Ööülikool. Globaalne soojenemine mõjutab inimesi täiesti erineval viisil. Mõned tunnevad muret laste laste kaugema tuleviku pärast. Teised aga näevad oma lapsi siin ja praegu suremas. Koole. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel rääkis kirjanik Hasso Krull Paide arvamusfestivalil teemal. Ilma lõpp teeb südame soojaks. Mina olen saate toimetaja Tõnis Tootsen ja soovin teile head kaasamõtlemist. Ilma lõpp ei ole alati olnud maailma lõpp. Ma võin peaks olema nii maa kui ka ilm maa ja ilm kokku ja kui ilm saab otsa, siis on ikkagi alles maa, nii et võib otsast pihta hakata. Praegu on aga lugu halvem, sest ma ise ongi see silma ära lõpetab. Ilma lõpp ongi maailmalõpp. Ja see ilma lõpp teeb südame soojaks. Tänapäeval ta ongi saanud uue nime. Üleilmne soojenemine. Süda läheb nii soojaks, südame alt tõmbub külmaks, selle soojenemise üle on kaua vaieldud ja soojenemine jaotab inimesed kahte olulisse rühma jaatajad ja eitajad siis selle pinnal, et kes jaatavad on nõus sellega, et soojenemine on inimtekkeline protsess ja teised. Kas sellega nõustuda ei taha ja vaidlevad, aga nende kahe olulise rühma vahel on määratu mass inimesi, kelle juhtlauseks on, ma ei tea. See, mida ma räägin, ongi ehk adresseeritud neile. Mulle endale ka meeldiks ja meeldib väga paljudes küsimustes. Eriti kui asi kisub filosoofiliseks. Siis öelda, et ma ei tea, aga siin nüüd selle üleilmse soojenemise puhul on olukord natuke keerulisem. Sellest ei piisa, sest asi on selles, et mitte keegi ju ei tea, keegi ei tea, mis saab. Ja limatoloogid tänaseks küll jõudnud enam-vähem ühtsele seisukohale. Need protsendid üks meeleprotsendid on kogu aeg kasvanud, viimati Guardianis oli 97 protsenti. Klimatoloog on need arvamisel, et üleilmne soojenemine on inimtekkeline, selle põhjustab süsihappegaasi emissioon ja nii edasi. Aga isegi kui jääks ainult 0,1 protsenti klimatoloog kes ei ole sellega veel nõus või arvavad, et asi on veel lahtine, siis tegelikult debatt ikkagi jätkuks. Sellepärast et see on poliitiline küsimus. Ükskõik kui täpne või hoolikas teaduslik teadmine selle kohta, mis üleilmse soojenemise põhjustab, see eitajaid ikka käi mõjutaks. Nende jaoks on ikkagi olulised ideoloogilised argumendid, sest soojenemise teadvustamine tähendab maailmapildi muutumist vanade kujutelmad purunemist. Aga igal juhul, kui me oleme selle omaks võtnud inimesed teevad seda ükskõik kas siis sellepärast, et neile nii meeldib, sellepärast et nad on nagu putukad, kes lihtsalt tegutsevad vanas vaimus ei oska teisiti. Et ikkagi see sunnib vana mudeli ümber hindama ja selle vana progressi kujutelma. Vana moderenduse idee koht on siis edaspidi ideede ajaloo prügikastis. Midagi ei ole teha. Seda uut olukorda. Saksa tuntud sotsioloog ja mõtleja Ulrich Beck on nimetanud maailma riskiühiskonnaks Veltriidika schaft pekki arvates siis. Mis on sisenenud niisugusse muutusesse, mida ta nimetab metamorfoosi yks sellepärast, et talle tundub, et seda ei saa lihtsalt teisenemiseks lihtsalt transvormatsiooniks enam nimetada seal midagi enamat. See võiks siis pekki meelest tekitada teatava modernsuse uuestisünni. Ta on hakanud enne oma surma juba mõnda aega rääkima kahest moderendusest. Ühte neist nimetas lihtsalt esimeseks modernses, eks see on siis kõik see mis algab koos kapitalismiga koos valguste sajad tulekuga. Nüüd möödunud sajandi lõpus. See ajastu hakkab otsa saama ja räägiti vahepeal palju postmodernismist. Aga pekk eelistab öelda selle