Kutsume teid taas kuulama saatesarja, need kuumad kuuekümnendad ja astume koos jällegi sellesse Beatreeritavasse karusselli, mille teljeks on ansambel Sabiidi. Jõudsime eelmine kord aastasse 1964 ja samas tänaga jätkame. Riigimaania oli selleks ajaks saavutanud juba kosmilised mõõtmed. Kontsertturnee tega Euroopas ja Ameerikas oli vallutatud nii vana kui uus maailm. Purustati kõiki seni kehtinud ja veel mõistuse piires olnud rekordid alates sanide arvuga ja lõpetades edetabelite hittidega. Kogu biitmuusikamehhanism töötas edasi täispööretega eesotsas Meie aga veel üks uus müügiartikkel fill. Ja siit jätkavadki nüüd jälle Vello Salumets ja Ivo Linna. 1000 964. aasta märtsis hakkas Richard Lester filmima täispikka filmi milles peaosa oli määratud ansamblile The Beatles. Pealkirja sellel filmil alguses ei olnudki. Nimetus võeti ühest Ringo ütlusest alles filmimise lõppedes, kui ta pärast viimast võttepäeva ohkas ja lausus. See on raske päeva õhtu. Ja nii hakkaski silm kandma nime haarteis näit. See rääkis ühest noorest popansamblist ning biitlite roll seisneski siis nii-öelda selles, et mängida iseennast. Filmis oli kujutatud noore ja vanema generatsiooni kokkupõrget. Businessi ja showmaailm oli aga nagu röövlijõuk, kes üritab kõigi vahenditega ära kasutada pinnale pürgivat ansamblit. Lesterite ajendas filmi tegema eelkõige asjaolu, et paljud inimesed ei pääsenud piidilisi kontsertidele. Nüüd aga oli kõigil võimalus tulla kinno ja näha oma ebajumalaid ekraanil. Filmi esilinastus toimus Londonis kuuendal juulil. Plaat filmimuusikaga, mis kandis samuti pealkirja Haadee nyt ilmus järgmisel kuul. Järgnevalt kuulake, mida räägivad biitlid ise sellest filmist. Küsimus George Harrisonile. George, ma kuulsin, et lõpetasite filmimise Jah, me lõpetasime eile filmimise ja Ameerika filmilinadele peaks jõudma augustis. Filmi nimi on Haadeesnaid. Pealkiri kõlab naljakalt, aga nali see pole. Jätkab Ringo. Tegelikult olid need mitte rasked päevad, vaid kaks rasket kuud. Ja nüüd pool ringi. Släng või Klaaginomoonilinusandaan, vot siis on George, noh küll pole nii homne päev. Me pidime tõusma teinekord kell kuus hommikul ja see mõjus halvasti meie tervisele. Teine küsimus George'ile. Kas see oli sulle kerge töö? Oh, ei. Me tegime päevas kaheksa tundi tööd, öösel heitsime voodisse, kui tunde ei tulnud. Kujutage siis ette neid ja meie emotsioone, kui keegi kell kuus hommikul meid äratama tuli. Küsimus ringkonnale Ringo, mida tegid oma silmaaluste kottidega, mis tulid magamatusest Mul polnud nendega erilisi probleeme, kuigi tuli igal hommikul oma nägu ära maalida. Küsimus kõikidele, kuidas hoidsite oma juukseid Me ei hoidnudki, raputasime veidi pead ja soeng oligi korras. See oli kõige kergem moodus pool lõpetada. Töö oli tõesti raske, hea naer oli kogu aja kaaslaseks, paljud asjad filmimisel tundusid meile naljakatena ja me naersime siis täiest kõrist. See tegi töö tegemise kergemaks. Meil polnud ju filmi tegemiseks mingeid kogemusi, kuid püüdsime anda parima. Järgnev pala, mida me mängime, kannab pealkirja Holmale loving ehk kogu minu armastus laulab pool makaatni selle pala kohta nii palju, et kui näiteks minu käest peaks keegi küsima, kas ma saaksin tuua ühe näite biitlisist või, või missuguse pala valiksin, et iseloomustada ansamblit The Beatles, siis minul on jätnud