Oleme nüüd saatesarjaga, need kuumad kuuekümnendad umbes poole peal ja ansambel seal peidus on jõudnud oma tegemistes nii kaugele, kus kuumus muutub tõepoolest juba talumatuks. Maania saab sisse oma täie oo ja ringreisid Ameerikas ning Euroopas viivad oma menuga hämmingusse ka kõige kindlamad poolehoidjad. On aasta 1963 massipsühhoos biitmuusikas on saavutanud ennenägematud mõõtmed. Kõigest sellest lähemalt kuuletegi järgmise tunni jooksul jällegi Vello Salumetsa ja Ivo Linna vahendusel. Miilil maania algas Briti saartel oktoobris 1963. aastal ja haaras kolme aasta jooksul kogu maailma. Teismeliste seas käis lakkamatu kisa ja Jeetamine vaatamata klassile ja naha värvusele. Vähesed kuulsid, mis laval toimus, sest kisalik kohutav valitses emotsionaalne, vaimne ja seksuaalne ärritatus. Pealtvaatajal olid suud vahus, nad olid pisarais uppumas ja loopisid ennast nagu lemmingut piidilisi suunas või siis lihtsalt minestasid. Igal maal võis kohata selliseid massistseene, mis pannad mõeldavad varem ja tunduvad välja mõelda sõnaga praegu, olgugi et sellest ju polegi teab kui palju mõelnud. Maaniaga on võimatu liialdada, sest see oli juba iseenesest üks suur liialdus. Need, kes ei usu, et kõik see võis toimuda võivad lehitseda vanu ajalehti ja veenduda ise sellest tohuvabohust, mis biitlasi kontserdite aegu toimus. Selge oli ka see, et ükskord pidi see kõik lõppema. 1967. aastal see juhtuski. Mõõt oli lihtsalt täis saanud. Kuid läheme nüüd tagasi Pihlmaania algusesse 1963. aasta oktoobrisse. Brian Epstein ütles hiljem, et ta polnud selleks kõigeks valmis. Ta oli valmis eduks, mis pidi varem või hiljem tulema kuid polnud aga ettevalmistatud. Hüsteeria vastu. Laulsi laps ju, mis tuli välja augusti lõpus, sai kohe esinumbriks. Septembriks oli liitlase jõudnud ainulaadsele positsioonile, sest peale sylamsi, mis juhtis singlite edetabelit, oli neil veel kaks esikohta. EP hulgas oli selleks Christian džauti ja kauamängivate plaate tabelis pliis pliis miin. 13. oktoobril 1963. aastal võis joone alla tõmmata sellele perioodile, kus piiblis olivaid kohalikuks huviobjektiks. Sel õhtul olid nad kutsutud Londonisse esinema telesaatesse Sandy näit London balleyleium, mida arvestuste järgi vaatas 15 miljonit inimest. Apple Street, kus balleidium asus, oli fännide poolt sisse piiratud terve päev. See omakorda meelitas kohale ajakirjanikud ja TV-kompaniid, kes filmisid tänaval, möllavad inimmassi. Sees oli võimatu proovi teha juba väljast kosta lakkamatu kisa pärast. Politsei oli hämmelduses ja ei suutnud rahvast vaos hoida. Saalist väljudes pidid piidilisi liikmed sõna otseses mõttes tormama autosse, et mitte saada rahvahulkade poolt puruks litsutud. Järgmisel päeval võis kõikide ajalehtede esikülgedel näha fotosid talleidiumi peauksest, mille taga tunglesid hullunud fännid. Ei kirjutatud sellest, kas ansambel mängis hästi või halvasti. Kirjutati ainult kaosest, mille esinemine endaga kaasa tõi. Liitlasi pressiesindaja Dani Parro ütles, et sellest päevast alates muutus kõik. Nüüdsest hakkasid kõik lehemehed tema peale halastamatut jahti pidama ja ainult tarru ning Epstein otsustasid, kes ajakirjanikest võib minna biitilisi käest intervjuud võtma, kes aga mitte. Järgnevalt esimene intervjuu John Lennoni ka ja küsimuse peale, kaua te kavatsete mängida, vastas ta. Ei tea, kaua see kesta võib, võib-olla 10 aastat kuid oleks hea, kui ta kestaks kasvõi kolm nädalat. Varsti hõigati ajalehtedes välja