Johannes Brahms on üks Euroopa muusikaajaloo suuremaid sümfoonikuid. Helilooja, keda me võiksime nimetada Üheks tõsisemaks kõikide teiste heliloojate seas inimeseks, kes vahekordi teiste inimestega väga tõsiselt hindab, kes nende sõprussidemete pärast, mida temale elu on toonud on valmis aeg-ajalt ohvriteks, kes neid sõprussidemeid ei raatsi loovutada ka kõige raskemates kriisiseisunditest. Helilooja, kelle looming Ki õige tihti on olnud seotud tema elu heade innustavate sõprusvahekordadega. Me ei lähe täna nii palju mööda muusika, ajalugu, Brahmsi loomise ja biograafilist lugu. Me pigem vaatame Brahmsi kui armastavat inimest sõltuvat nii lähedastest naistest kui lähedastest meestest. Inimest, kes on kirjas ennast väljendanud vägagi konkreetselt oma suhtumises kiresse. Kired ei kuulu inimese juurde, kui midagi loomulikku. Nad on alati midagi erandlikku. Nad on nagu liigliha. Kelle puhul nad mõõdu ületavad? See peab ennast haigeks pidama. Rahulik, rõõmus, rahulik, valus ja mures. See on ilus, tõeline inimene. Aga kired peavad peagi mööduma. Või nad tuleb minema ajada. Brahmsi elu on ahel sooje usaldavaid, südamlikke sõprusi. Ometi juba selle elu algusaegadesse kuulub üks kena väike sõpradevaheline ettevõtmine mis väga hästi väljendab Brahmsi suhtumisi. Kuigi sõpru oli selle ettevõtmise juures 3853. aasta kevad on Brahmsi 20 aastase paljutõotav, hiilgavalt andeka, aga veel esialgu suletud nooruki elus väga tähtis. Sellel aastal tuleb tema ellu terve rida kogu elu sõpru. Meie meenutame praegu ühte sellisest sõprusest sündinud sonaati. Kolm inimest. Tookord juba tuntud maestro Robert Suumann oma elu kõige rõõmsamal perioodil. Albert tiitrich Jabrams kirjutavad kolme peale kokku sonaadi Suumann äärmised, osad Prams, kiire keskosa tiitris aeglase osa. Ja kui kõigi nende neljas sõber, nimekas viiuldaja Joachim sügisel taas nende juurde saabuv, antakse temale ära arvata, kes mida on kirjutanud mida viiuldaja ega tõepoolest kergesti oskab otsustada. Aga mitte see ei ole oluline. Oluline on need sonaat on kirjutatud muusikalisele. Elulisele võiks öelda filosoofilisele motole. See kõlaks saksa keeles. Fray Aber ainsam. Vaba, aga üksildane või üksik. Mis annab meile muusikalised tähed sõnade algustest, S A E ja see on muusikaline seeme tervele sonaadile. Vaba üksildane selline on ja jääb ka praams läbi oma paljude sõpradega seotud elu. Pramson väga tundlik natuur. Ta on kergesti kaasa kistav, kergesti ülesköetav romantiline nooruk. Ta vaimustub ja lööd kergesti armastuses leegitsema. Aga aja jooksul need armastused süvenevad sõpruseks sõpruseks, mis aitab ka umbusku solvumist vaenugi ületada. Brahms ei abiellunud kogu elu vaatamata oma imetlevaile kontaktidele paljude eeskätt laulvate naishingedega. Miks, kes oskaks meist seda öelda? Küllap eeskätt ikkagi loomingulise sõltumatuse säilitamise huvides. Me läheme täna Pramsiga mööda tema armastuse rada. Aga juba ette võime lugeda Brahmsi kirjast 87. aastal. Millal Pramson juba ületanud 50. eluaasta. Naljatamisi võib-olla ka veidi eneseirooniliselt, kirjutab ta. Nüüd ma ei tee enam katset proovida ei ooperi loomist ega ka abielu. Kahtlemata kõige määravam Brahmsi elus oli tema äärmiselt järsku sündinud ja