Mina olen Raivo E, Tamm loen Kärt Hellerma jutudraakon ja päike. Elas kord väike draakon, kes armastas süüa tänavalampe. Niipea kui õhtul tänavatuled süüdati, ristis draakon mõne neist pintslisse. Ega talle palju vaja olnud, üks või kaks tänavalampi igal õhtul. Siis sai tal kõht täis. Lambid pidid tingimata põlema, sest külmalt ja pimedalt need ei kõlvanud. Soe toit on ka draakonite kõhule parem kui külm. Õigupoolest ei meeldinudki draakonil ja mitte niivõrd lambid, kui valgus nende sees. Valgus andis jõudu ja tegi rõõmsaks. Valguse mõnus maitse pani draakoni lausa tantsima. Kes siis draakonit hoolega vaatas, märkas, et tema kõht heitis ümbruskonnale tuhmi valgust. Tule valgus soojendas draakonit seestpoolt. Aga see oli varastatud valgus. See ei püsinud kaua. Varsti oli draakoni kõht jälle tühi ja pime. Siis tuli uut kõhutäit noolima minna. Eriti meeldisid draakonil lambid, mis ääristasid pargiteid ja valgustatud metsaradu. Suurte teede ääres oli küll lampe rohkem, aga seal sõitsid kogu aeg autod. Autode müra segas draakonit rahulikul teenestamast. Talle meeldis lampe krõbistada kiirustamata ja söömaaega nautides. Väike draakon oli osav, ta oskas ennast nähtamatuks teha ja nii ei saanud möödakäijad arugi, miks lambid esiti vilkuma hakkasid ja siis hoopis ära kustusid. Draakon aga patsutas kõht too ja heitis puhkama, soe valgus mõnusalt mööda kõhu sisemust hoovamas. Inimesed lõid kaht kätt kokku, kui avastasid, et pargi tuled jälle ei põle. Miks keegi lõhkujaid ometi kätte ei saa, imestasid nad. Nii, palju kulub linnavalitsustel raha, ohkasid ametnikud. Äkki keegi sööb neid? Küsis väike poiss emalt, kui nad sügisõhtuti läbi pargi tulid. Aga emagi arvas, et lambid on rikkis või on huligaanid need ära lõhkunud. Et keegi elas nõnda oma paha tuju välja või lõhkus niisama, et saaks nalja. Inimestele ei jäänud muud üle, kui välja kutsuda parandaja. Meeste auto. Kollase tõstuki abil korviga üles tõusnud töömees vahetas kustunud lambi uue vastu välja nii et see järgmisel õhtul jälle valgust heitis. Kui kevad lähenes ja valget aega rohkem oli, põlesid tänavalambid üha vähem. Mõnel pool ei süüdatud neid üldse. Inimesed hoidsid elektrit kokku. Draakon aga kasvas ja tema isu koos temaga. Nii juhtuski, et suve hakul, kui kõik õitses ja haljendas jäi draakon nälga. Ta jälgis pahameelt, tundes päikest, kes üha kõrgemalt käis. Tema röövis draakonil toidulaua. Kuidas päikest selle eest karistada, murdis draakon pead. Siis hakkas draakoni peas idanema üks mõte. Ta leidis, et talle kulub üle pika aja ära üks korralik kõhutäis. Mis muud, kui tuled päike nahka pista. Teel oli vaid üksainus takistus. Päike liikus üleval taevas, aga draakoni tiivad polnud mõeldud suurte kõrguste jaoks. Draakon ei jätnud jonni. Kas lendamist harjutama? Iga korraga tõusis ta üha kõrgemale. Kui ta oli ühel öösel suure maantee ääres ära söönud mitu heledat tänavalampi, tundis ta end kõikvõimsana. Järgmisel hommikul lähen ja söön päike sära, otsustas ta. See saab alles mõnus amps olema, rõõmustas draakon ja ronis juba õhtul ühe mäe otsa, et hommikul oleks kergem päikest alla neelata. Ta