Mina olen Kristel Algvere ja ma räägin ühe loo Ühe mälestuspildi Tartust, et kõndisin silmakliiniku juures Kuperjanovi tänaval õhtupoolikul ja minu ees kõndis kaks inimest. Ühel oli selline hall tolm, mantel maani ja teisel oli pruun seelik, mis oli ka maania ja mõlemal olid seljakotid seljas. Ja ühte sammu astusid nad, mees ja naine, jalanud, mõlemal lääba tallatud samamoodi. Natuke viltused kannad, sellises rahulikus mõnusas tempos kõndisid minu ees ja õhtune päike, mis tuli sealt raudteejaama poolt, tantsis nende selgadel, nii et selline tegi väga kodune ja mõnus oli neid vaadata. Ja samal hommikul ühes keeleteaduse loengus, üks komi rääkis meile erinevate keelte grammatika listest kategooriatest. Ja üks, mis mulle kuidagi sealsamas tänaval jälle meelde turgatas, oli duaal Kaksus. Et eesti keeles on need meie, võib tähendada meie kõik siin ruumis või mina ja sina aga duaal meiena on siis ainult mina ja sina kaks inimest. Ja mulle tundus, et sealsamas Kuperjanovi tänaval kõndis minu ees duaal.