Meediatund. V? Tere kuulama meediatundi. Täna räägime sellest, kui palju arvestavad toimetused teemade valikul inimeste maailmavaateliste hoiakutega. Kuidas paistab ajakirjanduses välja parem ja vasakpoolsus. On teatud liiki teemat, kus maailmavaade asjasse ei puutu näiteks terroriakt, korruptsioon või kasvõi suveajale üleminek. Aga on küllalt asju, mille käsitlemise puhul võib näha toimetuse hoiakut. Ja mõne teema puhul tunneb inimene, et jajah, täpselt minu mõte, see on tähtis teema. Kuidas sünnib ajakirjanduslik tasakaal eri maailmavaadet esindavate teemade puhul. Tänases vestlusringis on ajalehe Postimehes arvamustoimetaja marti Aavik ning Delfi ja Eesti Päevalehe uudistejuht Holger Roonemaa. Mina olen Tarmo Tammega. Head kuulajad. Avaldage arvamust aadressil meediatunde TRUE. Helistage telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse. Saate ajal salvestab teie kõnet automaatvastaja õiv kirjutage vikerraadio kommentaariumisse. Head kuulamist. Ja alustame tänast arutelu meediatunni stuudios on ajalehe Postimehes arvamustoimetaja marti Aavik, tervist, tere ning Delfi ja Eesti Päevalehe uudistejuht Holger Roonemaa tere. Mõnes riigis on kombeks, et meediameelsus on selgelt väljendatud ja üldteada. Kui palju teie arvates peab Eestis paika see, et mõni meediakanal on parempoolne ja teine on vasakpoolne või et väljaandeid saab jagada liberaalseks ja konservatiivseks. Holger Roonemaa. Ma tegelikult mõtlesin selle peale ka ei oska, ma jalutasin oma oma toimetuses siia raadiomaja poole, vaikselt tänavatel jalutades mõtlesin sama küsimuse peale ja, ja tegelikult et Eestis küll lahterdatakse palju, et ma ei tea, meil päevalehe kohta on öeldud, et me oleme vaid, et me oleme punased ja me oleme sotsdemokraatide lehte ja teistpidi on öelda, et me oleme väga keskerakondlik lehte ja nii edasi, et et tegelikult Eestis vähemalt meelde meie lehe poolt puhul Delfi puhul ja, ja minu meelest ka ka nii õhtulehe kui Postimehe puhul. Ei, kindlasti ei ole selline toimetuslik poliitiline määratlus ei ole toimunud, on maailmavaateline ega, ega erakondlik Eestis. Ja see, mille peale ma mõtlesin siin tee peal, oli see, et kas tegelikult võib-olla võib-olla see on ka mingis mõttes meie puudused siiamaani, me oleme pidanud enese selliseks tugevuse märgiks või näitajaks, et meil ei ole sellist maailmavaadet, me kirjutame kõigest kõike. Ja meie käest ka on, on saanud nii Reformierakond, IRL, Keskerakond kui sotsiaaldemokraadid, kuigi väiksemad parteid on saanud nii kriitikat kui kui harvemini ka kiitust. Aga tegelikult võib-olla nii-öelda tänases maailmas, kus kus ka suuri lääne meediakanaleid süüdistatakse kallutatuses ja läbi selliste tunnel vesin, öeldakse inglise keeles, selle kohta sellises lähenemises võib olla tegelikult meil olekski parem, kui meil oleks ka selline selgemalt määratletud. Toimetus. Marti Aavik, no me oleme selle üle ka arutlenud ja neid küsimusi on varem esitatud ja ma pean kahjuks vastama, et ma ei oska öelda seda, et oleks mingisugune selline toimetuse ühine maailmavaade või midagi säärast. Toimetus on ikkagi nagu amorfne koosneb erinevatest inimestest, kellel on erinevad vaated. Ja inimesed kirjutavad sellest, mida nad tahavad ja nii, nagu nad tahavad. Ja kindlasti ei ole vähemalt siiamaani olnud seda, et inimestelt üldse neid maailmavaatelisi või poliitilise määratluse küsimusi oleks näiteks töölevõtmisel küsitud. Aga see, milline on inimeste meediakogemus või kuidas nad ühte või teist väljaannet näevad, see on juba teine lugu, et mis siis nagu lõpuks välja tuleb, sellest juhuslike sündmuste summastaks. Aga Holger Roonemaa, et kui jutt oli sellest, et, et järsku võiks olla Eestis selline ajalehtedel neide kanalitel raadiotelejaamadel selline identiteet olemas, et vot nad on mingisuguse meelsusega. Üks põhjus, miks Eestis ei ole sellist asja olnud, on ikkagi see turu küsimus, et turg on suhteliselt väike ja ei ole võimalik võib-olla üldse lubada meediakanali seda luksust endale. Ma arvan, et meil ei ole olnud tegelikult vajadus selle järgi siiamaani, et asi polegi niivõrd Turus, aga vajaduses ja miks ma praegu natukene mures olen, ongi see, et ma kardan, et see vajadus võib tekkida, kuna usaldus üle maailma ajakirjanduse vastu on läinud madalamaks, ajakirjandust kritiseerida, väga populaarne ja väga-väga lihtne on seda teha. Et siis võib-olla selle asemel, et jätan võimalus ennast nagu hästi lihtsalt rünnata, rünnata või kritiseerida või, või, või nii-öelda lahterdada siis võib-olla oleks hea nagu üks relva Ta inimestele, kes on puhas mõttemäng, et, et meil ei ole ühtegi sellist plaani, et see on lihtsalt selline mõttemäng minu peas. Et see aitaks tegelikult ära võtta ühe sellise lihtsa kritiseerimis või ründamis vahendi meie meie usaldusväärsuse vastu. Mul oleks hea meel, kui keegi prooviks, et see oleks Eestis, et see peaks olema kindlasti mingi kesknädal ega, ega, ega selles mõttes parteiline või poliitiline ajaleht või väljaanne. Aga minu meelest oleks päris kihvt, kui Eestis keegi prooviks sellise väga selge maailmavaatelise lähenemisega tul öeldakse, näinud oleme konservatiivne väljaanne või Me oleme liberaalne väljale näiteks. No see on juba juhtunud, aga kahjuks need portaalid või, või ka paberil ilmuvad väljaanded ei suuda välja kanda seda, mis on suurtel meediamajadel olemas, ehk siis ajakirjandus, kollegiaalne tegevus, neid inimesi peab olema lihtsalt no ütleme rohkem kui kaks, eks, et kolm juba mingisugune grupp. Et kui kaks inimest ikkagi väga ühtemoodi mõtlevate inimeste vaheldumisi panevad mingisuguseid lookesi üles, siis see päris ei ole. Aga mis puudutab nüüd sellisesse teilisse määratlemise, no me tegelikult sellega kaotaksime selle vajaliku keskpõranda, kuhu igaüks saab tulla ja avaldada oma arvamust, et Postimehe arvamustoimetajana ma saan küll