kavatses teha seda siis, kui päike veel väga kõrgele pole jõudnud tõusta ja on veel hommikuselt liiga unine etraakonile vastu hakata. Kui draakon järgmisel hommikul nägi päikest mäenuki tagant tõusvat, soputas ta tiibu nagu noor ja tõusis õhku. Suure kiirusega sööstis ta päikese poole. Aga päike oli palju kaugemal, kui talle tundus. Draakon muudkui lendas, aga päike naiseest ära nihkuvad. Palju väikseid tähti, siiras taevas. Aga need olid veel kaugemal kui päike. Kas keegi ütles talle, et ma tahan teda nahka panna? Imestas draakon endamisi. Pikapeale tundis draakon, et hakkab väsima. Päikesele lähenedes hakkas tal üha palavam. Ta ajas keele suust välja nagu koer ja lõõtsutas, et ennast jahutada. See ei aidanud. Päikese poolt tulevad kuumad kiired Lauson õelasitada. Päike muutus tema silme ees üha suuremaks. Draakoni silmad jooksid vett ja ere valgus pimestas. Nüüd oleks tal päikeseprille vaja läinud. Aga ta ei jätnud jonni. Mis asid, soovid kuulist draakon äkki kõmisevat häält, mis tuli päikese poolt. Tulin päikesele külla, Hähkis draakon külla, imestas päike. Ma ei mäleta, et oleksin sind kutsunud. Ma söön su ära, hüüdis draakon ja sööstis kuumust trotsides üha edasi. Ma pole söödav, kõmistas päike ja saatis draakoni poole ühe eriti kõrvetava kiire. Neelan su alla nagu tänavalambi. Kuulutas kangekaelne draakon ja ajas suu nii pärani kui suutis. Ma ei ole tänavalamp. Minu valgus on palju kordi võimsam. Kangutas draakon veel sõnu suust, siis sööstis ta otse päikesesse tärt. Draakoni silme ees käis hele sähvatus. Tal oli tunne, nagu oleks terve tema keha põlema süttinud. Kusagilt imbus ninna kärsahaisu. Ükski külaline pole minu uksest veel sisse saanud. Kõmistas päike. Keegi ei kannata mu valgust välja. Röögatas draakon ja tundis, kuidas ta hakkab hirmsa kiirusega maa poole tagasi liikuma. Ai, kui valus tal oli. Kõik kohad valutasid ja klipitasid. Poolpõlenud tiivad suutsid teda veel vaevu kanda, suu hõõgus ja hingeõhust paiskus eredaid valguspilvi kurgus, põletas käkkas kaela ja kukerpallitades kihutas draakon mööda maailmaruumi. Vähi. Mine koju tagasi kuulist, draakon kõrvus päikesehäält. Suur tükk ajab suu lõhki, parastasteda kuu, kelle kahvatus valges draakon enne maa peale tagasijõudmist mööda ukerdas. Kaua pidi draakon hirmsasti ära põlenud keelt ja suud ravima ja lendamisest võis ta nüüd ainult unistada, sest tema tiivad olid üleni ära kõrbenud. Ka tänavalampe ei saanud ta enam süüa. Valgus põletas ja ärritas tema kõhtu. Ta võis krõbistada üksnes katkisi ja kustunud lampe, neidsamu, millega lasid hea maitsta vanad draakonid, kelle suu enam heledat ja kuumavad valgust ei kannatanud. Nüüd hiilib draakon mööda prügimägesid, et krõmpsutada lampe, mis inimesed on ära visanud. Lisaks jagapto Draakoni poegadele eluks õpetusi. Aga kui mõnele väikesele draakonile tuleb pähe mõte tiivad laiali ajada ja päikest alla neelama minna, on vana draakoni suu lukus. Ta teab, et on asju, mille puhul ükski nõu ei maksa. Need peab igaüks ise järele proovima. Selline oli lugu väikesest draakonist. Aga mis sai päikesest? Tema on tänini taevas ja sirab seal heledalt.