ja Tarmo saab siit vaadata seda ja öelda, et kas tema suudab seda eristada tavalisest Postimehe uudismaterjalist. Tegemist on kirjanike ühisteose esmaavaldamisega Elisa raamatu selline artikkel ja siit, et kui ma vaatan, siis ma ei saa aru, et see oleks sisuturundus. Ma saan sellest aimu siis, kui ma lähen sellele ekraanile lähemale ja leian üleval paremas nurgas pisikese halli kirja. Sisuturundus. Aga kogu, ma ei oska seda kommenteerida, sest ma ei näe seda. Aga me lihtsalt ka kirjeldame raadiokuulajatele, et praegu ei palugi, eks ole, eksperthinnangut raadio kaudu, aga et tõepoolest see kogu see kujundus jätab sellesama mulje, mis mulle on jäänud, kui ma loen Postimehe veebiuudiseid täpselt samasugune kiri, täpselt samasugune materjali asetus. Küll ei ole võimalik asjatundmatul inimesel aru saada, ma arvan, et asjatundmatu ta lihtsalt ei pane seda väikest sõnakese sisuturundus tähele, mis seal üleval külje peal hulbib, nii et, et see kindlasti ei ole minu arvates piisav eristatus sellest. No siin võiks küsida, et miks üldse nagu seda teemat nii teravalt püstitada, eriti nagu rahvusringhäälingu poolt. Meil on teatavasti see privileeg, et me saame omafinantseerimise maksumaksja käest ja iga päev saame teha ajakirjandust ilma mõtlemata sellele, et kuidas neid kulusid nagu kata reklaamimüügist ja noh, see on suur privileeg kahtlemata, aga ja siis teised väljaanded võiks ju teha nii nagu lihtsalt tahavad nagu reklaami sellises vormis täpselt nagu neile endale kasulik on, aga noh, see ajakirjanduslik nagu sõltumatus tegelikult ühe keeleruumi piires on suhteliselt terviklik asi, et seda ei ole võimalik nii-öelda, et vaadake, et seal kuskil eraEda väljaannetesse sõltumatus võib-olla nagu noh, ma ei tea, 80 protsenti ja, ja siis rahvusringhäälingus olgu ta 101, et tegelikult see on üks jagamatu tervik ja kui ajakirjanikud ise sellest ei räägi, siis ma arvan, et see teema jääbki. Ja õõnestama seda, seda usaldust, mis lugejatele-vaatajatele-kuulajatele kirjanduse vastu peaks olemas olema. Jah, selle teema kokkuvõtteks võiks öelda, ehk nõnda, et et kuni piir ajakirjandusliku sisu ja kinni makstud sisu vahel on selgelt märgitud ja inimestele arusaadav, siis, siis ongi ju kõik hästi, sest kommertsmeedia ilma reklaamita elada ei saa, see on selge. Ja loodame, et ka selle aruteluga, täna suutsime raadiokuulajatest lehe lugejates tõsta veidi teadlikkust sellest sisuturunduse temaatikast. Et miks kogu ajakirjandust nii kommertsmeediat kui rahvusringhäälingute paremaks see, kui inimesed esitavad kõrgemaid nõudmisi, neile aga läheme saatega edasi. Meediatunni stuudios on Mart Raudsaar, Anvar Samost ja Tarmo Tammerk ja kõneleme edasi sellest, kuidas informatsiooni üleküllus mõjutab üht hästi olulist asja. Et ajakirjanduse mõjukust, ajakirjanduse mõte on ju selles, et abistada inimesi professionaalselt, infotöötajad koguvad info kokku ja aitavad inimesi, kes ei jõua iga päev infotulvas orienteeruda, annavad neile regulaarselt üle vaadata, mitte sellest, mis toimub. Inimene saab olla rahulik, professionaalid teevad minu jaoks tööd. Aga sellel väga kiirel ajal eriti nendel inimestel, kes aktiivselt ise näidet tarbivad, tekib üle külastamise tunne. Uut meediat tuleb ennekõike just onlain meediakanalite kaudu peale pidevalt. Üks uudis on