Minu nimi on Elmo Nüganen ja räägin ära ühe loo sellest, kuidas me kõik eestlased saime teada, kes me oleme. Ma mäletan, kui sai küsitud meie kirjaniku Jaan Krossi kest ühel kohtumisel teatrikoolis. Et ma nii ammu tahtsin seda küsida, et missugune on eestlane, te olete välismaal? Tõid madalal niisuguse näite, te olete välismaal, te käest küsitakse, et noh, et te olete ühe väikse rahvaesindajad, kirjeldage meile oma rahvuskaaslasi või eestlastelt paari sõnaga, eks ole. Ja suurmeister kirjanikke korraks vait. Ja siis ütles kaks sõna. Helge skeptik. Aga ma imestan, et see võttis tal aega, pakun üks, kuus-seitse sekundit, see ei tulnud hoobilt vastus, aga see ei olnud ka niimoodi, et inimene läheb koju ja ülehomme ütleb ta mõtles hetke, no tõepoolest viis-kuus sekundit ja siis ütles nii ilusa ja toreda asja nagu helge skeptik ja elady rõhutas seda, et helge ka tol aastal vist oli laulupidu, siis ta nimetas. No see on see pool, mis meid sinna laulukaare alla viib, eks ole. Ja skeptik on siis see, mis aitab meil need neli aastat 19 süüa. Siis jälle uuesti laulukaare alla minna. Et see ongi eestlane.