Koole. 2013. aasta juunikuus toimus Ireen Lille eestvedamisel järgemööda VII Türi kevadfestival alapealkirjaga õitsvad tuuled. Selle raames puhus ühel õhtupoolikul inimestega jutuka rahvaluuleteadlane ja koolitaja Mikk Sarv, kes rääkis ristirahva tuulekaartest. Mina olen saate toimetaja Tõnis Tootsen ja soovin teile meeldivat kuulamist. Nii ilusa nimega festival õitsvat tuuled on tõesti selline koht, kuhu on rõõm. Tulla oma mõtteid ja sõnu jagama. Minu teema on seotud tuultega, ta läheb ühe sammu võrra edasi, veel õitsvatest tuultest. Minu teemaks täna on ristirahva tuulekaared. Esimesel pilgul võib-olla võtab natuke nõutuks, et no mis asi siis see veel on. Aga selle saab kohe lahti seletada. See esimene stsenaristi rahvas tundub, et me ju kõik teame, need on kõik, kes on ristiusulised. Aga seda te vist ei tea, et ristiusulisi rahvaid peale meie eestlaste maailmas polegi olemas. Kuidas nii? Sellepärast et kõik teised rahvad on Kristuse usulised, isegi meie lähinaabrid, soomlased on Kristin Uskoisat. Aga meie, eestlased, oleme ristiusulised. Ma tegin igaks juhuks täna Google'isse otsingu. Et kui nüüd tõlkida ristiusk otseselt ingliskeelde Cross Es ja vaatasin, kas tuled midagi välja tuli küll. Eks jaapani metallik bänd eriti äge, eriti kärarikas on siis peale eestlaste veel üks ristiusuline muusika seltskond. Aga miks me oleme siis ainulaadselt ristiusulised? Ma arvan, et siin on üks põhjus, see ristiusk on ilmselt tulnud sealt lõuna poolt. Ja esimesed eesti hõimud, kes ristiusu vastu võtsid, olid meie head kaasmaalased, mulgid ja mulgikeelega on niisugune imelik lugu, et nad ei suuda sõna alguses kahte kaashäälikut hääldada. Nii et kui palud mulgi öelda proua ja preili sõitsid kroskaga kraavi siis võib kujutada ette, kuidas see kõlab raua ja Reili sõitsid Roskaks karavi. Palud mulgi öelda president multikate president. Ja samamoodi, kui mulgi paluti öelda kristus või pühak rist, siis püha rist ja püharistus. Ja nii ongi meie keeles, et püha rist on Villem Ridala kirjutatud poeem, kus kogu uus testament on regivärssi valatud, kus on rohkem värsse kui kalevipojas. Ja see püharist on samaaegselt risk, millel jumala poeg suri, risk, mida ta seljas kandis. Aga peale seda on ta loomulikult sama risk, mida eestlased oma mustrites on austanud. See on seesama nelja tee, rist, kuhu minnakse. Seesama risk, mis allkirjana enda olemasolu ja, ja isiksuse kinnitamiseks dokumentidele alla kirjutati. Ja risk, mida ta tähendab, ta tähendab just seda, et me oleme paigal. Me oleme ühel kohal, see on see, mida eestlased läbi aegade igatsenud. Meile meeldib olla risti lähedal risti pea Krist teel, neljapäeva õhtul, kuuvalgel noh, see on vana tuntud Taev, kui käidi tõotusi andmas ja lepinguid sõlmimas ja nüüd kujutame ette, kuidas risti teele või ristteele minek, kolm läheme läheme ühte teed mööda, kaugel, kaugel Valendab suveöös tee ja me ei näe palju ühele poole teisele poole ja järsku on üks, teine teeristi sellega. Ja meil on uus mõõde. Me ei ole enam ühe joone peal, vaid meil on kaks mõõdet, me saame vaadata paremale, vasakule, ette ja taha. See on see, mida me ka oma keeles väljendame. Kui me tahame öelda kõige kohta, mis meie ümber on ühe sõna, siis me ütleme, maailm jälle. Me oleme keset Kristeed risti peal. Maa on, allilm on üleval ja meie oleme siin vahepeal siin keskel me mõtleme lühemat ajaühikut, siis ütleme ööpäev jälle kaks poolt ja meie oleme seal keskel. Nii et risk on meile väga armas ja lähedane. Tantsiti vanastki ristitantsu ja tundub, et ristitants on kunagi maagiline tants olnud. Kus siis kaks poolt, kaks paari tantsivad omavahel kokku ja teised kaks paari samal ajal