uskumatum, kui teine. Süvenemine on päris keeruline ja võib tekkida tunne, et ajakirjandusel ei ole enam sellist rolli, nagu varem oli. Traditsiooniliste kanalite mõju väheneb ja sotsiaalmeedia oma suureneb. Eelmisel nädalal ma lugesin Ameerika ajakirjandusajakirjas Lambi Johnlasem Review. Ühe toimet ja kaaskirja iganädalasele uudiskirjale või mida ta regulaarsel uudiskirjale, mida ta kokku paneb. Ja seal oli tal selline huvitav lause. Ta kirjutas nii, et lugusid valides, mida kajastada, on mul tihti tunne, et ma joon tuletõrjevoolikust. Ajal, mil ma seda uudiskirja kokku panen, on president Trump Twitteris teinud juba neli avaldust. Aga kell ei ole veel seitsegi. Hommikul. Ohkab siis ajakirjanik, kes paneb kokku uudiskirja vaadates seda infotulva, mis talle ette tuleb. Mart Raudsaar, kas ajakirjanduse tempo on läinud liiga üles? Noh, me peame ilmselt defineerima, mis tähendab liiga üles sel juhul et, et mulle meeldib see iseenesest, et me me kuuleme asjadest siis, kui need juhtuvad. See on ju tore, et me saame pääseda ajakirjanduse vahendusel kiiremini ja kaugemale kui kunagi varem. Teisalt see tähendab, et me peame tegema mingi valiku ja minu meelest siin on kaks poolt, üks pool on auditooriumi pool ja teine pool on toimetuse pool. Auditi krimipool, tähendab see, seda ma toon võrdluse. Me ei pea nutitelefonist iga minut vaatama, kas meil on tulnud uus email piisab teatud aegadel päevas nende meilide kontrollimisest ja, ja küll ja küll dub toimetuse poolde, siis ilmselgelt, et ei ole mõtet, et seda küll tehakse ja loomulikult see on omaette žanr nagu blogi täna selline, ütleme reaalajas mingisuguse sündmuse kajastus. Aga, aga siia peab juurde tulema niisugune noh, analüütilise materjal mõned korrad päevas, et selline traditsiooniline toimet tuse läbi seeditud ja komponeeritud formaat ei ole mitte kindlasti vananenud ega iga iganenud, et need peaksid teineteist toetama, siis online'i pool ja niisugune analüütiline ajakirjanduse pool. Anvar Samost, kui, kui mõelda selle peale, et mõnedele inimestele või meediauurijatele tundub, et, et tempo võiks olla aeglasem. Et siis, kui kui on keegi meediakanal, kes nii otsustab, siis ta võib olla kaotab konkurentsis tugevalt teistele, kes kütavad hagu vahetpidamata. Ma ei ole selles päris kindel, et kui me vaatame meediatarbijate käitumist, et näiteks on siin äsja just ilmunud Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm ja veel terve hulga autorite selline põhjalik, väga paks raamatuna välja antud uuring, siis inimeste muuhulgas ka meediatarbimisest seal kui nüüd mälu järgi, tsiteerin. Ta oli ka üks päris ulatuslik osa sellest, mis käsitles inimeste meediatarbimise sagedust ja inimesi, kes käiksid noh, iga päev ma räägin iga päev uudiseid lugemas kuskil, et neid ei olegi teab mis tohutu enamus ühiskonnas. Et tegelikult vist mälu järgi ütlen, mingi kolmandik inimesi käib korra nädalas ja, ja, ja ei, vaatelisi uudistesaateid televisioonist. Ja kui me vaatame neid statistilisi andmeid, mis tänaseks ajakirjanikel toimetustel on veebikasutuse kohta olemas, siis ma julgen öelda, et need inimesed kes käivad iga tund uudiseid lugemas veebist nende arv tegelikult Eestis on mõõdetav tuhandetes, mitte sadades tuhandetes. Keskmine lugeja käib tegelikult ikkagi päevas heal juhul korra või