Mina olen Rasmus Kaljujärv ja ma loen teile juttu mille on kirjutanud Linberg. Jutu pealkiri on Juhan Aafrikas. Ei, ta ütles Väike-Juhan ja ajas näo nii vingu kui sai. Et kõik näeksid, kuidas ta ikka ei taha. Ja kui ebameeldiv on tema jaoks toit. Taldrikus. Viis ampsu ei jätnud isa järele. Oli õhtusöögi aeg. Ema oli valmistanud maailma kõige maitsvamat, maksakastme keedukartulite ja kurgi tomatisalatiga. Kõik peale Juhani olid söönud ja kiitnud ema, isa ja Juhani vanem õde Erika. Ainult Juhanile ei läinud ega läinud, sööks sisse. May ta virises Juhan. Aga sa ei ole täna midagi söönud, ütles isa. Sellistel puhkudel nagu praegu oli ta maailma kõige järele jätmatum, isa mulle ei maitse, salat. Söö siis maksa paar ampsu, ütles ema mulle ei maitsemaks. Võta siis kartulit. Ütles isa. Main ta paljast kartulit süüa. Ei maitse, salat ei maks, ei kartul. Kas tahad tühja kõhuga magama minna, läks isa, hääl karmimaks. Juhan oli vait. Ta peitis pilgu päris vaiba serva alla, aga toidust ei võtnud ta ikka ainsamatki suutäit. Jussi tuleb ise sööta, ütles Eerika eemalt. Tõsi, mitmelgi korral varem oli isa või ema lõpuks kahvli ise kätte võtnud ja pojale paar suutäit sisse söötnud, et see midagigi kõhusoppi saaks. Kuid seekord asjad nii ei läinud. Seitsmeaastane poiss, varsti hakkab pruute koju tooma, põrutas isa, aga sööda teda veel nagu titat. Ei, kui ei taha, siis ei taha, siis lähed tühja kõhuga magama või kui süüa taan, siis lähed ja võtad potist ise. Sel hetkel jäi Juhani ümber kõik vaikseks. Ta tõstis üllatunult pea jahmus, nii et silmad läksid suureks. Tema ümber ei olnud enam kodune elutuba, vanemad, õde, eerika ja kumav teleri ekraan. Ta istus hoopis keset hiiglaslikku rohumaad ja tema ümber ei olnud näha mitte midagi muud peale lähedal asuva palmisalu ja silmapiiril helendavate mäetippude. Ta sai aru, et on ühtäkki sattunud Aafrikasse. Seal on lõvid, elevandid ja džunglit, teadis juhan. Ja neegrid, kes elavad suguharudes ja taovad trummi. Juhan tõusis püsti, teadmata mida teha. Siis märkas ta eemal rohu sees mängivaid mustanahalisi lapsi ja läks nende juurde. Tere, ütles ta. Lapsed tõstsid pea ja uudistasid tulnukat pika pilguga. Nad ei saa mu keelest aru, mõtles Juhan. Aga selles ta eksis. Neegrilapsed said temast täiesti aru. Tere, tere, ütlesid nad. Kuidas sa siia sattusid? Ma ei tea, tunnistas Juhan. Kuid lapsed on lapsed. Nemad saavad ruttu sõpradeks. Ega Juhan niikuinii midagi muud teha või kuhugi mujale minna ei osanud. Teiste lastega oli julgem. Nad hakkasid koos kulli mängima. Seda tehes möödus aeg kiiresti ja peagi, ime küll, tundis Juhan, et on näljane. Kõht on tühi, ütles ta. Teised vahetasid selle jutu peale pilke. Neil on ka kõht tühi, ütles üks neegritüdruk, kelle nimi oli pumbu. Aga lähme siis sööma, pakkus juhal. Nüüd vahetasid teised veel pikemaid pilke. Meil ei ole kodus süüa, ütles üks neegripoiss, kelle nimi oli Cece. Täna ei ole söögipäev. Me