katkematu sõprusvahekord Schumanni perega. See oli 1853. Klara on täis muret Schumanni pärast kelle juures ülimalt rõõmsad usaldavad loomise valmid. Päevad vahelduvad suletutega ja piinarikastest. Kuulmishallutsinatsioonide Stelitatuna on Schumanni aeg-ajalt lausa endast välja läinud. Ometi mängib ta endiselt lõpmatuseni kaasahaaravalt, nagu kirjutab Klaara. Tema mäng oli nii sügavalt haarav et see puudutas mu südame kõige sisimaid keeli. Nii olen, ma ei uskunud, et see võiks kõlada aga mitte kunagi kuulnud. Nii on Klara sellel ajal haaratud lootustest ahastusest ta mures saabuva uue lapse pärast. Mu viimased head aastad kuluvad mu jõud ka. Küllap sellest on küllalt asjad olla pahas tujus. Olen nii endast ära, et ei oska öeldagi. Aga ometi ootab teda ka midagi väga rõõmustavat. Roober Suumann kirjutab oma päeva märkustesse. Saabus härrabraaws Hamburgist. Ja kui kumbki pool Suumanitest hoolikalt oma päevikut peab, võime paralleelselt lugeda. Klaarelt. See kuu tõi meile imepärase ilmutuse 20 aastase noore komponisti Johannes Brahmsi näol. See on jälle üks, kes tuleb nagu taevast läkitatud. Ta mängis meile oma sonaates, kirtsasid. Kõik on sellise uskumatu fantaasiaga südamlikkusega, tõsise tundmusega ja meisterliku vormi poolest. Robert mõtleb, et tal pole mitte midagi talle nõuandeks öelda, mida ära võtta või lisada. Jaan tõepoolest lausa liigutav seda inimest näha klaveri taga tema huvitavat noort nägu, mis mängides suisa selgineb tema ilusaid käsi, mis suurima kergusega ka kõige suuremaid raskusi võidavad. Aga tema lood on väga rasked. Ja peale selle ka neid tähelepanuväärseid kompositsioone kuulata. Tore tulevik peaks tema ees seisma. Kui lehitseda Schumanni päevikut, see on oktoobrikuu 53. aastal, kus päevast päeva on märkused Brahmsi kohta. Brahms külas sulgudes geenius või palju koos oldud Pramsiga või muusika meie juures. Praažifant, taasia, hüüumärk, Franzil laulud, alustatud artiklit Brahmsi kohta. Brahms taas õhtul meie juures. Täna mängis Prahamps iseäranis kaunilt Bransuli kingitud mõned käsikirjad. Artikkel, mis peagi valmib, kannab nimetust uued teed. See on Schumanni viimane artikkel. Kui ta noore mehena oma esimese artikliga ennustas edu sultanile jäise tõsise panuse andis see leedu tulekuks. Siis oma viimases artiklis rajab ta Teed Pramsile. Ta kirjutab, on aastaid möödunud tervelt 10 ja ma olen ikka tahtnud tagasi pöörduda sellele mälestustest rikkale tasandile. Nii palju noori on tulnud uut jõudu muusikasse, keda ma olen kuulutanud. Ja ma olen mõelnud, et nüüd nende järel peaks ilmuma äkki keegi kes suudaks oma ajale ideaalsel viisil. Väljendust anda ja ta on tulla noorde riik, kelle hälli juures on valvanud. Migratsiad kui kangelased. Ta nimi on Johannes Brahms, ta tuli Hamburgist seal oma loomest tumedas vaikuses alustanud. Ta tuli, ta on kutsutu. Ta tuli, et avada imepäraseid regioone. Ja me oleme kaasa tõmmatud tema võluri. Kõikidesse ja meile tundub nagu ta oma loominguga ja mängus vägeva puulusena Edasi, mühisedes kõiki nagu tohutu koseni kandes ja üle alla sööstvate voogude rahutoovat vikerkaart luues kaldal. Laseb meil liblikamängust ümbritseda ja saadab ööbiku häält. Väga kaunilt kõlab Brahmsi vahekord Soomanitega