nende nimed, kes pidid osalema aasta suurimal showl, mille nimeks oli Royal värvlaietit performans. BBC kõrval olid üles loetud sellised suurused nagu näiteks Marlene Dietrich. Show oli planeeritud neljandaks novembriks 1963. Enne seda aga jõudis ansambel teha esimese turnee Rootsi. Rootsi reis oli otseselt tingitud biitlusi plaatide tohutust müügijõust, sylaws ju oli saanud juba kuldplaadi staatuse, seega oli seda müüdud üle miljoni eksemplari. Kuid tähtis oli see, et tiitlasi plaadid ei läinud kaubaks mitte ainult Inglismaal vaid ka Mandri-Euroopas, sealhulgas ka Rootsis. Briti rokkmuusikute puhul oli see tollal veel suhteliselt harvaesinev nähtus. Williams oli Rootsis viis päeva, 24.-st kuni 29. oktoobrini ja biitlitemaania oli jõudnud juba ka sinna ning kontserdi ajal piirasid lava 40 kumminuiadega politseiniku et takistada fännide lavale pääsu. Sellest hoolimata suutis osa fännidest äkkrünnakuga lavale murda. George lükati pikali, kuid õnneks suutis politsei korra majja lüüa, enne, kui ta oleks päris ära tallatud. Poisid ise ei saanud vist kogu pihlmaania suurusest aru enne kui nad jõudsid Rootsist tagasi Londoni lennuväljale. Muidugi olid nad hirmul olnud juba balleidiumi kaosest ja hakkasid harjuma sellega, et enne ja peale esinemisi tuli neil fännide käest pääsemiseks peaaegu et eluga riskida. Kuid nende vastuvõtt peale Rootsi turneed oli midagi enneolematut. See oli esimene drifaalne tagasitulek kodumaale. Tuhanded karjuvad fännid olid blokeerinud lennuvälja juba mitu tundi enne lennuki maandumist. Üldises kaasas tõsteti üles auto, milles istuv peaminister. Douglas seob ka, mis maailm viibis parajasti lennuväljal, kuid teda vaesekesed, ei pannud keegi tähele. Järgneval kolmel aastal said sellised lennuväljast stseenid igapäevasteks. Liitlasi, teine suur esinemine Londonis Royal Variety perfomens toimus neljandal novembril 1963. aastal Prinste Vals Phiaatris. Publik ei olnud nii suur kui ballediumis, kuid seest palju valitum, sest piletite hinnad olid normaalsest neli korda kallimad. Kohal viibisid ka kuninganna printsess Margaret ja lord Snowden. Oli selge, et sellisele publikule polnud sugugi kerge esineda. Siin olid välja kujunenud oma traditsioonid, mida hoolega järgiti. Kuninglikus teatris teati, mille peale tuleb plaksutada või naerda ning mille peale mitte. Viitlusel läks kõik siiski korda, sest pool suutis publiku kohe alguses naerma panna. Mängiti oma tavalist repertuaari, Schillaavio Telveeruvas ju jätvistend saavut palaseid tutvustades ütles, see on sellel kontserdil ka oma surematu repliigi, mida ajalehed järgmisel päeval üle terve maa pasundasid. Kas istuvad odavatel kohtadel, plaksutage käsi köie ära, loovutades kuningliku loosil poole Võite klõbistada kalliskividele? Üldiselt meeldis vihje kõigile. Ka ülalpool vaadati seda kui meeldivat häbematest. Kogu peetis oli muutunud juba nii armastusväärseks, et nende peale lihtsalt ei saanud enam vihastada. Ta kuninganna vestles hiljem ansambli liikmetega, kinnitades, et ambiitlasi tegevusega Kursis esimesel novembril alustas biitlus ringreisi Inglismaal, seekord juba ainult show nime all. Ühtegi teist staari polnud enam kaasas, sest neid lihtsalt ei vajatud. Massihüsteeria oli niigi oma haripunkti jõudmas. Üx vabrik hakkas valmistama püüdlusi sümboolikaga sviitreid. Teine paiskas turule ehtsad biitlid. Parukad. Ajalehed olid täis kirjutasi poistest, kes saadeti koolist koju nende pikkade juuste pärast. Viitlus