kohta, mis tulla võiks. Teine modernsus, see on siis teistsugune uus aeg. Niimoodi hästi lihtsalt öeldes, kui esimesele modernsusele indust, realismile, senisele kapitalismile on olnud omale, et esile tõstetakse ainult hüvangut ja selle kõrvalmõjud, hävitustöö ja häving, salatakse, vaikitakse maha, muudetakse nähtamatuks. Siis Peck arvab, et nüüd, kui pöörata see mudel teises moderensuses ümber, see tähendab, et me üleliia ei tõsta esile progressi toodud hüvesid vaid vastupidi, keskenduma neile kõrvalmõjudele, sellele hävingule, pigem vähendame Neid hüvesid, seda hüvangut, mis tehnoloogiline progress kaasa toob. Siis on võimalik teatav emand, Sipatoorne, katastroof, ism. Beck kirjutab nii. See ei ole üleilmne katastroof seal katastroofi ette aimamine. Kui silmapiiril on globaalne risk siis järgib elu ja ellujäämine loogikat, mis on sõjale diametraalselt vastandlik. Sellises olukorras on mõistlik ületada vastandus meie-nemad ja tunnistada teist pigem partnerina, mitte vaenlasena, kes tuleb hävitada. Riski loogika suunab pilgu paljususe plahvatusele maailmas, mida sõbra vaenlase pilk eitab. Maailma riskiühiskond avab moraalse ruumi mis võiks sünnitada vastutusel põhineva kodanikukultuuri, kus ületatakse vanad antagunismid ning luuakse uued liidud. Uued konfliktiliinid. See tähendab see katastroofi ootus või ka katastroofid, mis tekivad et sellest halvast võetakse välja maksimaalselt. See hea, mida ta ühtlasi ka sünnitab, see tähendab see, mida ta toob meie jaoks maailmas nähtavale. See maailmalõpuoht. Beck nüüd pöörab selle hirmukuju ümber ja arvab, et avab ühe võimaluse. See ongi selle teise maa tõlgenduse võimalus. Toimub peki arvates kolmes järgus. Kõigepealt see katastroofi aimus õõnestab teatavaid pühasid väärtusi, mis seni olid kultuuri ja inimolemise lahutamatu osa siis teise astmena, nende pühade väärtuste hävimine tekitab antropoloogilisi vapustuse ja loob uue normi. Mitte siis ümberpöördult, et enne loodaks uus norm nagu 20. sajandi revolutsioonidest. Ja siis tekib vapustes. Nüüdse vapustus kaasuue normiga vallandab ühiskondliku katarsise ja sealt ilmubki teatav politiseerunud tegevusväli. Selle loob kõikide traumaatiline haavatavus, tekib siis vastutus kõige eest, kaasa arvatud iseenda ellujäämine. Siin võiks tekkida teatav vaenlaste vaheline koostöö. Nüüd see kõik muidugi ei ole, ainult ilus, sellepärast et ta nagu Pekka arvestab, see maailma riskiaeg on ikkagi ka uute sõdade aeg kindlasti apokalüptiline aeg, teatav maailma lõppu, oht on täiesti õhus. Ja nende uute sõdadega, selle maailma metamorfoosi vägivaldsus ega on tegelenud üks noorema põlve saksa sotsioloog Agaldwelcer oma samanimelises raamatus, ta nimetanud neid kliima Kreige kliima sõdadeks. Ja see on siis selline uus sõjaolukord, kus vägivald on suunatud ennekõike tavakodanike vastu. Need sõjad on siis Welceri arvates ebasümmeetrilised enamasti relvad, lastakse käiku relvitud inimeste vastu ja olulised on siin paramilitaarseid, organisatsioonid ja sõjaväelised ega ettevõtted. Ja need sõjapealikud, kes seda seda alal hoiavad on huvitatud sõja lõputust jätkamisest, sest tegemist on justkui uue majandusharuga. Üldse nimetab seda vägivallatuluks, tsiteerin teda. Vägivallaturg on vaba turumajanduse radikaalne vorm, kus kaupu ostetakse, tarbitakse ja antakse edasi seal, kus vägivalla võimalus on kõige suurem. Tavaliselt nõrgendab selle levik piirkonnad traditsioonilisi sektoreid kaubandust, tööstust ja põllumajandust