tantsivad lahku. Ei ole üldse võimatu, et ka kaerajaan on üks taolisest muistsest ristitantsust välja arenenud tants ja sellepärast ta nii populaarne meil ongi. Ja kui me nüüd ristirahvana oleme mõnusalt kokku sulatanud kristluse ja samas ürgvanapaganausu ja maausu ja selle taga on lihtsalt põhimõte, et me tahame erinevates suundades korraga näha maailma tajuda tervikuna, siis mis on tuulekaared? Kui me vaatame teisi rahvaid, olgu need siis ladina rahvat või germaani rahvad, siis nendel on ilmal suunad, aga meil Eestimaal on ilmal kaared, neil ei ole suundasid. Sest tegelikult meil hästi meeldib määramatus, et asjad ei ole lõplikult paigale pandud, et me saame neid ikka veel natukene teisendada, natuke muuta ja ega Eestimaal tuul ei puhu kogu aeg ühes suunas, nii et on lõunatuul ja jääbki lõunatuuleks. Ei, ta kaldub, liigub natuke ühele poole, liigub natuke teisele poole ja tegelikult on tuulel väga suur mõte ja tähendus, sest ilmakaared on omakorda seotud meie esivanematega. Nii on teada, ei olnud meil, see on teada olnud saamimaal, aga samamoodi kaugel idas Hiinas, Jaapanis, Koreas, Korea lipul isegi on kaheksa ilmakaare märgid peal. Ja samuti on igal ilma Kaarel omaette nimetus ka eesti keeles, soome keeles saami keeles. Just nimelt kaheksa, mitte neli, nii nagu paljudel muudel rahvastel on, et nad peavad ütlema põhja ida, kui nad tahavad kirdest kõneleda. Nad peavad ida lõuna ütlema või lõuna ida, kui nad tahavad kagus kõnelda. Igal ilmakaarel on seal kaugel idamaadel oma seos meie põlgnemisega ja meie esivanematega. Lõunakaar on isadekaar, seal on esiisad, seal on isa, vanaisa ja vanaisa, isa ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Saamide juures vanavanemate panemaid enam ei nimetata vana vana vanadeks, vaid neid nimetatakse lühidalt ja lihtsalt kõik vanemad põlvkonnad on maa, isad ja maaemad. Nii nagu lõunakaares vanaisast kaugemal on vanavanaisa ehk siis esimene maa isa ja samamoodi põhjakaares. Põhi on ju meie rahva jaoks alati allpool olnud, mitte nii, nagu me koolis õpime. Et põhjakaar peaks kaardi peal üleval olema ja tundub alguses üsnagi käsitamatu mõelda, et misasja, no kuidas, kui me klaasipõhja ülespoole keerame, siis on sealt vedelik väljas ja ja selles klaasis pole midagi juua enam. Loomulik on, see pajapõhi on ikka allpool allika põhi on allpool, klaasipõhi on allpool ja samamoodi ilma kaartelgi. Kui päike läheb looja, ta läheb põhja just sinna sügavale alla. Samamoodi läheb kuu põhjal, samamoodi lähevad tähed, põhjakaarde planeedid ja sellepärast on ka põhjaga emadekaar. Põhjakaares on ema, ema, ema ja muidugi ema ema, ema, keda siis tuleks nimetada saamide järgi maaemaks. Seid tekki lihtne ja praktiline kaks jalga maas, seos. Et kui me kõneleme meie rahvausundist ja kõneleme maa emadest ja maaisadest, siis ei ole midagi kauget, jaats krapsed. Vaat need ongi meie endi vana vanavanemad ja nendest eelnevad põlvkonnad, nad on kogu aeg meie lähedal, kogu aeg meie ümber. Nad jälgivad, mida me teeme, Nad hoolivad sellest, mida me teeme. Ja kui me kuidagi vääriti talitame, no eks nad siis annavad märku. See on ka üks põhjusi, miks meie keeles nimetame tik samal ajal ka äikeseks ja samal ajal ka Goeks. Äike tuleneb ju äia sõnast või mis algselt tähendab esivanemat. Samamoodi on ka Ko või Kõuk on tähendanud esivanemad, nii et need esivanemad on pidevalt seal kusagil pilvepiiril olemas ja nii nagu me oma tegemisi teeme, nad siis kas kiidavad heaks selle või kõmistavad nii nagu eile juhtus Ilmatsalus, kus kohal autokummijagu rahet tuli maha, kus paari tunniga tuli 20 sentimeetrit vett maha. See, mismoodi tuuled meie ümber käivad, oli näiteks saamide