näiteks sedasama palaulma laving kõige suuremat elamuse ja ja seda palama tutvustaksin, kui ühte biitlasi kõige eredamalt laulu. Ja selle. Loo kohta võiks öelda veel nii palju, et isegi isegi siin maal noored tüdrukud nutsid, kui, kui seda lugu kuulsin, nii et selle laulu mõju oli omal ajal tõesti lausa fantastiline pärast ei ole kunagi nagu. Pärast selle filmi valmimist otsustas Richard Lester asula kohe uue filmi kallale mis saigi teoks järgmisel aastal. Pool oli hakanud Korameerima Ässeriga ühe firma direktori tütrega ja George tutvus filmimise ajal päti poidiga, kes olid töötanud mannekeeni-na ja oli kutsutud mängima samasse filmi, kus esines biitlas. Mõni aeg hiljem sai pätist George'i naine. Siis tulid jällegi ringreisid. Algul sõideti Taani, sealt Hongkongi, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Kaasas polnud Ringo staari, kelle asemel mängis trumme Jimmy Nicos. Ringkonnale tehti samal ajal mandlioperatsioon ja kuna miljonid fännid nõudsid tema mandleid endale suveniiriks, siis lasi ta need peale väljavõtmist igaks juhuks ära põletada. Austraaliasse. Seejuures oli kõigi üllatuseks kogunenud Adeleidi Beatlesi tulekut vaatama koguni 300000 noort. Sellist arvu polnud vastu panna ei New Yorgi ega ka Inglismaal. Üheksateistkümnendal augustil 1964. aastal sõitis oma esimesele ametlikule USA-turneele, mis kujunes nende kõige pikemaks ja kurnavaks reisiks. 32 päeva jooksul sõideti läbi 22441 miili. Lennukis veedeti 60 tundi. Külastati kahtekümmend nelja linna Ameerika Ühendriikides ja Kanadas anti 30 kontserti pluss veel üks heategevuskontsert. Selle reisi ettevalmistamiseks kulus pool aastat ning nüüd määrati juba ise endale tasu ja dikteeriti lepingu tingimusi. Korraldajad olid kõigega nõus, peaasi, et kontserdid toimuksid. Selle reisi ajal toimus ka igasuguseid koomilisi vahel lausa absurdseid vahejuhtumeid. Näiteks ei kuulunud Kansas City pilsi ringreisi programmi, kuid üks kohalik miljonär nõustus maksma igale pillimehele 50000 dollarit, juhul kui nad sinna esinema tuleksid sest ta oli linnale rahvale lubanud biitles, maksku mis maksab kohale tuua. 50000 dollarit nina peale oli suurim summa, mis tol ajal 30 viieminutilise esinemise eest oli makstud ja miljonär teadis, et ta seda raha täielikult tagasi ei saa. Kuid ta oli õnnelik, kui piits nõustus, sest linnarahva ees oli ta nüüd tehtud mees. Sealsamas Kansas Citys olevat hiljem nende voodite linad ja padjapüürid kus ööbisid tükkideks lõigatud ning seejärel maha müüdud dollar tükk. Neid tükke oli aga 160000. Ajalugu vaikib. Kas selle aktsiooni taga oli toosama ettevõtlik miljonär või mõni teine terane vä? Minu jaoks sündikaid haaras aga härjal sarvist ja tegi prajanebstenile otsekohe ettepaneku biitlid neile maha müüa pakkudes päris kopsaka summa 3,7 miljonit dollarit. Epstein mõistagi keeldus. Ei näinud selle USA reisi ajal praktiliselt ühtegi linnahotellist vidinat politseieskordi saatel kontserdisaali sealt aga pärast esinemist kohe tagasi või siis järgmisse linna. Nende reisimenetlusel olid nii, Jemmell tõid poistele süüa, juua ja sigarette. Istuti lihtsalt hotellitubadest, taati kaarte või klõbistati kitarre. Kuigi nad olid juba pururikkad, ei saanud nad siseneda ega väljuda ühestki uksest. Nad olid kogu maailma eest luku taha pandud. Neid rahustas aga teadmine, et kogu see tohutu populaarsus polnud lihtsalt meeletu reklaami tulemus vaid nende muusikalid tõesti hea. Nad ei tundnud ei suurusehullustus ega alandlikkust. Neid ei huvitanud ka see, kas neid peeti naljakataks või toorest, eks. Sest nüüd polnud nad enam kellelegi midagi võlgu ja kellelegi ei tulnud enam midagi tõestada. 