Mina olen Alari Allik. Tallinna Ülikooli jaapani keele ja Kirjanduse zen-budismis kasutatakse selliseid lühikesi lugusid, mida nimetatakse Ko näiteks selleks, et osutada mingitele olulistele probleemidele, millega harjutaja peaks tegelema. Ja üks selline lugu, mida algajatele sageli antakse, räägib tavalisest meelest sellest, mida tavaline meel peaks tähendama. Ma loen selle ette. Kord küsis Soutsov Nanzzannilt, mis on tee. Sven vastas. Tavaline meel on tee Sougi siis kas peaksin end selle poole pöörama või ei. Son ütles. Kui püüad selle poole pöörata, siis lähed vastupidi. Sougi siis kui ma ei püüa, kuidas ma siis tean, et see on tee. Son ütles tee allu teadmisele ega allu mitte teadmisele. Teadmine on pettekujutlus, mitteteadmine on tühi teadvus. Kui saavutad tee otse ilma kahtlusteta, siis on see nagu ilmaruumi avarus piiritu ja selge. Ja selles tekstis väravate piiripääs on veel selline luuletus. Kevadel õitsevad sajad lilled sügisel kuu suvi toob kaasa jaheda tuule Talv lume. Kuis süda vaeva, tühised mured, on see inimeste parim aastaaeg. Selle loo puhul tundub, et kõik oleks justkui lihtne, tavaline meel, noh, pole viga, saame hakkama. Aga jube tang dünastia Hiinas hakkas munkadele tunduma, et asi äkki ei olegi nii lihtne, et siin taga peame, oleme midagi keerulisemat. Ja üks lugu näiteks räägib meile sellest, kuidas üks munkadest küsis õpetajat songs sinu käest. Milline ikkagi on tavaline meel sind vastas, kui oled unine maaga, kui tahad istuda, istu. Aga ma ei saa aru, mida see tähendab. Kurtis munk. Sind seletas, kui on kuum, jahuta, kui on külm, soojenda. Eks, teine kuulus õpetaja ütles, on nii, et kui kõht on tühi, siis putru kui pudru söödud see kauss puhtaks. Nüüd tundub juba asi isegi liiga lihtne, et kui sa enne on tõepoolest midagi sellist, et maga siis, kui on vaja magada see siis, kui on vaja süüa, milleks siis õigupoolest selle trenniga tegeleda, seda me oskame ju kõik niikuinii juba isegi. Aga samas, kui hakata järele mõtlema, kui paljud neist tegelikult lähevad õhtul magama voodisse, jäävadki kohe magama, nagu et tegelikult on ju nii Lähed küll voodisse, aga mõtted on juba homses või ikka veel möödunud taevas, igasugused mured käivad üle. Ja lihtsalt magada või kohe magama jääda tundub täiesti võimatu ja samamoodi ka kõikide muude tegevustega, et sööd näiteks oma lõunat, aga vaatad samal ajal televiisorit ja kuuled akna taga, kuidas mingi mees läheb mööda ja kolistab pudelitega. Kõik asjad on tegelikult samaaegselt ja väga raske on ühes tegevuses täielikult kohal olla ja mida siin lugudes peetakse silmas tavalise meele all? Ongi see, et et ükstapuha, mida maid teeks, et ma teeksin seda asja täielikult või täie tähelepanuga, jagaks ennast mitme erineva asja vahel. Aga selline täielik kohalolu, kui seda nüüd oma päeva jooksul järgima hakata, on tegelikult väga raskesti saavutatav. Ja enamikes tegevustes on ainult 10 protsenti või 20 protsenti kohal. Täielik kohalolu igas asjas, mida ma ühe päeva jooksul teen, peakski olema tee kulgemine. Ja see on minu jaoks enda jaoks olnud iga päev järjest suurem ülesanne. Eriti sellises ühiskonnas, kus keskendumist ühele tegevusele ei peeta kuigi tähtsaks vaid soovitatakse hoopis tegeleda multitaaskinguga.