jaoks ääretult oluline. Selle järgi kustpoolt tuul puhub, on võimalik aru saada, mida esivanemad sel hetkel arvavad. Kui tuul on otse lõunas, siis on isade poolt midagi öelda või kui on otse põhjakaarest siis on esiemade käes sõna. Muidugi saamidel on jällegi see väga praktiline, eriti suvisel ajal nagu praegu, kui seal meeletud pilved sääski on põhjapõdrakarjad sääskedest enam kuidagimoodi jagu ei saa, siis nad panevad jooksu ja panevad jooksu, loomulikult vastutuult, sest siis jäävad sääsed, kes ei jõua niimoodi kaasa lennata, kaugele maha. Sellepärast nimetataksegi põhjapõtru saamide keeles Pieck kanjon ehk tuuleninad, tuuleninad, kes jooksevad sinna, kus tuul puhub. Ja nii võib juhtuda, et ühe mehe omanduses olev põdrakari järgmisel päeval on hoopis teise mehe juures ja teise suguvõsa juures ja saamidel võib see olla tõelise lotovõit, et kui kogu kari järsku kuhugile mingi tuule suunast minema lähed ehk see on siis otse seotud nende õitsvate tuulte ja, ja esivanemate ja nende tahtmist ega. Vaata, kui ta vahtrad vahetavad värvingi. Meela isegi. Aedame tavatrad, vahed, adver. Mees äide. Olla kui saadan ta alla. Vahile valge vaade vahele keeleva kirstu keskel Kela Kersto keskel. Eks ma rääkisin praegu põhjatuulest ja lõunatuulest ja põhjas sellest, mis nagu emadena meie all on, kust me kõik sündinud oleme, nagu ka maad nimetatakse emaks ja lõunakaarest, ehk siis taevast, kus kohal on esiisad. Kas päike on kõige kõrgemal? Kuu, tähed, planeedid, kõik tõusevad kõige kõrgemale taevasse. Lõunakaar, selle nimetus ongi tulnud tegelikult leilist ja leil on vanasõna hingekoht. Lõuna-Eestis sauna minnes küsitakse, kas saunas ikka lõuna ka on, et kas leili on ja lõunasõna ongi tulnud sellest kuumast kõrgele tõusvast õhust kerisele viskate vett, siis sealt tuleb niisugune soe pahvakas lavalolijatele. See on mõnus ennast soojendada ja vihelda. Ja lõu ehk leil on siis paralleelsõna hingele ja hing omakorda on paralleelsõna tuulele, millest me täna kõneleme. Siin. Tuul on oluline meie jaoks, mitut pidi me oleme, tegelikult võiks öelda tuulehaiged tuulesõltlased. Sest sellest hetkest, kui me ellu ärkame. Me hakkame tuult endast läbi laskma, tõmbame seda sisse ja hingame uuesti välja, tõmbame sisse ja hingame välja. Ja see on haigus, mis lõpeb paratamatult surmaga. Keegi pole veel sellest suutnud paraneda, mingil hetkel me hingame tuule endast välja ja siis on ta läinud. Selles tuulest on hukku moosi kunagi kirjutanud väga kauni lühikese luuletuse, mida mulle hästi meeldib laulda. Luuletus on pärit Uku Masingu noorepõlve luulekogust Leenet vihmade lahte. Ja selle pealkiri udu üksi on kindel. Kui inglise filoloog ja kirjandusteadlane Ants Oras oli Ameerika ühendriikidesse peale sõda emigreerunud siis andis ta ühele oma üliõpilasele Uku Masingu inglise keelde tõlgitud luule analüüsida. Vincent leid on selle kirjandusteadlase nimi, kes seal ühes oma artiklis kirjutanud, et tema meelest on möödunud sajandi kõige kaunim religioosne luuletus. Just seesama udu üksi on kindel. Ja mulle meeldib seda mängida niisukese vahva tuulepilliga. Seal umbes 100 aastat pala okkariin ehk savipill. Mu enda vanaisa mängis ka sellist pillid. Tema talu oli siin Järvamaal Koeru lähistel, Norra mõisa juures ja kui ta piima viis meiereisse, siis see oli tema lemmikpill, millega ta aega parajaks tegi. Süstikondu ja ta jalakapuust mina. Tõhuke häma rast. Mil jumala sõrmetükk sarve elu. Ketrasite teede toas, kui soe süstik on tuul, kuid mis lõngast on, lõi mul setel telgedel ei minaade ja sära udu kui neis suri või et mul pilvi ei ulatunud. See laul räägib sellest samast risti peal olemisest kus me oma eludega oleme. Süstik