Ülikool. Kohutav Alt, ebameeldiv žanr on monoloog. Et monoloogi sa saad pidada siis, kus endas äärmiselt kindel oled, närviliselt erudeeritud või siis sa oled teksti pähe õppinud. Aga väga hea dialoogis olla. Ma pidasin loenguid balti filmi ja meediakoolis, ma mäletan, Mololoogis olin, ma tundsin, mingid hakkab juba mingisuguseid nahinaid kosmol, keegi köhib seal. Keegi sosistab kellelegi, mul niisugune tunne, ma viskasin pastapliiatsisilmusena. Aga nagu öeldud, praegusel ajal ongi nagu inimestel õigus või privileeg ollagi igav Lev kodaari filmide kohta on öeldud. Et need filmid ongi tehtud selleks, et sa saad seal igavledes seal igavuse üle need kohad, mis on geniaalsed porokkad, eriti hästi puhkevad õide seal vahe. Nüüd võite kõike hakata klaas lõhkuma. Koole. Filmirežissöör Andres Maimik kõneleb teemal reaalsus ja fiktsioon elus ja filmis. Jutuajamine on salvestatud sel kevadel Viljandi tantsunädalal. Me oleme Viljandi tantsunädalal ja siis olekski kõige õigem. Alustada tantsust, kas ma peaks tantsima, sa võiksid rääkida oma kokkupuudetest tantsuga või kuidas sina oled? Sina ja tants, mina, tants, need ei kõnni kahjuks ühte jalga. Ma olen tuvastatud, mu mõlemad jalad on paremad, jalad oma, meelsasti liigun etet poole. Ma progressiivne inimene, ma liigun ainult ühte suunda, tants teatavasti eeldab ka sellest taandumisoskust ja edasiliikumise oskust, teatud koordineeritud liikumist, rütmitunnetust ja palju muid igasuguseid kauneid andeid siis mulle pole kahjuks seda kõike antud. Ma küll lapsepõlves üritasin, mul ema sundis mind käima peotantsus, aga kuna ma olen paras käbi, üsna lühike, siis mind eriti ei tahetud nagu partnerile aktsepteerida ja kõik tantsisid must paremini ja ma olin nagu sihuke väntsutatav seal ja lõpuks maksnud nagu popi viskama sealt ja ükskord, kui ma seal olin nagu täiesti oimetuks nagu keerutatud, siis ma läksin nagu välja, see oli aastal 80 ja see rongkäik jõust, mingit trammi kõigutati, varjuti, nõukogude-vastaseid loosungeid, mis persses peotants siin toimub nagu päris asjades, no inimesi selle rongkäiguga. Õnneks ma sain õigel ajal minema sealt, nii et mulle emale ei teatatud või nagu kooli ei teatatud, seal seal kuulus propelleri mäss, mis toimus 80. aastal. Aga kuidagi see tantsimine minu elus on ikkagi olnud sees igas filmis mul keegi tantsib küll enamasti nagu grotesk ses võtmes või üritab midagi tõestada, tõenäoliselt see käib, alateadlikult tuleb minust ka seesama nagu noh, kuna ma tantsupõrandale ei tunne ennast kindlalt, siis ma pigem kehastanud mingiks korraks Teriks. Karaktertantsu üritab midagi signaliseerida, sageli ka tantsupõrandale. Ma satun siis, kui ma olen purjus või mul on seksuaalsed ambitsioonid nagu kuidagi nagu noh, ütleme, muutun iseenda karikatuuriks ja ma tunnen ennast selles rollis kõige paremini. Aga Mulle meeldib väga, kui inimesed oskavad kasutada oma keha, kui nad liiguvad väga nutkel, et kui nad väljendavad ennast kehaliselt. Mulle kohutavalt meeldivad Renate Gerdi lavastused, mis on nagu ka põhimõtteliselt tantsuteater, aga noh, ütleme nii, et füüsiline teater vaevalt olla meeldiks, et teda kutsutaks koreograafiks. Tähendab alati ma vaatan kadedusega selliseid nõtkeid, tangokuningaid, kes tulevad kuskilt nurgast, stantsitavad kõik tüdrukud läbi, kellele ees on kõik teed avatud. Et seal on väga suur oskus elus tantsida, soovitan kõigil järgi proovida. Ütleme nii, et see on nagu distsipliin, mis on peidetud sundi matuse taha ja mis võib-olla on nagu üks elu põhimõte, kas pead ennast mingil moel nagu piitsutama alati ja samal ajal jätma endast muljet? Pingevaba sellepärast et pingestatud inimesed pingestavad ka teisi isegi siis, kui ma praegu siin esinedes võib-olla pingesti ees üritan jätta, palun väikse prillid ette, üritan jätta nagu sihukseid, kuulime mulje, et nagu et et kõik on kontrolli all, Sa näed väga hea välja, sul mustad prillid ees ja must tagi on seljas väga efektne. Jah, ma olen nagu Mostraianni ülekaalus. Mostrueeni kui sa mõtled nagu kunsti või loomingut kõige laiemalt, et mis on hea looming sõltumata loomeliigist mis on hea looming või jah, no kõige parem definitsioon sellele hea looming on see, mis on hästi tehtud, mis on