1964. aasta jõuluks pidi valmis saama biitlasi neljas LP. Plaadistamiseks oli aega väga vähe, sest ees oli kahenädalane Inglismaa turnee. Plaat ilmuski aasta lõpus ja kandis pealkirja biitlus forsseil. See naljana tunduv Pealkiri biitlas müügiks oli pooleldi tõde, sest plaadil oli peaaegu pooled teiste autorite palad ja see rääkis selget keelt sellest, et ansambel oli jõudnud esimest korda pärast läbilöömist tasemeni, kus nõustuti turutingimustega biitlasi lauludesse olid tulnud tusameelsuse ja rõhutuse ilmingud. Johni lauldud laulus I luuser. Ma olen kaotaja. Ütleb ta selgelt välja, et ta on keegi muu kui pealtnäha paistab ja klouni maski taga on ta pisarais nägu. Pits oli sellele plaadile peale mänginud lisaks oma lugudele ka lood oma lemmikesinejatelt. Need olid Chuck Berry rock n Roll Music Palihalli voed, sablav ja kaal Berginsi Hani toonud. 1965. aasta algus kulus samuti reisimistele ja filmivõtetele uue filmi tarvis mis kandis pealkirja help. Filmi paljud kaadrid filmiti Bahama saartel ja alpides. Beatles nõustus oma muusika uue Ekroniseeringuga ainult seetõttu, et leping seda nõudis. Samuti ootasid ka turud näljaselt. Uut toodangut. Oli passiivne, kuigi filmis valitseb ohjeldamatu tormamine, erineb tunduvalt eelmise filmi elusast dünaamikast. John Lennon kommenteeris seda nii. Olime kui statistid oma filmis. Pilsi loodud rikas dünaamiline maailm oli vähehaaval muutunud Maroklikuks peavaluks. Seda reedab ka augustis välja lastud filmimuusikaga kauamängiv heliplaat. Plaadiümbrisel kujutatud biitlid on kui teiste poolt juhitavad marionettnukud. Ei lauldud enam maisest õnnest, ilust või rahuldusest. Nüüd karjuti juba appi. Kui heliplaat biitlus forsseel ja osaliselt LP help kujutavad ühe etapi lõppu piidilisi loomingus siis on viimati mainitud plaadil tunda ka uusi tuuli. Kõige omapärasemaks on sellel plaadil laul Yesterday. See lauluviis hakkas kumisema ühel hommikul pooli peas. Ta haaras kitarri ja otsis viisile harmooniat. Kuna sõnu ei olnud, siis pani ta laulule tinglikuks pealkirjaks Scrämbld eek ehk munapuder. Stuudiosse jõudes mängis ta pala ette George Martinile nüüd juba koos sõnadega ja pealkirjaga Jessdeedee öeldes, et las Martin nuputab ise midagi juurde. See, mis juurde tuli, oli geniaalne. Martin kutsus stuudiosse keelpillikvarteti ja nii sündis pala, mida tunneb vist küll terve maailm. 1965. aasta 12. juunil teatati ansamblile The Beatles on määratud nende teenete eest briti impeeriumi ordenid. Olgu siinkohal öeldud, et selle ordeniga autasustati näiteks teises maailmasõjas kõige enam silma paistnud võitlejaid või siis teenekaid juba soliidses eas isikuid kes olid ühel või teisel maal Inglismaale au ja kuulsust toonud. Taolise kõrge auraha määramine biitlitele kutsus aga esile solvumise ja protesti eelkõige lordide koja ja endiste ordenisaajate poolt. Pea peale oli pööratud vana hea Inglismaa konservatiivsus ja arusaamine teenetest ning autasu saaja eest. Mõelda vaid, kuigi kuulsad, aga siiski vaid mingid pikajuukselised nolgi east