väga selgelt öelda, et meie mahud on nii suured. Meil on võimalus mängida erinevate lugudega, meil on võimalus anda erinevatele maailmavaadetele sõna. Ja see peaks kindlasti jääma, et kas toimetus näiteks selgemalt, no siiamaani näiteks valimiseelsed juhtkirjad siis me oleme kirjutanud tüüpilise neutraalse sõnumi, minge valima. Küsimus sellest, et kas näiteks ajaleht võiks valida valimiste eel mõne partei, kelle programmida toetab, roheäripäevas teinud Äripäev on teinud. Ma arvan, et sellest ei juhtu midagi sellist põrutavat, et need tegelikult nagu valiku küsimused on kusagil mujal. Sellega ollakse juba harjunud, et Äripäev selle valiku teeb. Äripäev on valinud siis enamasti seal kas ühe või kahe partei vahel paremini maakondade sektorist, eks ole. Ja võib-olla kui nad selle praktikaga alustasid, siis tundus Eestis kuidagi veider, imelik. Mäletan ka arutelusid, kus inimesed ütlesid, et oi, et enam ei saa seda lehte siis usaldada. Nad ilmselt oma uudiste valikul hakkavad ka sellest samast asjast lähtuma. Aga noh, see mõte toimetustes on eraldi osakonnad, üks arvamus, teine on uudisteosakond, uudisteosakond peaks olema ju ideaalis üle igasugustest ideoloogilistest hoiak, protesti ja vaatama kõiki teemasid, mis on olulised ühiskonnale, mis on toimetuse jaoks tunduvad tähtsad ja nii edasi, et see, et kui juhtkirjas on deklareeritud mingisugust seisukohta, see ei tohiks nagu muuta seda muud kajastust. Ei, see kindlasti muudagi armidega Äripäev omandi kaitseks, vaid kindlustab ka öelda seda, et nad on alati oma juhtkirjas oma eelistused väga hästi ära ära argumenteerinud, et see ei ole see, et meile naerame ennast järgmiseks neljaks aastaks, ma ei tea IRL-i ja Reformierakonnameelseks, aga üks selline selle valimiskampaania nende valimisprogrammide raames. Nemad soovitavad anda oma hääle ühele või teisele erakonnale, nad ongi väga-väga hästi selgelt selle välja toonud ja minu meelest see ongi tegelikult ka ajalehe toimetuse ülesanne. Meil on samasugused asjad pigem siiamaani olnud, mitte siis selle toimetuse nimel kirjutatud nimetu juhtkirja, vaid üksikute ajakirjanike omanimeliste kulumnide teema, eks ole. Et ka see ei ole väga kombeks, et öelda, ma olen nüüd selle erakonna poolt, aga mingisuguste seisukohtade valikute kaitsmine ja kogu aeg toimub, et no siin ei ole mingit juttugi, aga rõhutaks ka seda ülemis. Holger ütles, et tähtis on meetod, tähtis on see ajakirjanduse olemasolu. A ja O, peamine õigustus. Uudis jääks alleselt sa žanrina. Et me saaks uudisloost teada, mis juhtus, kellega, millal juhtus ja nii edasi, eks ole. Et küll me siis nende arvamuste ja selle kujundamisega hakkama saame, kui me teame, mis on toimunud. Just uudistetoimetusse kindlasti Eestis ei valita, vähemalt suuremates väljaannetes reportereid ajakirjanike maailmavaate järgi, et see oleks täiesti mõeldamatu, et siis oleksime mitut iseendast uudise, kirjuta vahet, et kuidas kedagi tööle ei võeta või mis alustel ei võeta. See võib kõlada kuidagi trafaretselt, aga, aga uudistereporteri esimene selline maailmavaatelt peabki olema uudisteajakirjaniku maailmavaadet, et see on hoopis selline teistmoodi lähenemine. Kriitikute jutt on siiski see, et sarnased saavad kokku. See tähendab, et kui uudistetoimetuse juhataja antud juhul siis Holger võtab inimese tööle siis ta vaatab, et ahaa, et sellele inimesele hoiakud tunduvad olevat mulle sümpaatsed, ma võtan ta tööle. Peamine, ma arvan, töölevõtmise juures ei ole mitte see maailmavaade, vaid argumenteeritud ja, ja see, et kui inimesel on teistmoodi lähenemine, on maailmavaade, et, et siis noh kui palju see silma paistab üldse selles töös või nendes vestlustes. Aga teine asi, et, et see inimene peab olema võimalik, temaga peab olema võimalik rääkida, et, et see aasa olla selline läbi, et kumb nagu kauem vastu peab või, või läbi läbi seina jooksmine. Et iga uudistetoimetuse tegelikult teeb tugevamaks see, mida erinevaid inimesi seal on. See on mitte ainult kriitikute jutt, vaid see ongi selline iniminimeste käitumise seaduspära, et inimesed otsivad endale sobivat ja suust konformsat keskkonda. Ühelt poolt ja teiselt poolt sesse valimise loomulik käik läheks ka sellisel viisil, et ma olen muidu nagu enamikes valdkondades suur selline kvootide vastane. Aga ma arvan, et ajakirjandus on üks selline koht, kus peab kuna see on loomingu, igaüks on nagu toob midagi juurde, et selle juures ajakirjandusjuhid, osakondade juhid kindlasti peavad jälgima seda, et see koosseis oleks mitmekesine. Et oleks nii mehi kui naisi, aga see ei ole kindlasti üks mõõde, ainus mõõde, et oleks erinevad erialad. Et oleks erinevates vanustes inimesed ja nii edasi, lihtsalt kasvõi sellepärast, et neil on nõks erinevad kontakti võrgustikud kas või ainult sellepärast, et ma Kindlasti ma ei ole ka selles vallas kvootide pooldaja kvoodisüsteemiga jõuga nende kastide kaupa ei saaks minu meelest head toimetust ka ehitada aga, aga kindlasti selline mitmekesisus on asi, mida, mida iga peatoimetaja iga toimetuse juht automaatselt ka jälgib. Ja Eesti ajalehtede toimetuste probleem, ma arvan, ei ole väga palju selline maailmavaateline küsimus. Pigem ongi see, et minu meelest on olulisem probleem praegu see, et, et kas meil on milline on meie uudistetoimetusega üldse toimetuste ajakirjanikke, vanuseline jaotus meil päevalehe uudistes näiteks Delfi uudised sinna juurde, keskmine vanus on võib-olla napilt üle 30 et me tegelikult tunneme puudust, et meil oleks ka selliseid vanemaid kogenumaid, et natukene teise pilguga inimesi. Ja mulle tundub, et noh, kõrvalt vaadates, et tega Postimehes näiteks väga palju teistmoodi ei ole või, või isegi äripäevas Õhtulehes Jah, kui tuua ringhääling siia sisse ka, siis see on kindlasti üks asi, mis toimetuste ja esinejate mitmekesisusega seoses esimesena ju meelde