leidlik, ootamatu ja noh, sageli inimesed tulevad teatrisse on ju nad ostavad pileti võtavad siis kaasumodeidivi abikaasa, sest nad ostavad kavalehe. Siis nad ootavad seda etendust, sissi köhivad, seal ehitavad seda kavalehte nakistavatoolidega. Seal on nagunii palju nagu sellist rituaali või sellist natuke nagu sunnitud, et me hakkame kohe kultuuri tarbima. Ja noh, need inimesed ilmselt kes, tuletades teatud tükki vaatama, Nad ootavad teatud teatud laadi meelelahutust, mis täidaks tervet õhtut, millest oleks hea nagu pärast rääkida. Ja et õhtu oleks korda läinud, aga minu jaoks on see, et et selline tasand tuleb ületada. Et kõige parem asi on see, et kui sa suudad nagu mõjutada inimesi, muuta tema nagu ettekujutus maailmast, tema nagu esteetilist tunnetust natuke vapustada. Nagu Artur Rammo, kuulus romantistlike prantsuse poeet, on öeldud, tuleb muuta elu tuleb kuidagi nagu rohkemat taotleda, kui lihtsalt selline kogupere meelelahutus. See on nagu siis hea asi, mille poole võiks pürgida. Ma ei ütle, et ma olen ise kogu aeg õudne pürgija ronija ja niisugune totalitarism. Ma tahan nagu parimate täiuslikumat. Aga mul on nagu idee, et selline asi võiks olla see, mis meid natuke nagu reaalsus nagu lahti, raputab nagu kutsikat, võtab nats kinni ja surub kuhugile sisse. Nii tähendab valikuid tohutult palju, et sa võid ju tervet elu kui loomingut, et noh, alates sellest, kuidas sa maale tõid pliidi alla tuld, et see on ju mingi loomeakt, eks see sa võiksid kasutada pliiatsite paberit, eksju sa võiksid luua muusikat. Sa võiksid olla tantsulavastaja tantsija pliidi alla tule tegemine on päris hea võrdlus. Keegi ütles mulle, et sõnad, kirg olla tegelikult see tuli, mis oli kogu aeg kuskil talutares, mis pidi hõõguma. Ehk kui keerd kustus, siis pidin tuld minema tooma. Ehk siis kirg pidi kogu aeg hõõguma, et see võrdlused, et nagu, et sul kogu aeg midagi nagu sees hõõgub, isegi see kuidagi lahvatas. Et aga ta on nagu kuskil miila, see on nagu hea, et kui sul on nagu kergolemas et sa saad vajaduse korraldada nagu välja paugutada ütleme, võib-olla tunneme sind nagu dokfilmitegijana, ütleme sinu sellises filmitegija karjäärist, et Mängufilme, sa oled teinud ka, aga ütleme, see toki rida on veel pikem. Et miks dokfilmi tegemine. Ma võin alustada kõige alguses, nagu Agu Sihvka ütleb, et kõik ära rääkida, siis ma pean alustama päris algusest. Ma kasvasin üles õismäel, siis on uus linnaosa Tallinna siis idapoolses ääres. Ma olin üksik laps ja üksikema, üksik laps, see tähendab, et ma veetsime palju aega üksinda, sest tema pidi raha teenima, et kuidagi meil mind üleval pidada ja ennast üleval pidada. Ja siis sageli ma pidin oma üksindust täitma millegiga ja siis ma täitsa seda televisiooniga enamasti Soome televisiooniga. Ja siis, kui televisioonis midagi ei olnud, siis ma täitsa seda stiimaginaarsete filmidega, mida ma nagu välja mõtlesin ja siis ma mängisin ise nagu ütleme, kurjategijad, mängisin seda head tüüpi, kes seda kurjategijat arreteerib, siis ma mängisin ise suudlejad sinise suudeldavad. Sageli ma tegin seda selle Õismäehoovis ja siis, kui mingid tegelased läksid mööda, siis mul oli kohutavalt piinlik, põrnitses neid nii kaua, kui nad mööda läks, jätkatuma suudlemisega seal. Ja siis lõpuks joonistasin liiva sisse või tegi mingite klotsidega nagu filmile veel tiitrid ka. Selline nagu visuaalne representatsioon on minuga lugu kuidagi väga kaugest ajast kaasas käinud, ilmselt ka mulle alateadvusesse kinni situd. Siis ma kasvasin üles ja nagu ikka kuskil 15 16 aastaselt hakkad nagu hõljuma avastama ennast, et mis asi sa oled, mis su koht siin on ja kuidas sa üldse siia sattusid ja mida sa siin teed koos siin veel oled ja noh, tulid suured küsimused, suured suured teemad, tulid ka suured peod ja tulid suured armumised ja et siis ma nagu hõljusid nagu 10 aastat käisin kunstikoolis ainult sellepärast, et ma sain aru, et minu arust kunstnikud ei saa, et see maailm on liiga staatiline, et ma tahaks nagu rohkem nagu dünaamilist maks nagu lugusid või midagi sellist. Siis ma käisin humanitaarinstituudis, kus ma õppisin sotsioloogiat. Liiga palju arve, need arvud nagu vajutasin kuidagi maadligi. Ja liiga vähe nagu väljundit, et