mõne korra, et aga, aga suur hulk inimesi käib nädalas mõned korrad tegelikult ka veebist uudiseid vaatama ja eelkõige siis, kui juhtub midagi sellist, mis neid isiklikult kuidagi tundub puudutavat või on tegemist mingisuguse, väga olulise keskse arutelu jututeemaga. Et noh, kui ma vaatan siin näiteks seda, kuidas näiteks Postimehes on viimase poole aasta jooksul muutnud oma veebikülje uudiste osa ülesehitus, siis nemad on ka läinud selles suunas üritatakse esiküljel võimalikult pikalt hoida neid inimeste jaoks olulisi teemasid, et mitte tekitada seda olukorda, mis siin võib olla. Veebiajakirjanduse algusaegadel oli üsna tavaline, et midagi väga olulist juhtus, aga kuna tunni aja pärast juhtus veel midagi ja veel kahe tunni pärast juhtus veel midagi, see inimene, kes tuli kell kolm uudiseid vaatama ei saanudki võib-olla päeva kõige olulisem uudise kohta midagi teada, kui ta ei viitsinud seal telefonis või arvutis kaks ekraanitäit nagu allapoole kerida. Et eks see on mujal maailmas ka täpselt samamoodi, et on aru saadud, et inimene jätkuvalt ajakirjanduse vahendusel mitte ainult ei taha teada seda, mis juhtus, vaid tahab ka aru saada, miks juhtus. Ja kui varem öeldi, et see jaotus kujuneb umbes selliseks veebist digitaalsel kujul inimene saab siis teada ainult selle uudise, selle nagu vahetu juhtuva uudise Breaking News, eksju, ja siis läheb ajalehte lugema siis tänaseks väga paljudes riikides on, olukord on selline, et enamus inimesi ei loegi ajalehti ja nemad teevad oma analüüsi ja selgituse ja konteksti ja nii-öelda selle mõtestatud arusaamise maailmast saama sealtsamast veebist kätte ja kuidas muidu neile seda pakkuda, kui sealsamas uudiste kõrval neid uudiseid lihtsalt et niimoodi vormistades see taust ja kontekst oleksid seal. Kas need kohe, aga ikkagi üsna peatselt olemas ja need uudised ei kaoks, kui nad on olulised sealt esiküljelt 30 minutiga ära. Jah, no kindlasti on veebiajakirjanduse lugejad pannud tähele, et et on tekkinud üha rohkem seda nii-öelda pika artikli kli formaati, pakutakse tõeliselt kilomeetri pikkuseid lugusid, aga seal on ka palju igasuguseid graafikuid videosid muide asja juures, et kui seal mingi teema vastu huvi tunned, siis sul on võimalik ka tõesti süveneda ja sealt teada saada sisuliselt, et see, mida varem me teadsime ajakirjana tuleb sulle nüüd veebi veebiportaalides uudisteportaalidest kätte. Aga Mart Raudsaar, mis, mis tähelepanekuid võib teha sellest, kuidas Eesti ajakirjandus selle tempo hoidmisega on, on käitunud, et kas on mingisuguseid muudatusi näiteks viimase aasta-paari jooksul üldistatuna võimalik välja tuua? Ma küll ei julge üldistada siin. Et mida ma tahan öelda muidugi siin Anvar jutu jätkuks, on see, et on väga hea, kui inimene võtab informatsiooni online'ist ikkagi, aga mitte Facebookist pelgalt et paljud alustavad ja lõpetavad päeva nutitelefoni leppimisega just sotsiaalmeedias. Aga, aga ma ei oska öelda, et viimane aasta oleksin mingeid suuri pöördeid toonud või muutusi, et ma, ma näen nagu sellist arengut aeglast arengut selles suunas, just nagu Anvar ütles, et et niisugune noh materjali ma pean silmas ajakirjandusliku materjali valmis tehtud lugusid, et toimub materjali võimalikult otstarbekas kasutamine, et seda ei kohe ei visata nii-öelda minema, ei lähe ta mitu