on tuul ja ta on jalakapuust. Jalakapuust oli selline puu, mille all germaani rahvad mõistsid kohut sest see pidi olema selline puu, mille all ei ole võimalik valetada. Tänapäeval puu targad mõnikord ütlevad, et mõned puud on väga halvaväljaga, et ole ettevaatlik, kui sa lähened kasele või saarele või elupuule ja oi, jalaka juurde ei maksa minna. Ma ei usu neid ja palun teid, ärge uskuge, mõni puu on teile kallis ja meeldiv siis minge tema juurde ja uskuge seda, mida puudeile ütled. Sest meil igalühel on oma tee maailmas ja oma nägemine, oma tundmine. Ja võib-olla see inimene, kes kardab jalakapuud, võib-olla kardab seda, et tõtt peab kõnelema. Aga igatahes Igi õigluse mõte on Uku Masingu luuletuses kokku põimitud jalaka, puus süstikuga, kes kangast on kudunud, tead, kuidas süstiku taga koelõng lendab ühele poole, seejärel niitega muudetakse lõimelõngade suhet ja ta lendab jälle teistpidi tagasi. Ja see on täpselt samamoodi nagu sünnihetkest kuni surmani. Pidevalt hingav hingame oma elu hinge, oma elukoelõnga milles Sistiku taga olev lõng võiks siis olla. See on nii, nagu luuletuses öeldakse hämarast õhuke koe, mille jumala sõrmed on ketranud ükssarveluust. Ükssarv on olend, mis samamoodi ei suuda ega oska valetada. Nii süstik ise kui tema järel hõljuv hämara õhukesest koest lõng on mõlemad valetada ei saa. Ja ega tõepoolest ei ole võimalik valetada, me kas oleme elus või me ei ole elus, kui see õitsev tuul meist läbi käib pidevalt. Jumala sõrmed on selle tähtede toas kunagi kestranud, kui need veel soojad olid. Sest tegelikult meie igas keharakus tuksled, tähtede jõud. Kõik elemendid, millest meie keha koosneb, on kunagi tekkinud tähtedest. Meie päike on juba ühe korra surnud ja uuesti ellu ärganud. Algsed tähed koosnevad vesinikust ja Heiliumist, aga meie päikeses on olemas kõik elemendid, nii nagu meilgi. Et me kõik oleme õnnelikult juba korra surnust üles tõusnud. Ja seal soojast tähtede toast on pärit ka meie õitsev hing, mis läbi meie liigub. Seesama hing või leil on mansi keeles lill. Täiskuud nimetatakse mansi keeles Liling, et pos hingav valgus, aga kange kiusatus on öelda, et lill ja lilleõis on tegelikult ju siis seesama mis on leil, mis on õis, õitsemine, et õitsvad tuuled võiksid samal ajal olla ka hingavad tuuled ja laulu teine salm. Et kui nüüd tõesti süstik on tuul, siis mis lõngast on tehtud lõimed, pikad-pikad, teenäitajat, mille varal õieti kangas teoks saab? Needsamad lõngad, mille vahele koelõng toimitakse. Ja Uku Masing vastab, et ega ei tea küll ei näe nii kaugele ei oska taibata, mis need olla võiks. Aga nad võiksid olla ehk meie unistuste sära millest on jõud ja võim ära surnud, sest tihtipeale me ei suuda olla oma unistuste kõrgusel, ei suuda elada oma elu ilma valetamata. Me võime hakata kartma jalakad lohud. Me võime hakata kartma tõe kõnelemist, aga ega see ei tähenda, lõimelõngad on ikkagi alles ja viivad meie elus sinnapoole edasi, kuni mingil hetkel. Ta saab otsa. Ja kui ta on otsa saanud, siis on meie õitsemine selleks korraks möödas. See ei tähenda, et meie hing olemata on. Hing on maha jäänud. Minugi hingamine täna, mis läbi nende sõnade tuleb, püütakse ilusti salve ta liigub sealt edasi paljudesse kõrvadesse ja paljudesse mõtetesse ja läheb sealt veel edasi. Põnevad on ka meie tuulekaarte või ilmakaarte nimetused ja nende tähendused. Põhjas Me oleme kõnelenud ja lõunast ka. Aga kirre kirre on meie keeles väga vähe kasutatud sõna. Viimasel ajal on geograafid võtnud kasutusele Kirs. Maa, mis on lühemisena igikeltsa koht. Ta igikülmunud maa ehk Girls tähendabki jääd, võib ka mõnes maakeeles või kohalikus keeles tähendada õhukest