mis satuvad kriisiolukorda, sest valusid ei suudeta enam väljaspoolt hankida ega jõuta ka müügikanaliteni. Seepärast pole midagi imestada, kui vägivalla ette jah, tegutses varem mõnes teises majandusharus, enne kui ta laiendas tegevust vastavalt uuele turustruktuurile. Ja sama kehtib ka vägivalla toimepanijate puhul kes võisid varem väiketööstuses hõivatud olla. See tähendab siis seda, et ettevõtlikud inimesed nendes piirkondades maailmas, mis satuvad kõige esimesena ägeda kliimamuutuse, globaalse soojenemise mõju alla. Need inimesed on sunnitud üle minema teistsugusele turustruktuurile. See, mida selle vägivallatõuks nimetab ei saa öelda, et nad oleks halvad inimesed aga nad satuvad sellisesse olukorda, kus muud ei jää üle sinna pagamini. Noortejõuk ja kurjategijaid. Et sõjaväelised eraettevõtted jällegi värbavad sõjaveterane suurte riikide armeedest konfliktipiirkondade võitlejate seast nendega siis On teataval viisil lepingulistes suhetes tüüpi ettevõtjad kes teavad, et nende äri jääb ellu ainult siis, kui sõda jätkub. Seda kõike siin põhjas oma silmaga enamasti ei näe, aga selle hingus on hakanud meieni juba ulatama. Kaua aega on arvatud, et kogu see globaalne soojenemine, et sellega peaksid nagu tegelema loodusteadlased. Eriti on see siis keskkonnateadlaste ja klimatoloogide asi. Aga võlts peab sellist suhtumist täiesti valeks. Loodusteadlastel. Kahjuks ei ole suurt midagi selle kohta enam öelda, nad võivad ainult nentida, mis toimub osutada protsessidele ja mingil määral põhjustele. Aga see ei aita enam mitte kedagi. Üldse ütlebki, et see kliima, seda on ennekõike sotsiaalne ja poliitiline probleem. See põhjuste ahel algab küll põuast ja veepuudusest, aga ta on liiga pikk ja keeruline. Et kohalikud ise suudaksid seda jälgida ja tajuda. Ja siis kliima konflikt teiseneb peagi mingiks etniliseks usuliseks rahvuslikuks konfliktiks. Kõige rohkem kannatavad muidugi lõunapoolsed alad, enamasti sellised riigid ja rahvad, kes on süsihappegaasi emissioonist kõige vähem kasu saanud. Aga muidugi kliimasõda ulatub, sirutub põhja poole. Kõigepealt muidugi pagulaste kujul kes lihtsalt ei saanud enam oma kodupaigas elada. Ja mingil määral seda markeerib ka terrorism. Meedia võimendab terrorismi mõju tänapäeval otseüleloomulikult, samal ajal kui selle terrorismi põhjuseid siis ennekõike globaalset soojenemist. Pigem püütakse nagu alahinnata, aga tegemist on ühe ja sama protsessi kahe erineva otsaga. Ka kõik need rahvuslikud, usulised etnilised konfliktid on rohkem teatav kõrvalnähtus, teatab epifenomen. Et kui me nüüd niimoodi Ulrich Becki kombel läheneme, siis peaksime tegelikult sellelt egoismi küsimuselt pilgu kõrvale pöörama. Oluline on ikkagi see, kust see kõik tuleb. Eriti tähtis on siis see moment, kus need algpõhjused on läbi teinud mingisuguse metamorfoosi ja on tekkinud see kliimasõjaolukord, kus enam ei saada aru, mis toimub, kust kogu see jama on tulnud. Welcer õhutab siis ka veel niisugust olulist momenti nende kliimasõdade puhul, et ei ole kedagi, kes tahtlikult soojenemist esile kutsuks. See toimub teadvustamatult. Inimesed tegutsevad täiesti erinevatel motiividel ja ka sellised individuaalsed lahendused, mida võib välja pakkuda kõige teadlikumad rühmade jaoks, need tegelikult ei toimi. See individuaalne lahendus võib olla sellise väikese reklaamlausena ehk hea, aga see ei lahenda tegelikult midagi. Vaja on suuremat kultuuri muutust. Lahendus peab olema sotsiaalne ja poliitiline ja