Ivo, sul on nii ilus T-särk seljas, kust sa said sellise? Oi, üks sõber kinkis mulle a, sul on sõpru, mõni on okei ja kes see sõber oli, kui tohib avaldada? See oli mul kaassaati Chimm. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere ja mina olen siin massileri ja te kuulate saadet popkuld. Tuuri missid poolakad naljad otsa saama. Ma arvan, et ei peagi iga kord nalja tegema. Aga kes siis teeb, kui ise ei tee? Tõsi, tõsi, võib-olla teeb nalja täna minu auväärt töövari nimelt täna, kui me seda saadet salvestame, see on natuke enne seda eetriaega, on üle Eesti käimas selline töövarjude sihuke suurt töövarjutus käib, ühesõnaga et on olemas päikesevarjutus, Kuuvarjutus on töövarjutus. Ja, ja mind varjutab praegu üks, üks vari Tartust ja see vari istub meiega siin stuudios, ma ei tea. Iva, kas sa märkasid, meil on siin üsna nagu meil on selliseid hämaraid soppe ka siin stuudios juba sa arvasid, et seal mingi koht, kuhu valgus lihtsalt ei lange aga ei, vat siin üle lauavari on minu vari, jah, minu tänane vari kes tutvustab end ise Tere kõikidele kuulajatele, mille nimi on Karmen Eliise ja mina olen siis tõepoolest tulnud Tartust siia varju mängima. Mis koolist? Mina tulen, Tartu Jaan Poska gümnaasiumist. Selge no vot niimoodi tartust lihtsalt tuli mulle vari peale. Aga ei ole masendav see, see nagu ei varjuta mu elu. Nii et see on nagu hea variant, hea varia, nagu meil kõigil on tänaval sihuke kaaslane saadab pari. Ma ei tea, võib-olla see nimi, TÖÖ vari kõlab kuidagi või ma ei tea. Ei, mul pole pretensioone, kuidas vari, kuidas sina tunned? Kas sulle meeldib see termin töövari? Jah tead, mis mulle meeldib, töövari on ainus vari üle, mille ma saan hüpata, proovisid, kes, kes on nagu minu vari. Aga ma saan üle tema hüpata. Me küll ei proovinud teel raadiomajja seda teha, aga, aga ei ole välistatud, et täna, kui me näiteks kuulame muusikat muusikaliste pauside ajal ma hakkan hüppama Karmeli, kui ta on nõus selles mõttes üldse mitte kuidagi, ma ei sunni kedagi millekski. Väga hea. Kas on tore olnud olla Chimmi töövari? Ma ei tea, kui huvitav Jimmy töö on, ta räägib sellest mulle alati negatiivsetes toonides. Oota nüüd. Ma olen nagu hunt kriimsilm, mul on väga palju erinevaid. Et kui huvitavana Jimmy töö, ma arvan, et see on juba alguses seal juba eos vale küsimus, see on eksitav. Kui huvitavad Andžimmi tööd? No ma ütleks sama moodi, et see on nagu hunt kriimsilm ja tema üheksa ametit oli vist äkki. Võib-olla oli seitse maagiline number igatahes et jah, väga tore on olnud väga mitmekülgne, umbes täpselt selline, nagu ma ootasin, aimasin, võib olla kiirem. Oleme natuke sporti teinud vahepeal siin. Raadiomajja tuli joosta ühesõnaga. Tuli joosta ja vahepeal isegi lükkasime trammi, et liiguks kiiremini siia. Et olime hilinemas või noh, juba olimegi hilinenud ja siis oli tõesti vaja rutem jõuda kohale, kui, kui tavaliselt saaks. Me murrame füüsika reegleid isegi selleks, et kiiremini saaks tehtud asju. Aga huvitav, kuidas töövarjuks saadakse või, või mina ei ole kunagi töövari olnud ja mul ei ole kunagi ühtegi töövarju olnud. Kas see on mingi, kas saan aru? Tänan päev eraldi ja täna võib olla. Noh jah, et praegu on, nagu ma ütlesin sissejuhatuses, et ütleme erinevaid erinevaid tüüpe, varjutusi ja töövarjutus on siis üks nendest loodusjõududest või nendest loodusseadustest iga-aastase juhtub ja et on üks suur varjutas ma ei tea, miks sind on ilma varjutajatud, võib-olla see on see koht, kus teeme nüüd üleskutsed Ivo krustakile järgmiseks töövarjupäevaks. Vari Ma ei tea, kas see on hea mõte, meie kampaaniad ei ole väga edukad, näiteks ütlen kaebidžist jupid, Kööli utsitamine või upitamine, üldlaulupeo kava tõmbas kaasa ainult vist kaks inimest, on ju, lisaks meile, kes siis meie Facebooki kolm andsid endast märku kolm inimest vabandust, andsid märku, et nad on valmis meid toetama nendes püüdlustes. Nii et ma ei tea, vabandust. Aga ma ei oska, ma ei saa anda sulle lootust, et sul järgmisel aastal on vari. Võib-olla me ei ole kampaania inimesed selles osas, et me ei peaks ilmselt kunagi poliitikasse minema ja sellest tuleks ilmselt midagi välja. Aga vähemasti on meil saade. Ma ei tea, kui edukalt me sellega hakkama saame, aga nüüd mul tuleb juba. Mul tuleb mingisugune masendushoog peale. Seda on hea kuulata kindlasti. Siukest man mandumist ja, ja selle tunnistamist ja ühtlasi sellist jõuetust midagi peale hakata, aga las ma tõstan meid uuesti üles tõsta. Ma lugesin hiljuti ühte artiklit mille kirjutas üks mänguajakirjanik ja selles mõttes, et mitte, et ta on nagu mänguajakirjanik versus päris professionaalne ajakirjanik, vaid ajakirjanik, kes kirjutab videomängudest kirjutas üks väga isiklikku loo, sellest, kuidas ta põdes depressiooni ja oli