sõime eile ja järgmine kord on ülehomme. Ah, imestas Juhan. Mismoodi, kas te siis iga päev ei söögi? Iga päev sööb meil ainult külavanem, teatati talle. Aga teistel ei ole raha, et iga päev süüa osta. Söök on väga kallis. Ühe leivatüki eest peab isa neli päeva istanduses tööd tegema. Teised lapsed noogutasid selle jutu peale. Juhanile tuli hirm peale veel suurem hirm kui ennist, kui ta oli ennast avastanud üksi keset Aafrikat. Alles nüüd märkas ta, et kõik ta kaaslased olid uskumatult kõhnad nii kõhnad, et paljas luu ja nahk täielikud kondikubu. Aga aga mujal, mis, mis mujal? Äkki kuskil mujal saab süüa, mõnes teises kohas? Ei saa, mitte kuskil, ei saa. Naaberkülas ei ole ka kellelgi ülearust tüki leiba, et seda meile anda. Aga kui sa nii väga süüa tahad, siis lähme äkki leiame midagi. Nad läksid Palmis alusse, mis sealsamas lähedal soojas lõunatuules vaikselt kahises. Kus siin süüa saab? Vaatas Juhan ringi. Kuid Cece, Pumu ja teised neegrilapsed kükitasin maha ja hakkasid mullas kaevama. Näe, ütles siis budu ja andis talle midagi. See. See oli väike valge ussike ussi. Hüüatas Juhan. Kas ma peaks ussi sööma? See on väga toitev, ütles pumbu. Keeke tuli nende juurde ja ulatas Juhanile tüki puukoort. Seda on hea närida, see on üsna magus. Juhani jõllitas jahmunult kord talle pakutud ussikord kooretüki ning talle tuli suur soolane nutt peale kui ei taha siili. Ta ütles Pulu, pistis vingerdama ussikese suhu ja neelas selle isukalt alla. Ja Cece pistis ka kooretüki suhu ja hakkas seda suure mõnuga närima. Peaksid ikkagi sööma, ütles puru, muidu sured nälga, ei sure. Pressis Juhan läbi pisarate. Seda juttu ta teadis. Seda juttu olid ka isa ja ema mõnikord rääkinud, kui ta söögilauas eriti napi isuga oli. Suured küll sured, sured, hüüdsid kõik neegrilapsed läbisegi. Keegi ei suuda elada, kui ta päevas vähemalt natukene ei söö. Kui leiba ei ole, tuleb süüa ussikesi, närida puukoort, otsida põõsastest putukaid ja imeda kivikeste pealt sammalt lisas köige. Meie külas sureb iga nädal üks laps nälga. Ütles pumbu, vahel isegi kaks või kolm. Eile suri üks mu vendadest nälga, teatas keeke kurvalt. Kust tuled, et sa selliseid asju ei tea? Et sa sellist imelikku juttu ajad? Nõudisaki Bubu, kes sa oled, kust sa tuled? Pärisid nüüd kõik läbisegi. Juhan ei suutnud enam midagi vastata. Ta pani käed kõrvadele ja surus silmad kõvasti-kõvasti kinni ning soovis, et ta sellest õudsust kohast jälle koju pääseks. Ta ei kuulnud enda ümber enam midagi. Siis tegi ta silmad uuesti lahti. Tohutu kergendus, aga avastas ta ennast jälle oma kodusest elutoast. Ema, ma olen tagasi, hüüdis ta. Ah soo, kus sa siis käisid? Maal käisin Aafrikas, ma tahtis Juhan veel midagi lisada aga siis tulid talle meelde piitspeened, neegrilapsed, kes selleks, et mitte nälga surra olid isukalt söönud maast leitud ussikesi ja närinud magustoiduks puukoort. Üks mõtles ta. Aafrikas ma küll elada ei tahaks.