ma nagu akumuleerisin, imendasin nagu svamm endasse kogu aeg, igast kogu inimkonna teadmised on, ma ei saanud nagu, nagu sellega välja käia. Samal ajal oli väga romantiline aeg loomulikult kahekümnendad eluaastad. Ja siis ma saatsin filmikooli Rein Marani kursusele, kes alustas meie stuudiumit sellise vanatestamentliku kõnega, et nüüd te siin istute, vaatate kõik säravate silmadega, aga ühte ma teile ütlen, kõikide seda kooli ei lõpeta. Aga noh, me kõik assimisele kooli suure nagu sellise idealistlik nagu Poweriga, et nüüd mis saad filmirežissöörid nagu teine kursus eesti filmikoolis ja me hakkame kõik tegema ägedaid filme ja me kannisel rullitakse lahti punased vaibad ja mis kõik veel sisse Maran andis meile kätte väiksed kaameraid üldse, et filmi tegi kipskuju. Ja rääkis meele, et et vaadake iga mees nüüd seda nagu iga mees seda kurgenud ei filmi, et sa pead olema spetsiaalselt nagu ette valmistatud, et seal peab olema nagu kaitsevärvi rüü, sa pead tegema puu otsa ühe sellise põhimõtteliselt varjendi ja siis sa pead ootama, kuni tuleb ema kurg. Ei, kõigepealt tuleb isa, kurg ehitab selle pesa ülesse aga hästi vaikselt olema, sest kui nagu kurk tunneb, et inimene on lähedal, siis sa ei tohi asjal käia. Ja siis lõpuks tuleb isa kurg, Jakobson oma. Ja siis ma arvan, et vot siis sa paned kaamera käima. Ja siis tavaliselt läheb mingisugune Carr sinna kuhugile raami vahele. Ühesõnaga, ma tundsin, et nagu dokumentaalfilmi tegemine on midagi nagu tähtsat ja rasked ja iga kaader, mida saada, nagu tuleb mingisuguse nagu asja hinnaga, et sa nagu istud kuskil hoiad kaks nädalat endale seda seedeprodukte soolestikus ja oled vait ja siis mul ma ei tea, kas see on ikka see päris minu tee. Aga kui ma kooli ära lõpetad, siis me hakkasime filmiga tegema dokfilme ja oli päris lõbus või kurg filminud, võisime inimesi filmida ja me ja oli kahe tuhandendad ja see oli nagu 90.-te selline nagu järelkaja, et igasuguseid naljakaid tüüpe liikvel seal Tiina Jantson, kes organiseeris minimissikonkurss, oli seal Anne Eenpalu, kes tegi nagu kodutütardega, nagu ajas mingit eesti asja. Te, peate kõik abielluma, noorkotkaste ka ja sünnitab 10 last ja tegelikult üheksakümnendates oli nagu see tunne ja kahe tuhandete aastas ka, et et kõik on veel võimalik, et naison sellest Ida-Euroopa metsikuste spontaansust. See Põhjamaade heaoluühiskond kõikide oma reglementeeritud ja kõikide oma kirjutatud ja kirjutamata seadustega polnud veel meile pähe istunud, et teatav eufooria või nauding oli vähemalt filmitegija või dokumentalistid oli mul nagu sees. Õhin, et sa said elu muuta, sa said kuidagi vahele sekkuda, said kuidagi nagu majandada, et praeguseks on kõik paika loksunud, hierarhiad on nagu paigas, inimesed teavad oma kohta, igalühel on oma mingi selline suundumus oma positsioon ühiskonnas. Kultuuri toodetakse võib-olla liiga palju. Poliitikat väsitab, inimesed on nagu kuidagi kaugele võõrandunud, kuskil on veel äri. Ühesõnaga, kõik on nagu kuidagi lahterdama, liiga palju. Sellist igavat põhjamaad on võib-olla meile jõudnud ja seesama metsik, kus tuuritsas stiilis karnevalile Ida-Euroopa vaikselt nagu minema tüürinud sinna, kus Igase Trabanti, eks ju, nagu vahvlit, et seda me enam nagu ei näe. Mina oma nappima toki mehe kogemuse pealt võin öelda, et et siis kui ma hakkasin ise filmima, siis mingisugune asi muutus nagu iseenda sees mõtlemine täiesti muutus kuidagi tähelepanu elu suhtes, et ma hakkasin Maida tundma tänaval ära mingeid ägedaid tüüpe või isegi mingit valgused varjud või, või mingid lõhnad, muutasite. Et siis ma ei olnud enam see inimene, kes kõndisime samu tänavaid pidi, et sellel oli kõik, oli mingisugune, väga äge kõrvalpilk oli asjade juures või siis noh, näiteks seesama asi, et no ütleme, klassikaline draamareegel on see, et kui sul on kangelane, siis tihti see kangelane, mis teeb, kangelane ju tahab saada midagi siis elu toob talle et igasuguseid kannatusi veeretab, siis ta elab seal ütleme, kannatuste rõõmu, ekstaasi ja muu pöörasuse vahel, mõni nagu ikka heade kangelaste puhul on see aga siis mingil hetkel noh, jälgides siis igapäevaselt seda, seda kellegi teise elu või teise maailma sisse elades. Et siis koju minnes