lausa väga sügaval augus lausa nii kaugele, et mõtles siit ilmast lahkumisest. Ja kuidas siis täiesti ootamatult sattus talle kätte Nintendo Switch'i avamäng, kui nii võib öelda. Nintendo, Switch'i kõige esimene sihuke. A-kategooria tõesti nagu suur suur mäng. Edendav selda. Ütle nüüd, mis alapealkiri sellel on? Mul ei tule meelde praegu mul helda mäng hetkel hetkel, kui kui sa seda kirjeldasid, siis mul oli meeles ja kui see minu poolakesid näpu tõstma ma nägin sul nagu näost ära juba seda seal endal ei tule meelde, siis mul oleks endal ka meelest ära. Ühesõnaga pressote vaieldud. No just nimelt, mis nüüd selle nimel, mis on mitte ainult viimase aja, vaid üleüldse läbi aegade üks kõige kõrgemaid heakskiitvaid hindeid saanud videomäng mängude ajaloos ja see sattus talle näppu ja ta hakkas seda mängima väga suures masenduses ja tema artik kell räägibki siis sellest, kuidas mänge see tohutu maailm, mis endale mängu sisse ehitatud. Ja see tohutu ilu ja põnevus, mis teda seal sees ootas, kuidas see aitas tal üle elada väga depressiivsed perioodi oma elust ja kuidas see lõpuks andis talle isegi tõuke minna tagasi oma ellu ja hakata kildhaaval oma elu uuesti üles ehitama hakata lihtsalt otsast minema ja järk-järgult kuidagi tegutsedes oma olukorda parandama. See pani mind mõtlema selle peale, et ma ise olen isiklikult tegelikult väga tihti tundnud, et. Ma pöördun videomängude poole tegelikult rasketel hetkedel oma elus. Ja juhtumisi mu enda viimane poolaasta on olnud väga ränk mingites aspektides elu aspektides ja täitsa nagu uutmoodi ränk. Et ma olen väga palju pidanud kokku puutuma surmaga. Et siis kuidagi see on nii, et juba lapsest peale on mängumaailm pakkunud mulle nagu mingisugust vaheldust ja siukest pääseteed. Et ta mitte ainult ei ole võimalus panna oma mõtted pausile või kuidagi panna muu elu pausile vaid ta on midagi enamat, ongi mingisugune siuke portaal kuskile hoopis teistsugusesse paika. Ja see mõjub mitte ainult lõõgastavalt, vaid tõepoolest ka teraapiliselt parema sõna puudumisel, aga võib-olla ei peagi paratsena õitsema. Sõna teraapia hakkab meil siin jutuajamises kindlasti veel tihti läbi käima ja juhtumisi. Inglise keel inglise keel läheb aina halvemaks, aga Breto vaieldi, ma ei ole veel mänginud, küll aga mängisin ühte varasemat, seal ta mängu, mis oli, uju peal, mis oli ka tohutult värviline wind vikerHaadee ühe nats natuke vanema Zelda mängu sihuke uus versioon, mis oli natuke kaunimaks, värvitud ja joonistatud ja viimistletud. Ja, ja ka selle mängu puhul ma tundsin, et see tohutu maailm, kuhu ma võisin siseneda, kus ma sain purjekaga rännata ja avastada uusi, paikasid, leida mingisuguseid üksikuid saarekesi ookeanist ekselda tohutu tul lopsakates ja nagu kuma sellisest nagu rohelusest kumavates metsades. Et see kõik oli nii kohutavalt ilus, et ta nagu andis mulle meeletu sellise vitamiini laengu vaata PÖFF. Korraks hüppan hoopis teise kõrval liiniaga Pimedate Ööde filmifestival, mis on tuntud oma väärtfilmiprogrammi poolest, eks ole, et see on see, mille jaoks PÖFF eksisteerib, et tuua meieni väärtfilme. Et ka PÖFFi programmi koostajad näiteks ühel hetkel tundsid, et väärtfilmid sageli langevad ka väga sellisesse depressiivsesse registrisse, et väärtfilmid sageli on väga masendavad, paraku rasketel teemadel, et siis nad kuidagi tegid eraldi selle jõupingutused tekitada PÖFFile juurde vitamiiniprogramm, kuhu nad kogusidki kokku filmid, mis pärast mille vaatamist seal kindlasti on natuke parem olla kui enne kinosse sisenemist ja võtta mõningate videomängude puhul ma samamoodi, sa näed, see on minu vitamiiniprogramm. Kuidas Carmen, mu vari ja Ivo mu kaasteeline siin saates, kuidas teie tunnete, kas te olete kogenud midagi sarnast, kas te olete videomängudest saanud mingisugust muud kasu peale selle, et see on lihtsalt viis aega surnuks lüüa? No minu jaoks on videomäng, kui kui võimalus, siis kaduda hetkeks sellest reaalsusest või ma saan nagu olla omaette ja luua mingite oma pilt. Näiteks üks minu kõige lemmikum mäng on The Sims kolm just sellepärast, et ma saan seal luua, ma saan selle nagunii-öelda oma, et olla või mingit teist elu kuidagi elada. Ja, ja see on minu meelest selle väga huvitav mäng just selle jaoks. Et sa saadki selle ise teha ja luua ja olla omaette, kui sul on vajadust, siis sa saad sealt väga kergesti välja tulla. Et see on võib-olla minu jaoks selline hea lahendus. Ja eks selles suhtes need teemad nagu siin ongi nagu mitu huvitavat aspekti, et nagu sina ütlesid et sul on mingid sellised vitamiinimängud või mingi vitamiiniprogramm eraldi mängud, mis, mis oleks nagu super hästi sobivad, et mina olen tajunud nagu mõlemat poolt, et on mänge, mis näiteks tekitavad kas ärevust või on mingitel sellistel