oli nüüd muutunud üldriiklikuks kõneaineks ja vastavalt sellele, kas oldi poolt või vastu jaotasse ansambel inimesed kahte leeri. Daily Telegraph näiteks võrdles Pihlmaaniat sellega, mis toimus Hitleri-aegsel Saksamaal ja väitis, et see muusika kõlbab ainult kõlupeade hullutamiseks. Daily Mirror aga pareeris kohe peab olema tõesti jahupead, mitte mõista ja armastada biitlasi. Muusikat. Riigilisi üle vaieldi ka kirikuassamblees, kus kohtusid Inglismaa kiriku liidrid. Üks piiskop ütles, et biitlisse liikmed on psühhopaadid, kelle nädala palgast võiks ehitada kiriku Aafrikasse, teine aga teatas, et tema on BBC poolehoidja ja et see kõik on tema arvates väga tervislik lõbu. Ajalehed püüdsid üksteise võidu piklimaaniat kuidagi seletada. Alates 1963.-st aastast on kirjutatud miljoneid sõnu, et analüüsida biitilisi edu. Välja on antud ka kümneid raamatuid. Üks esimesi versioone põhineb biitlasi seksuaalsel veetlasel. Siis jälle leiti, et biitlason sotsiaalne nähtus sümboliseerides uue noorsooambitsioone ja purunenud illusioone. Seejärel asusid asja juurde professionaalselt kirjanduse ja muusikakriitikud, kes analüüsisid põhjalikult Niibiidilisi laulude tekste kui harmooniaid ning tulid välja hoopis kavalate teooriatega. Ilmselt oli neil kõigil kuskilt kohalt õigus. Täielikku ja lõplikku seletust ei pruugi määra kunagi saada. Vills jätkas aga samal ajal oma triumfi käiku mööda vana head Inglismaad 14. novembril. Plymafis võeti kasutusele veevoolikud, et märatsevad noori jahutada. Portsmafis puhkes kohutav paanika, sest poolil tõusis kerge palavik ja kontsert pidi ära jääma. Ajalehed avaldasid tund tunni järel ridu tema tervisliku seisukorra kohta. Birminghamis pidid biitlid oma austajate eest põgenema politseinikeks maskeerituna. 18. novembril paluseks inglise kirikuõpetaja oma kirjas biitlitele, et nad lindistasid laulu. Oh tulge kõik te usklikud Jeegee. Novembri lõpul ilmus biitlasi viies singel Anu antu Hauldi ahend mis tõusis loomulikult edetabeli tippu. Nende teine LP virve biitls tuli välja mõned päevad hiljem. Selle kujundus oli väga kunstipärane. Kaanel olid nad neljakesi, seljas mustad sviitrit ja näod pooleldi varjus. Just nii nagu Astrid Kirchner neid kunagi Hamburgis oli pildistanud. Selle plaadi jooksul ei tulnud 250000 ettetellimust, mis oli rekord. Senine parim oli olnud Elvis Presley bluu Havai 200000-ga. Pidus erines eelmisest, sest seal oli tunda tugevat nihet klassikalise rudiment pluusi suunas. Peale oma kirjutatud palade lauldi plaadile selle stiili esindajate Chuck Berry roll Over Beethoven Ameerika bluusi, ansambli Miratlus repertuaarist, jõulueeli, konna hull on nii ja ka Tallinnas käinud naiste ansambli Marvale repertuaarist pliismistelt paustan mis oli tegelikult 1961. aasta hitt. Uudiseks oli selle plaadi juures veel see, et soolohälli lauldi peale topelt. Samuti mängisid soodsama kitarrisoolot topelt peale, et nad paremini kõlaksid. Mitmele loole mängiti klaverikäike kaasa ja klaveri taga istus George Martin, kes meenutab nii. Alates sellest plaadist langesid minu ja biitlasi maailmad ühte. Ma sain aru, et Lennon McCartney meloodika oma fantastilisi ressursse ma pakkusin neile välja ideid ja nemad kirjutasid laule. Minu ülesandeks oli need lindile jäädvustada. Ma võimaldasid neil kirjutada ise, tegelesin muusikaliste ja tehniliste probleemidega. See viljakas koostöö viis selleni, et lindistustega hakati kasutama mitmesuguseid pille. Samuti hakati