tuleb, on naised telesaadetes vestlussaadetes, et sa lihtsalt näed ka seda, et praegu räägivad siin kolm meest selles saate osas meediatunnis, eks ole. Aga telesaates, kui on seal mingi oluline poliitiline teema, siis üldjuhul on seal ka siis neli parlamendierakonda või viis või kuus parlamendierakonda saatnud ennast esindama meesterahvad, et on ka toimet seal, päris raske on ka välja praakidad nii, täna on teie erakonna kord saata naine ja me ei võta teilt meest vastu, sest neid peab kolm ja kolm olema, eks ju. Et noh, kuigi aeg-ajalt mõned vaatajaid päris päris, kuidas öelda karmil toonil nõuavad, seda peate teadlikult kutsub loomulikult võimalik teadlikult kutsuda naisterahvaid siis kui sa saad aru, et mingi teemakäsitlus on jäänud väga meestekeskseks aga ütleme selline ütleme foorumi tüüpi saade või reporteritunni tüüpi saade vikerraadios. Kui erakond teeb otsuse, et ta saadab kellegi mingi energiapoliitika kõneleja nende erakonnast on, vot just üks härra, mitte üks proua, et no mida siis ajakirjanikul ikka, see näitab arengutaset jah, aga eesmärk on ikkagi mitte see võrdsus, vaid eesmärk, kan teema, sisukas käsitlemine niimoodi, et inimesed sellest aru saavad. Aga üks, mis sellel samal teemal tuuakse Eestis oskan hinnata silma järgi, nii palju kui ma olen näinud erinevaid toimetusi eelkõige Postimehe oma aga tavaliselt või noh, mitmelt poolt olen lugenud, ajakirjanikud kipuvad olema noh, enam-vähem selline meie kalamajapublik, eks ole, ühiskonna keskmisest vanusest nooremad humanitaarid keskmise sissetulekuga, ühesõnaga jõukate inimeste elust päriselt midagi ei tea, aga vaeste inimeste elust ka midagi ei tea. Eks ole, et see suhtlusringkond on samasugune, kui nad ise on. Tehniliste erialade ja loodusteaduste inimeste mõtteviisid jäävad kõrvale ilusat juba koolist on siis rohkem sees sellised kummalised Terry tahad ja muud sellised mõttevoolud, mis vähemalt minul pooleldi loodusteadusi õppinud inimesena inimesena on raske aru saada, kuidas inimene üldse sellise inimesekäsitluse peale võib tulla, eks ole. Aga nii, nii on jah, ja, ja ma arvan, et meil on ka seesama oht, et seda, seda tuleb ka jõuga murda. Või ütleme, tegelikult murda nagu selle mitmekesisuse nimel, mitte selleks, et mingisugune üks pool maha suruda, vaid selleks, et oleks meil terviklik arusaamine sellest, millised seisukohad ühiskonnas üldse on. Päris tihti ka oma toimetuses, tuletame teineteisele meelde, et mõnikord rohkem naljaga, teinekord rohkemate tõsiselt võetuna, jällegi et me peame veel meeles hoidma, et meie lugejad ei ole ainult kalamajas või vaadake siit kalamajast ja Tallinna kesklinnast välja, et et meil on nagu lugusid ja teemasid tooma sealt, aga vastupidi, me peame arvestama ka nende nende lugejate huviga lähenemisega, et mulle tundub, et ma arvan, et ma eeldan, et ühtegi sellist väga teaduslikke uuringuid tehtud ei ole, aga aga ikkagi see nii-öelda kalamaja on kujunenud siin ühe hääleka ja teistpidi jällegi suhteliselt sellise kitsa väikse sihtrühma selliseks sünonüümiks. Mulle jäi ühest Aktuaalse kaamera saatest silma, see Marju Lauristin ütles, et vot on uued noored inimesed, kes mõtlevad täitsa teistmoodi ja kes võib-olla ei ole piisavalt esil ühiskondlike otsuste juures. Noh, see on üks vaade, aga teine vaade, mis minu meelest on vähemalt sama hull, on see, et kui zooloogia professor Raivo Mänd ütles minu meelest väga kenasti ma olen, ma olen see kohati nõus, et aeg-ajalt, kui ta loeb eesti ajalehti ja seal ilmuvaid lugusid, siis tal tekib tunne, et Gregor mendel pole kunagi oma lillherneste katseid teinud. Et DNA kaksikheliksid polegi veel avastatud ja nii edasi, et see, mida ühed peavad eriliseks hariduse näiteks on teisele poolele lihtsalt nagu karjuv rumalus, karjuv harimatus. Ja see võibki nii olla või võibki kergesti jääda selline mulje, et see niisugune nagu üle targuta tav sotsiaalteadus mitte faktile, mitte tõsiasjadele toetub, vaid targutav sotsiaalteadus veel suhteliselt madalal tasemel prevaleeriv. Ma ei arva, et see oleks hea, et tasakaalu peaks olema. Ja seda mitmekesisust aitab tegelikult tuua kaasa ka see, kui toimetuste koosseisus on reporterid töötajat, kes ei, ei tööd. Ta toimetuse peakontoris Tallinnas vaid töötavad Eestis erinevates kohtades. Rahvusringhäälingul on see võimalus, et tal on korrespondent üle Eesti ja toovad sealt teistsugust lähenemisnurka teistsugust teemapüstitus sisse, mis on tegelikult väga tähtis ja vajalik. Paraku rahanduslikele põhjustel. Mitmed Eesti väljaanded, kellel on varem olnud korrespondent rohkem üle Eesti, enam seda ei ole, eks ole. Või siis tehakse koostööd maakonnalehtedega, mis iseenesest väga teretulnud asi. Aga head kuulajad ma teile vahepeal meenutan, et kuulata praegu meediatunnis arutelu kus osalevad Postimehe arvamustoimetaja marti Aavik ning Delfi ja Eesti Päevalehe uudistejuht Holger Roonemaa. Mina olen Tarmo Tammerk. Kui teil on küsimus, et või mõtted, siis palun saatke need aadressile meediatund TRUE või helistage telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse ja saate ajal on seal automaatvastaja, aga pärast võime teiega põhjalikumalt rääkida. Meedia tundud. Aga läheme meie aruteluga edasi. Eesti inimestele ei meeldi ennast eriti ideoloogiliselt määratleda. Ühiskonnauuringute instituut tutvustas hiljuti Turu-uuringute aktsiaseltsi poolt läbi viidud küsitlust väärtushinnangute kohta. Kui inimesed pidid ise ütlema, kelleks nad ennast peavad kas liberaalide, konservatiivide, eks või tsentristidega, siis ütlesid paljud, et nad on statistid, aga konkreetsetele küsimustele vastamise põhjal tegid instituut järelduse, et ülekaalus on Eestis ikkagi konservatiivid, lihtsustatult öeldes 80 protsenti, konservatiivid 20 protsenti, liberaalid. Kui me nüüd võtame selle tõlgenduse aluseks et kuidas siis toimetused peaksid