tuleb ilmselt aru saada et tõepoolest, mingisugust meie laadset subjekti meie laadset kollektiivi praegu veel ei ole üldse ütleb sõna meie eeldaks kollektiivset reaalsustaju mida tegelikult olemas ei ole. Isegi kliimamuutuse puhul, mis on üleilmne probleem. Sest globaalne soojenemine mõjutab inimesi täiesti erineval viisil. Mõned tunnevad muret laste laste kaugema tuleviku pärast. Teised aga näevad oma lapsi siin ja praegu suremas. Teisene. Reede, laupäev. Jätkab Hasso Krull. Kuidas võiks sellise kultuuri muuta, selleni jõuda et saaks tulla see teine modernses, et võib-olla hakata natukenegi mingisuguse meie poole liikuma mis kollektiivse subjektina tegutseda saaks. Isegi kui ühtede osaks on muretseda lastelaste tuleviku pärast ja teised näevad, kuidas nende lapsed nende silme all surevad. Üheks peamiseks takistuseks paistab olevat apaatia. Prantsuse antropoloog Brüno tuur raamatus Kaia palge ees. Esitanudki küsimuse, et kust see ükskõiksus õieti tuleb, ma tsiteerin teda. Küsimus on selles, miks meile näib, nagu ei puudutakski ökoloogilised probleemid otseselt meie identiteeti, varasid ega turvalisust. Miks me ei suuda neid võtta normaalselt, banaalselt tavaliselt ja ilmalikult? Ärge tulge mulle rääkima, ütleb latuur, et olenevalt ohu tõsidusest või sellest, et ta jäävat meie igapäevastele askeldustele kaugeks vähimgi terrorirünnak, vallandab üleüldise reaktsiooni. Seevastu aga teade, et meie põhjustamegi maapealsete liikide kuuenda väljasuremislaine kutsub esile vaid tüli pinud haigutuse ei, siin peaks uurima just reaktsiooni ja tundlikkust. Me ise valime kollektiivselt, mille suhtes tundlik olla ja millele kiiresti reageerida. Siin selles tsitaadis siis latuur nüüd ikkagi just kasutab seda meie vormi, mida Veltse tahtis vältida. Sest seda kollektiivset subjekti ei ole olemas agalatuuri jaoks see meie all midagi muud, seal just see suur kogum inimolendeid, kes tegutsevad teadvustamatult põhjustavad selle olukorra, mille all see meie üldisel globaalsel tasandil kannatab. Ja teisest küljest üldse ei taipa, mida nad teevad. Ja fenolatuur on nüüd leidnud sellele küsimusele sellise vastuse, mis alguses kõlab üsna üllatavalt. Ta siis väidab, et tänapäeva inimene ei karda maailma lõppu mitte sellepärast, et ta olekski loid ja ükskõikne või et talle üldse läheks korda muu kui isiklikud mured ja hirmud. Ta hoopis usub, et maailma lõppu ei saa enam tulla, sest see on juba toimunud, see tähendab modernse sisemeie. Tänapäeva maailm ongi immalentne apokalüpsis. Lääne kultuur on juba jõudnud aegade lõppu ja sellelt teelt tagasi pöörata ei saa. Ehk nagu kunagi kuulutas George Bush vanem American way of life is not nii kaussi jää peal. Ameerika elulaadi üle ei vaielda. Mistahes katsed senist kurssi muuta tähendaksid nagu tagasilangust mingisse paganliku barbaarsus esse sest modegandus juba ongi inimkonna arengu siht. Ja ajaloo lõpp. Nüüd natuuri arvates selline veendumus ei ole psühholoogiline ega sotsioloogiline. Vaida teoloogiline natuuris väidab, et pime usk modernse kõik võimsusesse põhineb veendumusel, et Trans tendents on üle kolinud imalentsusesse. Jumalik tõotus on täitunud, ollakse õnnelikult jõudnud teispoole materiaalse maailma piiri. See tähendab, et kui 1000 aastat tagasi inimesed kartsid maailma lõppu ja nende jaoks oli niisugune trantsendentne ähvardus, see tuli kusagilt teiselt poolt, nad otsisid selle märke sellepärast et 1000 aastat Jeesuse sünnist hakkas mööduma. Nad olid