Minu nimi on Ago Soots ja ma loen teile jutu kade päkapikk ja väike jõuluhingel, mille kirjutas haigi vallik. Jõulumaal jõuluvana juures teiste päkapikkude hulgas Elaska päkapikk Naatan. Ta nägi välja täpselt nagu kõik teised päkapikud tuli täpselt sama kastu ja rääkis täpselt sama keelt. Ühes asjas oli aga päkapikk Naatan täiesti eriline. Me kõik ju ometi teame, mida päkapikud teevad. Nende ülesandeks on hoolitseda jõuluvana eest, pakkida laste kingitusi, küpsetada, piparkooke, käia luurel vaatamas, kas lapsed on ikka head lapsed ning öösiti headele lastele sussi sisse maiustusi viia. Ühesõnaga teha jõulud, jõuludeks. Ka päkapikk Naatan sai kõigi nende asjadega kenasti toime. Õigemini peaaegu kõigi nende asjadega. Sest päkapikk Naatanil oli üks kuriviga, mida teistel päkapikkudel ei olnud päkapikk naat nimelt oli hirmus kade. Jõuluvana juures töötades suutis ta ennast veel vaos hoida ja kuni ta võis teha väikesi geni lihtsaid asju, nagu kingituste pakkimine, jõulukaartide joonistamine või piparkookide küpsetamine, seni saida kõigega ilusti hakkama. Häda ja õnnetus oli aga platsis kohe, kui tal tuli koos teiste päkapikkudega minna lastele maiustusi susside sisse viima. Mitte kuidagi ei raatsinud Naatan oma kommikoti ja mandariinipakki tühjaks jagada. Ta võis tund aega istuda aknalaual sussi kõrval ja enesega võidelda, tõstes üht kompveki kord sussi sisse, siis jälle sealt välja oma koti tagasi. Nii hull kade meel oli tal midagi nii head võõrastele lastele loovutada. Tihti lõppesid tema öised käigud sellega, et koidikul lörtsis ta jõulumaa poole tagasi, kott seljas, täpselt sama täis, kui see õhtul välja minnes oli olnud. Aga kuidas sa lähed tagasi täis kotiga ja ütled, et ei raatsinud Ki lastele kommi sussi sisse panna. Häbi, kõik suud ja silmad täis. Alguses püüdis päkapikk naator oma koti ise tühjaks süüa aga maiustusi oli palju, Naatan ise väike päkapikk ja palju ta neid nahka panna ei jaksanudki. Enne läks magusast süda pahaks. Nii et siis rajas Naatan ühte teeäärsesse koopasse hoopis peidiku. Rajas peidiku, kallas koidikul kõik jagamata jäänud maiustused sinna hunnikusse ja läks jõulumaale tagasi tühja kotiga nagu õige mees. Õigemini nagu õige päkapikk. Nathan sai ise aru küll, et ega see ilus olnud, mis ta tegi, aga ta ei saanud endast ju mitte kuidagi jagu. Katsu sa kadedust välja õpetada. Ajapikku aga läksid asjad veel hullemaks. Naatan lõpuks enam ei püüdnudki oma ülesannet täita, nii lootusetu tundus talle see iseendaga võitlemine. Ning ta läks koguni nii kaugele, et kallas oma koti peedikusse tühjaks kohe juba laste juurde minnes. Ning te ei tea, mis ta siis edasi tegi. See oli igatahes juba tõeliselt inetu. Päkapikk Naatan järgnes salaja mõnele teisele päkapikule, peitis ennast ära ja vaatas, kuidas too mõnest aknapraost sisse lipsas ja lapsele kommi või mandariini või šokolaadi sussi sisse pani. Töö tehtud, lahkus päkapikk järgmise sussi juurde järgmise lapse toas. Ja mida tegi päkapikk Naatan, kus ma ei taha seda mitte rääkidagi. Aga kui õhk oli puhas ja teine päkapikk lahkunud, puges Naatan ise sinna tuppa, pakkus teine, just käinud, oli. Ja Naatan võttis sussi seest lapsele jäetud kommi, mandariini või šokolaadi ära. Pani oma koti ja aidaa tulistjalu hiilides kohe teisele päkapikule järele, et näha, kuhu too järgmisena läheb. Nii leidis saabuv talvehommik tühja sussi pärast kurvastavad lapsed ning Naatani täis kotiga tagasi jõulumaa poole marssimas. Koti tühjendas ta muidugi peidikusse. Eks teised päkapikud said varsti muidugi aru, et midagi on korrast ära ja maiustused kipuvad laste susside seest ära kaduma. Aga nad ei osanud Nathanit kahtlustada. Nad mõtlesid, et võib-olla on maailma tekkinud juurde mõni imelik paha koletis, kes lastesussides kommid ära korjab. Nad jälgisid kogu aeg, et keegi neid