Mina olen Raivo E Tamm ja loen Kärt Hellerma loo surin ja puurin. Kööginurgas seisis suur valge külmkapp. Kapis elasid kaks väikest mehikest, ühe nimi oli surin ja teise nimi urin. Nemad tegid külmkapi sees külma. Surin ja vurin töötasid vaheldumisi enne üks ja siis teine. Surindigi ühtlast tasast surinat. Urin aga natuke kõvemat ja madalama häälega vurinat. Surin ja vurin pidasid külmkapi sees korda. Nad andsid kappi pandud karpidele, kurkidele ja pakenditele korraldusi, kuidas kapis käituma peab. Mõnikord tegid nad üheskoos väikese uinaku, siis oli külmkapp vait. Mõned toidud tahtsid hirmsasti üksteisega suhelda, mõni jälle tahtis teistest tähtsam olla, näiteks avatud kalakonserv või kaanetamata. Hapukapsaämber võis panna terve kapi lehkama. Vuis ütlesid siis inimesed ja hoidsid nina kinni. Surin ja vurin, aga pidid koledasti pingutama, et haisust jagu saada. Vahel lasksid inimesed toitudel vanaks minna. Piisas ühest mädanenud kartulist hallituskorraga kaetud sibulast või hapuks läinud heeringas, kui surinal ja vurinal tuli kapis erakorraline olukord välja kuulutada. Vahel mängisid surin ja vuring kapis peitust või kulli juhtused mänguhoos ajasid nad mahlapaki ümber või kallasid riiuli kogemata kohvi koorega üle. Kuigi ema ja isa arvasid, et süüdi olid pigiiganud lapsed, oli hoopis surin ettevaatamatult komistanud või vurin mütsaki vastu koorepakki jooksnud. Enamasti said surin ja vurin külmkappi pandud asjadega hästi läbi. Ainult jäätis oli väga tujukas ning kippus käsutama, justkui oleks tema ainus, kelle ei tohtinud lasta ära sulada. Korra oli surin endale hajameelsust lubanud ja kohe voolasid magusad nired mööda külmkapi seinu nagu valge vaht. Teinekord laskis vuriin ühel eriti ülbel jäätisel meelega ära sulada, näitamaks keskapis peremees on. Peale jäätise ei sallinud surin ja vuringa külmutatud juurvilja. Kõige hullem oli aga liha, kui liha ära sulas või oh hoidku, vanaks läks, ei haisenud mitte ainult külmkapi sisemus, vaid. Surinalia vurinal oli kaks suurt vaenlast. Esimese nimi oli soe. Ära hoia külmkapi ust lahti, soe läheb sisse. Hüüdsid vanemad lastele, kes kippusid liiga tihti külmkappi vaatama. Soe varitses kapiukse taga ja piilus esimesel võimalusel kappi ega soe ise kappi külmetama läinud. Tema kavalpea saatis sinna veeauru, mis kapis külma käes jääks, muutus. Kui jääd vähe oli, lasksid surine vurin selle peal liugu. Kui jääd liiga palju sai, pidid nad vaatama, et jalgu ära ei murraks. Kui jääd veel rohkem sai, jäid surin ja vurin selle sisse vangi. Siis tuli külmkapp välja lülitada ja jää ära sulatada. Surinaja vurina. Teine vaenlane oli elektrikatkestus. See mõjus neile nagu unerohi mehikesed lebasid siis liikumatult külmkapi kaugeimas nurgas. Nad aina magasid ega ärganud enne, kui elektrikatkestus minema läks. Lisaks ajas elektrikatkestus kapi vett täis ning surin ja vurin võisid kergesti nohu saada. Elektrikatkestus tuli ja läks, millal tahtis. Nagu sõda oleks üle käinud, ohkasid inimesed, kui läbiligunenud kraami kapist välja viskasid. Kord juhtus ta tulema siis, kui inimesi kodus polnud. Kapi kogunenud jää ujutas sulades kõik kohad üle ja vee keeri suhtus sügavas unes. Soleva surina ja vurina kapist välja põrandat kuivatama tõtanud pereema märjaks saanud mehikesi ei märganud ja viskas nad kogemata koos veega valamust alla. Muidugi ei hakanud külmkapp siis enam tööle ja inimesed pidid selle prügimäele saatma mis sai surinasti vurinast. Terve pika talve rändasid nad mööda maa-aluseid torusid. Kevadel ühinesid nad väikeseks ajaks, mis voolas suurde jõkke. Nüüd oli nendel teine nimi. Sulin ja vulin.