kindlad, et apokalüpsis on nüüd saabumas, nii et kui seda päriselt ei tulnud siis järgmine samamoodi pettumus ja kabuhirm, kui hoopis hiljem hakkas ilmuma sündmusi, mis olid väga maailmalõpu moodi. Nüüd on siis olukord teistsugune, see teispoolsusesse paigutatud maailmalõputõotus, see on justkui üle toodud siinpoolsusesse meie praegusesse maailma. See tähendab siis usk, et modernses ja progress on kõikvõimsad, põhineb latuuri meelest nende samastamisel teatava viimanentsa apokalüpsis, ega see, mida piiblis on kuulutatud see on juba toimunud. Me oleme justkui juba jõudnud teisele poole ja mingist teisest apokalüpsist ei ole pühakirjas juttu. Järelikult see kõik on jama. Midagi ei saa enam juhtuda. Nagu natuur ütleb. Siit tulebki see kõikumatu meelerahu, jäine tardumus ja vankumatu enesekindlus. Hoolimata iga päev saabuvatest sõnumitest, mis kuulutavad katastroof neil siis tänapäeva modernsed inimesed, neil näib olevat õigus sellele maale, mida neile tõepoolest tõotati, taifiil int aitavad. Aga see maa ise pole sugugi maine, sest ehitatakse just tema ajalugu, ajaloolisest tagasimõju ja võimsust. Lühidalt tema toimimisvõimet, kõik vappub, nemad aga mitte nende jalge all maa ei värise, nende ajalugu kulgeb vankumatult stabiilses raamis. Maailmalõpp on ainuüksi idee. Nüüd latuur vaatab seda ka teisest aspektist. Et sellised vanad kultuurid, millest industriaaleb, kes on nii-öelda üle sõitnud nende jaoks tõesti tänapäeva lääne ühiskond on apokalüpsis. Kõigi lääne inimesed ise usuvad, et levitatakse õnnistust. Tegelikult on oldud teiste maailmalõpp ja latuur viitab siin Josep Kondradile ja Francis kopalale kopaladegi Conradi raamatu põhjal oma filmi apokalüpsis Nov. See siis tähendabki seda, et need inimesed, kes keeldusid transtendentse maailmalõpuajas edasi elamast on sundinud kõik teised tsivilisatsioonid vägivaldselt lõppema. Sellepärast apokalüpsis on see, mis toimub praegu. Aga teisest küljest need inimesed ise usuvad ju juba, et see on toimunud ja see on nüüd see oht, mis ähvardab korraga kõiki nii hästi ohvreid kui timukaid. Ja sellise juba toimunud maailmalõpu idee purustamiseks. Latuuri arvates peaks tagasi pöörduma, kuigi seal paradoksaalne apokalüptilise kõnepruugi juurde. Ta tsiteerib Pauluse esimest kirja korintlastele. Olgu need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks ja kas rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks ja kas ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud ja kes seda maailma kasutavad. Otsekui nad ei kasutaks seda, sest praeguse maailma pale on möödumas sõnaga lihtsalt kokku võttes maailmalõpu jutlustajaid. Tänapäeval ei pea enam kartma, et vastupidi kartma peab seda, kui keegi püüab kõigutada, uisutada, uinutada ja neid ähvardavaid ohte vähendada. Timoti Morton, kes ongi peamiselt tegelenud keskkonnaprobleemidega, on sellele samale küsimusele jälle lähenenud veidi teistmoodi. Et maailma lõpp võiks olla ennekõike Jontoloogiline kategooria, siis ta tõepoolest on juba mitu korda toimunud. Esimest korda võib-olla aastal 1784, kui leiutati aurumasin teist korda võib-olla 1945 esimest korda kasutati tuumarelva. Aga iseenesest see ei ole sündmus, vaid see on tänapäeva inimese olukord. Ja võtmeline on siin see, et Mortoni arvates need sündmused, mis tänapäeval ikka veel toimuvad, ei saa enam toimuda millegi taustal. Sest tausta ei ole enam olemas. Ma tsiteerin teda. Üleilmse soojenemise ajastul pole olemas tagaplaani ja seega pole olemas