raskematel elu pre eluprojektidel edu etappidel tekitanud minus sellist nagu vastumeelsust. Me oleme ise Kristiin saates rääkinud sellest, kuidas mingeid väga vägivaldsed mängud näiteks mingitel hetkedel on nagu väga raske mängida, sest kuidagi jube empaatiliselt elad sellele vägivallale kaasa, see tekitab sus nii, nii halba tunnet, et noh, see nagu ei taha seal olla selle kas selle vägivalla sees, selle põhjustaja. Aga samas on terve hulk mänge, mis ka minul, et noh, nad, nad ei pea olema ilmtingimata nagu kuidagi selles sellesse positiivsusesse nagu sisse läinud. Aga nendel on justkui see eesmärkide seadmine, eesmärkide lahendamine on lihtsalt selline väga selge. Ja, ja kerge seal artiklis ka toodi välja, et noh, nagu selline selline teema vahel nagu väga sügavas depressioonis olles on väga raske üldse nagu tunnetada, mingeid hästi selged eesmärk, et see eesmärk on justkui lihtsalt nagu see päev kuidagi läbi saada ja nagu midagi muud seal justkui ei olegi. Et nagu luua omale sellised hästi selged teekonnad, hästi selged eesmärgid, aitab jube hästi, mul on ääretult tugevalt meeles see aeg, kui ma mingi hetk olin, olin nagu väga-väga tugevas ärevuses niimoodi, et mul tõesti mul oli raske nagu voodist välja tulla, et suurem osa päevast ma leidsingi kas, kas voodis või siis noh, ütleme harva siis söömas käies või kui mul tekkis väga tugev ärevus, et ma ei saanud nagu paigal püsida, lihtsalt liikusin ringi. Ja sellel hetkel oli just välja tulnud sellise mängu nagu Priipress pliis. Selline esialgne Maide, selline testversioon või see kirjastaja nagu proovis seda läbi. Ja, ja seal oli see mängu põhimõte ainult sa oled sellises nii-öelda fiktiivses justkui sovjetlikus riigis kus, kus sina istud, piiri peal kontrollis, tulevad inimesed üle piiripunkti, annavad sulle oma dokumendid, sina pead kontrollima, mis riigist nad pärit on, kas neil on õigusele piiri minna, kas nendel on kõik viisad asjad korras andma templi ja see on nagu kogu mängu sisu, eks järjest tundub kohutavalt hommikust õhtuni hommikust õhtuni, eks ole, tulevad inimesed tulevad piiripunkte annavad sulle dokumendid selle pealt kontrollima, iga päev on uued väljakutset tuleb sulle teadet täna näiteks sealt riigist tulla või neid sealt ei või tulla. Ja päeva lõpuks mida rohkem inimesi või mida rohkem sa õigeid valikuid teed, seda suurema palga sa saad ja mida rohkem sa valesid valikuid teed, seda väiksem see palk on. Et siis sa pead nagu sa jõuad õhtul koju ja sa pead vaatama, et sinu perekond oleks toidetud, et noh, kui sa väga vähe raha teenid, siis kas keeratakse küte välja või sul pole süü, et see nagu kogu see mäng, kes andis nagunii sellised selgepiirilised eesmärgid ja nii selline kuidagi monotoonne tegevus, et see lihtsalt kuidagi aitas, ent korra eemale tõmmata nendest mõtetest aitas kuidagi nagu hoopis teist asja teha. Ja, ja seetõttu see mulle nagu väga-väga hästi meeldis või väga hästi sobis tollel hetkel ja kuidagi aitas seda rasket aega niimoodi sujuvamalt mööda saata. Kas mõni eestlane ka üle piiri üritas saada? See oli kõik fiktiivne, seal ei olnud. Ei, seal ei olnud päris riik sellelt päris riike. See oli. Meil käis jutust läbi teekonna teema ja, ja nii nagu seal ta on läbinud oma erinevates mängudes suuri teekond ja nii nagu Ivo sinu piiri üllatajad olid läbinud suuri teekondasid või olid ette võtnud suured teekonnad ja võib-olla mõnele teekonnale tegid sina lõppu ja mõnele andsid tõuget, siis siit tuleb sujuv üleminek Taylor Swifti juurde. Ma mõtlesin, et kuidas venitust Vaat niimoodi ma seda venitasindi. Muusik Taylor Swift pole saanud veel ühtegi ületamatut takistust oma teele. Ta jätkab oma teekonda ja Taylor Swifti huvitavast teekonnast. Oskab meile rääkida Karmen, kes on valinud meie tänase muusika. Karmel, me hakkame kõigepealt kuulama Taylor Swifti tema omanimeliselt albumilt Taylor Swift. Loo nimi on süljudsed, nõu. Mida me peaksime teadma selle loo kohta. Miks, miks, miks me selle looga alustame tuna. Ja ma ütleks võib-olla albumi kohta seda, et see on tema esimene nagu sa mainisid ja ja ta keskendub väga palju armastusele ja üldisele tema sellisele elule, kui ta oli 16, see album ilmus siis pea 10 aastat tagasi. Ja, ja see lugu, mille ma välja valisin, ma valisin just sellepärast, et Ta on võib-olla natuke erinev nendest lugudest ja tal on selline hästi mõnus. Selline teismelise kastani inglisekeelsed väljendid, ängsti, selle hästi mõnus kantrilugu siis minu meelest, et sobib ka kõikidele kantri, mitte austajatele. Et ta on niisugune väga huvitav ja teistest lugudest erinev, võib-olla sellel albumil Ja ma saan aru, et selle loo puhul me kuulame, kuuleme sellist Taylor Swifti, keda me täna näiteks enam nagu ära ei tunneks justkui ei, sest et ta on ju