jääkirme. Kihnus pidi ta vist tähendama merre tekkivat esimest teravate servadega jääd. Kui nüüd läheme ida poole, siis seda sõna on vist lihtsam ära arvata. Mis tähendus võiks olla sõnal ida ja idakaar. Mida ta meenutab, millist teist sõna meie keeles julgeb keegi pakkuda? Idanema jah, idanema ja idu, see on see ilmakaart, kus kohal kõik idaneb ja kõik kasvab. Seal tuleb päike uuesti üles, sealt tulevad tähed üles, sealt tõuseb kuu. Ehk siis idakaar on tõusmise kaar, üleskerkimise kaar. Järgmine on kagukaar. Ja kagu on mõnes maakeeles meil kak. See tähendab kaheks minemise ka. Kui päike jõuab kagusse peale jüripäeva, siis tähistati keskhommikut. See oli see aeg, kui anti hobustele puhkust. Kui tehti hommikune töö rügamine katki, ega tänapäeval vist ka tehakse paljudes töökohtades hommikune või ennelõunane kohvipaus sel ajal, nii et Päikese kagusse jõudmisel kaheks jagamine hommikupooles ei ole nii võõras ju ka tänapäeval. Vedel võiks tähendada edelevist, päev on juba keskpäevast üle jõudnud, nüüd on pärastlõunane ehk kella kolme-neljani aeg, kui kõige palavam ja kuumem on. Ehk siis edeneb päev suure hooga edasi ja järgmine on lääs soome keeles länzi. Selles sõnas on ka n-täht olnud ja mulle meeldib seda sõna seostada längu vajumisega. Nüüd see, kus kaal päike kiiresti tõesti longu vajub või silmapiiri taha lähed. Ja minu jaoks meie tuulekaarte või ilmakaarte kõige põnevam nimetus on see kõige viimane loodekaar. Ma sain sellele jälile kunagi, kui ühe hea sõbraga hakkasime eesti regilaulu inglise keelde tõlkima ja mind väga Lumaludeks Kihnu laul. Veere, veere, päevakere, veere looja, Vetta mööda hakkasime esimest rida tõlkima, rõhul on rõhul, on jobiootiful, san abi ilusti. Järgmine veere looja Vetta mööda. Seletan ära sõbrale ja siis ta ütleb, et Rõult Hoior, meiker, Long Vootes või Rõultu Yorkri jäither. Järsku ma taipasin, et jumal ongi ju niimoodi, et päike, lähedki looja et ta luuakse uueks seal ja siis muidugi tuli meelde, et Lõuna-Eestis öeldaksegi niimoodi päiv lätt jumal, yhe päev läheb jumalate juurde. Loodekaar on see kaar, kus kohal luuakse järgmine päev. Praegu olemine pühapäeva loomise ajas päike on jõudmas loodekaarde. Seitsme paiku oli ta idas, aga nüüd on juba varsti 10-le lähenemas aeg ja päike jõuab loodesse, see tähendab, luuakse järgmine päev. Ja kui natuke järgi mõelda, siis nõnda me ju teemegi. Jaanipäeva tähistame jaanitulega jaanilaupäeval. Tule ega on seotud tulemine. Ja veega on seotud viimine ja jääga on seotud jäämine. Et me oleme maailma enda ümber niimodi tajunud tule kaudu, alati tuleb midagi seal ka teiste Smaagilistes traditsioonides. Nõnda või kasvõi viimasel ajal populaarselt Harry Potteris loete, et kuidas ilmumine käis tule kaudu. Lapsed visatakse toonekure poolt korstnast alla ja tulevad sealt tulekolde kaudu. Ka jõuluvana tulid tule kaudu. Tuli on alati kuidagi tulemisega seotud. Jõulusid tähistame, jõululaupäeval toome kuuse tuppa jõuluvana tuled. Mõnede päevadega on meil Aja jooksul mälul natuke nõrgaks jäänud ja nii me kipume hingedepäeval küünlaid, paneme akna lauale, aga tegelikult me peaksime mitte teisel novembril, vaid esimese novembri õhtul, kui hingedepäeva luuakse, panema küünlad aknalauale ja tähistama hingedepäeva. Ja veel on üks päev, millega on natuke kurvalt läinud, aga see asi on juba paranemas, see on jüripäev. Üle Eesti tehakse jüripäeva, jookse, tõrvikutega põletatakse jürituld. Mis te arvate, kas jüripäeva laupäeval ei ka jüripäeva õhtul, siis kui juba järgmine päev on loomisel. Aga näiteks Pärnu linn võttis sel aastal ette ja tegi oma jüripäevajooksud kõik 22. aprillil, nii et ka see teadmine hakkab sammhaaval tagasi