Mina olen Raivo E Tamm ja loen Kärt Hellerma jutu tähtsat tähed. Kord läinud taevatähti ja kirjatäht vaidlema, kumb on tähtsam? Mina olen tähtsam sõnast taevatäht, sest mina olen taevas ja säran. Hoopis mina olen tähtsam, vaidles kirja täht vastu, sest mina aitan inimestel maailma mõista. Mina jagan neile valgust, väitis taevatäht. Minust koosnevad targad raamatud ajas kirja täht nina püsti. Aga minuta ei näeks neidki lugeda. Õiendas taevatäht. Mina annan sõnadele vormi, uhkeldas kirja täht. Mina annan taevale kuju, nähvas taevatäht. Minust panevad inimesed sõnu kokku. Minul on siit kõrgelt vaadates kõik sõnadetagi selge. Nii nad aina vaidlesid. Tuli kutsuda kohtunik, kes õigust mõistaks. Kohtunikuks valiti, ei keegi muu, kui eesti keel. See tuligi, astus välja otse aabitsast, eesti keel, elaski aabitsas igas aabitsalauses loos. Eesti keel vaatas tülitsevaid tähti, vangutas pead ja noomis. Kuulge, sõbrad, Te mõlemad olete vajalikud. Teil mõlemal on oma ülesanne. Kirjatähti ja taevatäht kikitasid kõrvu. Sinuta kirja täht poleks olemas kirjakeelt. Sinuta Ta ei saaks lapsed lugema õppida. Kirjatäht noogutas innukalt ja sinuta, taevatäht oleks maailm pime ja kole. Inimeste hinged nutaksid, kui sind poleks. Taevatäht vilgutas õnnelikult oma kauget silma. Te mõlemad väärite austust, sest kirjatähel on suur jõud ja taevatähel niisamuti seletas eesti keel. Kirjatähti taevatäht vaatasid teineteisele rõõmsalt otsa. Ja nüüd kuulake, kuidas eesti keeles kõlab sõna tähtis, jätkas eesti keel. Tähtis seob mõlemat tähte. Nii kirjatähte kui taevatähte. Mõlemas nimes on sõnatäht sees. See tähendab, et olete mõlemad tähtsad. Nii üks kui ka teine. Miks me ise selle peale ei tulnud? Imestasid kirjatäht ja taevatäht. Eesti keel on üks tore keel, mõtlesid nad. Sest peale polnud kirjatähti ja taevatäht enam teineteisega vaenujalal. Neist said hoopis head sõbrad.