ka päris suure muutumise läbi teinud, me jõuame hiljem ka tema uuema kraami juurde. Aga see on siis Taylor Swift sellisena nagu ta alustas. See oli Taylor Swift Loogashirusse nõu ja meie vari oli täna Systiitšeiks sinu vari, minu vari. No ma natuke tahtsin laenata oma tänast töövarju Carmeet natuke anda seda varjuserva nagu sulle ka, kuna sa kurtsid, et sul pole kunagi töövarju olnud. Aga olgu-olgu oleme täpsed. Karmel on siis siiski minu vari, ühesõnaga aitäh sulle, Karmen selle avaloo eest. Ma pean isiklikult ütlema, et ma aeg-ajalt ikkagi nimetan end kantrimeheks. Aga see lugu on täpselt seal piiri peal, kus kantri ja rock saavad kokku ja kus ma lihtsalt ei suuda kuulata seda. Et ta on kuidagi niisugune, nagu ma ei tea, no kuskil kartulisalatit, kartulisalat on ka teatud hetkedel hea, aga ta on nagu nagu kartulisalatit, keegi paneks kartulisalatit mulle kõrva. See on väga huvitav võrdlus. See on väga hea diplomaat. Aga ma pean, ma olen väga tänulik, et see ilus fifty neile täna siia saatesse tõid ja ma olen põnevil, et mida sa meile Vellased, sest et kahtlemata tegu on popkultuuri ühe tähtsama nimega viimasest 10-st aastast kindlasti. Jaa, mind väga huvitab, et kes ta on ja mis ta teeb ja ma ei ole sellesse väga süvenenud, nii et täna ma võtan seda nagu mingit järeleaitamistundi natukene ka. Aga tagasimängude juurde ja nende võimalikule traagilisele mõjule inimesele. Me oleme peamiselt ikkagi näinud meedias sellist sedalaadi meedias, mis ei ole mängude keskne meedia, vaid, mis on niisugune üleüldine üldine meediamänge käsitletakse tavaliselt ikka siis, kui on mingi jama. Kui keegi kuskil tulistab kedagi, siis noh, ja vägivaldsed, et tegu on, ütleme teismelistega küsitakse, et kas võib olla vägivaldsed mängud ka, mängivad mingit rolli selles, et inimesed kuidagi on vägivaldse maad või kuidagi on agressiivsemad. Kuni selleni välja, et kui palju me üldse peaksime andma lastele sellist ekraaniaega, enne kui palju nad päriselt võiksid istuda oma tahvlite ja telefonide taga, mida nad seal üldse mängivad, kas me teame seda, kas vanemad saavad aru, mida lapsed sinna tõmbavad, kas nad näiteks minu enda perekonnaski või noh, suguvõsas on nagu erinevaid Vaik seitse, kes on nagu kooli kooliteed, alustavaid lapsi, kes ma tean, et on juba nagu ammu tuttavad GTA ka näiteks, et ja noh, ma tõesti ei usu, et see neid niimoodi ruineerib, et neist kasvavad psühhopaadid või, või mingid kurika kangelased. Pigem. Ma samastan ennast, samastan ennast endaga, sest et kuigi mina kasvasin üles veidi ruudulisemate mängudega, siis siiski oli vägivald seal väga oluline oluline komponent, et samamoodi olen ma sõitnud autoga inimesi tänavatel sodiks sõitnud majade akendest, siis olen lasknud õhku maju. Mängumaailm ei, praegu ma räägin isiklikust elust. Mängud pole sind mõjutanud. Tõmmata seda paned, need mängud ei ole süüdi, ma sündisingi, sellised. Aga on väga vajalik minu meelest ikkagi rääkida ka mängude siukest nagu meelile meeli paitavamast ja ütleme, võib-olla isegi mõistust arendavamast küljest. Ja mäletan, et mõnda aega tagasi sattus mu tähelepanu alla üks artikkel vajuldist, mis, kus tehti siis selline nagu uurimuslugu või niisugune portreelugu ühest abielupaarist, kes kaotas oma poja vähi tõttu ja, ja kuidas siis pereisa hakkas vedama projekti mille raames ta tahtis luua arvutimängu, mis väljendakse kirjeldaks seda teekonda, milles perekond läbi tegi. Seda tohutult raske teekonda, kus ollakse väga üksi ja mida harilikult ka mängumaailmas inimesed tegelikult ei koge, sest ei ole niisugune meelelahutuse teema, eks ole, ei ole selline nagu esimene meelelahutuslik teema, mis pähe tuleb, kui hakatakse mingit arvutimängu ja nemad just tahtsid seda teemat seal käsitleda. Ja see vaieldi, artikkel, mida me kaasame linkida oma saatemärkmetes, mille te leiate meie koduleheküljelt popkulturistid, punkt com ja ka järelkuulates, siis meie podcasti rakenduses saate leida üles osa tagant need saate märkmed. Et sinna pistan selle lingi. Ühesõnaga see mäng, millest nad räägivad, kannab pealkirja täkk, vägen käens. Ja väidetavalt kui uskuda seda ajakirjanikku, ka oli tegu väga südamesse pugeva ja väga teistmoodi mängukogemusega ja päris huvitav, seda pole ju kuulda olnud väga, et inimesed hakkaks mängu arendama selleks, et tulla välja mingist väga raskest perioodist oma elus või mingist või mingit väga rasket teemat enda jaoks lahendada. Aga ju see on ka mingi tulevikumuusika või ütleme, et kui, kui kuskil on mingisugune algus tehtud ja võib-olla mänguarendus ka areneb millekski muuks, kui VR näiteks areneb kuskile uude kohta siis Karmen juba teab rääkida ka erinevatest näidetest, kuidas näiteks lapsi on, kuidas lapsi lohutatakse, just nimelt sellise videomängutehnoloogia