kasutama igasuguseid tehnilisi nippe ja efekte. Tihti tehti seda hasardis, et leida uusi kõlavärve. Laulutekstid võeti otse elust ajalehtedest, kohtumistest praktiliselt tükike siit, tükike sealt. Sellele plaadile kirjutas skand George Harrison oma pala palarmi. Jon mängis lisaks Tamburiini ja Ringo klõbistas araabia Mongol. London Times klassikalise muusikakriitik William männ võrdles selle plaadi lauludest Boy Pendjatoonilise ketiga ja laulu Not sekam taim Gustav Mahleri maa lauluga. Ta nimetas Lennonit ja makaronid 1963. aasta parimateks heliloojateks maailmas. Sõna sõprus polnud pilsilauludes abstraktne mõiste vaid nad ise olid omavahel tõesti sõbrad tuhandete silmapaaride ees. Sel ajal, kui teised ansamblid poseerisid sõpruste vendlust Pils oli seda pool, ütles, Me oleme kõik tegelikult üks ja sama persoon. Me oleme ühe isiku, neli osa, kes on eraldi indiviidid, kuid kokku moodustavad terviku. Kui üks meist lähed mingisse suunda, läheme temaga kaasa või tõmbame ta tagasi tervikusse ka. Lisame igaüks mingit erilisust. 1963. aasta lõpus oli olukord järgmine. Detsembri alguseks oli biitlus sil erinevates edetabelites, kokku seitse plaati. 11. detsembril esinesid nad telesaates Chuck box žürii, kus said läbi aegade parima hinnangu. Pill fänn. Klapp oli kasvanud selliste mõõtmeteni, et sellega oli juba lausa võimatu hakkama saada. Aasta alguse mõnest 1000-st oli detsembriks klubi liikmete arv kasvanud juba 80000-ni, kes kõik maksid ka osamaksu. Ajalehed kirjutasid tuhandetest vaestest fännidest, kes kuude kaupa jäid ilma oma kirja vastustest. Mida tähendas ansambel biitlus fännile. Seda kuulete kohe. Biitlasest kirjutati juba nii palju, et praaneps teenil tekkisid uued mured. Kui algul oli iga hinna eest vaja saada tuntuks, siis nüüd kartis ta, et pilsi üle eksponeerimise tulemusena või publik kiiresti tüdineda. See, mis aga siiani oli teinud, oli tõeline meistritöö. Ta oli ajakirjanikele söötnud biitluse kohta täpselt vajalikku infot mis kujundas ansambli imidži ülimalt positiivseks. Nad olid lihtsalt neli poissi kõrvaltänavalt Meie endi hulgast mitte mingit show business i sädelevad eputised. Inimestel oli end kerge nelja liverpooli noormehega identifitseerida, mida ka tehti. Rajanaga toetas seda igati. Aastaga oli biilsest saanud osa Inglismaaelukäigust. New Musicale Expressi ringküsitlusel tunnistati aasta parimaks ansamblis 14666 häälega ameerika grupp Everalib Rades sai 3232 häält. Inglismaa ulatuses sai koguni 18623 häält ja järgmine ansambel Swingers vaid 2169. Kõige rohkem müüdud singlid olid Schilav seob 1,3 miljonit ja I Want to Hold Your Hand 1,25 miljonit. Clif Richardi Melchior oli, oli kolmandana kaugel maas. Nüüd ootas ees Ameerika vallutamine. Siit Bernstein, endine Columbia Ülikooli tudeng, otsustas elus läbi lüüa show business-iga. Ta sai töökoha suurtel General ardist Corporation isse ning erialaks oli tal just Inglismaaelu-olu. Kuna tõendusteinil tuli oma tööga seoses lugeda palju inglise ajalehti ja ajakirju, siis hakkas talle loomulikult silmaga nimi sebida. Kuigi ta üldiselt tundis huviga teismeliste popmuusika vastu polnud ta sellisest ansamblist varem midagi kuulnud. Ta tellis endale kõik inglise popajakirjad ja peale nendega tutvumist otsustas helistada Blaienebstreenile ning pakkuda biitlikesele kontserti New Yorgi kaarnegi hoolis. Bernstein pakkus kahe esinemise eest 6500 dollarit rajani andnud oma nõusolekut sugugi kohe, kuid lõpuks lepiti