mitmes tema teoses. Eeskätt võib olla korpuses, mis kannab üheksandat numbrit ja mis on kirjutatud variatsioonidena Schumanni teemale. Aga pühendatud klaarale. See on väga lihtne, heledalt toonitud akordiline teema, mis meie ees avaneb kord küsivalt, kord vastuseni jõudes. See on teema, mis sisendab meile rahu, milles on lihtsust ja soojust. Teema, mis annab Raamsile materjali Pramsilikult valusaks teravaks minekuks. Seda muusikat kuulates on hea süveneda just mitmehäälse koe keskmistesse hääldesse. Mitte üksi sellepärast et seal teema mitmeti rüütatult kõlab vaid ka sellepärast, et muusikat kogu tema koes elavana ja rikkana tähele panna. Nendes variatsioonides on leinaliselt loobuvat. Nendes on tantsulist fantaasiarikkust. Mõnigi kord on kõik allutatud meloodia esiletoomisele, huvitavamat variatsiooni taga annavad meile mitmekihilisi rütme mille varjus. Aga juhtivad meloodilise intonatsiooni kaugeltki ei kao. Selles muusikas on üllatuslikult rohkesti heledat. Raams kasutab klaverit kogu tema ulatuses väga tihti aga ühte või teise registrisse pearõhku andes. Rahans ehitab oma variatsioone suuremates gruppides valmistades aegamööda ette pingelisi tõuse kasvatades ägedust protestini vaheldades masoorseid, eminaarseid, lõike, kus tihti sama fraasi sees keedi aimata, mis võiks tulla ühendab improvisatsioonilised väljapeetud, väga loogilise faktuuri kujundusega ja vaheldab hoogsat liikumist ja torme. Rahulikkude dialoogidega, nukruse kurbuse ja sealsamas taas Scertzoossega. Võib-olla ei oleks need kontaktid kunagi saavutanud sellist sügavust ja sellist otse ajaloo välist kandvust. Kui ei oleks olnud tegemist nii heitliku perioodiga. Soomannide pereelus. Kus pärast suurepärast õnnestavat kulminatsiooni toredat kontserdi, reisu edu, usku, et just nüüd väravad avanevad Schumanni loomingu ees. Mis lõpuks ometi leiaks tunnustamist ja mõistmist, kui just mitte sellel kulminatsioonihetkel. Robert Schumanni ei oleks sisemiselt kokku varisenud. Ja aegamööda lõpeta traagiliselt hakanud vajuma vaimsesse öösse mida tema kõrval tuli kaasa teha. Klara suumannil. Kõige olulisemaks abiks, kõige kindlamaks toeks, usaldusväärseks, ohvrimeelseks ja lõpeta soojaks sai temale Johannes Brahms 22 aastane ja peaaegu et nooruk, kes küll oma kunsti kaudu kaugelt üle aastate küps oli. Ja 34 aastane naine pärast 14 aastat kestnud abielu nii väga jumaldatud. Nii inimlikult kui postiliselt temale ideaalilähedase mehega, kelle pärast mitmeid aastaid oli tulnud paljustki loobuda ka eneseuhkusest väärikusest, võib-olla ka nooruse rõõmudest. Nii palju kogemusi, ühelt poolt nii vähe kogemusi, teiselt poolt aga selline talendist antud elu mõistmise võime, inimese hingemõistmise võime. See on üsnagi kummaline paar sõpru kes mõlemad oma inimliku andekuse tõttu vaistlikult eemale hoidsid, ebaehtsast ja ebapuhtast. Et mõlemad kohtusid äärmuslikul hetkel Clara Schumanni elus. Ja neid ühendas ühelt poolt ühtselt mõistetud suhe kunsti aga eeskätt armastus ja austus selle üha kaugeneva suurekompaniisse Teie suure inimese vastu. Clara Schumanni kirjutab iseenesele nendel aastatel. Hea Brahms näitab end alati sügavalt tundva sõbrana. Ta ei räägi palju. Aga seda saab lugeda ta näost ilmest kõnelevaid silmadest kuidas ta minuga mu armastatu üle minuga koos sellepärast, keda ta samuti väga austab, leinab. Ja ta on alati armastusväärne ja ikka valmis leidma võimalusi minu rõõmustamiseks muusikalise kaudu. 