abil. Jah ma sattusin mõned õhtud tagasi Tartus Genialistide klubis suhtlema ühe inimesega, kes rääkis, et ta tegeleb sellise kas siis nagu umbes videomängulahendus või selline Sõber, või selline virtuaalne tegelane on loodud lastele, kes siis on vist äkki vist olid äkki vähihaiged või diabeetikud ühesõnaga haiglates, et nende sealviibitud aeg oleks siis kuidagi helgemini meelest neil või neil oleks lihtsam neid protseduure läbida ja et ka arstide töö oleks lihtsam. Et siis, kui nad neid protseduure läbivad, seal või teste, tehakse. Et siis iga kord nad saavad sellele karakterile midagi juurde või et see nagu arendab seda tegelast või sõpradel seal, et see tundus nagu selline väga terapeutiline või selline tore asi. See tuletab mulle meelde, et oma Kotsisid Ja näiteks väike virtuaalne sõber, mis aitab tunde mööda saata. Jah, tava Kotsi puhul muidugi ma ei oska välja tuua, mis võiks olla tama Kotsid. Teraapiline mõju. Ei, no tegelikult peremehele või perenaisele, aga see on seesama asi, millest me Me oleme siin rääkinud, et noh, et kui, kui sul on nagu raske noh, ütleme mingitel põhjustel mingi osa päriseluga toime tulla, et sul võib-olla on lihtsam lihtsam tegeleda millegi virtuaalse millalgi, mille, mille algoritmid on lihtsamad kui päriselul või, või noh, et tõmbab su tähelepanu ära. Aga, aga ütleme, kogu see, see mängude areng, arendamine ja, ja, ja need asjad, millest te mõlemad olete rääkinud just selles osas, et et kas me spetsiifiliselt teeme neid selleks, et aidata inimesi, et me me mõtlemegi välja mingi temaatika, me, me ehitame selle virtuaalse kogemuse niimoodi üles, et inimesi aidata mingitel rasketel aegadel või siis me kasutame oma kogemusi või enda seda läbitute ära selleks, et luua mingi maailma teised meid paremini mõistaksid võime iseennast paremini, mõistaksime. Et see ju tegelikult noh hästi palju on vaieldud hästi mõttetult minu minu arvates, kas videomängud on kunst või mitte või kas ta on noh, kas videomängud on lihtsalt mängud või on nendes nagu midagi sügavamat, aga aga kui me mõtleme tagasi, et varem võis olla nagu keerukam seda sügavust, sealt näha, et noh, kui see tõesti nagu sa rääkisid, sellel olid siuksed üksikud pikslid ekraani peal ja, ja, ja sa pidid nagu oma kujutlusvõimega jube palju rehitama, et seal võis taga olla midagi suuremat ja võimsamat. Et siis täna tegelikult on, on nii palju võrratuid, näiteid, kuidas inimesed, kas on võtnudki siis oma kogemused või, või selle nii-öelda eesmärgi, mida nad tahavad elus saavutada ja leidnud parim asi selle tegemiseks või nende kogemuste edasikandmiseks ongi just luueks mäng. Ja, või noh, varasemalt võib-olla oleks kirjutanud raamatu või, või loonud filmi või kirjutanud laulu. Aga mängude loomine ja nende abil oma lugude jutustamine on, on järjest rohkem kättesaadav minu üks viimase aja lemmikumaid kogemusi oli selline mäng nagu Fayerovotš mis, mis rääkis ühest inimesest, kes siis ka tegelikult selleks, et põgeneda probleemide eest oma argielus läks ja otsustas, et ta läheb metsa ja hakkab seal nii-öelda tulekahjuvalvuriks, et vaatab metsast tulekahjusid, elasega üksildane töö, istud kuskil onnis keset metsa ja jälgid ja sealt siis see nii-öelda lugu hakkab lahti rulluma ja tegelikult selle mängu jooksul mitte ainult ei nii-öelda kirjeldatud või ei tegeletud selle peategelase nii-öelda vaimsete probleemide tema murede raskuste, tema mõtetega, vaid ka nii-öelda seal olid erinevad kõrvaltegelased, kellel igaühel oli selline nii-öelda mingis mõttes katkine elu või mingis mõttes selline. See on muidugi hästi halb väljend, katkine elu. Ei, see on väga hea väljend minu juures, noh ütleme selline, ütleme, igaühel olid omad raskused ja selle mängu läbi püüti siis kõiki neid kõiki, neid lugusid vesta ja mis kõige huvitavam, võib-olla isegi selle juures neil neil ei üritata jutud väga panna mingit nagu noh, ei üritatud neid kuidagi hinnata selle järgi, vaid, vaid lihtsalt need inimesed olid sellised valikud teinud. Sina tegelasena said ka teatud valikuid teha pigem nagu selles suhtes, et milline on sinu iseloom, kuidas vastate teatud asjadele, kuidas sa reageerid, aga noh, suuresti sa järgisid ikka mingit sellist ette pandud rada ja ka Fayer, vaid see on selline mäng, mille puhul ma olen sattunud nagu artiklit otse, kus inimesed räägivad, et see oli nende jaoks ääretult teraapiline kogemus seda mängida, kui see, kui see oli ärev ja kui oli näiteks ärev aeg ja nii edasi, et selles suhtes väga positiivne Mulle meenus lisaks sellele, mis sa kirjeldasid veel ka see, mismoodi eelpool mainitud mänguajakirjanik, kes ei ole mitte võltsajakirjanik või väljamõeldud ajakirjanik, vaid täitsa päris ajakirjanik, kes kirjutab mängudest, kes mänguajakirjanikuna kirjutas, kirjeldas