Mina olen vabamiira. Väga harva meenub mulle, kuidas mu päris nimi kõlab, tavalised eestlased, ütlevad Lavomiira Slavomiiravi Lavka. Aga päriselt olen su avamira. Elan siin Eestis juba peaaegu 14 aastat. Ja mul on siin viis last ja hea abikaasa. Minu lugu räägib minu isast, kes ei olnud tavaline isa, ta oli väga omapärane. Ta armastas väga nalja teha. Ja siis see juhtus vahetult peale tema surma. Sõitsime pooled teda veel tervitama, ei teadnud, et see nii lõpeb. Ja teisel päeval mu isa suri ära. Kõik olime seal kodus, ei suutnud teda päästa. Ja siis järgmisel päeval, kui kõik olid nukrad, samal kellajal, mis päev varem isa suri ära. Juhtus selline asi, lapsed mängisid keset tuba põrandal ja täiesti keskel oli põrandal üks vana mängutelefon, telefon mitu korda katki läinud ja siis oli liimitud kleeplindiga kleebitud ja, ja nii edasi ei töötanud igatahes. Ja sellel hetkel järsku mitte keegi ei ole teda puudutanud ja siis kostis selline telefonihelin. Ja siis me kõik hakkasime, vaatame seda telefoni, et kuidas on võimalik. Kuna ükski meist ei saanud seda nagu kuidagi liigile tulla, et, et see oli maagilises ises ringis telefon, need ei teadnud, kuidas üldse reageerida sellele. Siis mingil hetkel läks minu noorem tütar ja võttis kätte ja sellel hetkel sellest telefonist tuli üks nendest lindistatud lausetest tere, kuidas sul läheb? Tere, kuidas sul läheb? Ja nii edasi, mitu korda. Ja siis ma pärast vaatasin, et täitsa kummaline ja siis tuli äkki selline mõte, et see on väga minu isa moodi nali. Ja uskuge või mitte, aga ma olen kindel, et see on just tema helistanud meile. Mul on hästi vana telefon, lapsed häbenevad, kui ma võtan seda välja, et juba nii kratsitud ja klahvid ei ole näha, mis nende peal on ja kuidagi raske sellega hüvasti jätta. Ja miks juhtus selline lugu, et Beale Adam Strugi kontserti, mis oli siin ühe toreda festivali ajal kloostri aidas, kus Adam laulis matuse ja hingede eest loodud laulud, traditsioonilised laulud Poolast unustasin seda telefoni siinsamas kloostri aidas. Muretsesin väga sellepärast, et selles telefonis on mingi elu osa, kõik need sõnumid, mis praegu täidavad päeviku rolli mida enam ei ole aega kirjutada. Kõik need numbrid, kõik neid väiksed teaded või kalendrid. See kõik oli kuidagi väga kalliks läinud mulle peale seda, kui selgus, et telefon on kadunud. Mingil hetkel helistas mulle festivali korraldaja Lauri, kes ütles, ma leidsin sinu telefoni. Ma ütlesin, kuidas sa leidsid, sellepärast et see oli vaikse peale pandud, et ta ütles, et see telefon hakkas helisema. Siis mõtlesin väga kummaline. Ja kui ma sain seda telefoni kätte, selgus, et number, mis helises, see oli minu isa number vats vas. Absoluutselt pole võimalik. Kuidas on juhtunud, ei tea. Igatahes just neid numbreid, mis ma kuidagi mitu korda mõtlesin, et inimest enam ei ole, meie siin peab kustutama, et ruumi teha teistele numbritele aga siis ikka käsi kuidagi ei suutnud seda teha, ei suutnud kustutama neid, nende inimeste numbrid, mis on juba surnud. Ja nende seas on näiteks minu isa number või väga suur eestiarmastaja Pavlov šotkes oli suurepärane teatriteadlane, suuresti sõber käis Eestis mitu korda nautimas sauna ja siis seal tiigis mõtlemine. Ja see oli hästi elegantne ja hästi heameelne ja suure südamega inimene. Kuidagi ei saa neid numbreid kustutama, et ma arvan, et see, et nad on ikka seal annab kõigile nendele inimestele mingi mingi elu. Kasvõi see, et mulle meenub, et selline inimene oli ja tegelikult on seal väga oluline. Ärge kustutage neid numbreid.