tulema. Kui mõelda veel meie tähtpäevade peale aasta ringis. Aasta iseenesest on samuti ajast aega jõudmine, meil alati meeldib kahe aja vahel olla ja tajuda kõiki aegu enda ümber voogamas. Siis on üks niisugune põnev päev, neli tiha nelipüha, mille kohta karjalasse öeldakse, et see on maailma loomise aeg. Just nelipühal oli see aeg, kui jumal ja vanade kahe peale maailma lõid. Ja kui ma olen kirikuõpetajatelt küsinud, et miks selle päeva nimi on nelipüha, kas mõnel teisel rahval ka nimetatakse seda nelipühaks siis ei oska keegi vastata. Kõige tavalisem seletus, mis on ka rahvakalendriraamatutes ja arhiivis inimesed ütlevad, et seda püha peeti neli päeva, aga miks seda püha neli päeva p. Kas siin on jälle tegemist ristirahva, see paganaaegse maagiaga, kus number neli oli hästi tähtis, nii nagu see neljapäeva õhtugi oli tähtis ja kaduneljapäev on praeguse ajani veel kalendrites jätkuvalt olemas. Et see on üks niisugune põnev mälestus meie keeles ja meie meeles Mööda ala ka tööla. Keela ta siin ja. Siin. Ka rahvaluuleteadlane Mikk Sarv Kui mõelda veel selle peale, millal tuul õide puhkeb, siis on hea mõelda nendele hetkedele, kuid teie käest nõu küsitakse. Ja veel parem tunne, kui oskate seda nõu anda. Mu üks Mulgimaalt pärit vanaisa tavatses öelda, et minust on väga hea õppust võtta, aga mind on väga raske õpetada. Noh, ei saa öelda, et ta nüüd väga tagasihoidlik oleks olnud ja on tõesti hea, kui keegi pärid meie käest küsib või pärid. Pärimine on tegelikult üks väga põnev sõna. Me pärime, laps pärit pidevalt, aga pärimine tähendab ju samal ajal ka esivanematelt millegi saamist päranduse kättesaamist. Ja ega me ei saa seda pärandust kätte, kui ei pöördu nende poole küsimisega palvega pärimisega. Ja kui me seda teeme, siis meil käsi käib hästi soome keeles, öeldakse selle kohta, kui käsi käib hästi, et sa pärjad hüvin, et nagu seegi on kuidagi omamoodi pärimisega seotud ja mine sa tea, võib-olla on isegi sõnapärg sellega seotud. Et kes pärib ja omakorda pärib sedakaudu varanduse ja tervise ja kõike muud head, siis ta pälvib endale pärja. Ehk ta on pärjatud pärija. Rääkides pärjatud pärijatest muidugi kuule, et ka teine mõte pähe kukerpall, mida meie keel meile lubab, on see pärjatud pärijad on ka need, kes pärjast on ilma jäänud. Ja seesama pärimise sõna annab teile ühe kummalise huvitava tähenduse, sest me räägime ju pärivett ja tänase päeva teemaga seoses saame öelda pärituult. Võib-olla see tähendab ka seda, et selle inimese käsi käib hästi, kes käib seda teed, mida tema esivanemad enne olnud näidanud ja öelnud. Ma tean, et Jaapanis samurai mõõkade tagumisel tõeliselt hea mõõga suutis taguda sett, kelle seitse põlvkonda esivanemaid olid enne sepad olnud ja sama tööd teinud. Täpselt samuti on tänapäeval paljude arstidega muusikutega et kui suudab suguvõsa käia pärimise teed, siis tal on pidevalt pärituul ja tal asjad edenevad kiiresti. Paljude pillidega on nõnda, et seda peab hakkama nelja, viie aastaselt mängima. Käisin oma tütrega Tartu muusikakoolis ja viiuliõpetaja ütles ja kaheksa aastaselt on juhtunud, et hakatakse mängima, aga tegelikult ikka nelja, viie aastaselt. Ja muidugi on kõige lihtsam seda alustada siis, kui isa ja ema samuti päevast ja ööd pidevalt pilli mängivad ja harjutavad. Kui tekib taoline pärimise tee ja sellel lapsel on alati võimalik küsida, kuidas ma seda mängin, kuidas ma hoian ja mida rohkem põlvkondis, seda paremini see liigub ja seda paremini see edeled. Kui nüüd siit veel edasi mõelda, mida lapsed alati küsivad kas see on päriselt ka niimoodi, siis meie keeles sõna päris ju tähendab sama, mida ka paljudel teistel maailma põlisrahvastel