seda, mismoodi selda talle Traapiliselt mõjus, et see oligi just nimelt läbi selle tegevuse. Et mängumaailm võimaldas talle mingisugust süsteemset ja mingit selgepiirilisust tegevustiku ta orienteerub sellest, oli seal oma valikutes vaba ja, ja see mängumaailm oli piisavalt rikkalik, et seal võiski tõesti, et sinna võis nagu mõneks ajaks kolida kuidagi, et ta võis seal nagu elada ja temalt ei oodatud enamat kui nende ülesannete täitmist mis esialgu tundus nagu sihuke hea viis oma mõtteid lihtsalt kõrvale juhtida mingitelt raskemalt, radadelt. Aga artikli lõppjäreldus meeldis mulle hirmsasti, seal ta kirjeldab, kuidas emotsionaalselt oli selle mängu lõpp väga raske. Sest et oli oma 300 tundi seda mängu mänginud kokku. Ja noh, võrdluseks siinkohal võib-olla võib mainida, et siuksed tänapäeva suured mängud on maksimaalselt, võib-olla siuksed 50 tunnised, umbes oleneb muidugi, mida inimene otsustab seal mängus teha ja nii edasi. Aga jah, et 300 tundi ühes mängumaailmas veeta, see on ikka väga pikk aeg. Ja kui ta lõpuks sinna lõppu jõudis, siis, siis tuligi sinna lõputiiter Tiiend ja korraks mõjus nagu rusikahoop makku talle või, või isegi hullemini. Aga siis see tarkus, mille ta sealt kaasa võttis, oligi see, et enam ei ole ühtegi printsessi, keda päästa, nii et hakka nüüd ise ennast päästma. Et tal oli nagu saanud selle raske perioodi kuidagi ära elada kuskil mujal, kus oli palju parem ja selleks hetkeks mäng sai valmis, sai ta lõpetatud, oli ta siis nagu piisavalt motiveeritud hakata tegutsema ka oma elu nimel selle tegutsemistegutsemise olulisuse ta võttiski kaaslaselt mängust endast, mis tema sõnul ei, ei mõjuta sind kuidagi või las ma sõnastan ümber, et see mäng, mängu peategelane ei saa sulle armsaks mitte läbi emotsioonide, et sul ei tekitada mingisuguseid emotsionaalseid? Ei, ma ei oska seda ikkagi hästi kirjeldada, aga põhimõtteliselt see, see võrdlus, mis ta tõi, oli see, et, et see ei olnud nagu emotsioonipõhine, vaid tegevuspõhine kuidagi sisseelamine. Et tegelase link elu oli samamoodi ääretult keskne tähendab raskel kohal tema elust oli kaotanud väga palju ja, ja selle asemel, et langeda oma emotsioonide lõksu, hakkas ta tegutsema just. Ja ja selle ta võttiski sealt kaasa, et et link, kes samamoodi on siis väga raskes seisus, et tal on seal, ta on oma lähedasi seal kaotanud ta on täitsa üksi jäetud põhimõtteliselt maailma tema jaoks kokku varisenud. Et siis sammhaaval ta uuesti ehitab üles oma eluga uuesti, liigub oma oma mingisuguse uue elu võimaluse poole ja see kõik käibki niimoodi sammhaaval. Üks tegevus teise järel. Täpselt nii praktiliselt kui see kõlab ja see innustas seda ühte mängijat selle eest. Me võime olla ainult tänulikud, et tõepoolest siin on üks inimene, kes ütleb, et päriselt üks videomäng päästis tema elu. Aga muusika. Mu auväärt töövari, Karmen, lähme, Taylor, Swifti ka edasi. Meie järgmine lugu kannab pealkirjas teisteistei. Mida tähistab Steisteist ei, Taylor Swifti teekonnal sinu jaoks personaalselt näiteks sinu isiklikust vaatepunktist. No see on nüüd jälle tema evolutsioon või siis, kui me seda vaatleme, siis see on selline keskmine album, mis on tal nüüd ilmunutest olgu Pealkiri veed täpselt, see ilmus siis 2012 äkki sel aasta lõpupoole. Ja lugu ise on siis, seal on väga hästi aru saada seda, et võib-olla see kantripool talle hakkab nagu ära vajuma ja seal hakkab tulema mingi popp pisuhänd. Ja ka võib-olla see rock on sealt ära kadunud. Mis siis Chimmi ennist häiris. Aga jah, see lugu keskendub siis suhteprobleemide lahendamisele. Noh, kõigi lemmik de teisteist ei, Taylor Swift. See oli Taylor Swift, kes ütles, et jube tore oleks, kui me mõlemad jääksime. Meil on siin stuudios kolm ja meie kindlasti jääme veel selleks viimaseks saatelõigus ka stuudiosse. Meiega on minu isiklik töövari Karmen Tartust. Ja Karmen on meie tänase saate tiitšei. Karmen hästi palju. Tegelikult laimatakse Taylor Swifti selle ettekäändega, et suvaline popmuusika ja ma pean üles tunnistama, et ka minu kõrvadele pealiskaudsel kuulamisel see kõlab nagu suvaline taustamuusika. Aga just nimelt sellepärast, et erinevad inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean, on teda eri hetkedel justkui kaitsnud ja toonud välja, et ei, ei pange tähele, tegu ei ole hariliku artistiga. Siis siis ma olen lihtsalt kuidagi hoidnud ennast tagasi, ma, ma olen lihtsalt kuidagi võtnud arvesse, et okei, siin on midagi, mida ma ei ole. Millest ma ei ole veel aru saanud, sest ma ei ole piisavalt süvenenud. Kas Taylor Swift ka sinu sõnul on siis keegi, kellesse tuleb süveneda, et et sellest siuksest väga lihtsa kohelisest justkui pealispinnast siis ennast läbi närida. Kindlasti noh, siis mõtlesin, et kuna ta on suutnud popartisti või