ekraanitäit allapoole. USA ja Briti meediaprofessor teine Radcliffe on ühes hiljutises kõnes maailma ajakirjandusfestivalil soovitanud hakata rakendama sellist mõtlemist nagu aeglased uudised ja siis tema on kuidas selles koolkonnas, kes on tõukunud sellest nii-öelda aeglase söömise, aeglase toidu sest mis on siis vastand kiirtoitumisele, kus sa sööd midagi kiiresti, hoolimata ebatervislikult. Aeglased uudised peaks olema see, mis aitab ajakirjandusel tulevikus nii-öelda oma lippu kõrgel hoida. Ta toob küll välja neid asju, mida, milles te mõlemad olete natuke rääkinud, et tema hinnangul sõltuvad küll uuringust, mida sa vaatad, aga et keskmiselt inimene näpib oma nutitelefoni päevas 150 kuni kuni 2500 korda tõesti, sõltuvalt siis uuringust. Ja sellises olukorras suudame tähelepanu keskenduda keskmiselt kaheksa sekundit, see on meie tähelepanu ulatus jälle, eks ole, keskmine ta tsiteerib ühte, 2015. aasta Microsofti uuringud. Ja tema soovitus ajakirjandusele ongi see, et tuleb aega varuda ja keskenduda, et ainult nõndamoodi on võimalik tagada see, et inimesed on ikkagi asjadeks informeeritud ja nad ei, ei saa mingeid infot pudeleid kusagilt. Et kas, kas teie kirjutaksite alla sellele nii-öelda aeglase ajakirjanduse jutule. Siin on kaks poolt, et üks pool on ikkagi see, et ega meie ei saa ja kui me räägime toitumisest kas või ei saa panna inimesi tervislikult toituma, kui nad seda ei taha. Me ei saa panna inimesi ajakirjandust tarbima, kui nad seda ei taha. Ent teisalt, kui nad seda tahavad, peab neil olema kõik võimalus seda seda teha, kui me räägime nüüd ajakirjanduse sisust, seal peaks olema selline niisugune nagu, nagu topeltlähenemine, et kõigepealt need, kes tahavad kiiresti kätte saada uudise, mis juhtus praegu, mis, milline presidendikandidaat sai, millise protsendi ma panin teleri käima, kohe nägin tulemust, ma olin väga rahul. Aga kui sa tahad saada järgnevat analüüsi, sa pead ka selle kätte saama. Nii et selline hea toimetus peab suutma rahuldada mõlemat vajadust, nii seda kiiret energiat, kui me seda shokolaadiga võrdleme. Mis on väga aktuaalne teema Eestis praegu, kui ka sellist valku peab siis olema sellist ajakirjanduslikku valku, mis on mõistusele väga hea. No see on kindlasti õige, et nii tõesti on, et ega kui ma ei usu, et ükski väljuna tahaks deklareerida, millal aeglased uudised, et et pigem nagu see, mis, mis sobiks nagu on, et öelda, et meil on nii uudised kui ka nende uudiste taga olev taust ja põhjused ja seosed, eks ja noh, põhimõtteliselt tähendab sama asja, et et ega, ega noh ka puhtalt nagu ärilisest vaatenurgast vaadates. Ka reklaamiandjate jaoks näiteks on ju oluline, et inimene ei veedaks seal väljaande veebiküljel mitte piltlikult öeldes 0,8 sekundit vaid ta veedaks seal võimalikult pikka aega ja seejuures siis näeks neid reklaame võimalikult pikaajalised taga. Sedasama nii-öelda kuskil veebiküljel veedetud aega on alles viimasel ajal tegelikult nagu tõsisemalt mõõtma hakatud ka toimetuste poolt, et ma arvan, üsna-üsna varsti see muutub selliseks valdavaks mõõdikuks, kui ta juba nagu mõnes kohas seda seda ei ole, et tõesti on ju suur vahe, et kas inimene käib sinu veebikülje peal nendesamade kaheksa sekundiliste pauside kaupa või ta veedab seal näiteks ma ei tea, 15 minutit järjest, et see