ka esiplaani. See ongi maailma lõpp, sest maailmad olenevad taga plaanidest esiplaanidest. Maailm on habras, esteetiline efekt ja me hakkame juba aimama, mis on tema nurkade taga. Tõeline planetaarne teadlikkus ei seisne mõistmises, et meie olemegi maailm vaid hoopis selles, et me ei ole siin. Nüüd on siis selle mõttekäigu taga Timoti maratoni veendumus, et inimese antoloogiline suhe ümbrusesse keskkonda, mitte inimestesse üldiselt. Et see suhe peab muutuma ja soojale meile tema arvates on midagi sellist, mida ta nimetab hüperobjektiks. See hüppega objektide kategooria käib väga paljude asjade kohta. Et hüperobjekt Morton Jaakson samavõrd näiteks. Või plastikkottide lasu üle kogu planeedi. Me teame, et see on, aga ta on ajas ja ruumis liiga massiivne, liiga suur see hüperobjekt, et ma suudaks seda hõlmata. Aga samal ajal sellisest hüperobjektist ei saaga distantseeruda. Ta hakkab igal pool külge, ta on selline vis, koosne nagu kleepiv, ilma et ta kunagi oleks päriselt kuskil kohal. Aga ta puudutab meid kogu aeg ja see üleilmne soojenemine on just niisugune hüperobjekt. See hüperobjekt jääb kunagi taustale. Ta on kogu aeg meie sees ja väljas. Me ei saa teda kätte, aga ta tuleb meile kogu aeg järele. Sellepärast ei ole vanas mõttes enam maailma või meie tegutsemise ajalooliste sündmuste tausta. Ma võtan isegi ütleb, et inimeste ajalugu ei ole enam inimlik, ajalugu on lõppenud. Ja kui ajalugu ei kuulu enam inimestele, siis see tähendab, et sellesse tuleb hakata hõlmava järjest rohkem, mitte inimesi kes otsustavalt astuvad inimestega kontakti. Ja kõige tähtsam Mortani programmis on antropotsentrismi ületamine. See tema arvates peab toimuma inimese alandamise kaudu just sellise inimese, kes oli Ulrich Becki kõneldud esimese moderansuse keskmes inimene suure algustähega, teda tuleb hakata vähendama, alandama, madaldama. Ökoloogiline mõtlemine peab inimese jalge alt põhja ära tõmbama selleks et ta suudaks uuesti maa peal seista ja sellega Mortoni arvates sõna alandus või madaldus. See ingliskeelne kiumiiliiation, mis tuleb ladina tüvest huumusmaapind saab tagasi midagi oma algsest tähendusest, sest inimene tuuakse sellisest kujuteldavast illusoorses kõrgusest tagasi alla. Maapinnale. Seni tänapäeva teades Martoni arvates inimest korraga nii vähendanud kui suurendanud et ühest küljest inimest käsitletud loodusliku objektina, mis erine muust mateeriast. Aga teisest küljest on arvatud, et looduse uurimine, isa, loodusteadused, see kõik on kuidagi eriline ja asub nagu loodusest väljaspool. Nüüd see teaduse kalduvus inimest korraga vähendada ja suurendada Mortoni jaoks tema võrdleb seda kinematograafiliselt tehnikaga, mille Hitchcock kunagi võttis kasutusele pull põukus nagu tõmbefookuskus, kaamera eemaldub objektist, aga samal ajal objekti ennast suurendatakse. See topeltliikumine tekitab teatava peapööritus efekti. Ja nüüd sellise fookuse aeg on maratoni arvates läbi. Hüperobjekt ei saa niimoodi vaadelda, vaid ilmselt peab järgnema teatav irgeduktsianistlik mõtlemine. Ei saa enam väita, et maailm loodes või keskkond oleks reaalsem kui indiviid. Ja vastupidist ei saa ka väita. Moderenduse Titanic põrkab vastu hüppega objektide jäämäge. Morton jõuab ka muidugi selle küsimuseni, et missis lahtisele ühiskonnaga, kus me elame kes siin ei ole midagi viga. Ja loomulikult tal tekib see probleem, et progressi ja moderenduse edasiviiv majanduslik jõud on olnud kapitalism. Aga kui see ei suuda uue