kantriartistina juba pildil püsida 10 aastat, mis on minu meelest päris märkimisväärne eriti praeguse aja muusikamaailmas, mis on nii muutuv ja nii kirev, et siis ta ongi ennast nagu eri stiilide vahel kasvatanud. Ja, ja kuna ta on põhimõtteliselt noh, suurem osa oma lugude autor siis siis ongi just see, et see on ta enda elulugu kuidagi või tema tema kirjutised, mida kogenud on, et see ongi just hästi huvitav, et et see muusika, need sõnad annavad hoopis teistsuguse kuidagi pildi või tähenduse kui see muusika seal taga. Et see on minu meelest hästi huvitav just tema muusika puhul seda võib-olla ei kohta. Ja see on tegelikult ülimalt nauditav, kui artistid selliseid asju teevad, sest et see on nii petlik, vaata, see ongi kuidagi kahjuks kahjuks on nii, et muusika suuresti on meile lihtsalt ka selline nagu tapeet, et ta on sihuke heliline tapeet autoga sõites kuskil kaubanduskeskuses olles. Ta on lihtsalt mingisugune asi, millega me oleme harjunud, et ta on nagu taustal vaikuse asemel või mingi muu müra asemel. Ja Taylor Swift tõepoolest on ilmselt selles mõttes siis natuke sihuke nagu petlik või ta võib jätta petliku mulje, sest et see vormistus muusikaliselt on justkui midagi väga tuttavat, sihuke reibas sihuke veidi sihuke tiineka häälega neid laule laulab sellisele rütmikale lõbusale meloodiale peale, et noh, mis seal ikka on. Ja ometi on neid näiteid ju väga palju, kus, kui sa süvened sõnadesse selle lõpuks tekib mingi niisugune vastuolu või või mingisugune pinge, mis on lihtsalt kõige parajas mõttes plahvatusohtlik. Mul oli just üks hommik selline olukord, kus ma tahtsin mingit muusikat peale panna, mis mind kuidagi nagu käima tõmbaks või paneks mind nagu seda päeva kuidagi positiivsemalt ja aktiivsemalt võtma päeva võtma päev, see ei ole ilus eestikeelne väljentiivsed ei. Ja sa võid öelda, et, et sa võtad seda päeva võtan selle päeva kätte ja ma proovisin väga mitut lugu ja ma küsisin eeva käest teema, mis lugu me mängime, mul on vaja midagi ja noh, lihtsalt ei toimi. Proovisin igasuguseid erinevaid, erinevate ajastute funk-muusikat, proovisin mingisuguseid Klaule asju, mis, mis ma olen nagu varem ja siis ma ma sain pihta, mida ma otsisin, otsisin sheiki toffi, mis on Taylor Swifti plaadilt 1989 oli üks üks neid hittlugusid ja see oli täpselt see lugu, mida mul tol hetkel vaja oli mulle tegelikult see plaat ise, see 1989, ma tahan kogu aeg aidata, sest ta 84 ma ei tea, miks see oli vist David tovi laul. Aga aga mulle, nagu see see kogu plaatuselt meeldib ja see oli selline huvitav nähtus popimaailmas kuidagi tema nagu enda selline väga tugev laulukirjutus või popi kirjutusoskus. Kui panna siis mitmete teiste selliste väga tugevate produtsentidega kaasa arvatud siis Rootsi muusikaline geenius Mäks Martin, kes on vist kirjutanud enam-vähem 50 protsenti kõikidest lauludest, mis üldse kunagi kuskil raadios kõlanud. Võimalik, et ta oli niisugune väga meeldiv, väga meeldiv plaat, minu jaoks ma seda kõige uuemat nüüd pole kuulanud. Oi, mis see oli, kas oli meie vahe külm, mis tähistab erinevate teemade vahetumist, vist oli jah, vist oli küll tagasimängude teema juurde selle kõigega seoses, mida me siin eelnevalt oleme rääkinud. Kuivõrd on mängud teraapilised, kuivõrd on mängudel suurem väärtus kui lihtsalt ajaviide? Sellega seoses meenus mulle nagu ikka mulle tihti meenub selline kamp nagu umbkes alustas teatavasti sellise kultuuriblogiga kultuurirühmituse, kes on oma tegevused nüüd viinud üle videomängumaailma, nad nimelt juba pikemat aega arendavad sellist arvutimängu nagu nõudžuus võitjate juris. Ja selle mängu mänguarenduse eestvedaja, selle selle mängu vaimne isa Robert Kurvitz kirjutas Twitteris juulikuus sellise ägeda säutsu, et nõudlus George võitjate juris koosneb praegu 400-st 1000-st sõnast juba ja, ja siht on jõuda 600000-ni. Jaa, tviit lõpeb siis lausega iitast Tolstoi. Ehk siis näksi tolmu Tolstoi ja inimestele, kes ei ole siiamaani leidnud põhjust lugeda üle mitu sõna igas romaanis on siis neile teadmiseks, et näiteks Tolstoi, sõda ja rahu koosneb umbes 580-st 1000-st sõnast. Nii et neutrušvitati jurissaab olema sõnade arvu rohkem sõnade ja paksem teos kui sõda ja rahu või inimestele, kes ei hinda vene klassikat, vaid näiteks moodsat Ameerika klassikat, siis David Foster kollessi romaani infini Chest on 543700, üheksasena. Jah, ja kujutad ette, et veel sellel mängul on kaasas ka väga palju erinevaid pilte, mis on igaüks väärt rohkem kui 1000 sõna, issand, kui halb nalisele. Oota ei sitaks mingi laheda tehte teha, et kui. Mitu kaadrit sekundis mängija oksad, vaat seda on väga oluline küsimus. Tuleks uurida ja ongi lisada siis sellele sõnade arvule veel juurde ka need et kujuteldavad sõnad, mis iga pildiga kaasneb, eks ole, iga