1854. aasta jõulud veedab raamse esimene kord eemal oma kodustest Hamburgis. Ta lihtsalt orfis Klaara ja tema laste kõrval. Selle loobumise eest kirjutab Klaara kirja Pramsi emale kus ta üsna avameelselt väljendab oma andumust abivalmidust mitte üksi enese, vaid ka Robert Schumanni nimel. Valmidust Brahmsi aidata kuni surmani. Ei lähe palju aega mööda, kui Klara kirjutab veel avalamalt endast. Mu kallis sõber, pole mulle öelda küll midagi head või kui, siis ainult vähe. Tan parasjagu suvepuhkusel kuurordis kuid see ei too talle rõõmu. Liiga piinarikkalt elan läbi lahusolu, Johannest. Elan kõigi üksildasemat ilu, mis maailmas võimalik. Siin on nii ilus, aga mida enam ilusada, kurvem on mu hinges, et pean seda kõike nautima üksi, ilma palavalt armastatud, meheta ja mulle maailmas kõige kallima sõbrata, kelleks on mulle Johannes oleks tema, minuga elaksin siin arvatavasti meelsasti. Brahms püüab klarat kõigiti lohutada, tema tuju tõsta. Väga tihti käivad nad ühe või teise sõbraga koos jalutamas. Klara kirjutab. Jalutasime metsa all, kus möödunud aastal olime Robertiga. Mõtlesin talle, ah, kui tugevasti. Rääkisime Bransiga kogu tee temast. Pramsiga räägin üldse kõige lahtisemalt ja kõige meelsamini. Dist sest Robert armastab teda. Ja tema on nii õrnatundeline. Või Reini matkal. Milline õndsus see on, et seda kõike Johannes ega jagada, saan temaga koos nautida tühju, täites rõõmudega. Jumalikku loodust sisse hinnanud. Niimoodi muutun minagi nooreks tema kõrval. Kuigi olin tihti ka kurb ja kurvastanud kedagi. Siiski vaadata tema säravaid silmi, mis on paremat kui armastatud olendit rõõmustada. Aastad 1854.-st kuni 57. aastani on üsna rasked Brahmsi elus. Ta kasvab, pianistina saavutab edu preemilised Laidzigise kodulinnas Hamburgis lausa vaimustust. Aga teda segavad rasked sisepinged. Võib-olla osalt loomingut mõjutades ja sellesse sekkudes. Aga suuresti seda pidurdades. Pramsi elu missiooniks on neil aastatel toetada klaarat, elada kaasa haige ja nii väga imeteldud ja nii väga kaasa tuntud sõbraga. Temas võitlevad üha kasvav armastus Klaara vastu ja truudus sõbra vastu. Võib-olla kõlab sellest midagi ka Singelt kirglikes ballaadides uppus 10. Need on fraasi ehk nagu ta ise ennast armastas hüüda ja teisedki. Noore Graysleri tormi ja tungi ajad. Kõike seda kõlab tema tulevase esimese sümfoonia esimesest osast, mis juba tollal esialgsel kujul valmimas on. Seda kõlab ka see mull klaverikvarteti, st, mis samuti alles 70.-te aastate keskel lõplikult valmib. Praam siseütleb selle muusika kohta. Kujutlege inimest, kes tahab ennast maha lasta kellel ei jäägi muud üle. Ta hoidub avalikkusest ikka kas või viimase raha eest Klara juures, olles nõida juurde tõtates praawson, kirjutanud õige ohtrasti laule, kuule, läbi elu. Me ei otsi sidemeid nende lauludega Pramsi elust. Ometi me kuuleme siin peegeldusi tema mõttemaailmast, mis tõepoolest võiksid peaaegu et autobiograafilised olla. Nõndaga laulus merel Haine tekstile. See vägevasti rahutult ja samal