teemadel kul ja inimestele sõna andmisel sellega arvestama, et millest jääb meil puudu, kui jääb millestki puudu. Selles valguses? Mõnede uudistetoimetusest rääkida ma esimesena hakkasin mõtlema, et kas või kui palju me üldse peame arvestama sellega, et uudistetoimetus, sa pead ikkagi arvestama sellega, et kas kuskil on uudis või mitte, kui on uudistes on uudis, tuleb see kirjutada ükskõik, et kas sobib või meeldiv või passib konservatiivse või liberaalse maailmavaatega inimestel või vastupidi võib, võib neid ärritada, seal on, need on need põhimõtted, millest me lähtume ja me oleme tihti ka kirjutanud ja avaldanud uudiseid, mille puhul me teame, et see tõenäoliselt tekitab paljude lugejate, aktiivsema või passiivsema sellise pahameeletormi, et mille peale on öeldud lehetellimusi üles näiteks, mille peale on meid ummistatud postkaste selliste krõbedate kirjadega ja nii edasi, aga kuna me tunneme, et ajakirjanduslikult on meie kohus ikkagi nendel teemadel kirjutada, et siis, ega me sellepärast ei saa jätta kirjutamata, et me kardame kuskilt sellist vastuseisu. Marti Aavik. Ma arvan, et esimene sõnum on see, et konservatiivset vaadet ei tohi aruteluruumist välja tõrjuda. Et seda on ka eelpool kirjeldatud põhjustel, eks ole kerge juhtuma. Aga inimesed võivad väljendada sotsiaalselt konservatiivseid seisukohti sotsiaalsotsioloogilistele küsitlustele vastates, aga ega teistpidi selliseid väga selgelt sotsiaalselt konservatiivseid kirjutajaid ja ei ole ka leida sugugi kerge, kes teeksid seda. Teeksid seda nagu põhjendatud ja argumenteeritud tase on. Aga, aga neid siiski on ja mul on hea meel selle üle, et Postimehe tänu sellele, et meil on palju võimalusi, on ikkagi mõlemad pooled esindatud nii toimetuste arvamustes kui ka väljastpoolt olevat autorite arvamust. Ja ma arvan, et seal maailmavaate puhul või, või ka lugejate teenindamise küsimuse puhul on kõige kihvtim näide on tavaliselt meie õhtused juhtkiri, arutelud kui, kui muidu muu osa koosolekust, kus me räägime erinevalt lehed läbi erinevad küljed läbi lehes uudistest, majanduskülgede välisarvamuse spordini. Et, et on selline isegi rutiinse lähenemine, et siis, kui lõpuks jõutakse juhtkirja teemani, et natukenegi selline konfliktsem või põrutavam teema, mis lauale jääb, et siis läheb see vaidlemine, andmine läheb ikkagi päris agressiivida agressiivseks, aga väga hoogsaksis ütlevad me oleme. Me oleme isegi kaalunud seda, et mõne sellise juhtkirja koosoleku peal kohta võiksime teha eraldi videosalvestuse täitsa täiesti vääriks lugejatele auditooriumile näitaja seal on vist, ja mõnikord harva on juhtunud seda, et, et me ei jõuagi kokkuleppele, me peamegi, olemegi valinud täiesti noh, kui me ei leia sellist keskteed, mis minu meelest ei ole enamasti kõige parem lahendus, et teeme juht kirjamiin kesksel positsioonil, kus ütleme midagi, aga tegelikult ei ütle ka, et siis me oleme olnud sunnitud valima hoopis teise või kolmanda teema. Kui me toome siia nüüd ühe näite, ühe värske näite, kus ütleme, konservatiivne ja liberaalne pool said kokku aja ja siis mäletate kindlasti raadiokuulajad eelmisel nädalal lahti rullunud lugu, kuidas. Parlamendi kõnepuldist ütles, et et need kolm Tallinna ringkonnakohtu kohtuniku, kes tegid otsuse Rootsis sõlmitud homoabielu Eesti rahvastikuregistrisse kandmise kohta peavad vastutama, tagasid seal väljendit, et nende pead peavad veerema, sest nad, sest nad on eiranud Eesti seadusi. Et kui me vaatame, et kuidas seda teemat kajastati, missuguseid reaktsioone sellele tuli siis kui nüüd võtta aluseks siis ka see, et umbes 80 protsenti inimestest konservatiivse hoiakuga enamikule inimestest ilmselt meeldis, mida Martin Helme ütles, et ta ajas õiget asja, ütleme, see vorm oli, eks ole selline, et mis kindlasti küsitav peab, kas peab taolist noh, nii-öelda päris jämedat kõnepruugi kasutame, eks ole. Aga samas tuleks arvestada, et tal on parlamendisaadikupuutumatus. Selles kontekstis muutuvad päris imelikult mõned etteheited, et ta ei tohtinud niimoodi ütelda, tegelikult parlamendisaadik võib endale lubada tunduvalt rohkem kui meie näiteks siin raadiosaates. Et kui vaadata, et millised kommentaarid siis ajakirjanduses ilmusid, nad olid kohtunike ühingult, riigikohtu esimehelt, riigikohtu endiselt esimehelt. Ta on tegelikult taanduvad kõik ühele kohtuniku kohtuniku olnud, eks ole. Ja president ütles toetavaid seisukohti. Ma ei pannudki peaaegu ajakirjanduse tähele, siiski oli see sihtasutus perekonna traditsiooni kaitseks avaldus, kus nad toetasid ja ütleme, Delfis ma nägin seda uudist. Mujal eriti silma ei torganud, võib-olla oli neid toetavad seisukohti rohkem, et ma ei pruukinud tähele panna. Aga nüüd ongi küsimus nagu selles, et et ajakirjandusse jõudis, eks ole, see tema avalduse kriitika hästi. Ühel häälel tegelikult taandus suhteliselt üheksa hääleks toetust ei olnud, kui mina olen inimene, kes on, toetab seda, mida Martin Helme seoses selle kohtuotsusega välja ütlesin, ma mõtlen, et ajakirjandus jätab midagi ütlemata. Siin on ju õige mitu tasandit, esimene on see, et kas konkreetne kohtuotsus meeldib või ei meeldi. Teine on see, mida see kohtunike ja presidendi ütlus ju meelde tuletab, et meil on institutsioon, mille oluline komponent on see vabadus ja kohustus jõuda seaduslike järeldusteni. Ja kui mõni otsus mõnele inimesele ei meeldi, no tuleb kohe küsida järgmiseks, et kas te tahate seda institutsiooni lammutada? Ilmselgelt. Nii palju kui ma Martin Helme sõnadest järeldan, eks ole, et tema oleks valmis seda institutsiooni lammutama. Et mõlema küsimuse üle tuleb, tulebki arutleda. Ja ma ei ole arvamustoimetajana sugugi kindel, et meil üldse nagu sellele esimesel päeval ongi see kõige õigem aeg, esimesed reaktsioonid tulevad jah, aga aga, aga arutelu selle üle peaks peaks järgnema ja siin on veel üks küsimus, eks ole, mida ühelt poolt juristid võiksid selgitada ja teistpidi me siis kodanikena mõtiskleda, et kuidas siis on, et need välisriigi õigus tõepoolest justkui käib üle meie omast, eks ole. Et üks on see, mis juhtus konkreetsete inimestega? Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi, et nende abielu siin registreeriti mulla, sellest kas ükskõik või, või on mul vingil, seal on isegi hea meel, et inimesed saavad oma asjadega hakkama. Aga kui paljusid ärritab, no arutame, aga arutelu tingimata ei tule kohe sellel järgmisel päeval esimest hüüatustega. Martin, ma olen täitsa nõus sellega, et see pall on pigem minu meelest, kui ta üldse kuskil on, siis ta on just uudistetoimetuste väravas, et tööd tõepoolest veeldada selliseid argumenteeritud hinnanguid kohe sellele asjale need kindlasti tulevad ja olekski hea, kui see debatt läheks nagu asja sisust, aga mitte sellest vormistada. Kas sellist metafoori võis kasutada, kas on lubatav, kas on eetiline, kas on korrektne, tegelikult teisejärguline küsimus, aga uudisteuudiste puhul, et, et kus on need allikas ja konservatiivne allikas, kes tuleb ja ütleb, et see oli õige asi? Kui, kui tegelikult me näeme, et olin neli, viis oli ikkagi ütlevad, et oi, see oli väga kole, see on lubamatu, nii ei tohi teha, mis ta küll tegi? Kes ütleks seda, et Martin Helme sõnavõtu sisu oli tegelikult õiglasele tähelepanu juhtimine aga selliseid inimesi, kes argumenteeritud seda teeksid, ongi tegelikult väga keeruline leida. Jällegi paralleelselt ma jäin mõtlema, et kustkohast me üldse nagu saaksime, peaksime neid otsima hakkama, kas ma ei tea pensionile läinud kohtunike seast, kas keegi tuleks, kas mõni mingi õigust, õigus, õigusteadlane, ülikooli õppejõud, aga, aga siiamaani pole. Kas nad nagu näinud võimalust vajadust või teed, mismoodi sellesse selle diskussiooniga kaasa tulla, et siinse probleem kindlasti oli see, et Martin Helme ise ta viis selle teema nii-öelda kohtu kui institutsiooni suhtes suhtes teravaks? Ma kardan rada ju teadlikult, et Youtube'is on vähemalt üks video, kus Martin Helme seletab oma meediataktikat. Minu jaoks on see klassikaline näide sellest, kus ta meedialt ja ka ülejäänud institutsioonid inimestelt meelitab välja sellise põlvenõksu refleksi ütleb midagi nii üle võlli olevat, et teised ei saa lihtsalt justkui reageerimatajat ja siin on ka ajakirjanduse jaoks tegelikult see küsimus, et et kas me peame ikka tegema igast ütlusest, kui keegi ütleb kellegi kohta lollakas uudise. Sellel juhul sellel juhul kindlasti pidi tegema, et kui riigikogu saadik riigikogu kõnepuldis esineb ja, ja sellist laadi avaldusega tuleb välja, et siis ei saa ega tohi reageerimata jätta, et siis ei täidaks ajakirjandus oma ülesannet, et ma olen väga tugevalt sellisel veendumusel, et, et ka, et sellistest asjadest alati peab kirjutama, et sellel hetkel, kui ajakirjandus uudiste võttes hakkab silma kinni, võetame, et nüüd me hoiame ühiskondliku tervist või puhtast või kuidas iganes seda nimetada, endale põhjendada, siis hakkab. Siin ongi see kaalumise koht, on riigikogu liige, erakonna toetust kogunud erakonna tähtis figuur ja nii edasi ja nii edasi. Sellest lollusest või igasse otsustajad ikka võib-olla ei peaks. Just täpselt, et see nii-öelda Twitteri säutsuda Facebooki postituste meediasse jõudmine see ongi kujunenud hoopis uueks taktikaks, mismoodi suurde meediasse saada, et ka meile saadavad erakonna pressiesindajad, erakondade liikmed saadavad meile kirju mitte nende sade enam mingit pressiteatena, kommentaarina või mingisugune ettepanekule, et kuulge, ma sooviksin rääkida äkki sellest vaid vaid nad saadavad lakoonilise lauset, et vaadake, kirjutasin Facebooki sellel teemal, avaldage palun ka. Ja, ja niimoodi käiakse, surutakse. Et see, see ei ole enam normaalne, aga Martin Helme selle sõnavõtte juurde tagasi tulles langetada, millest ka auditoorium, lugejad, kuulajad peaksid, peaksid meeles pidama või kõrva taha panema, et seda lihtsat provokatiivset vastandumist läbi hammustama, et miks, miks poliitikas tehakse, ongi tähelepanu võitmine. Et sul on vaja vastanduda, seal vaja leida endale vaenlane, seal on vaja silma paista, et seda teeb, seda teevad mitmed poliitikud endast väljas kui ka viimasel ajal enda erakonnast väljas otsivad nii poliitikaväliseid vastandumisi näiteks seesama Martin Helme kohtunike kohta kui ka tegelikult üks viimase aja jaburamaid näiteid on, kuidas justkui jutumärkides kaklevad omavahel keskerakondlastest linnaosavanemad siin üksvahe läks, selline kõva sõda läks lahti Põhja-Tallinna linnaosa vanema Raimond Kaljulaidi ja Kesklinna linnaosa vanema, kes on sest Taavi ehkki vahel, kus käimine täiesti halenaljakas väga tugevate sõna võtnud väga tugevate väljendite, sõjaliste väljendite kasutamisega, võitlus käib selle üle, et kumma linnaosa territooriumile peaks jääma linnahall. Nii teadlik ja läbinähtav provotseerima, et endale ongi, ehitame üles konflikti, et mõlemad saaksime rohkem tähelepanu, et meist kirjutatakse, et räägitakse, et kohalikel valimistel mõlemad saaksime rohkem. Aga inimeste inimeste tähele. Vanu ei ole lõputu ressurss, et meil on ikka 24 tundi ööpäevas suure osa sellest magama ja tegelema millegi vajalikuga, ainult vähest osa kulutame meedia tarbimiseks. Ja kui need üks riigikogu liige, oletame üks riigikogu liige on rünnanud kohtusüsteemi, mis meil on Eestis 25 aastat arenenud, eks ole, meil on pandud altkäemaksu võtnud kohtunike kinni, meil on puhastatud seda süsteemi, nii et me praegu võime ikkagi üldiselt rahul olla. Üks riigikogu liige võtab kätte, ründab seda ja nüüd järsku peaks käivitama siis suure arutelu selle üle, et kas peab olema sõltumatu kohtusüsteem või mitte. Ma arutlen, Martise juhtum siiski on tegelikult selline noh et iga päev meil taolisi asju ei ole. Et