ei jälitaks, kui nad laste juurde tööle lähevad. Ja jälitanud ju teiste päkapikkude eest nad ju ennast ei peitnud. Ajapikku sai Nathani peidik päris täis ja ta pidi endale uue tegema ja siis veel uue ja veel uue Nathani kadedus ei läinud kuidagi üle ja ahnus paisus ka aina suuremaks. Lõpuks ta tegi öö jooksul isegi mitu ringi, et kokku korjatud maiustused ära peedikusse kanda. Ühel öösel jälle saagile minnes märkas Nathanit akna all lumehanges istub väike armas jõuluingel ja nutab. Ingel oli väga ilus, armas ja kurb. Miks sa nutad? Küsis Nathan inglilt, sest kuigi ta oli kade ja ahne, ei olnud ta tegelikult kalgi südamega. Siin elab väike rutt, ütles hingel nuttes. Ta on väga hea tüdruk. Aga terve detsembrikuu jooksul ei ole päkapikud talle ainsatki maiustust toonud. Ja igal hommikul ta jälle kurvastab, ärkab üles ja kommi, ega midagi ei olegi. Päkapikk Naatan vaikis ja ta süda hakkas kripeldama. Ära nuta, ütles ta lõpuks. Ehitame talle akna alla hoopis lumememme. Aga ingel nuttis ikka edasi. Ära minnes vaatas päkapikk Nathan mitu korda üle õla tagasi. Tal oli armsast nutvast jõuluinglist hirmus kahju ja Rutti sussi seest kommi ära võtma. Ta muidugi tol ööl ei läinudki. Järgnevatel öödel nägi ta jõuluinglid ikka ja jälle. Iga kord kurvastas jõuluingel mõne lapse pärast, kellel hommikul maiustused saamata jäävad. Ja Natonil ei olnud südant teda niimoodi nutmas näha. Tema koti iga ööga aina tühjemaks. Lõpuks ei puutunud ta teiste päkapikkude viidud maiustusi enam üldse. Aga ingel uitas endiselt igal öösel ringi ning oli kurb. Rutt ja Madis ja Anne on jah jälle hakanud kommi saama, ütles ta päkapikk nautonile. Aga näe, Liina siin ja Karel ei ole. Paari päeva pärast on jõulud käes ja nüüd nad kardavad, et äkki isegi jõuluvana ei tule. Päkapikk Naatan ohkas. Just tema oleks pidanud Liinale Siimule ja Karelile kommi viima, sest nad olid tõesti head lapsed. Aga selle asemel vedelesid kõik maiustused Naatani peidikutes. Jõuluingel oli nii ilus, armas ja kurb. Nathanit oli kohe valus vaadata, kui kurb see väike ingel oli. Ära kurvasta, tule parem meile jõulumaale külla, meil tuleb seal hirmus tore jõulupidu, kutsus ta inglit. Tule, tantsime ja mängime ja su tuju läheb paremaks. Ma ei taha tulla, sest ma olen kurb vastase jõuluingel ning nukrutses edasi. Päkapikk Nathan mõtles jõuluingli peale nüüd juba kogu aeg. Mitte kuidagi ei saavuta ilusat väikest inglit oma peast välja. Ja ta oleks nii väga tahtnud, et ingel talle külla tuleks ning temaga mängiks ja tantsiks. Päkapikk Naatan mõtles ja mõtles ning lõpuks jõudis ta otsusele. Öösel vastu jõululaupäeva rügas Naatan ränka tööd. Tulistjalu jooksist oma peidikute ning maiustustest ilma jäänud lastetubade vahet. Et Naatan oli kõrvale pannud kõik detsembrikuu kommid, mandariinid ja šokolaaditahvlid, ei mahtunud need nüüd korraga enam lastesussides ära, vaid Naatan pidi neid kallama ka kummikutesse, käpikutesse ja saabastesse, taskud Nendesse koolikottidesse ja igale poole mujale, kuhu ainult mahtus. Kadedust tunda, ei tulnud talle enam meeldegi. Nathan mõtles nüüd ainult selle peale, kui tore võid kõik olla siis kui jõuluingel ei ole enam kurb ja nad koos rõõmustada ning pühi pidada saavad. Kui saabus koidik ja kõik Nathani peidupaigad olid tühjaks veetud ei kavatsenud päkapikk ometi veel sugugi magama minna. Ta ootas, et jõuluingel tuleks ja avastaks, et seekord ei ole ükski laps maiustustest ilma jäänud. Vastupidi, et seni kõigest ilma jäänud lastel on ühekorraga kõik kohad majas komme täis. Ai, vaata. Ta kilkas Ingel hüplase plaksutas õnnest käsi, kui nägi Liina Siimu ja Kareli rõõmu kõikide nende laste rõõmu, kes enam ei lootnudki midagi päkapikkudel saada. Aga kõigist kõige rõõmsam oli päkapikk Naatan, kui ta vaatas tubades naervaid, lapsi ja õnnelikku väikest jõuluinglit.