kindlasti on oluline mõõdika ärilises plaanis, aga mitte ainult, et ma arvan, et ka ajakirjanikel on nagu iseenesest hea teada, et inimesed nagu noh, põhjalikku infot nende kohta nende poolt valmistatud uudiste uudiste suhtes, nagu pikemalt aega võtavad neid lugeda, eks. Mart Raudsaar üks teema, mis ka haakub sellega, et kui mõjukas ajakirjandus võib-olla puudutab seda, et kuidas me head ajakirjandust väärtustame, et vaatame korraks nendel iga-aastastel ajakirjanduspreemiatele, see on üks võimalus, kuidas ajakirjandusprofessionaalid juhivad tähelepanu, mis on hea ajakirjandus nüüd sellel aastal küll tuli lisaks siia juurde veel ka selline asi nagu Eesti filmi- ja teleauhinnad aga seal tõesti ka üksikuid saateid tunnustatakse, aga, aga pigem on ta nagu laiem ja ei keskendu nii konkreetselt ühele loole, aga iga-aastased ajakirjanduspreemiat. See on traditsiooniliselt olnud nõndamoodi, et valitakse tõesti välja lugu või lugudeseeria, mida peetakse kõige olulisemast kõige mõjukamaks sellel aastal. Täpsemalt siis eelmisel aastal 2016. aastal sai nagu Eesti ajakirjanduse tipptööks kitsekasvatajast ministri mahavõtmine, vot sellist kriitikat olen ma kuulnud, et, et kas see ongi siis hea ajakirjandus Eesti moodi, et selline töö, sellise tasemega sellise tulemusega, mis võib-olla ei olegi nii nii mingi väga eriline asi, et see on Eestis kõige parem. Mart Raudsaar, kuidas komenteerida? Minu meelest ministri tagasiastumine ei ole sugugi väike asi. Ja mis puutub tasemesse, siis kui keegi midagi meil on vaba riik, kui keegi tahab midagi ette heita, see võimalus on alati olemas. Et meil oli siin lugupeetud žürii Bonnieri auhinnast käidud, mis koosneb peatoimetajatest, kes vaatas laekunud lugusid ja jõudis järeldusele, et see lugu, õigemini sari kuna siin on mitu lugu, võiks, võiks leida esiletõstmist. Jah. Ja nende ajakirjandusauhindadega muidugi on niimoodi, et mida rohkem ajakirjanikud ise oma tööd väärtustavad ja, ja seetõttu ka püüdlevad selle poole, et seda paremini teha, et seda, seda parem see kahtlemata on, et ma ise olen vahel mõelnud, et võiks olla mõni selline ajakirjandusauhind mida ei anna välja need väljaanded ise või vähemasti žürii ei koosne nendesamade väljaannete esindajatest, kes neid auhindu saavad, et sellisel juhul kindlasti see mitmekesisus nagu ajakirjanduse hea ajakirjanduse üles leidmisel tunnustamisel nagu paraneks, et noh, et see kindlasti eeldab seda, et kuskil on siis mingisugune ühiskondlikult mõtlevaid inimesi, kes tahaks seda teha, et, et kui keegi siin praegu kuulab seda saadet, siis ma kindlasti nagu soovitaks ette võtta. Minu meelest Eesti ajakirjanike liitanud välja hea sõna auhinda. No see on jälle ajakirjanike enda nagu tsunftisisene asi, et ma mõtlengi seda, et võiks olla kuskil natukene väljastpoolt kedagi. Et muidugi sellise peale vaatama, et kas isikute grupp, kes seda auhinda välja annab, ei ole, ei ole mingite muude huvidega, et nende ainsaks huviks võikski olla nagu hea ajakirjandus. Eks ka neid näiteid on Eesti ajaloost võtta, kus keegi on omast arust väga kavalalt teinud mingi ajakirjanikele antava auhinna, mis lähemal vaatlusel osutub selliseks suhteliselt labaseks äraostmiskatseks ja seal on kindlasti õige Jah, on olnud ka selliseid juhtumeid, kus ütleme mõne, ma ei tea, mingi tööstusharu