on päris nii-öelda pretsedenti loov juhtum, et ta ei ole, ta ei ole siis, kui kohtad igapäevapraktikat puudutav asi, vaid on mingi mingi eriline asi, esse uudised, seerium, erilisus on antud juhul minu meelest päris tugevasti olemas. Aga kui me räägime veel ka sellest, nad uudis kajastus, kuidas sel teemal oli, et siis seda tuleb kindlasti rõhutada, et Martin Helmel oli võimalus näiteks nii rahvusringhäälingu uudistesaadetes kui ka teistes uudistekanalites oma seisukoht lahti seletada, et ei saa nagu selle taha Gaboriad umbes, et et noh, kõnepuldis ma rääkisin teatud kontekstis, ma reageerisin varasematele ütlustele, nüüd on seal väljarebitud, see nõnda ei olnud, et ta Ta sai korralikult sõna- ja nendest asjadest ise rääkida. Aga läheme edasi veel mõne näitaja mõne teemaga. Eelmisel nädalal tutvustati esimest korda Tartu ülikooli ühiskonnateadlaste uuringu mina maailm, meedia tulemusi. Ja viis korda on juba tehtud üle-eestilisi küsitlusi sel teemal. Ja nagu Peeter Vihalemm kirjutas reedeses Eesti Päevalehes näitavad uuringu tulemused, et Eesti ühiskonnarühmade eristumine süveneb, vahemaa suurenevad ja lausa polariseerunud toovad et tekkimas või tekkinud on täiesti erinevad maailmad, vanad ja noored või siis ka rahvusrühmade kaupa. Naised ja mehed, Tallinn ja muu, Eesti täpselt Need tegelikult, millest meie juba olema ka tänases meediatunnis rääkinud. Ja loomulikult sellest siis, kuidas inimesed toime tulevad, oma eluga tuleb ka nende väga erinev hoiak sellesse, et mis Eesti riigis üldse toimub ja kuidas, mida Eesti riik ette võtab. See oli Peeter Vihalemma artikli kokkuvõte, et kui, kui nüüd taas jälle nõustuda selle uurijate hinnanguga, et vaated Eestis polariseerunud üha enam, et siis tekib küsimus, et mida ajakirjandus saab teha siin, mida ta peaks tegema? Selle vastandumise keskel? Väga-väga raske küsimus on see loomulikult ajakirjandus nagu marti võib-olla korraks juba tähelepanu juhtis, et et võib-olla siin, et seesama nii-öelda tähelepanuteema, et meil on ajakirjandus tegelikult väga palju, et eelkõige veebipoole pealt, mis, mis me näeme seda ajakirjandust, erinevaid ühikuid, kõike, mis avalduvad, on, on väga palju ja see tähelepanu pärast võitlemine on kindlasti kindlasti üks teema või üks selline väljakutse koht. Ja, ja teisest küljest loomulikult on. Me oleme kulumiseni rääkinud juba sellest, kuidas inimesed kapsel toovad oma sotsiaalmeediasse leiavadki, sealt ainult enda maailmavaate või endale sellise meelelaadi jaoks õigeid või sobivaid tükke ja nad ei näe seda, mis toimub seal nende maailmavaatest väljaspool, mis ei lasegi tekkida sellisel mõistlikul diskussioonil arutelul ei lasegi tekkida, et ega siin väga head valmislahendust kindlasti ei ole. Oluline on see, et, et ajakirjandus suudaks jääda ikkagi ajakirjanduseks, et ta ei ürita hakata siin inimeste mõtlemist kuidagi jõuga jõuga ümber korraldama. Aga vot see üks konks on siin minu meelest selles, et uudise kriteeriumide juurde kuulub ju konfliktsus, midagi muutub, on erinevad seisukohad siis ajakirjandus asub teemat käsitlema, mingi vastasseis, vaata siis on uudis, eks ole, siis on põhjust küsida arvamusi, kommentaare juurde ja nii edasi, et justkui tule õhutamine ja kuival metsa serval, kus kulu võib raginal põlema minna, leek haarab üha laiemat pinda ja eks ole uudise kriteerium täidetud. Siis ajakirjandus justkui tegelikult aitab kaasa sellele, millele. Jällegi sellel konfliktsus kriteerium. Ta on kindlasti alles väga tugevalt alles, aga see, et kuidas me defineerime konflikti on tänapäeval võrreldes 10 aasta taguse ajaga kindlasti meeletult muutunud, et seeläbi kuskohast konflikt peab jõudma konfliktiks on tegelikult palju kõrgem kui ta, kui ta, kui ta varem oli, mis seal enne seda on, on seal hästi palju niisugust koos koos üritatakse õhutada võimsamalt kommunistlikud või mängulised konfliktid, et need kuidagi nad võivad jõuda ka meediasse, aga, aga nad ei jää seal kuidagi kindlasti kandma, et nad ei jõua ühiskondlikuks suureks või nii-öelda esikülje teemaks. Sellised asjad ei jõua kindlasti. Tähendab, Holger Roonemaa, sa ütled, et et ajakirjanduses tõuseb natukene praegu kõrgemale, kui olla mõni aeg tagasi varem kõrgemale, vaatab. Ma arvan, et mida, mida ma nagu pigem öelda tahan, äkki on isegi see, et kuna sellest samast konflikti õhutamises saavad ka need inimesed, kes tahavad meediasse jõuda, aru, et siis automaatselt toob kaasa selle, et see konflikt, et konflikt muutuks konfliktiks, on see on seeläbi palju kõrgem, et igasugu selliste nii-öelda mängukonfliktidega või väikeste asjadega sellega enam ei murra läbi ja see omakorda tekitabki sellise spiraali, et siis need konfliktid kogu aeg kasvavad ja kasvavad ja kasvavadki, et ta saab kogu aeg pöördele juurde. Nõustun sellega, et valmislahendust ei ole, aga sellesama mitmekesisuse tagamine on üks võimalus seda proovida või vähemalt püüda säilitada selline ühiskond, kus me räägime erinevatest seisukohtadest argumenteerima. Ja lõpuks peale seda vaidlust, isegi kui see on läinud tuliseks anname ikkagi üksteisele kätte, et me saame edasi elatud. Ja minu meelest on nagu väga tähtis ka see teadete toomine ikkagi kogu kogu Eestist erinevatest vanuserühmadest erinevad, sest elualadest ja nii edasi. Nii nagu Tarmo ütles ERR-i kohta, et Postimehel on ka ju lõppude lõpuks maakonnalehed ja me üha paremini õpime tegelikult neid ära kasutama millest ma palju loodan, mida on väga raske teha, aga millest ma palju loodan, on siis nende erinevate väljundite pakendid, et noh, nagu teatav niukene sisu, ühtlustamine või ütleme samad samadest asjadest rääkimine erinevates pakendites, et Eesti inimesed oleksid enam-vähemgi ühtlaselt informeeritud sellest, mis või ümber toimub. Aeg-ajalt on inimestelt kuulda kriitikat selle kohta, et kui nad ei leia nendele meelepärasel