Mina olen Rasmus Kaljujärv. Ja ma loen teile juturikka, poisi kannatused. Jutu autor on Wimberg. Kristjan oli rikas poiss. Õigupoolest ei olnud küll teema ise rikas, aga rikkad olid tema isa ja ema olles eriti täpne, tuleb öelda, et rikas oli just isa kellele kuulus mitu suurt firmat ehk ettevõtet. Aga isa rikkusest jätkus küllaldaselt ka emale ja Kristjanile. Christian elas koos isa ja emaga kolmekorruselises uhkes majas, kus oli 12 tuva ja mille katust kaunistasid kuus torni. Kristjani päralt oli selles majas lausa kaks tuba. Ühestamagas vaatas telekat ja mängis arvutiga, teises olid tema mänguasjad. Ja mänguasju oli tal palju? Kõik, mida ühe kümneaastase poisi hing võib eales ihaldada. Seal oli kalleid puldi, autosid ja hunnikute kaupa legosid ja mida kõike veel. Tal oli oma isiklik sülearvuti, kus ta mängis iga päev tundide kaupa põnevaid mänge. Ja tal oli oma suur telekas, mille ekraan täitis pool seina. Rääkimata sellest, et tal olid seljas ainult väga kallis poest ehk butiigist ostetud riided. Ja tema mobla maksis sama palju kui tema klassikaaslaste moblad kokku. Oh küll, oli õnnelik poisse Kristjan. Arvata aga ei. Hoolimata sellest, et Kristjanil oli terve tuba täis mänguasju oma telekas ja oma sülearvuti, ei tahtnud keegi klassist temaga sõber olla, temaga mängida, teda oma tegemistesse kaasa kutsuda. Kõik teised tema klassis olid nimelt vaesed. Nad elasid kitsukestes kodudes, pead-jalad koos õdede-vendadega. Üle pooltel oli isa või ema, töötu, mõnel ka mõlemad vanemad ja nad pidid elama töötu abirahast, mis oli väga väike. Kristjani klassikaaslased tahtsid mängida omaette oma vaeste mänge, teha neid asju, mida teevad vaesed lapsed. Mida nii erilist siis vaesed lapsed teevad? Oo, kui koolitunnid on läbi, siis nad vahel longivad kambakesi parki, vahivad puude otsas oravaid ja tiigi peal parte teevad siis puukoorest laevukesi ja ujutavad neid väikses basseinis kastanite all või lähevad kellelegi juurde ja vaatavad tema juures telekast mõnda head filmi süües kõrvale rosinatega küpsiseid või teevad midagi muud, lahedat ja vahvat. Kuid Christian pidi alati pärast tunde koju vantsima, sest keegi ei kutsunud teda endaga kaasa. Mis viga, küsis ükskord ema, nähes Kristjanit tujutuna koju jõudmas. Keegi ei taha minuga mängida. Miks? Ei taha? Sest ma olen rikas, sellepärast. Aa ära selle pärast nüüd küll muretse. Rikas olla on auasi. Need, su klassikaaslased on lollid. Nad ei saa kunagi rikkaks. Kui nad suureks saavad, siis hakkavad nad kõik sinu isa rehvitehases liinitöölisteks ja sina oled nende ülemus. Võid nende peale karjuda nii palju, kui tahad. Tröösti sema, aga ikkagi nuusates Christian, lähme parem poodi ja ostame sulle kõige kallima legokomplekti. Mul on juba nii palju neid legosid ei taha. Purdsus Christian kadus tuppa, kus olita telekas ja arvuti. Ema kehitas õlgu, istus laua taha ja jätkas moeajakirja sirvimist. Niisugune oli Kristjani elu. Nähes, kuidas vaesed lapsed pärast tunde lõbusasti lõkerdades ja kisades kambakesi oma asju ja asjatamisi tegema jooksevad hakkas talle tema toatäis kalleid mänguasju järjest vastikum tunduma. Vastikud tundusid ka isiklik sülearvuti ja suure ekraaniga telekas. Vaadates vanu, kulunud ja väljaveninud, teksasid, mida