vaevalt välja kasvanud muusika hullud ühel pulgal sõjaveteranide ja Lordidega. Paljud läksid isegi nii kaugele, et saatsid protesti märgiks oma ordenit Briti valitsusele tagasi. Kõige rohkem oli ordenitest meelitatud Brian Epstein. See oli ju ka omamoodi tunnustuseks tema tegevusele. Poisid ise oli ta ka alguses üsnagi nõutud ja hämmeldunud, nii et ei söandanud esialgu isegi ordenid vastugi võtma minna. John on kommenteerinud neid läbielamisi järgmiseni. Mõtlesime, et meile omistatud orden on nali nagu kõik muu. Me ei uskunud seda, milleks, samas polnud meil ka midagi kaotada ja otsustasime lõpuks selle kõigega kaasa minna. Kui ootasime palees oma vastuvõtu, sosistasime ja kihistasime naerda. Kogu protseduur tundus nii naljakana. Üks kaardiväelane õpetas meile, kuidas marssida ja kuidas kummardada, kui kuninganna juurde läheme. Me olime põnevuse pärast nõus kogu selle komponendiga sisimas maga, vihkasin neid esitlemisi, mis meil tuli läbi elada, sest tegelikult oli see kõik võltsjama, põlgasid neid. Tollest ajast on pärit Johni kuulus ütlemine ordeni saamise ja sellest tekkinud protestilaine kohta. Need džentelmenid on teeninud oma autasu tapmisega meie muusikaga, kes seda meest siis rohkem väärid. Püüdlusi kolmas USA reis algas 13. augustil 1965. aastal. See otsustati teha poole lühem eelmistest, kuna need olid olnud väga kurnavad. Kontserdid kestsid 17 päeva ja kogu turnee garanteeriti miljon naela. Esineti peamiselt pesapalliväljakutel ja staadionitel. Suurim etteaste toimus 23. augustil New Yorgis, siis staadionil, kus pealtvaatajaid-kuulajaid oli üle 55000 nende hulgas 1300 politseinikku ja korravalvurit. Biitlid said selle esinemise eest endale 160000 dollarit. Järgnev pala. Ongi siis kontsertettekandes laul tissimis Lizzy, see on üks vana Larry Williamsi rock n roll ja ma pean ütlema nii palju, et kui 65. aastal ma seda lugu esimest korda kuulsin sai see võetud magnetofoni peale ja ja mõne aja möödudes märkasin, et magnetofoni lint selle koha pealt oli päris heledaks kulunud. Ja see lugu on siiamaani üks minu üks minu lemmikuid. Ma pean teda üldse üheks kõige paremaks rock n roll'i esituseks. 1000 965. aastal toimus kontsertturneed Euroopas esineti Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Saksamaal. Kõige tormilisem oli muidugi vastavat Hamburgis linnas, mis viis aastat tagasi oli olnud neile nii-öelda teiseks Liverpoolis. Piidilises laulis sakslaste jaoks Clintiga paar oma hittpala saksa keeles. Ja nüüd kuulake, palun, kuidas biitlus laulab laulu I Wanna Hold Your Hand, ma tahan hoida su kätt. Siis saksa keeles. Saksamaalt lennati edasi Jaapanisse, reisi lõpus tuli biitlitel läbi elada üks väga ebameeldiv juhtum. Nimelt otsustati enne Inglismaale jõudmist teha väike vahepeatus Filipiinidel. Seda hetketuju pidid nad aga üsna pea kahetsema, sest kuuldes, et saarele saabub maailmakuulsas nelik palus Filipiinide presidendi naine nad enda poole vastuvõtule. Pihl keeldus. Selle äraütlemise tagajärjel oleks nad politseinike ametnike poolt peaaegu läbi pekstud. Pillmaania polnud veel vaibunud, kui hakkasid juba levima teated, et biitlid läheb laiali. Ansambel vastas nendele kuulujuttudele aga uute plaatidega, mida haarati lennult. Tei. Tripper ehk päevarändur oli näiteks järjekordne juba 10. biitlite heliplaat, mis tõusis Briti edetabelites kohe esimeseks. Kuid seal, kus suitsu, seal ka tuld. Ja esimesed ohtlikud signaalid hakkasid endast siiski märku andma. 