ajal rahulikult lainetab vesi. Sügavused kubisevad klaveri madalatest registritest vastu. Pilgul ja südamel on siin avarust kulgeda. Luulesõnad räägivad sellest, kuidas me sinuga istusime kerges paadis. Kuidas öö oli vaikne ja Me libisesin edasi mööda. Vesi. Selles muusikas vahelduvad väga pehmetes varjundites minaarsed, ema, suursed, hetked. Rämps on leidnud suurepärase tasakaalu teksti järgima ja puhtmuusikalise mõtlemise vahel. Väga tundlikult ühendab laulu üksikuid osi üksikuid mõttekäände tema klaveripartii ja vaimude saare kohal oli hämarus ja kuus ära. Seal kõlasid armastuse helid, seal liikusid puugasid. Armastuse tantsud. Ja muusikaline kulgemine on äkki kaasa haaratud usust ja meeletust lootusest. Aga see kõik suubub ootamatusse, seisata masse rahusse. Meie aga libisesin mööda troostitult mööda laiumat merd. Kas see pole mitte praams ja tema armastuse lugu? Iseäranis keerukaks muutuvad vahekorrad pärast Schumanni surma 29. juulil 1856. aastal. Bransi kirjad lähevad hõõguva maks. Nagu vaevu suudab ta varjata Vi vaos hoida esile purskuvat armastust. Ma tahaksin teile ikka vaid armast öelda, ma kahetsen iga sõna, mida teile kirjutan, kui ei räägi armastusest. Te olete mind õpetanud ja õpetajate päev-päevalt enam tundma ja imestama, mis on armastus ja andumus. Meelsasti tahaksin teile alati liigutavalt kirjutada, kui südamest armastan, mulle olete. Või hästi lõpetanud, niikuinii ei suuda ma sellest märkugi anda, mida teile öelda võiksin ja tahaksin. Vaadake mu kirju, kui mu hinge pisemaid hellitusi. Armastan teid liiga palju, et suuta seda teile kirjutada. Kui suudaksid sina nüüd juba sina vaid tunda millise armastusega nii tihti sulle mõtlesin. Armastan sind ütlematult mobla ära, nii nagu vaid suudan. Kui palju oled sa mu südamele mõjunud ja teed seda aina enam. Märkan seda iseäranis eemal olles. Ja iga kord, kui jälle näeme, olen ma veel rohkem sinu oma. Nii vahelduvad ka meie saate muusikalises kujunduses. Pingelised dramaatilised vaevatud, kannatavad valusad muusikalised leheküljed ehk Pramsilikult loodusse Siivivatega maa ja taeva seost läbi eneselaskva rahutunnetusega. Üheks selliseks kauniks lauluks on samuti Haine sõnadele kirjutatud suveõhtu täisvaikuse tundmust hämarust täis imetlust kuldse kuu vastu, sinises taevas ja osutavaid õhtuseid, lõhnu. See on nagu üks võlupilt ajas liigutamaist virvendama vetest ja sellest kummalisest vaikuses hingamisest, mida kuuled rändur. Hilist tähendusrikkust lisab meloodiale üks või teine marjunud klaveripartiis. Seal veel libiseb veel üksinda kaunis haldjas. Ta käsi ja õlg. Nii armsad, kumavad vastu kuupaistes. Mida lähemale laulu lõpule, seda suuremaks kasvab haare ja kaar häälepartiis. Ja seda tõsisemaks lõpu harmoonia. Kui takistused, nagu näivalt on Clara Schumanni ja Brahmsi vahelt kadunud siis ei tähenda see aga mitte lähenemist, vaid pigem Pramsi tooni tagasihoidlikumaks talitsetumaks muutumist järk-järgulist distantsseerumist. Aasta hiljem kirjutab Brahms. Armas Klaara, sa pead tõsiselt seda arvestama ja selle eest hoolitsema. Et su nukrad meeleolud piire ei ületa ja lõpmatuseni ei kesta. Elu on hinnaline. Aga niisugune vaimu seis nagu sinul, häirib ka keha. Ära tee enesele selgeks, et