olukorraga toime tulla on ainult see positiivse tagasisidelõng, mis pidevalt võimendab kõiki neid kahjusid, mis on juba tekitatud. Et siis on kapitalismil midagi viga. See ei ole püsimis võimeline süsteem. Selle üleval mõtisklevad muidugi ka majandusteadlased ja üks huvitavamaid töid, mis ma olen leidnud, on see, mille Briti majandusteadlane liiter hõlm esitab oma raamatus Financial kapital, looduslik kapital. Ta käib siis välja. Et kui võtta keskkonda ennast loodusliku kapitalile, mis paigutuks inimkapitali ja inimtekkelise kapitali kõrvale siis ta poleks enam teisejärguline lisand või mingi niisugune piirkond, kus lihtsalt toimivad need hüvangu progressi toodud hüvede kõrvalmõjud vaid selle saaks lõimida majandusega ja majanduslik Tootmine ühendaks Sis loodusliku kapitali, muude kapitalivormide ja tööga andes ka toodangut, mida me tarbime selleks Helmi arvates muidugi vaja väga kriitiliselt vaatluse alla võtta sisemajanduse kogutoodangu mõistes kross, mäestik, prodakt, kus kõik vagad jäetakse kõrvale, võlad samuti, pigem innustatakse võlgu võtma, loodusliku kapitali hävitamine on just see, mille arvelt edasiminek ja majanduskasv toimub. See tähendab, et SKT muudab loodusliku kapitali kahanemise nähtamatuks. Rahad hävivad, see ei tule arvesse. Ja kui nüüd see looduslik kapital kaob, siis sellega tegelikult kasvab võlg mis jääb tulevaste põlvede kanda. Helm ütleb. Tulevased põlved pärivad küll võla, aga nende huvisid ei arvestata kuskil, kui välja arvata oletatav majanduskasv, mis peaks laenamise kaudu hõlm, määratleb ühe reegli, mille ta nimetab loodusliku kogu kapitali reegliks. Ärge käitnaczival kapitalipruul mis nõuab, et loodusliku kapital, Ta oli tase tervikuna ei tohi langeda. Seal on siis üsna radikaalne, ei tee. Kui lõimida looduslik kapital praeguse majandusliku arvestusega, siis tegelikult tekib majanduskasvu arvestamise uus võimalus, see tähendab peale teatavat vapustust teatavat šokk mida see uus armastuse tüüp tekitaks. Saaksime hakata edasi liikuma uuesti majanduskasvu idee raames, aga samal ajal loodusliku kapitali hävitamine oleks peatatud ja oleks tehtud võimalikuks ka selle kasvatamine. Sellega hüvitades varasema majandustegevuse kahju. On muidugi mitmeid teisi mõtlejaid nagu näiteks rapper, triid, kes on arvanud vastupidist, see tähendab, et majanduskasvu idee ise on vale ja ei sobi ühegi rohelise majandusmudeliga. Ta on nimetanud seda kasvu ismiks kasvu ESM põhjustabki elutingimuste halvenemise, iseäranis tulevaste põlvede jaoks. Ennekõike on just majanduskasv süüdi, et me oleme kollektiivselt rikkunud parlamentaarseid piire mis avaldub näiteks bioloogilise liigirikkuse kriisina. Hiljuti saime teada, et viimase 40 aasta jooksul on hävitatud tervelt pool maapealsest metsikust loodusest. Ja teine majandusinimene seitse Moore on süüdistanud kapitalismi selles et odava tööjõu kõrval siis eks pluateeritakse pidevalt odavat loodust. Ja see tekitabki kasu illusiooni. See tähendab olgu numbreid pealtnäha kui ilusat tahes. Sõja taga on hävitustöö. Ei taha ära otsustada, kuidas siis tulevikus võiks majanduskasvuga asi jääda? Selles ma olen küll veendunud, et Helmylal kindlasti õigus, et sisemajanduse kogutoodang arvestamine nii nagu praegu see Ta genereerib kogu meie elutegevust ja sellest tuleks lahti saada nii kiiresti, kui, kui saab kas siis selle järel leiutatakse uus viis majanduskasvu arvestamiseks või minnakse üle mingile teistsugusele regulatsiooni printsiibile. Noh, mulle