65. aasta detsembris tuli müügile kuues kauamängiv heliplaat raberust soul ehk kummist hing. Plaadiümbris juba reetis, et siga oli toimunud muudatus. Sealt puudusid marionettnukud nagu helby ümbrisel. Samuti puudus plaadil ansambli nimi. Biitlite näod olid venitatud pikaks ja uduseks, mis tegi neist samal ajal tuntavad ja ühtlasi tundmatud. Vanad ülikonnad olid visatud nurka ja asemele olid tulnud boheemlaslik kud, riided. Juuksed polnud Vanas rüütlistiilis, vaid need olid välja kasvanud ja sassis. Küsimus ei olnud enam väikestest printsidest, vaid pigem Oscar Wilde'i likest tüüpidest biitlisse liikunud boheemlane ja intellektuaal ismi maile mis oli tüüpiline tollele ajajärgule. Muusikud ja artistid hakkasid lugema raamatuid käima kunstinäitustel ja teatris hakati kuulama klassikalist ja teiste maade muusikat. Oli saabunud uus Laine kõige paremini võis seda näha George'i juures. Ta oli leidnud idama religiooni ja muusika, mis pakkusid talle nüüdsama, mis omal ajal rock n roll koolis raamatuid vihanud. George täitis oma toa paksude teostega ja sigari harjutas ta samasuguse innuga kui omalajal kitarri läände tunginud Idamaade usk oli kui päästerõngas ja pelgupaik ebakindlale noorsoole. Heliplaadi rabers, souli parimaks palaks loetakse John Lennoni kirjutatud laulu Köl mis meenutab vanu briti ballaade ja toob esile nagu kogu dolla mõttemaailma. See tähendab elu ei ole ainult töö, vaid ka vaba aeg naudingud sest inimese hing pole kivi, vaid pigem kumm. See võiks olla ka tunnuslauseks nende tolle perioodi loomingule. Sellel plaadil olid kokku sulanud Lennon, McCartney, kahe helilooja stiilid, lüürikut pooli täiendas agressiivne John. Biitlusele iseloomulik sõpruse ei armastus teema said kauneima väljenduse laulus In My Life. Minu elus, kus pöördutakse tagasi oma nooruspõlve ja sõprade juurde. Klassikalises stiilis spineti soolo on peale mänginud George Martin. 66. aasta augustis tegi biitlid sama neljanda ja ühtlasi ka viimase reisi Ameerikasse. See oli lühike turnee, kuid tõi sisse kõige rohkem raha. Sellest ajast on pärit ka John Lennoni ütlus ühele ajakirjanikule praegu. Me oleme populaarsemad kui Jeesus Kristus. Ja pole teada, kumb kaob enne kas kristlus või rokentroll. Ameerikas kutsus niisugune avaldus esile protestitormi. Nashville is ja teistes linnades põletati avalikult biitlasi heliplaate PayPal peldis tulid linnatänavale Klu Klux Klani liikmed ja põletasid Johni pooli George ja Ringo kujusid. Algul otsustati tühistada mitmed lepingud tiitliga, kuid rohkem oldi mures fanaatikute pärast. Sest mis oleks toimunud siis, kui kontserdid oleks ära jäänud? Tulemus võrdunuks 12, palli, see maa värisemisega? Kontserdid toimusid Ameerika linnades siiski ilma vahejuhtumiteta. Ja muuseas, kõige menukam maks kujunes just kontsert. Sealsamas meeldis. Järgnev lugu on pool McCartney poolt kirjutatud aim Luking Žuju. Ma näen sinust läbi ja selle pala pühendas ta oma pruudile Chain Asherile. Enne Ameerika turneed oli biitlid välja lasknud singli lauludega BBL back-writer ja Rein mis üllatusena ei tõusnud kohe briti edetabeli tippu, vaid jõudsid sinna mõne aja pärast kindlasti johtus, seega biitlasi avaldusest lõpetada mitte ainult kontsertreisid, vaid