vaatad, et kuulata, aga tegelikult kogu seesama jama nagu kodus ka Mul endal, et ärkan hommikul üles, tuba on segamini, lapsed karjuvad sel ajal, kui ma topin kaamerat, koti, laen, akusid veel üks laps otsib kummikut. Teine karjub, Nis, ava tahab midagi, siis ma ei leia autovõtmed üles ja siis mingil hetkel nagu suumid ennast sellest situatsioonist välja ja vaatad seda maailma, et sa oled ise ka nagu mingis filmis sees või see ongi selline elukestev kolmemõõtmeline film. Uku Masing on küsinud, et kuidas ma olen sattunud siia näidendi ossa. Et kui palju sa oled seda enda elus tajunud, et et filmitegijana, et sa vaatadki, et kuulajat. Ah et kui keegi nüüd praegu kõrvalt filmiks seda, mis juhtub nagu minu kodus oled sa kunagi mõelnud, et võiks teha dokfilmi nimelt dokfilmi, mitte mängufilm iseenda elust? Ma olen suhteliselt privaatne inimene ja mulle ei meeldi väga palju ennast eksponeerida. Et võib-olla see enesega kuvand, mida ma endast tahaks. Ta erineb sellest, milline ma tegelikult olen. Ja ma tean, kuna ma olen teinud portreefilme dokfilmis, siis ma tean, kuivõrd šokeeriv on sageli inimestel, keda ma olen portrateerinud lõpuks näha seda tulemust. Kuivõrd erinev on nende enda ootus sellest, kuidas neid kujutatakse sellest, millised nad tegelikult on, või kuidas ütleme siis dokumentalist neid näeb. Ja loomulikult dokumentaalfilm pole midagi muud kui lavastamine reaaleluvahenditega juba tänu sellele, kuhu, mis hetkel, mil moel saab, mida üles filmid, kuhu saab kaamera banned, milline su kaadrikompositsioon, kuidas seda hiljem kokku lõikad. Ja loomulikultkasvulised, et kuna sa tahad jutustada lugu, siis sa lähtud teatud struktuurist teatud draamareeglitest, sa võtad kõige nagu huvitavamad hetked, organiseerid nad nii et nad moodustaks ühe loo tegelase nagu sellises kulgemises läbi kriiside kuni lahenduseni välja. Siis elu sageli ei ole nagu konkreetse struktureeritud lugu, elu on tihtipeale üks amorfne kulglemine, fluidum, mis meist nagu läbi libiseb. Ja mees on loomulikult kriisis, hetked, eufooria, hetked, aga nad ei ole kuidagi organiseerunud. Ja filmi tegemine ka kõige nagu realistlikuma stockis on ikkagi reaalsuse moonutus või lavastamine reaaleluvahenditega. Mistõttu see pilt, mis lõpuks jääb, ei ole nagu päris adekvaatne tegelikkusega. Ma isiklikult armastan nagu lugusid, armastan suhteliselt elust võetud ainest. Ma saan aru, et seal on võib-olla kõige rahvalikum, võib-olla tsirkus on rahvaliku ginaal 200-st, järgmine, et nagu kõige reaalsuse representatsioon neile nagu kõige lähedasem näitame inimesi, sellised, nagu nad on ka mängufilmi puhul. Isegi kui see film on võib-olla nagu kunstiliselt kõrgetasemeline sisaldab kui palju kujundeid, siis me ikkagi lähtume nagu reaalsuse imperatiivist. Nüüd kui me võrdleme seda näiteks mingisuguse toodeko foonilise muusikaga, kus sul väga palju nagu abstraktsiooni, et siis mina, filmitegijana võib-olla tunnen teatud alaväärsus kompleks, et sihuke avangard, istlik helilooja teeb nagu tohutult keerulisem opositsiooni oma reeglite, oma matemaatika oma sellise süsteemi järgi. Aga mina lihtsalt näitan inimestele, kuidas nad elavad. Aga samal ajal noh, võib-olla ei ole nii intelligentne, et saavutada sellist kõrgemat nagu kunstilist taset, aga mulle meeldib nagu kuidagi olla selline sotsiaalne torumees, et kärn käised üles sukelduja sita sisse ja palun endale mutrivõtmeid ulatada. Kas see toki tegemine on sulle ka kuidagi? Ma ei tea, enese teraapiliselt mõjunud või on sul mingisuguseid enda siseseid küsimusi, mis on tänu filmi tegemisele saanud vastuse? Filmi tegemine ikkagi on tõstatunud endale küsimusi ja otsid nendele vastuseid, tavaliselt need küsimused on ikkagi isiklikku laadi, et kas ma saan sellega hakkama, kas asi toimib? Sageli on väga hea, kuna kinematograafia suhteliselt kollektiiv, kus ma saan ikkagi peegeldusi, et küsisin oma koostööpartneri käest, et kas see on sinu arust naljakas kas see tõmbab nagu pingesse või kas nagu töötab sinu arust. Ja sa näed ka näitlejate peal soovide järgi proovida asju. Võib ju mõelda seda, et kõik inimesed, kes me elame maailmas, isegi kui sul ei ole kaamerat kotis, et võib öelda, et sa oled ju iseenda elurežissöör, et