või mingi erialaliit, mõtleb, et meil on vajadus tunnustada meie ja eri töötavaid ajakirjanikke annavad preemia välja ja mõte ei olegi seal väga kuri ega paha, et me tahame kodustada kedagi vaid lihtsalt, et vot inimene on meie temaatika selgeks teinud ja ta on üks viiest Eestis, kes üldse jagab seda ja me anname talle preemia ja natukene on see mingi juuda suudluse moodi asi tegelikult, sest see ajakirjanik võib tõesti mõelda, et kas ma tahan minna seda preemiat vastu võtmas, kui ma järgmine kord sellel teemal kirjutanud, et siis võib-olla paljud teavad, et Ma olen selle erialaliidu poolt tunnustatud, kui parim nende temaatika kajasta, järelikult ma olen just nagu mingi nende kiitja või nende nende ülistaja. Mulle tuleb meelde, anna andeks, Anvar, see aasta liberaali teema, mis omal ajal oli ja tekitas ka niisugust eba ebamugavustunnet, et et iseenesest võivad olla ju tõesti-tõesti väga siirad soovid ja eesmärgid, aga noh, jah, ütleme, et iga ajakirjaniku jaoks kõige kallim asi on tema enda nimi. Ja tema nagu Priit Pullerits ütleb kredibiilsust tõsiseltvõetavuse usaldusväärsus, nii et seda peab igaüks, mitte ainult toimetus tervikuna, vaid igaüks eraldi silmas pidama. Alati loomulikult. Jah, see on tõesti iseenesest päris päris õige näide, et aga, aga kui rääkida nendest olemasolevatest preemiates, siis teine asi, mis mind pisut häirinud, aga noh, võib-olla ma ei ole ka antud juhul selle asja sees on see, et kuidas toimetused neid auhindu kajastavad, et see on üks omaette teema, millest võib-olla peaks kaks sõna ütlema, et et neid, neid asju kajastatakse niimoodi, et kui Postimees on võitnud mingid auhinnad, siis need väljaannete sedasama väljaande Postimehe poolt, siis kirjutatakse põhjalikult lugejaks lahti illustreeritakse ja nende kantakse nagu väga olulisel kohal lugejaid ja samamoodi kui Ekspress või Eesti Päevaleht on auhindu saanud, siis seal väljaannetes toimub täpselt samasugune oma lugude, oma auhindade presenteerimine oma lugejatele mis minu meelest devalveerib neid auhindu tegelikult, et võiks olla ajalehtede sees üks selline kokkulepe, et kui antakse välja auhinnad siis kõik väljaanded, kes nendest auhindadest võtavad kirjutada, siis kirjutavad kõigist auhindadest mitte mitte sellised turunduslikel viisil teatud mõttes nagu sisuturunduse vormis ainult nendest auhindadest, mis neile on osaks saanud. Et oleks veider, kui meil toimuksid spordivõistlused ja siis me saaksime teada ainult need võistkonnad, kes teisele kuuendale kaheksandale kohale, aga esimest ja kolmandat kohta me ei teaks. Nojah, aga ega meil ei räägita ju Läti bobi võistlejatest ka nii palju, et ikka oma mädalistid on nagu Eesti spordivõistluse kontekstis Eesti kontekstis need, kellest rohkem räägitakse, et et mina olen aru saanud, et ikkagi nominent tegi ju mainitakse kõiki ära ja, ja hiljem maha ei vaikita, kes võitis, aga küsimus on tõesti rõhuasetustesse ja ja noh, siin ma ei oska nagu ühelegi toimetusele midagi ette heita, et oma mehe ikka tuleb natuke kiita ja tunnustada. Ma ei tea, meedia ütleme, tarbijana lugejana, kuulajana, vaatajana ma eeldaksin, et see kajastus oleks ka seal ajakirjandusliku mulle tundub, et see on viimasel ajal süvenema hakanud, võib-olla ka seoses sellega, et see meedia kontsentreerumine, üleriikliku mitmed