avalikud esinemised üldse. Sisuliselt tähendas miljonitele austajatele seda, et nad ei näe oma lemmikuid laval enam kunagi. See oli aga ju suur hoop, millest toibumine võttis aega. Loobumise põhjuseks tõid ansambli liikmed eeskätt oma muusika mis oli juba arenenud nii kaugele, et seda oli võimatu lavalt taasesitada, kuna plaadistustel kasutati lisaks kitarrile trummidele ka klahvpille, elektroonilisi seadeldisi ja isegi suuri orkestreid. Kuid tõeline põhjus näib peituvat selles, et biitlid oli lausa vihkama hakanud seda lõputut koristamist mööda maailma klaaskarpe ja kuumi katlaid. Oma esinemisi laval pidasid biitlid lausa paroodiat. Eks Johni suust on pärit sõnad. Me ei kuule ise, mida mängime, rahvas ei kuule, mida me mängime. Oma karjumise saatel tahavad nad näha vaid meie piinlemisi laval. Reisid olid samal ajal kohtlikud, kord lennati lennukiga, millel olid purunenud aknad. Teinekord lennuk isegi süttis ja maanduti lausa imekombel. Kontsertide ajal rebiti puruks elektrijuhtmed ja lämmastati sõna otseses mõttes autod, kus arvati biitli liikmed istuvat rännates ühest linnast teise, ei jõutud korralikult süüa ega hotellis välja puhata, sest austajad ja ka hotellipersonal piiras neid lakkamatult. Kontserdite ajal Ameerikas ründasid neid isegi politseinikud, kes selle asemel, et korda hoida, nõudsid autogramme ja tuhnesid esinemiste ajal nende garderoobis, et suveniiriks kaasa võtta biitlite riideid ja muid isiklikke esemeid. George Harrison meenutab. Hamburgis mängisime oma algusaastatel kaheksa kuni 10 tundi meeletu pingutusega ja metsikult tööd tehes kuid kõik armastasid seda teha. Liverpoolis olid küll lühemad mängud, kuid ka seal meeldis meile kõigile sest olime samal ajal ka osa kuulajaskonnast. Meie elasime oma elu koos nendega. TööKädanes oli fantastiline, see oli spontaanne, täis naeru ja nalju, milles ei puudunud ka intiimne võlu. Siis aga tulid reisid, mis hakkasid kohe väsitama, et rännata läbi kogu maailma. Pidime olema nagu oravad rattas. Publik vahetus küll iga päev, kuid me tegime ka ühte ja sedasama. Selles polnud mingit rahuldust, sest keegi ei kuulanud meid, tegime halvimat, mida muusikat üldse teha saavad? Mängisime iga päev sama utiili. Ja see tegi kahju kõigile. Kuna alalõpmata valitses kõrvulukustav lärm, siis me enam ei kuulnud, mida mängime. Lood lagunesid rütmiliselt koost ja tihtipeale tuli laulu ainult imiteerida sest häälepaelad olid täielikult üleväsinud. Kõik muutus tööstuslikuks, ise ei mäletanud pärast enam ühtegi kohta, kus olime esinenud. Sellele lihtsalt pidi lõpp tulema. Teha lõppshow business, selle, see oli väga julge samm biitlasi poolt, vaid vähesed leiavad endas jõudu loobuda. Kõrgperioodil biitlasel kõhklusi polnud. Nad tundsid, et see ajajärk on ennast ammendanud ja see rada ei vii enam kuhugi. Esimene vaatus oli lõppenud. Nad astusid uuele teele, teadmata veel, mis see endaga kaasa toob. Kindel võis olla vaid selles, et kõik järgnev on lõpuks ometi vaba ringreiside ja kontsertide nüristavast üks luisusest. Ja nii võis jällegi logiraamatus joone alla tõmmata kahele kuupäevale. Esimene mai 1966 ansambel The Beatles annab viimase kontserdi Inglismaal Wembley staadionil. Ja 29. augustil samal aastal Ameerikas. San Franciscos saab teoks üldse viimane biitlite avalik esinemine. See oli ühe raske päeva õhtu.