sul on kaks silma, kaks kõrva, sa kõnnid mööda tänavaid, suhtled teatud inimestega, siis see ju tegelikult ka ju noh, mingis mõttes nagu peas monteerida oma mälestusi, eks ju. Millised sündmused sealt välja joonistuvad, on ju hästi, subjektiivne. Noh, nii nagu iga dokitegija puhul seesamaaegselt, kuhu poole sama pead keerata, sa oled ju nagu operaator, eks elus inimene teatud valikuid. Jah, et filmitegija pilk on teatavas mõttes päris spetsiifiline, et sa oled harjunud nägema. No ütleme, et tavaliselt sa elad oma elu ja oled iseendaga identne. Kuidagi vihastad ennast täis seda viga, kui sa nagu armastas seal täis armastust. Mul on viimasel ajal tunne, et ma olen nagu selline omaenda elu võin vahest vaadata kõrvalt, olla nagu publikuks. Psühholoogias nimetatakse seda objektivisatsiooniks, et kui sa nagu väga keerulises olukorras ütleme kriisiolukorras siis sa võid endast kõrvale astuda, vaadata, et sa oled lihtsalt üks tegelane, kes seal ringi talitab. Ja need olukorrad, mis sinuga juhtuvad, on nagu stseenid ühest filmist. Mistõttu sa ei pea nagu olema endaga nagu emotsionaalselt identne, mistõttu sa saad ennast kuidagi noh, ütleme, distantseeruda. Ja sageli see muudab ka, ütleme sellise elukäsitluse, võib-olla professionaalne ideotism, statisti vaatad nagu maailma läbi selle kaamera visiiri otsida nagu kaadrit või näed mingisuguseid situatsioone elus nagu stseene vaja selles suhteliselt nagu akustiline või rist. Mulle meeldib käia saunas, ma kuulan, mida mehed räägivad. Et need vanamehed räägivad, üks küsib teiselt, et kas sa jõusaalis admis, mina? Sellises vanuses on jõusaalis käia. Surm silme ees juba, vedrusid, pingutanud, aga ujumas käidud, müsmozin ujumas käinud. Aga mis mõte sul üldse elada? Tapa ennast ära, mis mu sellises vanuses enam selle asja peale hakkanud, sa mõtled? Kuradi dialoog kuhugi? Et elu pakub sulle palju tihedamaid, nüansirikkamaid, palju põnevamaid, palju keerukamaid, palju psühholoogilisemalt läbi töötav tumaid, situatsioone, kui sa suudad need iialgi ise välja mõelda. Et tasub küll ilusti näpata, aga kahjuks ühel hetkel. Ma räägin oma elulugu edasi. Et ühel hetkel ma jõudsin dokumentalisti sellele äratundmisele, et et ma olen jõudnud kuhugi faasi, kus ma ei tea, kas ma oskan nagu enam edasi minna. Muidugi päris ägeda filminäitleja Arvo Kukumäest, mida oli väga väsitav, tehaste tegemist oli väga väsitav, väga Nortsist sistliku nagu filmitav objektina või suurepärane isiksus, aga aga väga nagu egotsentriline üritas kontrollida ja mina omakorda üritasin, kontroll, konstant, võimuvõitlus kolm aastat. Ja noh, ka näitlejad oskas iseennast kehastada, mis on dokumentalisti jaoks õudusunenägu pärast. Komaan, mida sa nüüd mängid, istub kuhugile maha ja siis ta teeb siukse ilmeka näo ja manab silme veel pisarates. Istu lihtsalt ära. Ja lõpuks veel sinnamaani, et kui Montaažiliselt mina tahtsin teha oma filmi kukumäel, oli mingi omaette kujutas filmist ja siis, kui tal olid kained perioodid, siis ta helistas mulle aeg-ajalt, ütles stuudio pommi alluda, põletab kõik maha hävitab ära, kui ta seda filmi lõpuks nägi, tema sõber Sulev Keedus seda väga soovitas, ütles, et väga lahe film on siis ta nagu kuidagi ostis selle üles, aga sa ütlesid, et see oli kõik mängitud. See oli nagu vean, mängisin seda joodiku rollis. Pärast seda ma tundsin, et ma vist ei olnud, ma olen juba sellises eas, et ma võib-olla enam ei jõua nagunii suurte majesteetlik isiksusega nagu heidelda. Et palju lihtsam on. Neid asju on rekonstrueerida. Jaan Tootsen, just ennem tuletas mulle meelde, et Gizlovski ütles, et milleks siis kellelegi nagu oodata seda pisar langemist kui on võimalik glütseriini lihtsalt tekitada. Ja siis ma sain aru, et, et võib-olla oleks hea oma neid neid elus kogutud momente ja süzeesid ja kujundeid oleks hea nagu mängufilmi võtmes rakendada. Ja kuna 90.