kandis Artur klassi kõige popim poiss tüdrukute seas, tuli Kristjanile äkki idee. Järgmisel päeval ilmus ta koolibutiigis ostetud liitris suur auk. Selle oli Kristjan ise sinna noaga urgitsenud. Ta trügis Arturi juurde ja tegi, et see tema augulist sviitrit kohe näeks. Artur nägigi seda, mis see sul on? Teiegi, Artur, suured silmad. Auk, vastas Kristjan ja püüdis ohata. Turtsatas Artur, kust sa selle said? Jäi kinni, valetas Christian, pean nüüd selle sviitri käima, kuni isa saab raha uus osta. Kas teie juures teevad tööd orjad? Uuris ligi tulnud Risto. Minu isa ütles, et Kristjani kodus teevad kindlasti orjad. Kõik töö ära. Ei tee. Orjad. Hüüdis Christian. Ta sai aru, et sisse uuristatud auguga sviitrist ei piisa selleks, et klassikaaslastega sõbraks saada. Pisarad kurgus, vaatas ta, kuidas Artur, Risto ja kõik teised klassikaaslased mugisid kodust kaasa pandud võileibu. Süüa oli söögi vahetund. Aga kellelgi peale Kristjani ei olnud raha koolitoitu osta. Nii et tavaliselt käis Christian nende klassis ainsana söögivahetunnil sööklas söömas. Aga mitte täna täna tõmmusta sügavale Aknorva ja põrnitses mossis näoga aknast välja. Miks ei võid ema isa normaalne olla nagu kõigi teiste isad? Miks peab tema isa nii palju raha teenima, et kõik teda Kristjanit sellepärast vihkavad. Kuid veidraid asju juhtub elus. Ja juhtus nii, et selles majas, kus Kristjan koos isa ja emaga elas tekkis elutoa seina sisse järsku lai mõra, mis jooksis laest põrandani. See on ehituspraak. Halvasti ehitatud maja teatas kohale kutsutud remondispetsialist. See variseb kohe kokku, kõik kähku välja. Ehmunult jooksid kõik majast välja ja oli ka viimane aeg. Kolmekorruseline 12 toa ja kuue katusetorniga villa, mis oli olnud linna uhkeim maja, varises mõni hetk hiljem rusudeks. Pole viga, ütles Kristjani ema, et oksast kingaga lähedale varisenud krohvikamakad. Ehitame uue, seekord nelja korrusega kuus torni oligi vähe. Paneme seekord seitse. Paha lugu, ütles aga Kristjani isa. Kaks firmat on pankrotis ja ülejäänud siplevad võlgades. Ma pean neisse kõik oma säästud sisse panema, et nad kuidagi vee peal püsiks. Meil ei ole raha, et uut maja ehitada. Bee aastas ema, kas me oleme siis vaesed? Jah, ütles isa. Me oleme täitsa vaesed ja peame üürima kõige odavama korteri, kus me elame seni, kuni mulle jälle raha tuleb. Aga see võib juhtuda mitme aasta pärast. Seni peame sööma kõige odavamaid sööke ja kandma kõige odavamaid riideid. Selline on ärimehe elu. Nuuksus ema aga isa kasutas teda ja ütles lohutavalt. Pole midagi, küll me hakkama saame. Putru ju ikka oskad keeta. Kristjani poole ei vaadanud sel hetkel keegi. Ja oligi hea, sest Kristjani nägu säras õnnest. Ta oli nüüd vaene poiss, kõik tema kallihinnalised mänguasjad, tema telekas ja sülearvuti, isegi tema uhkem mobla olid majja jäänud rusude vahel laiaks litsutud. Ta oli neist nüüd ilma. Kogu tema varandus oli praegu vaid need riided, mis tal seljas olid. Ta oli nüüdsama vaene, ei isegi vaesem kui tema klassikaaslased. Ja tõesti, järgmisel päeval koolis oli Christian kõigi sõber Mariann klassi kõige ilusam tüdruk, kinkis talle paar kommi ja Artur ütles. Kuule, Christian. Me lähme täna kodariku võsa onni ehitama. Tuled ka? Loomulikult oli Christian nõus.