kokku nii aja- ja koha kui ka tasu suhtes. Lisaks pakuti pihlsile veel kaks esinemist kuulsas ET sallimanni teleshows. Prajan sõitis Ameerikasse, et veidi maad kuulata. Ma tahtsin välja uurida, miks ikkagi inglise popmuusika parimad esindajad Ameerikas läbi-le. Et selgust saada, käisin ma läbi kõik plaadifirmad ja telestuudiod. Vahemärkusena olgu öeldud, et biitlasi plaati oli Ameerikas paar firmat juba välja andnud, aga nagu ikka, erilise eduta. Braien kohtus Ameerikas sallivaniga, kelle šõu oli omas žanris suurim kogu USA-s. Ta nõudis, et biitlusesse oleks saates juhtkohal. Sallivanaga vaidles sellele algul vastu. See on ka loomulik, sest enne polnud veel ükski inglise ansambel Ameerikas läbi löönud. Samal ajal olid Inglismaal viibivat pidilisi liikmed kõvasti närvis. George Harrison, kes oli ainukesena Ameerikas käinud, püüdis küll teisi rahustada ja ütles, et inimesed on seal normaalsed ning et kõik läheb korda. Aga Johnilise ei mõjunud. Ta tuletas meelde, et Clif oli käinud Ameerikas esinemas ja hävis seal täielikult. 1964. aasta jaanuariks oli pilsi aivana should Jarhanud jõudnud USA edetabelis 84.-le kohale. Inglismaal aga taandus lugu esikohalt, kuna publiku oli vallutanud uus sensatsioon. Ansambel teid black Faid ja nende pala, lähed Olower. Londoni ajalehed pidid uhkusest lõhki minema, et liverpooli ansambel esikohalt minema löödud. Karikatuurid muutusid julgemaks ja avaldati isegi koomikseid pilsi laialiminekust. Ka nende juuksemoodi peeti juba vanamoodsaks. Enne Ameerika reisi organiseeris Brian Epstein biitlasele esinemised veel Mandri-Euroopas. Mängiti Pariisi Olümpias, kus kontserdi ajal käis äge kaklus politseinike ja ajakirjanike vahel. Eriti edukas esinemine polnud. Ameerikas jätkas aga samal ajal võidukäiku biitlite laul vana Hauljarhend. Paari nädalaga oli see tõusnud 84.-lt kohalt 42.-le ja lõpuks, samal ajal, kui elas Pariisis George viienda nimelises hotellis, tuli rõõmusõnum. Lugu on USA edetabelis esikohal. Seda võitu pühitseti piduliku õhtusöögiga ja sealt on pärit ka kuulus foto, kus Brian Epstein istub, pott peas. Ameerikas hakkas nüüd suur sagin. Hordidena tormasid kohale ajakirjanikud ja biitlus vannid, kes ründasid pileteid nii karnegi hooli kontserditel kui Ed Sullivani teleshowle. Ameerika edetabelitesse ilmus nüüd kašilaws ju ja ka LP pliis Plismi oli jõudmas tippu. Üle kogu maa kleebiti viis miljonit plakatit. Gaming. Et Salibane show'le oli 50000 tahtjat, Saalaga mahutas ainult 728 inimest. Karnegi hooli, pileteid müüdi kolmekordse hinnaga. Siit Bernstein ütles, et isegi proua Rockefelleri ei õnnestunud pileteid saada. Bernstein pidi talle andma oma piletid. Beatles lahkus Londoni lennuväljalt pan ämmi lennukiga seitsmendal veebruaril 1964. aastal. Johniga oli kaasas ka tema naine senti ja, ja see jäigi ainukeseks korraks, kus ta biitlasega kaasas käis. John isaga pabistas endiselt kõvasti, kuna ei olnud kindel, milline vastuvõtt neile osaks saab. Ameerikas maanduti Kennedy lennuväljale, mille olid sisse piiranud üle 10000 kisava noore Vastas oli ka massiliselt ajakirjanikke, kes esitasid vahetpidamata käigu pealt küsimusi. John Lennon on hiljem kommenteerinud seda niimoodi, et mida tobedam oli küsimus, seda tobedamalt ka vastasin. Näiteks niisugune küsimus, kas laulab, kas meile midagi enne vajame me raha. Kas teil on parukad? Kui on, siis on need ainsad parukad, milles on kõõma. Kas kavatsete juukseid lõigata? Me lõikasime alles eile. Kas