-te lõpus kahe tuhandendatel oli ka niisugune nagu filmitegemises nakkuslikke nagu keeruline aeg, et kõik ei olnud veel paika loksunud, siis kuidagi õnnestus mul seal jalg ukse vahele saada ja ka ennast ennast kuidagi kehtestada. Mängufilmitegijana. Ja nüüd ma rohkem nagu hoian fookust selles žanris aga endiselt kõige paremini kukuvad välja, ma olen igasuguseid asju proovinud komöödiaid, kui kaasus draamasid, aga kõige paremini nagu kuidagi tulevad välja need asjad, mis, kes ise läbi tunnetanud või mis on nagu elust näpatud seigad ja noh, siis läbi mingite kunstiliste filtrite veidike ära töödeldud. Tuli meelde, mis tegelikult natuke haakub ka selle sama teemaga Need kaadrid isiklikust elust või et mõni aeg tagasi sa panid Facebooki pildi, noh, esialgu tundus nagu tõesti kontekstiväline pilt, aga kui natuke süveneda, siis ja see pilt oli tehtud Tallinna perekonnaseisuameti büroo aknast, see oli selle lahutusosakonna aknast oli tehtud kus alleli paista, kolimisauto siis seal peal oli mingi loosung, et ära viska vanu asju ära anna nad taaskasutusse. Kui lahutatakse abielus kõige nõmedam olukord, sotsialistid, selliseid ütleme leevendavaid asjaolusid, et see üle elada, sa vaatad ringi, jäävad midagi huvitavat või naljakat ja siis vaatad aknast välja, et. Valu Ozzy, ära anna taaskasutuslahutus, Ove korra akna taga, sihuke furgoon. Nagu naelapea pihta, siis alguses ma tegin selle pildi iseendale. Päris ja vinni. Ma eriti pärast seda ei ole üldse Facebooki kasutanud, aga vahest tekib selline tarvidus ka oma elul natuke, eks Hibitsioneerida ja samas siin hästi karge või näitab siukest nagu vaimusuurust, et see sellises olukorras vaatad ennast kõrvalt, et see on väga vinge ja tõenäoliselt kui sa ei oleks filmitegija, siis sellist pilti sa ei oleks kunagi teinud või sa ei oleks sellist asja üldiselt tähele pannud. Ma küsisin ennem Andrese käest, et mida teha siis, kui kuidagi oled kui vaimses madalseisus või noh, et ma arvan, et neid hetki tuleb kõigil etta või sa oled sihuke rõõmus pumpsik, kellel ei ole kunagi mingeid probleeme, vaid et paned nagu ajad oma asja, kõik laabub kergelt ja elegantselt või on sul mingeid hetki, kui sul on kuidagi tunned ennast väga vaevaliselt. Inimene on nagu oma olemuselt psühhoanalüüsis ka kindlaks tehtud juba austria teadlane 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses Sigmund Freudi nimel kindlaks teinud, et meie psüühika suur osa psüühikast on ikkagi meie lapsepõlvest välja vormunud ja üks olulisi asju maailmas on nagu selline turvatunne, mida inimene nagu vajab turvatunne, kuradi haisev, kaisuelukas või mis iganes, võib-olla et. Ja teine asi on see, mis lapsel on oluline, on nagu rutiin päevakava, et millal õpitakse, millal mängitakse, magama minnakse, millal kohtutakse sõpradega, mis kell lasteaeda see loob neile nagu sellise tunde, et nad on kaitstud. Elu on jätkuv, ta nagu struktureeritud, aga ta liigub igavesti ja ütleme ka inimese kriitilistel hetkedel, mis pask on ütleme, tavalisest rutiinist välja. Kui sul on nagu mingisugune halb sõnum või sa oled jäänud üksi või midagi, siis äärmiselt oluline roida alles neid kahte asja, et seal on turvatunne, et seal ma ei tea midagi või kedagi kaissu võtta. Ja teine asi on see, et seal võiks olla mingisugune asi, mis loob sulle nagu rutiini rutiini heas mõttes või sellist nagu korduvus, sellist tunnet, et suguelu jätkub, et see ei ole nagu seisma jääma. Ma lugesin mõni aasta tagasi ühte päris huvitavat raamatut ajal olla annereid, inglise ajaloolane oli kirjutanud Leningradi blokaadist ja ta oli välja toonud sellise asja, et kellel oli kõige suurem võimalus nagu blokaad üle elada olid need perekonnad, kes säilitasid ka kõige nagu kriitilisemas, kõige absurdsem, uutes olukordades teatava rutiini, ükskõik kui jabur see ei tundunud tissid nagu iga päev kindlatel kellaaegadel, ümber söögilaua sõid mingisuguseid tapeediliimi, põhimõtteliselt tapeeditükke või saapataldu või mida iganes käisid jalutamas, kuigi see võttis need tohutut energiat. Ta kulutas ära. Nad lugesid üksteisele checovid, vanad põlised Peterburi suguvõsa vaid lapsed õigel ajal magama, lugesid neile unejutte ja ja see aitas neil nagu need kõige hullemad ajad nagu üle elada. Ja samas ellujäänute kirjelduses teadsid, kes on järgmisena suremas, sellepärast et ühel hetkel nad ei tulnud enam välja. Nad sõid ära kogu oma toiduratsiooni, Nad ei läinud enam välja, põhimõtteliselt jäid voodisse pikali, nad kavatsevad nagu elutahte ja rutiin ja elutahe on kuidagi väga omavahel seotud. Rutiin kõlab nagu halvasti, aga