üleriiklike kanalite kontsentreerumine kahe suure kontserni kätte on selle kaasa toonud, et pigem kajastatakse enda asju varasematel aegadel, tõepoolest on olnud see see kajastus ajakirjanduslikku tuuakse välja läbilõige. Et seekord sa pead vaatama tõesti, pidid vaatama ühte lehte ja teist lehte, et teada saada ja samuti Pealkirjaline asetus kohe, et meie omad said nii palju. See ei ole nagu võistkondlik asi tegelikult ta võiks olla ikkagi avalik asi, sest kui ta muutub ühiskondlikuks asjaks, siis seda võiks siselehes teha pigem. Ma olen nõus rõhuasetusega, et ülevaade preemiatest võiks olla niisugune ajakirjanduslike kõikehõlmav, ütlemata, et ta seda ei ole. Aga ta võiks olla rohkem, jah, niisugune niisugune süstemaatiline Brentsüklopeediline. Jah, kui me hakkame meie tänast vestlust kokku võtma, siis ma tahan ühe teema tuua sisse veel mis puudutab ajakirjanduse mõjukust ja, ja seda, et kui tihedalt tuld ajakirjandus annab, et ja küsimus sissejuhatuseks on selline üldistatud küsimus ja toon kohe näite juurde, et kas peab igast kilkest kinni haarama, et see mõte tuli mulle nädalavahetusel, õigemini täna, kui ma vaatasin, kui kui mitmes huvi pärast vaatasin järgi päris mitmes uudisteportaalis Eestis oli kajastatud seda, et Evelin Ilves arvab, et Eesti on politseiriik. Ja siis need paljud kuulajad, kes ei käi iga tund internetist uudiseid vaatamas või kes käivad kord nädalas ainult siis neile selgituseks. Evelin Ilves kommenteeris nädalavahetusel siis oli vist reede õhtul, kui ma ei eksi, juhtunud ta või toimunud juhtumeid, kus noormees mootorrattaga põgenes politsei eest ja väga suurel kiirusel ning politsei selleks, et teda lõpuks peatuma saada, et ta ei saaks kesklinna sõita. Sõitis talle niimodi otsa. Et ta kukkus maha ja ja sai vigastada samuti tema kaaslanna sai vigastada. Ja siis Evelin Ilvese arvates on Eesti politseiriik kõik uudisteportaalid seda kajastanud, kajastati seda juhtunut, kajastati politsei, seisukohta kajastati ja näiteks, kuidas peaminister asjast arvas, ta leidis, et politsei tegevus oli põhjendatud. Aga siis, kui ma nägin neid suuri pealkirju, Eesti politsei, Evelin Ilves, siis ma mõtlesin, et kas, kas on vaja igast kilkes kinni haarata, et kui oluline on taoliste asjadega sotsiaalmeediast üles korjatud asjadega täita veebiruumi, kuhu siis tegelikult mingid teised uudised, mis võib-olla sellel hetkel on hoopiski inimestele korda minema ja tähtsamad, jäävad varju. Ma ei ole päris otseselt küsimusele, ei vastaks, aga ma ütleks niimoodi, et õnneks meil on erinevaid väljaandeid ja erinevad väljaanded, nagu sa ütlesid, käitusid erinevalt. Ja ma saan aru tegelikult nendest, kes selle Evelin Ilvese ütles üles korjasid, on teatud isikud, kelle kohta ilma statistikat vaatama. Ta on ette teada, et ükskõik mida ta ütleb, et ta toob hästi palju lugejaid. Ja noh, ilmselt sellest on antud juhul, kui need vastavad toimetajad oma valikut teinud. Evelin Ilves võib öelda ükskõik mille kohta Eestis ükskõik mida, et kindlasti kümned tuhanded inimesed tulevad seda lugema ja, ja, ja, ja nii see lihtsalt on, et neid nimesid on veel Eestis, ma arvan, paarkümmend, kes täpselt samamoodi toimivad. Et see on lihtsalt ajakirjanduse üks selline toimemehhanism. Et toimetus enda otsus, et kas ta tahab selliseid mehhanisme oma loetavuse