Mina olen Ago Soots, loen teile leelo tungla jutu lumemees Ludwigi õnn. Lumemees Ludwig-il oli kõik, mida õnneks vaja, helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakastega tuult ja ilus, pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandi lõhna. Peas kandis lumemees moekad tämbrist, kübarat, milles ilutsesid augukesed, et mõtetel oleks hingamisruumi. Ka elupaik oli Ludwig-il suurepärane. Lumemees elas väikeses metsatukas kena majakese lähedal, kus ta sai juttu puhuda nii metskitsede kui ka lindudega ning samas silma peal hoida ka lastel, keda ta kangesti armastas. Lumemees Ludwig oleks võinud oma eluga igati rahul olla, kui ta hinge poleks närinud üks salasoov, mis sirgus iga päevaga aina suuremaks ja palavamaks. Palavad soovid, sobivad küll inimlastele, kuid lumemehed peavad elus edasi jõudmiseks säilitama igas olukorras külma verd. Ludwigi salasoov tärkas siis, kui tihased talle jõuludest pajatasid. Jaagup on muidu ka helged lapsed tihane Tiia, aga nüüd jõulude ajal, panevad nad meie söögilauale päevalilleseemneid rikkalikult, et tahaks lausa laulda. Kus nüüd tuli pike välja, muigas tihane tiit. Aga tegelikult on ikka mõnus tunne küll, kui pugu on maitsvat toitu täis, lausa lust aknast piiluda, kuidas lapsed jõulukuuske imetlevad. Imetlevad, mida seal imetleda on? Küsis Ludwig. Kas jõulukuusel on rohkem käbisid kui tavalistel kuuskedel? Kui sa ei kujuta ette, kuidas jõulupuu särab ja hiilgab, hüüdis tihane Tiia. Seal põlevad värvilised elektriküünlad, ilutsevad igasugused ehted, klaaskuulid, karra, lõngad, hõbepähklid ja hindlikesed. Jah, kuusk uhkeldab keset tuba nagu ilmaime, kiitis tihane Tiit kaasa. Kuusk. Tavaline kuusepuu viidi tuppa jõudnud Ludwig ära imestada. Kui kuused, kes on üldiselt tagasihoidlikud puud võivad toas laste juures olla, miks siis mina ei tohiks sinna minna, mõtles lumemees. Kui lapsed jälle õue tulid, püüdis lumemees Ludwig neile oma palavast soovist teada anda. Inimkeeles kõnelda ta ei osanud. Seepärast küünitast oma ülakeha ettepoole, et lastele näidata, kuhu lumemees minna tahaks. Väike-Helmi pani seda kohe tähele ning hüüdis vennale. Paate Jaagub, mis lumemehega on juhtunud? Oi, tohocupist ümber kukkuma, ehmus Jaagub. Tule, sätime lutigi jälle ilusti sirgeks. Ja lapsed soputasid ning poputasid lumemeest. Kunise seisis nende ees niisama pulksirgelt nagu varem. Ludwig yle laste patsutused ju meeldisid, aga see, et lumemehe soovi tuppa minna, keegi ei mõistnud, kurvastas teda. Õhtul proovis ta omal jõul teekonna ette võtta. Suurte pingutustega jõudis lumemees juba trepini, kuid kuulis siis, kuidas Helmi ja Jaagupi ema eeskojas pahandas. Kes jälle on lumiste saabastega sisse tulnud, kõik kohad lumevett täis. No küll on lugu lapsed, et see oleks teil viimane kord. Säh sulle, mõtles lumemees Ludwig, kui lumiste saabaste pärast tekib tüli, mis siis veel rääkida minust, kes ma olen ju üleni lumest lumemees, lörtsis pikkamisi oma kohale tagasi ning muudkui unistas ning kurvastas. Ühel päeval küsis tihane Tiia temalt. Kuule, mis sinuga lahti on? Vaatame Tiiduga, et sa oled kuidagi imelik nägu kitsaks jäänud nagu kitsejälg. Lumemees jagas lihastega oma muret, kuigi teadis, et vaevalt väikesed linnud teda aidata saaksid. Kuid vanasõna ütleb õigesti, et jagatud mure on pool muret. Nimelt tundsid tihased hästi ülem päkapikk pätrikut, kes oskas lisaks kõigele muule ka võluda. Pätrik kuulas lumamehe mure ära, mõtles veidike ning küsis, kas sulle sobiks see, kui saaksid toas veeta ainult ühe õhtu. Loomulikult. Kinnitas Ludwig. Mulle aitaks kasvõi poolest tunnistki ülempäkapikk. Pätrik võttis põuest võlukepikese, puudutas sellega lumemeest ning lausus Grexteczbeks. Ludwig väikeseks. Külm jutt käis Ludwigi kehast läbi ning ta ämbrist kübar tegi kõlava kõksu. Ühtäkki oli lumemehest saanud pisike sätendav jõuluehe paelake ämbri küljes. Päkapikk tassis tillukese Ludwigi maja trepile, kust Helmi Jaagupi ema ta leidis ning tuppa viis. Lapsed olid ema leiu üle rõõmsad. Uus kuuseehe oli ju nii sarnane vanale heale Ludwig-ile. Lumemees riputati kuuseoksale inglikese lähedusse ja kuna oli jõululaupäev, siis sai Ludwig osa nii piparkoogilõhnast kui ka laste rõõmust jõuluvana saabumise üle. Ta oli nii õnnelik, et säras veel heledamalt, kui kõik elektriküünlad kokku. Ja kui ülempäkapikk Pätrik Ludwigi enne koitu jälle õue viis ning talle endise kasvu tagasi võlus, tänas lumemees teda üle kogu näo särava naeratusega. See naeratus jäi Ludwigi näole terveks talveks.