tahate midagi Ameerikast kaasa viia ja Rockefeller tsentri, mida arvati liikumises Detroidis, kus tahetakse biitlus purustada. Meie oleme siin selleks, et purustada Detroit. Küsimusele, mida arvate Beethovenit, vastas Ringo. Ta meeldib mulle eriti tema romaanid. Elama asuti Plaza hotelli, mis oli jällegi tuhandete kisavate noorte poolt ümber piiratud. George Harrison jäi haigeks ja vahepeal oli isegi küsitav tema osavat Ed Sullivani telesaatest. Tablettide abil ajas ta ennast siiski voodist välja ja ilmus kohale. Et Talibani-show'd jälgis telerist üle 73 miljoni inimese ja politseiraportitest võis lugeda, et sel õhtul ei pandud noorte poolt linnas toime ühtegi kuritegu. Rongijaamas oli neil vastas 20000 inimest, esineti pesapalli ja poksi jaoks ehitatud saalis ja pöördlaval, et kõik need näha võiksid. Samal päeval pidime Washingtoni jõudma ka Inglise peaminister Douglas joon. Aga seoses kaosega, mis biitlasi kontserti totu tekkis lükkast oma tuleku päeva võrra edasi. Washingtonis külastas piiblis esimest ja viimast korda ka inglise saatkonda. Kutse oli õhtusöögile ja poisid ise kommenteerisid seda niimoodi. Me püüdsime alati sellistest asjadest eemale hoiduda, kuid nüüd jäime vahele, seal olid koos snoobid, kes tegelikult meiesuguseid jälestasid. Nad tahtsid meid näha ainult seetõttu, et olime kuulsad. See kõik oli üks suur silmakirjalikkus. Taheti lihtsalt saatkonnale reklaami teha. Paljud vanemad daamid, dringi, klaasid käes, kõnetasid Pitlesi liikmeid ja nõudsid neilt autogramme. Tüütud kelnerid püüdsid aga lõigata poiste juustest tutt suveniirideks. John lahkus peaaegu kohe ja tema järel ka teised isegi prajani sarm ei suutnud olukorda lahendada. Miilil sõitis nüüd tagasi New Yorki kaarnegi hooli kontserdile, pilt oli juba tuttav terve barrikaade ajakirjanikest ja fännidest. Kumbki kontsert oli 25 minutit pikk. Saalis oli üle 6000 inimese ja kõik toimus hüsteerilise kisa saatel. Millised mõtted liikusid ühe tüüpilise ameerika Pilsani peas, sellest annab tunnistust sandist Stewart'i pihtimus. Sandy Stewart. Tavaline kena ja meeldiva ameerika neiu kellest tuli piils fänn. 15 aastane üheksanda klassi õpilane. Sõitsime vanemate autoga kaubanduskeskusesse autoraadiost tuli laul, vana Hauljon händ seal esimest korda, kui kuulsin, biitlasid, kuidas mind rabas. Ükski lugu polnud mind enne nii vapustanud kui see milline lummav sound. Ka teised klassikaaslased rääkisid hiljem sama juttu. Minust sai paugupealt popmuusikabänd. Hankisin biitilisi fotod ja kleepisin kodus kõik seinad täis. Väljavalituks sai Johan Tali, nii seksikas. Johanna hakkas mind isegi unes kummitama. Need olid imelised unenäod, viibisime seal kahekesi. Johnemine. Need unenäod tegid mind meeletuks, nii et ma isegi kirjutasin Johni naisele, öeldes, et armastan tema meest. Vastust ei saanud ma iialgi. Koos sõbrannadega kasvatasime endile pikad juuksed ja pildistasime samasuguseid pool varjutatud pilte, nagu seda oli tehtud biitlissist peeglis andis minu elule mõtte, mida polnud andnud ei kool ega kodu. Kui saime kuulda, et biitlid tuleb New Yorki Angusin oma vanemaid, et saaksin sõita neid kuulama, et olgu see või sünnipäevakingiks või muidu ma põgenen kodust. Lõpuks sain ma loa. Esimene kontsert polnud nii metsik, hilisem. Mäletan, et olin vihane George'i peale, sest ta seisis Johni ees ja varjastada. Karjusin George'ile, mingu eest ära, sest ma arvasin, et nad näevad üksnes mind. Ma kujutasin ette, et