parandamiseks kasutada. Kuigi võib-olla on tõesti klassikaliste uudiskriteeriumide järgi selleks põhjust ei ole või ta ei taha. Marta, kui ma pean midagi siia lisama, siis võib-olla seda, et antud juhul see üldjoontes ma olen nagu Anvar jutuga nõus, aga see ei olnud nagu ükskõik mida. See teema on huvitaval kombel tulnud kirgi kütma, sotsiaalmeediast ajakirjandusse arutletakse, kas politsei tegi õigesti või ei teinud. Mina isiklikult arvan, et ta tegi õigesti. Et see teema ise üleüldine turvalisus tänavatel, liiklusolukord on, on nagu hästi oluline. Ja tõsi küll, Evelin Ilvesel muutunud natuke rohkem nagu meelelahutustegelaseks, viimasel ajal, aga, aga siiski. Ta on jätkuvalt definitsioonist tulenevalt avaliku elu tegelane ja need nii-öelda üks pluss üks andis andis kokku antud juhul kolme. Et ilmselt sellest lähtuti seal ikka selle teema olulisusest ja ütleja olulisusest, pluss selle sõnumi niisugusest. Võib-olla natukene jõulisusest, et Eesti on nüüd politseiriik? Ma ei näe, mida ma olen muide ka Facebookis öelnud, ei näe kusagil siin politseiriigi tunnuseid, praegu. Kui me veel ka päris lõpetuseks räägime sellest, et kuidas toimetused teemasid väärtustavad, siis. Ma kujutan ette, et veebiuudistetoimetuses on kõige keerulisem vastata sellele küsimusele, miks ta mingit teemat ei kajasta. Sest nagu me ikkagi oleme ära õppinud, et internet täis ei saa, et see ei ole paberajalehte, ei ole raadiosaade, mis lõpeb ka varsti internetimahuks, küll ära. Miks te ei kajasta mõne erakonna seisukohta, miks ta ei kajasta mõne avaliku elu tegelase avaliku kirja või mingit muud asja? On internet iseenesest ei saa tõesti täis, aga lugejad tähelepanu ja vastuvõtuvõime on väga selgelt, et piiratud, et seda tulebki arvestada. Et loomulikult võiks iga, vastava ressursi olemasolul võiks iga kahe minuti tagant veebiväljaande esikülje välja vahetada, täielikult panna, siis on täiesti uued uudised, pildid ja, ja mis iganes Video'd, eks, aga paratamatult 90 protsenti või 99 protsenti lugejatest ei ole võimeline sellist infohulka vastu võtma. Ja siis ongi see koht, kus ajakirjanik peab tegema valikuid ongi ajakirjaniku tegelikult toimetaja eksisteerimise ainukene sisu. Et ta teeb esinenud lugejaid esindades, teeb mingeid valikuid selle sisu kohta selle ajakirjanduse kohta, mida, mida me, mida me tarbime, et muidu muidu tõesti võiks lasta Google Newsi lihtsalt mingil algoritmiga seda veebiväljaande esikülge täita ja, ja noh, ma ei tea, ainult, et kas me sellega rahul oleksid. Mine hullu tea, võib-olla see aeg tuleb ka kunagi, aga. Ma loodan, et ei tule, et ikka hea ajakirjandus on inimeste, mitte robotite poolt tehtud. Head kuulajad, meediatunni saade on lõppenud. Kui te tahate infoväsimuse kohta teada saada, siis võite vaadata näiteks rahvusringhäälingu teadusportaalist novaator tor. Hiljuti ilmunud ühe minuti loengut, et kuidas info väsimusest lahti saada. Aga kui te seda infoväsimust ei ole, siis kuulake ikka raadiot edasi. Täna olid meediatunni stuudios ajakirjandusõppejõud ja Ajalehtede Liidu tegevjuht Mart Raudsaar rahvusringhäälingu veebiuudistejuht Anvar Samost. Mina olen Tarmo Tammel. Kirjutage meediatunni saatele aadressil meediatund TRUE või helistage telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse kuulmiseni. Meediatund.