su elu sulle väärt ei ole. See ei ole õigus. See on väga väheste inimeste puhul õigus. Mida enam sa püüad ja harjutad ennast halvemaid aegu rahulikumalt ja ükskõik semaltki üle elama. Seda enam naudid sa tingimata järgnevat rõõmsamat, et aega. Milleks siis muidu on inimesele antud taeva kingitus. Lootus. Klara ei jää muidugi Pramsi elus ainukeseks kiindumuseks kuigi läbivaks Kõik Brahmsi südame sooned põksuvad verest mis seob teda muusikaga, aga tihti muusika kaudu, nagu juba juttu oli lauljatega Talon Viinis väike naiskoor Kõnile, teisel eluperioodil. See on Pramsile südame rõõmuks see musitseerimine kenade muusika varmaste, kauni häälsete noorte naistega. Siit võrsuvad mitmed varjatumad või lahtisemat sümpaatiaid. Arvukaid oma laule läbista Otiilie Howeriga kelle kohta ta kirjutab ise naljatledes klaarele taevas teab, mis lollust poleks temaga teinud. Kui keegi teda õnneks jõulude ajal poleks endale Ongitsenud. Oma andeka ja võluva klaveriõpilase Elizabeth Fonstok hauseni soovitab ta kogunisti ettenägelikult oma sõbrale, samuti muusikule kartest taas ohtu oma vabadusele. Kui aga noor daam on kindlalt abielusadamasse sõutud jäävad nad südamlikult siirasse kirjavahetusse kuni viimase varase surmani. Võib-olla veidi ootamatu on südamevalu, mis Pramsi tabab seoses Klaara kolmanda tütrega. Juliega. Kui 1861. Ta on vägagi loomingurikas Pramsi elus. Siis valmivad siin ka veel ühed variatsiooni. Schumanni teemale uppus 23 neljale käele isikliku kingitusena Klaara leia tema tütrele musitseerimiseks sest need sisemised sidemed noore neiuga olid Ramsil endale väga hästi teada. Kui aga kaheksa aastat hiljem juuli abiellub ühe Itaalia krahviga tabab segaklarale üllatuseks vägagi valusasti. Brahmsi Brahms muutub õige tugevasti elu jooksul külmemaks, tihti Salvavalt irooniliseks. Varjub see siiras sisemine soojus, mis omal ajal nii väga soojendas klarat. Mitte ilmaasjata ei naerata sõber Hanslik, tuntud muusikakriitik Kubraams äkki sileda näo asemel täishabemega lavale ilmub orkestrit dirigeerima Hamburgis, seal, kus kunagi teda ehitusega vastu võeti. Ja teeb muusikalist nalja, öeldes et Brahms sarnaneb selle täishabeme tõttu oma variatsioonide tsükliga milleski ainult vaevaga võib teemat ära tunda. Elu jooksul on mõndagi lahkarvamust suurte sõprade vahel. Nyt klaaritakse siiralt, kuigi mõnikord üsna kibedalt. Elu lõpus Klara vanas põlves läheb ta üha tundlikumaks. Üha kergemini hakkab ta nutma mõne valesti aru saadud sõna pärast või Brahmsi teravuse pärast. Ometi toob eluga leppimise. Brans kirjutab. Armastan sind enam kui ennast või ükskõik keda või mida siin maailmas ja Clara surma eelmida. Pramsil tuleb üle elada. Kirjutab ta vanale sõbrale Joachinile. Mõte teda kaotada ei saa meid enam kohutada, isegi mitte mind üksildast. Ja kui ta on meilt läinud, kas ei kiirga meie nägu rõõmust, kui mõtleme temale temale suurepärasele naisele, kellest võisime pika elu jooksul rõõmu leida, teda üha enam armastades ja üha enam imetledes. Brahmsi ühes Haine laulus öeldakse. Surm on jahe, öö, armastamine on raske päev. On väga tähendusrikas, et selles öös, kuhu Pramson jõudnud väsinud päevast kuuleta ööbikut, kes lausa laulab armastusest mida ta kuulab isegi unes.