ma mõtlen, et selline nagu korduvus või elustruktureeritud. Et isegi nagu kõige hullem olukord kuidagi nagu tati ja tahtejõuga, pead ennast Münchauseni juukseid pidi nagu ju voodist välja sikutama mingeid asju tegema. Et siis seal on sellele nagu kuidagi funktsioneerib edasi. Et räägitakse sellest, et kui sa teeskled rõõmu, siis lõpuks see rõõm hakkab tulema, kas kogu aeg naeratatakse see keep smiling, et tegelikultpärasele naeratuse läbilsa organism hakkabki seda endorfiine, tood rõõmsamaks et ameeriklased, kes on väga praktilised inimesed, et nad on leiutanud selle nagu naeratuse kultuuri, aga see ei ole lihtsalt selleks, et väga jube hästi mõjuda Vaidze tegelikult on ka see, mis toodab ka nagu ühiskonnas ja inimestes nagu heaolu leiutatud ka väga palju asju, mis ei meeldi mulle, aga nad on leetrid ka väga palju asju, mis päris hästi funktsioneerivad. Kui tihti sa mõtled oma isiklikule surmale oma isiklikule surmale? No ma loodan, vaat, räägitakse niimoodi, et et inimene tunneb ennast hästi siis, kui teda surma lahutab mingi puhver näiteks sinu, need, kes sinu ees on käinud, sime esivanemad või tegemata tööd. Või siis paarkümmend aastat, et no muidugi, ma mõtlen vahel, et kõik inimesed mõtlevad aeg-ajalt järsku suren ära. Kui ma saaks teada, onju, sest on ka tehtud filme ja kirjutatud raamatuid, et mis juhtub siis, kui igale inimesele öelda tema surmakuupäev et kuidas see muudab nende nagu maailmataju. Ja kuidas nad hakkavad siis elama hoopis teistmoodi või tunnetama maailma teistmoodi, mis siis, või siis kui maailmalõpp on saabumas, mis siis hakkab juht? Üks pääse võib-olla juhtub, aga järsku juhtub. Et siis ma ei tahaks ennast ülemäära sellega nagu koormat. Mulle meeldiks Minna, Tarmo kalt ja mehiselt. Ma ei tea, kas mul kukub välja, et üks tuntud kultuuritegelane, kes hiljuti meie seast lahkus, oli visti oma viimasel elunädalal. Toimetaja on niimoodi, et Läntsutanud loomu lapsi, nüüd parandaks tal raadiot ja siis oma kolleegidele, kes olid temaga, tulid hüvasti jätma kõik sing täis suuri sõnu ja nagu ilusaid mõtteid. Kuule sa, mu parkla kaart ei taha, et see on hea kesklinnas parkida. Ühesõnaga, et lõhkul niimoodi, et nagu saaks, elaks edasi. Ühesõnaga, majandanud nagu väga vahvalt mehiselt. Teisalt on jälle mingid inimesed, kes mitukümmend aastat järjest hakkavad surema ja muudkui surevad ja surevad ja lõpuks ei usu enam keegi ära surevad. Ma ei mäleta, kes seda on öelnud, aga öeldakse, et on mingeid hetki noh, selliseid äärmuslikke hetki või suuri sündmusi, mille puhul mõni režissöör paneb kaamera kinni. Ja nendesamade hetkede puhul mõni režissöör alles alustaks filmimist. Filmidramaturgia, mis on mängufilme ja dokfilmi puhul kaunikestki sarnane sarnasem kui tavaliselt, nagu inimesed mõtlevad, et ikka ikka samad nagu printsiibid kehtivad eeldab seda, mida halvemini läheb tegelase, seda intensiivsemalt film ma ikkagi kaasa tõmbab. Ja siis tekibki see, et peategelane tahab seda, et porterteeriks seda, kuidas tolle hästi läheb, kuidas ta läheb läbi elu nagu nuga läbi sulavõi. Aga mina filmitegijana tahan, et tal hakkavad mingid jamad juhtuma, vaata, nurjub ta uuesti, üritab. No ühesõnaga, kõik see. Ja sealt hakkavad need käärid, et siis peategelane nagu hakkab nagu sind vältima ta ei taha, siis pead nagu kuidagi olema aistma mingisuguse tagumiku karvatunnetusega, nagu tajuma, et nüüd on õige aeg minna kohale dokfilmi, kui sul on videokaamera sisse filmilindile ei maksa midagi, seal lihtsalt vajutad sellele punasele nupule ja pärast vaatad, kas sa mingi fookuse paika, et noh, kaamera päevaks kogu aeg käima. Siis, kui seal öeldakse nii kõik läbi või vehitakse sinu poole rusikat seal, siis paned selle kinni. Noh, see võiks olla printsiip, päras Montaažis saad ju valida, et kas kasutad seda või mitte või saad nagu läbi rääkida ja aga noh, hea oleks, kui sa elu nagu salvestatud selles tema kõigis avaldumisvormides. Ma mäletan sedasama, kukume filmi tehes sageli kukumäe elukaaslasele. Ma osutasin sellist esmaabi või no ütleme siis põhimõtteliselt sanitari teenust, et kui oli Arvol oli jälle probleem, et ta kuidagi sellisesse väga raskesse olekusse sattunud, siis tuli teda teisaldada sellesse