on vana tõdemus, et kui sa tahad elada päris elu siis sa pead käima esivanemate nõuandeid pidi. See ei tähenda seda, et sa midagi uut ei või välja mõelda. Aga mingil juhul sa ei tohi seda üle õla maha visata, mida esivanemad teinud on ja mida nad oluliseks on pidanud. Võib-olla ehk mõne lausega, ütlete, kui palju Hans Sarv on, miks arvele oma mõtteid edasi andnud edasi mõtlemiseks? Ei saa, Hans, kes 91 aastat vanaks elas ja kaks aastat tagasi, siis sinna igaviku poole teele läks. Oli tõesti inimene, kes kõige palju mulle pärandas oma mesilased, pärandas mulle ja tahtmise nendega tegeleda koos ema peataga, muidugi ega talle ei meeldinud palju kõnelda. Perepärimus räägib, et oli vist nelja viie aastane olnud, kui ta kõnelema hakkas. Ja tihtipeale targad inimesed hakkavad üsna hilja kõnelema, teate ju, koorijuhti ja heliloojad, Richard Ritsingu. Räpinas ta kasvas ja ta oli vist seitsmeaastane, kui vanemata kirikuõpetaja juurde viisid. Mure oli, et laps ei räägi. Ja siis sel hetkel, kui ta kirikuõpetaja juurde astus, tuli meeletu tuulehoog. Igatahes tuulehoog põrutas kiriku torni otsas kukke maha ja Richard ütles. Kae, Kikas sate maha. Ja siis küsiti talt taga, no miks sa enne ei kõnelenud? Ei olnud midagi öelda. Ja sama oli minu isaga ka, et kui ta vähegi sai, siis jättis ta kõnelemata. Tihtipeale kui tööpäev sai läbi, kuulen kodus, telefon heliseb, võtan toru, mitte keegi mitte sõnagi ei ütle. Siis kuulen, et keegi hingab teises toru otsas. Siis sain aru, et jah, isa, et võid koju tulla, hapukoort on poest vaja tuua. Võta asja veel. Ja siis ta ohkas kergendatult, hästi, motoon. Ja kui vähegi võimalik oli eriti hommikustel tundidel püüdis ta pigem asjadele osutada, toda ja näidata ja nagu vaikus oli väga oluline isa jaoks ja muidugi muusika, pillimängu flöödimängu olen ma ka isalt pärinud. Ja sama väikses ringis vestlemine ja vaimurikas vestlemine. Ma arvan, et see oli tal omakorda oma isalt päritud, kes oli väga hinnatud vestluskaaslane. Ta oli matemaatikaõpetaja ja professor Tartu Ülikoolis. Ja see, et me kõrega 11 hoiame ja toetame, on ääretult oluline seesama kõnetamises selleks meile on antud keel suhu. See on, mida samuti vanad regilaulud ütlevad, et on esimene elusa inimese tunnus. Sul on keel suus, keel on palumiseks, loitsimiseks, edasi mõtlemiseks maailma kõnetamiseks. Keel on see, mille kaudu tuul saab tähenduse. Ja loomulikult me oleme pärinud ka oma muisse loitsu, laulu, mida me nimetame tänapäeval ka regilauluks. Muidugi ei ole maarahvas seda kunagi regilauluks nimetanud, see on teadlaste antud nimetus. Aga seegi on omamoodi põnev näide sellest, et me oleme ristirahvas. Sest mis on iseloomulik regilaulule, seal on neli rõhuta ja neli rõhulist silpi, sellepärast nimetataksegi värsiteoorias seda neljajalgset roheuseks. Neli trummilööki kõlab läbi, laula, laula, suu, keele suu, et selles on nagu kaks poolt, tugev ja nõrk. Liigu linnukeele keeletaoline nelja rõhulised nelja rõhuta silbiga rütm on soome folklorist juhapenti käise uurimisi mööda iseloomulik vaimude kõnetamisele erinevatel maailma rahvastel küll Tiibetis, küll samojeedi rahvastel, kanassaanidel või Lõuna-Ameerika rahvastel. Ja nende rahvaste juures on see ainult nõidade šamaanide pärusmaa, nemad siis kõnetavad vaimuilma ja tuulekaari nõndamoodi. Aga meie rahvas, kas on siis mingil ajal nii debaraid aegu üle elanud või mis selle põhjuseks on? Ega vist keegi ei oska vastata. Aga me oleme teinud nõnda, et meie iga vanasõna, iga mõistatus, iga hälli laulgi, rääkimata pikkadest müütilistest jutustavates lauludest on selles samas nõialaulu moodi rütmis esitatud. Et järelikult tal peaks olema väga suur jõud. Ja