tundub see pigem nagu majandusteadlaste mure, aga muidugi ka siin on teisest küljest ikkagi olemas ka moraalne pool ja noomik Line juhtivaid kliimamuutustega tegelevaid publitsiste tänapäeval on rääkinud kliima õiglusest, sõnapark, limit, issand, tegelikult ka natuke laiemalt käibele läinud ja ta arvab, et püüdad kliimaohule adekvaatselt vastata jäävad viljatuks kui selles ei nähta osa laiemast maailmavaadete võitlusest mille käigus tuleb uuesti luua ja leiutada kollektiiv, kogukond, kodanikkond, ühiskond ja ühisvara pärast aastakümneid kestnud rünnakuid ja mandumist. Kline on siis väga teravalt kriitiline igasuguse neoliberalistliku ideoloogia suhtes. Aga ta arvab, et võitlus kliimaõigluse eest võiks tulevikus saada arengustiimuliks. See võiks suure osa inimkonda vaesusest välja aidata. See on siis nägemus, mis kasutab kriisi kollektiivselt ära, et sooritada hüpe kuhugi mujale, kus võiks tõtt-öelda olla palju parem kui siin kus me asume praegu ja Klaini arvates me niimoodi saaksime tagasi julguse avalikult tunnistada, mis oli omale varasematele vabastusliikumistele, see tähendab maailma lõpp. Nii nagu me teda tunneme, pole midagi seesugust, millele iga inimene peaks üksipäini vastu astuma. Aga milles on siis probleem, et te ei ütelnud seda nagu üldse välja, et asi on ju selles, et inimesed paljunevad nagu ussid, et neid on lihtsalt liiga palju ja, ja selles on ju küsimus. Demograafiline plahvatus jah, see on niisugune probleem, mis juba tegelikult seitsmekümnendatel aastatel tuli nähtavale ja kui tahta süüdlast otsida, siis selles võib süüdistada külma sõda, sellepärast et tegemist on ikkagi niisuguse 60.-te aastate rohelise revolutsiooni saadusega kus väga palju hakati arendama intensiivset põllumajandust, eriti siis selle juttu, et Ameerika Ühendriikides kardeti väga kommunismi üleilmset levikut ja muidugi vaesus paljudes lõunapoolsetes maades Kagu-Aasias, Lõuna-Ameerikas mujalgi soodustas selliste sotsialistlike kommunistlike ideede levikut, sellepärast CIA ja ka Rockefelleri fond väga priskelt rahastasid neid kampaaniaid, mis rohelise revolutsiooni pole viisid. Ja tõesti, see andis tulemuse, inimesed said kõhu täis Indias Aafrikas, Brasiilias ja nad hakkasid paljunema. Ja nüüd me näeme, et äkki ei olnudki see nii väga hea. Jah, aga noh, selle vastu praegu ei ole hetkel midagi teha, et ikkagi need tulevikuprobleemid ennekõike tulevad nüüd juba sellest globaalsest soojenemisest. Roheline revolutsioon iseenesest on läbi. Maailm lõppeb varsti. Aga ilm on ilus, maailm on ilus, maailm ongi ilus ilm, ilm on maailm, ilm on maailma ilu, see ilm muutub tasapisi, taevas läheb pilve, aga sellega ilm ei muutu, vihma hakkab sadama ka sellega ilm ei muutu, lööb välku ja müristab, see ilma ei muuda. Maailma muudab üks laul, väga ilus laul, nii ilus, et seda julgegi laulda. Laulul on alati lõpp ja siis on käes ka maailma saatus maailma oma ilu, ilusa laulu, oma saatuse maailm. Laulame siis seda laulu koos hakkame kohe peale. Laulule ei ole sõnu, midagi pole vaja õppida, me kõik juba oskame seda, tunneme viisi, isegi kui me ise viisi ei peatähtis, on ainult meloodia, ainult harmoonia, ainult selle järjekindel muutumine ja muutus ongi käes. Ilus ilm ongi muutunud, ta on muutunud lauluks ja laul lõppeb varsti. Aitäh. Kirjanik Hasso Krull rääkis teemal ilma lõpp teeb südame soojaks. Loeng leidis aset sel suvel Paide arvamusfestivalil. Saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2017.