teemal kas uudiseid ajalehes või, või arvamuslugusid või, või raadio- või teleprogrammis mingit saadet sel teemal, siis nad ütlevad, et te olete otsustanud seal teemat maha vaikida. Et lööge lauda, siis oma oma toimetuse tabuteemad Ma arvan, et pigem on seis vastupidine, et võib-olla kirjutame, avaldame liiga palju mahavaikimine ei, ja loomulikult me saame ka ise igapäevaselt kirjutad, miks ta juba kirjutanud ei ole, et näete, mingi Rootsi väljaanne kirjutas, ma ei tea, pagulastest seda või Briti leht kuskil kirjutas, ma ei tea, Brexitist seda või toda. Aga, aga see pole sellepärast et me jätame midagi kirjutamata, et me ei tahaks kirjutada. Mõned lood on ilmselgelt mõned teemad, ongi vale teemad, konkreetselt ongi tekkinud kahtlastest allikatest, tõestamata, põhistamata ja nii edasi, aga, aga jah, et pigem oleks see, mida ma kallasin korduvalt täna need välja öelnud, et me võiksime ideaalses maailmas natukene vähem hoopiski kirjutad avaldada, kui me praegu teeme. Ja see ei tulene maailmavaatest, vaid see tuleneb puhtalt sellest, et see meediaväli oleks natukene kergemini hoomatav. Seda legendi ei kirjuta, ei avalda peavoolu meedia, niisugune naasugune on väga omakasupüüdlikult kasutatud. Tuleb aru saada sellest, et see on osa poliitilisest võitlusest. Praegu jälgime jälgima seda trumpi, hüüatusi, kus ta võitleb Krukid meedia vastu rohkem kui Krukil Hillary vastu, eks ole, see oli vist kampaania aegne jutt. Ma ei hakka siin pikalt USAst rääkima, aga ma arvan, et ka sealse tasakaalustamatuse lugu ei ole niisugune, nagu seda naguniisuguse loosungite esitatakse. Ka meie oleme seda ju pikalt, et näinud sellist ohvri ohvri rolli väljamängimist. Tänu millele meil on olemas maksumaksjate arvel toimiv sisuliselt ühe erakonna propagandasüsteem Tallinna televisiooni ja vastavate lehtede näol. Ja mida peetakse üleval sisuliselt minu laste kõhu kõrvalt ehk siis minu maksud kui maksumaksja raha arvelt. Aga kui tegelikult vaadata, mida seal Tallinna televisioonis mul on hästi meeles üks pilt, kus ma olen arva, vaadanud seda, pistan meedia keskpunkti, aga jah, kus on Lenk, Ummelas ja Urmi Reinud Lenk loeb, et postimehest me isegi mitte arvamuslugu, vaid uudislugu sama leht käes. Millegipärast karjub sinna järgijad, aga peavoolu meedia meile sellest kirjutataks. Ja sama samasugune lugu on tihtipeale ka nende hästi sotsiaalselt konservatiivsete või. Ma ei teagi, kas, kui, kui katoliiklike äärmus või mis, mis iganes nende portaalidega, et kirjutaks peavoolu meedia sellest ei kirjuta, aga hakkad guugeldama vaatama tuleb välja, et Postimees on kirjutanud sellest näiteks kolm kuud tagasi, et lihtsalt noh, juhtub, eks ole juhtunud ka suurtes väljaannetes, et et aeg-ajalt mõni vana uudis hüppab järsku ette. Aga kindlasti on mingeid asju, mis, mis on kirjutamata jäänud erinevatel põhjustel. Aga enamasti see lihtsalt ei ole. Nii et see on üks võitlus, loosung, mitte midagi muud. Kui me räägime sellest mürast, meediaväljal ta Holger siin natukene ka kirjeldasid. Ja eks ole, Holger, sinu tõlgenduse järgi natukene seda müraga vähem olema, et mõeldakse veidikene rohkem selle üle, et millal millestki uudist teha. Igast väikesest tõesti sotsiaalmeediasse otsatusest ei, ei maksa lugu teha. Ma arvan, et see võib ka mingi aja pärast päris palju. Ta on tõesti, et sotsiaalmeedia iga säutsatus ei jõua enam uudismaterjaliks, nagu ta võib-olla seni vahepeal on isegi liiga liiga palju esiplaanile tõusnud. See meenutab natukene mulle raadio vestlussaateid kui võib-olla ka ma ei oska öelda, kas viis aastat tagasi veel rohkem kui raadio vestlussaadetes nädalavahetuse vestlussaadetes, eriti väga põhjalikke online lugusid, aga seal on sageli nõndamoodi, et visatakse garam puuri. Eks ole, kergelt kontekstist mingi välja võetud asi. Pealkirjad elasid oma eluterve nädalavahetuse, tekitasid hästi palju müra. Nüüd ma vaatan, et tehakse endistviisi veebiuudiseid raadio nädalavahetuse jutusaadetes aga Nathan mõtestatum valib, valitakse konkreetsemalt mingi teema fokusseeritakse, sellele ei otsita sealt seda mingisugust kõige võimsamat metafoori, eks ole, mida kuhugi pealkirja sisse tuua. Et ilmselt ka see, et et ma ei tea, sotsiaalmeedia postitus saabki nagu uudise aluseks, et võib-olla see ka hakkab tasahaaval ära kaduma. Võib-olla. Pidevast segan vahelejätud, võib-olla mina vaata ka, oma oma ideaalmaailmas, ootan, ootan sellist aegadel, kui nüüd räägitakse, vinüüli on tagasi tulnud filmidele, pildistamine on tagasi tulnud, et äkki siis ka paberleht hakkab, hakkab uuesti kasvama, varsti jätab, kui inimesed saavad natuke aru, et selliste infovoogu suurt on liiga palju, et siis selliseks paremaks orienteerumiseks aitamaks orienteeruda, mis, mis siin ühiskonnas toimub. Inimesed mõtlevad, et on hea jällegi tellida mõni ajaleht, on ta siis Eesti Päevaleht või Postimees või, või midagi muud, eks. See on jumala õige ja minu soovitus on see ka, et, et juba tarbijana vaatad seda virvarri ja ei saa aru, mis on sellest päevas kõige tähtsamad asjad paberilehe lahti, kohe selge toimetuse valik, seal esimene lugu seal, teine lugu seal, kolmas lugu ja nii edasi. Ja aga see on abida tõesti abi tegelikult, mida, mida professionaalsed meediatöötajad ehk ajakirjanikud pakuvad inimestele, et teha valik, töötada see infomassiiv läbi pakkuda sulle see, et sa ei peaks ise väga palju, eks ole vaeva nägema ja sattuma võib-olla ka mingisuguste libauudiste otsa. Aga tänases Eesti Päevalehes oli ka Alari Rammo arvamusartikkel selle kohta, mis minu arust vist päris hästi iseloomustab ka seda, et et inimesed leiavad, et võib-olla ei ole mõtet iga asja peale nii, nii kergesti nagu leili minna või kellelegi Twitteris niisama lihtsalt sisse sõita, vaid püüda parem tegudega muuta inimesi ja muuta Ennast jäta ruumi kompromissiks, mitte suruda oma