seda jõudu tõepoolest on, seal on nendes lauludes, mis peavad tööle jõudu andma, seal võib-olla otseselt palvegi. Ja nõnda laulda siis tegelikult tuledki jõud juurde. Ma mäletan, kui me ükskord sõitsime Võrumaale. Ja ega sinna isatallu ei ole mitte sageli aega minna. Ja kui lõpuks see aeg käes on ja sõidad ja paksud tumedad pilved tulevad üles ja juba seal kusagil Maaritsa kandis son paks sadu kaelas ega siis pole midagi muud. Õnneks oli autos üks hea sõber, kes tütrega tagapingilt kredi laulu hakkas laulma ja siis nad laulsid kõik vihmapeletamise loitsud läbi. Ja päeva väljakutsumise loitsud. Ja mis te arvate, kas oli päike väljas? Muidugi osi välja. See, mida Lääne-Siberis öeldakse. Et kõige kergem nõidus on ilma muutmine, et need õitsvad tuuled meie ümber ja esivanemad pidevalt kuulamas. Kui te neid palu, mis nad tulevad ja aitavadki ja kui nüüd tagasi pöörduda tuulekaarte poole, siis tuulekaartega on sealt idamaades, pikerdades ja järgi vaadates nõnda, et lõunast ida poole jäävad kaared, kuni kirdeni on kõik seotud isapoolse suguvõsaga ja läänepoolne kaar seal kuskohal, siis toimub loojumine allapoole minek, need on siis kõik emapoolset suguvõsa päralt. Nii et kui see tuul nüüd enam päris lõunast ei puhu, vaid on edelasse kaldunud siis on sõna jõudnud vanaisa, emajuur. Edelakaar on just vanaisa ema päralt. Tedagi tuleks paaemaks nimetada, aga jah, kui on tahtmine täpsustada, siis võib nõnda öelda. Ja läänekaarde jõudes on juba emapoolne vanaisa ja tema taga on emapoolse vanaisa ema. Võite mõelda, samal ajal kui ma kõnelen, et kas mäletate neid? Väga hea, mõned noogutavad pead. Nii et kui nad meeles on, siis on hästi ja kui ei ole, siis minge jaanipäeval kalmistule ja see päev oli püha. Kui sulased ja karjapoisidki said endale vaba päeva just selle jaoks, et oma vanemate ja vanavanemate haudadel käia. Nimelt jaanipäev on see, kus kohal niisugune maa, emade ja maaisadega sügav sidetuli luua, selle jaoks tuuled ikkagi õitseks meie ümber ja ja meile head saatus puhuksid. Needsamad tuulekaared, kus kohal meie kaheksa maa-ema ja maa isa on ümberringi muhelevad ja neil on hea meel sellest, et me oleme hingamas siin. Me oleme hingamas laulmas palumas, pärimas ja kõletamas neid. Kas need kurjad tuuled siis tulevad need tornaadod, mis seal Ameerika rannal möllavad ja ja vahel Mis siin suvel üle Eesti jooksevad, kas tundub, et ei ole põhjust, vaid? Mida me oleme maaga teinud, see, mida maaemad ja maaisad ütlevad, et maa on püha. Vähemalt ühel päeval aastas on maa nii püha, et et seda tuleb pühitseda. Kui saabus 40. aasta, siis meil Eestimaal seda päeva enam pühaks ei peeta. See on suur ristipäev. Ristipäev oli eestlaste jaoks sedavõrd püha, et meil on selle eelveel kolm ristipäeva. Nädal aega enne suurt ristipäeva on lehe ehk rohuristipäev. Veel nädal aega varem neljapäeval linnuristipäev ja veel nädal aega varem tuuleristipäev, et seegi on üks koht, kus kohal need meie lõimed jäävad hõredaks ja on näha see vana maausuline ristirahvas, see tõsine ristiusk, mis sealt välja tuleb. Kristlastel on see taevaminemise püha 40 päeva peale ülestõusmispüha. Aga kas me käime selle järel? Ega me ei käi. Eks me peame kasvama sinnani uuesti. Laula laula. Laula, laula, suu. Liigu linnu, keeleke. Kuulid nõngeeleek, mõlgu Maria meeleke mõlgu Maria meelec. Ilud südameke iluts söödav ehk. Küll sa siis saad vait olla, küll sa siis saad vait olla, kui saad alla musta mulla, kui saad alla musta mulla geena kirstu, kes. Kellel? Kirstu, kes hel valge laua Käelaua. Rahvaluuleteadlane ja koolitaja Mikk Sarv rääkis ristirahva tuule kaardest. Saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2013.