pildi kohta 1000. Mul on tunne, et, et need, kes seda mängu arendavad, on sellised arvutimänguvennad ja nemad tahavad ikka kindlasti vähemalt 60 kaadrit sekundis. Ta saada nii, et väga võivad väga palju, ma loodan, et meie stuudiot ühel päeval külastavad ka inimesed Saum stuudiost, võib-olla saab alava isegi Robert Kurvitz ise, nii et näis, me saame seda kõike uurida otse allikast, aga jah, et see oksele ajav küsimus, kas arvutimängud videomängud on kunst? Saab siin väga ühese vastuse, et sõnade arvult on sõnal sõnade arvult ei, mitte sõnade arvult, vaid kui me mõtleme, kust see mäng välja kasvas, siis tegu on ju fiktsionaalse maailmaga mille Robert Kurvitz koos oma sõpradega, sealhulgas ka Aleksander Rostovi iga, kes on selle mängu peakunstnik ja teiste, et nad lõid, on seda maailma loonud põhimõtteliselt teismeeast saadik, kui nad mängisid AT ja T on viste Tandžensenud, vägendasid teende teenindaja, vabandust. Midagi muud ja see on üks häire aga. See maailm jõudis otsapidi Robert kurvitsa debüütromaani püha ja õudne lõhn ja sealt edasi on see romaan siis liikunud videomänguplatvormile, tegu on jutustamispõhise mänguga. Nii et sisuliselt sa liigud siis sellises tohutult kaunis Aleksander Rostovi poolt loodud sellises väga esteetilise maailmas kus sa saad kunstilise elamuse lisaks tohutu loo jutustamiselamuse, ehk siis sa nagu sisened romaani tegelikult. Nii palju sellest, aga Carmen kass lisaks sellele, et sa mainisid, sa mängisid kunagi Sims kolme. Et see andis selle võimaluse justkui olla kuskil mujal, siis kui sai tahtnud olla siin. Et kas lisaks sellele oli veel mingisuguseid väga praktilisi häid mõjusid seal mängul sinu sinu arengule, inimesena isikuna. Kas sa õppisid sealt midagi? No kui ma seda mängu niimoodi väga sõltuvust tekitavalt hüüti, mängisin siis mis ma tähele panin, oli see, et arvutimängud eriti kui need on võõrkeelsed, aitavad seda keelt väga hästi omandada. Ja, ja sellest ma sain üsna kiiresti aru, et minu sõnavara inglise keeles siis oli näiteks palju värvikirevam suurem, laiem kui, kui näiteks minu sõpradel siis või klassikaaslastel kuivanud muusel ataki 13 või 12 isegi ma jäin üsna noor või väike. Et jah ja võib-olla võib-olla need arvutimängud aitavad kuidagi loovust arendada, eriti sellised, kus tuleb vaeva näha millegi nimel, kus tuleb midagi edasi arendada, et Simson selline väga hea näide minu meelest. Ja, ja, ja see on ka väga praktiline mäng, sest et minu meelest ilmus kunagi artikkel mingi ma arhitektuuritudengitest, kes kasutasid simsi, kui, kui platvormi, kus nad said siis. Neid maju ehitada või neid näidiseid luua, mis on väga lahe minu meelest. Ja, ja ka main, Kraft on tegelikult selline mäng, kus sa saad luua küll kastikestest igasuguseid asju, aga see on ikkagi. Sul on tohutult võimalusi, kuidas neid üksteise otsa laduda või kõrvale, et see on väga huvitav, minu meelest just seal mängumaailmasid Just nimelt, ma tahtsin ka main Grasti tuua siia siis ise jällegi ilmselt vanuse pärast ei ole main Grastini kunagi jõudnud ja tunnen, et ei jaksakski jõuda enam enam eales, aga kuna ma olen legodega üles kasvanud ja ma naeran Main Kraft ja legod on täpselt, nad täidavad sama eesmärki mõnes mõttes, siis kindlasti kasvab üles siin võib-olla isegi mitu põlvkonda arhitekte, kes kunagi tulevikus ütlevad, et main Kraft andis nende ruumilisele mõtlemisele ja fantaasiale tohutult positiivse tõuke. Minule õpetas Simms nooruspõlves seda, et kui elus kasutada mingisuguseid selliseid lühi, lühiteid või nii-öelda pettusega saada väga edukaks, ehk siis ma kasutasin neid koode, et saad hästi palju raha ja sa ehitada majad valmisid, siis muutub elu väga ruttu väga igavalt. Meie olime popkulturistid. Mind isiklikult varjutas Karmen töövarjuna Tartust Karmen, ma loodan, et sa ei ole väga ehmunud, et me siin pulti panime, me ei öelnud sulle, et meil selline plaan on. Ei. Ma tundsin ennast huvitavalt väga uus kogemus, väga huvitav kogemus, aga kindlasti väga väärtuslik kogemus. Meid leiab üles saidilt popkulturistid, punkom, võite liituda meiega Facebookis, Twitteris ja Instagramis. Oleme popkulturistid, nagu öeldud, sai ja kuulake meid järele raadio kahe rakendusest või oma muust lemmik podcasti rakendusest, aga saadet jääb lõpetama. Taylor Swift, loogia koorituvation. Tegu on Swifti kõige uuema loominguga. Paar sõna selle sissejuhatuseks. Lugu on jah, aitäh, lugu on pärit albumilt rebuthation, mis ilmus just paar päeva tagasi tegelikult. Ja, ja lugu ise on siis selline, ma ütleks pohhistlik natuke. Et ta pilkab, siis ma usun, et meedia üle kõikide teiste isikute üle, kes on siis ja kuidagi nalja heitnud tema ja tema suhet üle, et väga selline suheteküllane looming on tal Lõpetame Bowistlikul noodil head aega kalligali.