Lehverment murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned. Tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel näiteks saarte murre Lõuna-Eestis Võru murre. 20. sajandi algul tõid kirjakeelde rohkesti murdesõnu keelemehed Johannes Voldemar Veski, Johannes Aavik, Johannes Aavik pöördus 1913. aastal rahva poole üleskutsega murdesõnu korjata. Üks selliseid murdesõnu on vehwerments ehk piparmünt. On teada, et vehwermentsi kohtab Lõuna-Eesti sõnavaras. Sõna ise aga on pärit saksa keelest. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkas vohama kadakasaksa keel. Tol ajal natuke paremale järjele jõudnud eestlased seadsid end kõrgemale talurahvast ja hakkasid end pidama peaaegu sakslast. Eks pikkides oma keelde peenemaid saksa sõnu. Valdur Mikita on mõne aasta taguses sirbi artiklis eesti keele lummuses kirjutanud järgmiselt. Minu vanaema kõneles natuke mõisaajast pärit kadakasaksa keelt. Pupe kiftine ja vehwerments kajavad veel praegugi mõnusasti kõrvus. Iseäranis meeldis mulle vehwerments, see kõlas nagu vägev nõiasõna. Vihverments tähendas pisikest neljakandilist paberi külge sulanud piparmündi kommi, mille vanaema puhveti kapist õngitses. Eesti väikese murdesõnastiku andmeil öeldakse vehwermentsi kohta veel ka lehverdents Mehver ments, vehmerments, vihver, vänts, Vetements ja vehmer, mänts.