rehabilitatsioonikeskusesse ja ka Arvo Kukumäe elukaaslane ei saanud sellega üksi hakkama, siis kutsus mind kohale. Siis mina kutsusin omakorda ühe filmiüliõpilase, kes on minust peajagu pikem ja siukse võimsate käsivartega, et ja tema oli omakorda selline nagu entusiast dokis huviline tahtis, kuidas dokfilmi tehakse, kutsusin ta kohale, tegime ukse lahti ja meie poole lendas kirves. Ja siis pärast Martin, siis noorhärra, kelle ma õppi kutsusin, et selline siis dokfilm on teinud ennem ühe filmi, ühest mehest, kes loetles ronge põhjus on mingeid Reinsportingume. Öeldi, et talle sahvikud tippar, et niisugune asi Aga seda kohta ma filmis ei mäleta, seda kirvelendamist ja pärast sa teed valikuid. Nad veel on nagu õrn balanss, et kas sa oled inimesest nagu mingisuguse. Noh, sa võid teha temast Montaažis imbetsill, sa võid teha temast psühhop, paadi, sa võid temast teha nagu vaimuhiiglase võite ennast teha lugu siis sellise noh, üritada tehase lihast-luust, inimene, kellel on omad nagu deemonid ja kellel on omad helgemad hetked üritasime seda balanssi hoidnud. Aga sellest hoolimata julgustan kõiki tulevasi dokumentalistid, kui elu hakkab silme ees hargnema ja keegi teile päris hullu vetot peale pane, püssi püssisihikul ei võta siis filmige üles pärast sisse heidelda oma nende eetiliste küsimustega, et kas kasutada või mitte ja kuidas kasutada. Aga lõpptulemus on ikkagi selline, et kui sa tahad head filmi teha siis ei sisalda alati just peategelast kõige positiivsemalt valgus näitavat materjali. Mul on tunne ikkagi hea filmi puhul hea doki puhul. Et kui ma vaatan neid inimesi ekraani peal, kes on lasknud endale hästi lähedale või et ma saan mingisugustele väga õrnadel hetkedele ligi tõelistele sündmustele. Et parimal juhul ma ikkagi kujutan ette, et need inimesed, kes kinos seda filmi vaatavad, et nad vaatavad küll neid konkreetseid inimesi konkreetset sündmust, aga nad tegelikult ikkagi pööravad pilgu nagu iseenda sisse, tekib selline kunstiline üldistus, et see ei ole küsimus ei ole üldse noh, nendes konkreetsetes inimestes, kes on nagu seal kinoekraanil nende elusituatsioonist, vaid et ma ikkagi tegelikult vaatan neid, aga mõtlen iseenda elu peale või noh, et mul on, tekib võib-olla mingitel juhtudel ei tekkeks samastumistega aga mingitel juhtudel tekib, vaid sa saad aru nagu inimlikult, et niimoodi on võimalik. Minu jaoks on ainukeseks nagu adekvaatseks vaatamise viisiks see, et kas midagi kõnetab mind, kas ta tekitab minust dialoogi, kas ta kõnetab mind ratsionaalsust kasvõi intellektuaalse mõttes, kas ma hakkan temaga nagu vaimselt dispuuti pidama, kas ta läheb, söövitab mulle hinge sisse, ta leiab üles mingisugused kõige sisemised registri, kas ta hakkab mind emotsionaalselt, lükkab välja, kas ma tunnen ära mingisugused asjad oma elus, kas ta lõpetab ära mingisugused mõtted, mida ma kas siis nagu mugavusest või hirmust pole suutnud lõpuni mõelda. Kas ta räägib mulle millestki, mis on seal kuskil seina taga seal öö sees, millest ma veel midagi täpsemalt ei tea. Kui siuksed, kas filmid, kirjandusteos, teatritüki, tantsulavastused minu ette satuvad? Ja neid vaadates olen nagu intensiivses olekus, et ma räägin iseendaga, ma vaata seda, ta räägib minuga. Et see on minu jaoks nagu oluline. Ta ei pruugi olla heada, võib-olla saada kriitikutel, ma ei tea, üks pool tärni aga ta võib-olla ta kohmakalt tehtud ja võib-olla ka isegi teatavas mõttes läbikukkumine või ta minuga nagu räägib, siis ta nagu minu jaoks nagu oluline esitaks nagu endale täpselt samasugused nõudmised, kui ma tahaks midagi teha. Nüüd nüüd siit kuni surmani edaspidi siis ma tahaks teha midagi sellist, mis räägiks minu vaatajaga, nagu need head teosed meie jaoks olulised teosed räägivad minuga. Ma ei tea, kas see välja kukub, sisseelamine on üks suur risk, nagunii kunsti tegelemine veel suurem risk. Aga noh, vähemalt üritan seda sinnapoole. Filmirežissöör Andres Maimik kõneles teemal reaalsus ja fiktsioon elus ja filmis. Muusika tantsustseen Jean-Luc kodaari filmist Paandab paar helilooja Michael lõganud. Raadio ööülikool tänab koostöö eest džässiklubi jazz, Viljandi tantsunädalat ja eleviskust. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2017.