John näed vaid mind. See oligi uni. Edasi sõideti lennukiga Miamisse, kus toimus teine sallimani show lennukis kohtutiga Muhamed hääliga, kes tol ajal kandis nime Cassius, Clay. Talle omase tagasihoidlikkuse teatas Clay, et tema on loomulikult maailma suurim, kuid on kõige kenam. Selle teema juurde võiks lisada veel John Lennoni kommentaari. Me tahtsime olla suuremad kui Elvis, aga üks, ühe vastu poleks keegi meist seda suutnud. Poolale liiga kidur, mina inetuvõitu, George sõnaaher ja Ringo kõigest trummimees. Aga neljakesi koos tulime Elvisega toime. Samal ajal toimus Liverpoolis vanades biitlasi koolides midagi ebaharilikku. Sinna saabus kirju noorukitel üle kogu maailma, kes palusid endale saata biitlasele kuulunud vihikuid, õpikuid ja vanu koolimütse. Nagu arvata võib, oli neid vihikuid ja mütse varsti ringlemas palju rohkem kui biitlid oleks ealeski suutnud kanda või täis kirjutada. Mures olid ka biitlite vanemad, sest nad lausa uppusid fännidekirjadesse ja mis veel hullem, õige pea avastasid nad, et on oma kodudes fännide poolt ümber piiratud. Algul, kui neid polnud veel nii palju, lasid heasüdamlikud vanemad mõned fännid ka sisse ja pakkusid neile süüa, kuid reeglina ei söödud midagi ära, kõik pakiti paberisse ja võeti suveniiride na kaasa. Viidla saabus Ameerikast tagasi juba tavalise hüsteeria saatel. Ansamblile tegi komplimendi ka peaminister söör Douglas Young, kes nimetas biitleid Inglismaa parimaks ekspordiartikliks. Märtsis ilmus John Lennoni esimene raamat infis õun Vrait ehk tema enda kirjutatud mille pealkiri oli välja mõelnud pool suurim osa kirjastajaid arvas, et raamat kukub kolinal läbi. Kuid vastu ootusi tuli sellest bestseller. See on kutsuti aukülalisena kirjandust ideele, kus ta pidas lühikese, aga viisaka kõne. Tänan teid. Teil on õnnelikud näod. 24. märtsil ilmus biitlusi kuues singel vaimilav, mille ette tellimises püstitati järjekordne maailmarekord, kolm miljonit. Plaat läks edetabeli tippu nii Inglismaal kui USAs. Ansambel külvati üle aga järjest uute ja uute austusavaldustega. Ringo valiti liitsi ülikooli viitsepresidendiks ning kõigi nelja vahakujud eksponeeriti kuulsaks ma taantusso muuseumis. Ja kui paljude presidentide ja peaministrite kujusid muuseumist sisse ja välja tassitud siis biitlite omad seisavad seal vankumatult. See oli siis viies saade nendest kuumadest 60.-test ehk teisisõnu öeldes ansamblist The Beatles. Raadio muusika toimetusse on jõudnud ka esimesed kirjad ja meeldiv on tõdeda, et kuulajad tunduvad rahul olevat. Tänatakse üksikasjaliku info eest ja nii mõnedki märgivad, et vahelduseks on päris meeldiv kuulata Ivo Linnat ka rääkimas mitte laulmas. Ette rutates võib teid siiski hoiatada, et nii Ivo linna kui ka Vello Salumets on viimases saates ähvardanud ka ühe laulu laulda. Ja sinna aga läheb veel aega ja seepärast palume veidi kannatada ka sellel kuulajal, kes soovisid teada liitlasi täielikku diskograafiat. Otsustasime nimelt, et nii diskograafia kui ka mõned teised statistilised andmed ja huvitavad faktid tiitlisse kohta jätame samuti viimasesse kokku võtvasse saatesse. Nii nagu ka vastused teie küsimustele, kui neid peaks veel tulema, tuletan siinkohal igaks juhuks veel meelde meie aadressi. Tallinn 200 100 Lomonossovi 21. Eesti raadio muusikasaadete toimetus, need kuumad kuuekümnendad praegu, aga kuulmiseni jälle kahe nädala pärast. Tänase saate lõpetame palaga roll Over Beethoven, kus solistiks on George Harrison.