seisukohta niimoodi peale, nagu võib-olla ka paar aastat tagasi tundus, et selline tuleb sallida võtta noh, Merkel, eks ole, Saksamaal tere tulemast, pagulased, sa pead olema nõus, kui sa ei ole, siis sa oled mingisugune väga ebameeldiv, poliitiliselt vastuvõetavam tegelane. Et nüüd tundub, et hakkab kuidagi jooksma asi jälle normaalsemaks. Ma arvan, et saadakse aru, et tegelikult erinevad ühiskonnagrupid nägemused peavad omavahel rääkima ja argumenteerima, et see ei ole nagu ei ole hea mõte öelda teisele, et jää vait või et sinu arvamus ei loe, vaid sa ei tea, mida sa räägid. Sa mõtled valesti. Sa oled ebaeuroopalik või veel midagi, eks ole, tore, kui Alari on kirjutanud sellise loo. Sest minu meelest ongi põhiküsimus ei ole isegi meedias, vaid selles stiilis, kuidas me omavahel vaidleme, selles stiilis. Anneks norra sotsioloog Johan Kaltong, eks kirjutas, paljud on kirjutanud nendest vaidlemise stiilidest, aga see oli mulle juhtumisi väga silmiavav. Et tema kirjeldab Ameer angloameerika vaidlemis stiili, kus alustatakse sellega, et milline on ühisosa, siis tuleb, aga mis võib olla väga pikk ja siis tuleb jälle ühisosa, kus me saame koostööd teha. Aga meid, ütleme sellises saksa kultuuriruumis, mille hulka see Kaltongi arvab ka Venemaa, muuseas on harjutatud selle mõttega, et kui sa kellelegagi vaidled kõige nõrgema koha esimesena ette võtma. Aga noh, see ongi üks selline asi, mis viib selle killustamise poole või mullistamise poole. Tõi katsuks olla, mitte mitte lihtsalt sõbralikumad vaidlema, katsuks, vaielda teistmoodi, vot see on minu tagasihoidlik sõnum. Tähendab alati pean nõustuma kõigega, sellega, mida, mida ka ma ei tea, Postimees või Päevaleht kirjutab juhtkirjas, et sellega ei pea nõustuma. Aga, aga siis saab ka lihtsalt leppida sellega, et mina arvan teistmoodi täna ja, ja nii ongi, et võib-olla vähemalt tekitab mingi mõte endast. Aga kuule, et need olidki mõned mõtted selle kohta, kuidas toimetuses tehakse uudiste ja arvamuste valikuid. Stuudios olid Eesti Päevalehe ja Delfi uudistejuht Holger Roonemaa ja Postimehe arvamustoimetaja marti Aavik. Head kuulajad, te kuulate meeletunni saadet, mina olen Tarmo Tammerk. Meie tänase vestluse taustamaterjaliks võivad huvilised lugeda saates nimetatud artikleid rahvusringhäälingu novaatori portaalis 24. märtsil ilmunud kokkuvõtted Tartu Ülikooli teadlaste uurimusest. Eestis on ühiskonnarühmade eristumine süvenenud ning rahvusringhäälingu uudisteportaalis seitsmeteistkümnendal märtsil ilmunud artikkel ühiskonnauuringute instituut Tuudi materjalist, milles järeldati, et Eesti inimesed on pigem konservatiivse meelelaadiga, et vikerraadio kodulehel meediatunni olla. Kabiin. Eelnevast arutelust kuulsite, jäi kõlama mõte, et toimetuste töö alustala on võimalikult mitmekesise info andmine mitte teatud maailmavaate propageerimine. Arvamuslugude avaldamine ei ole mingi mõttelaadi pealesurumine, kui kanal on avatud erinevateks seisukohtadeks. Rahvusringhäälingul avalik-õigusliku meediaorganisatsioonina on kohustused rohkem, et antud kui eraomandis olevatel ajalehtedele. Siin on rahvusringhäälingus veelgi selgemalt selgemalt ülesandeks antud igakülgse info jagamine lisas ka platvormi pakkumine eriarvamustele. Vestlusringis ütles Holger Roonemaa, et on raske mõnikord leida konservatiivse hoiakuga inimesi, kes oleks valmis päevakajalisi sündmusi operatiivselt kommenteerima. Ja tõesti ei saa panna kahte kolme inimest sõna võtma kõikidel teemadel. Sama probleemiga mõnikord kimpus ka rahvusringhäälinguraadiot, nädalalõpuvestlussaated ega muudkui konservatiivid. Otsinguid tuleb jätkata. Muide, raadiote vestlussaated on vist kogu oma olemasolu jooksul saanud tunda kriitikat poliitilise kallutatuse küsimuses. Kord olid nad Parempoolsete hääletoru, nüüd on mõnikord kuulda, et neist on saanud vasakliberaalide hääl. Kindlasti saab paremini ja mitmekesisemalt, aga pole mõtet, et kõiki nädalalõpuvestlussaatega ühte patta panna. Hindame neid eraldi, nii nagu nad on ja alati aitab see, kui kriitika on konkreetne, mitte lihtsalt loosung kallutatud ja kõik. Juba tänase saate eel küsis mitu kuulajate, miks on stuudios esindatud peavoolu meedia oluliste kanalite esindajad ja vestlus on rahvusringhäälingu stuudios. Aga kes siis veel ja kus siis veel, kui, kui soovime vestlusringi kaudu näidata, kuidas suurtes toimetustes mõeldakse ja kuidas toimime tõsta köögipoolelt asjad paistavad. Mis üldse puudutab terminit peavoolu meedia, siis seda võiks tunduvalt vähem kasutada. Enamasti siis, kui juttu on alternatiivmeediast, siis peab tooma sisse ka selle, mille vastu alternatiivmeedia on ehk pea pool. Aga peavoolu meedia asemel oleks asjakohane öelda meedia või ajakirjandus sõltuvalt juhtumist. See peavoolu meedia kipub kandma halvustavat tähendust. Aga ajakirjandusele kui institutsioonile ei ole minu meelest põhjust seda silti külge panna. Meediatunni või tunni mõte, meetod, nii saate mõte on enamasti see, et olla selgitaja mitte vastasseisu korraldaja soovi mõnda meediahariduslikku panus selle kohta, kuidas meedia toimib. Ja tõepoolest alternatiivmeedia on ka üks meedia teema, aga, aga mitte tänase saate teema. Head kuulajad võiksid tegelikult meeles pidada seda, et kõik ei sõltu ainult toimetustest. Ka inimesed, kes meediat tarbivad, saavad oma tagasiside ka anda märku, mida hinnatakse, mis lehte loetakse. Millis ringhääling kanalit jälgitakse. Kas rahvas tahab teada sellest näiteks kuidas tagatakse kodurahu või hoopis seda, kuidas suled lendavad. Mõelge, kumba teemat teie valiksite. Tänane meediatund on lõppenud, mina olen Tarmo Tammerk. Teie arvamused on oodatud aadressil meediatund, TRUE ja telefon on kuus, üks üks neli üks üks seitse ning pärast saadet saan teiega ka telefonis rääkida. Ja vikerraadio kommentaarium on ka teie käsutuses. Kuulmiseni.