Veider, aga inimlik, et oleme endale loonud igast linnast ettekujutusega siis kui pole seal ise käinud. Londonit kujutleme ududes, milleks siiski isude hajuda Buckinghami palee kuningliku vahtkonna värvikirkus. Seevastu Havannas mõtleme, kui sinise, mere ja igavese päikeselinnast sigari palmide ja nädalaid kestva fiesta linnast. Neoontuledest sädelev, rahaselisee ja sääres peegelduv kuu meenutavad õhtust Pariisi ning vaikselt mööda suurt kanalit libisevad kondlid lõhkumas paleede vastupeegeldust. Veis sümboliseerivad Veneetsiat hääbuvat vajuvat Veneetsiat. Või viin. Esimesel hetkel minut Straussi valsid sinine Doonau ja hulganisti mälestusmärke linnapargis Mozartile, Beethoveni-le, Straussile, Schubetile. Tänase õhtutunni meeleolu loovad põgusad mälestused Viinist pärit erinevatest ajastutest erinevatelt inimestelt partreteerimaks muusika, linna viimi. Miks viin on muusikalinn? Kas sellepärast, et paljud muusikud tulid sellesse Euroopa kultuurikeskusesse kuulsust ja õnne tabama või sellepärast, et nende looming tugineb siinsele rikkalikule folkloori-le kui on liinile pühendatud? Kas annavad inimese linnale näo või muudab linn oma elanikud pisut sarnasteks. Kuidas vingist sai muusikalinn Mozarti-aegses Viinis oma siga, aadlik, isikliku kapelli, igal õhtul korraldati kontserte kodus või salongides. Ühtlasi oli tänavamuusika õitseaeg. Võib-olla sellest viimasest tulekski otsida muusikalise Viini algmeid. Sest enne, kui muusikaharrastus jõudis salongides keiserliku õukonda, oli ta lihtsate hiinlaste pärisosa. Tookordsed, vaesed, tänavamuusikud, väikesed kohviku orkestrid ning kuulsad muusikast küllastunud rahvateod on kujundanud laulu ja tantsulembuse viinlase ning annavad vastuse küsimusele, kuidas Viinist sai muusikarind. Hetk ühest sellisest Viini rahvapeost 18. 19. sajandi vahetuselt nii nagu seda nägi kirjanik Frans grill Barcer. Iga aasta juulis peetakse Viinis pühapäeval, esmaspäeval pärast täiskuud tõelist rahvapidu. Kui iganes mõni pidu on säärast nime pälvinud siis puhkeb heatujuliselt rahulikus linnas lausa möll. Tänavaid täidab voogav rahvamurd, sammude müdin, rääkijate kõnekõmin, mida aeg-ajalt katkestab mõni vali hüüd. Linnaväravas kasvab tung veelgi. Rahvas surub peale, taandub ja surub uuesti peale, kuni pääseb lõpuks liikvele. Kui hakkavad paistma Augarteni esimesed puud, on kõik vintsutused unustatud. Vetes saabunud, ronivad maha ja segunevad jalakäijad tega. Eemalt kostavad kauge tantsumuusikahelid, millele uustulnukad juubeldades vastavad. Ja nii see jätkub, kuni lõpuks avaneb suur lõbustuste sadam, kus mets ja aasmuusika ja tants, vein ja suupisted, varjuteod, ter ja köietantsijad, laternad ja tulevärk ühinevad üheks küllusesaareks Eldoradoks tõeliseks muinasjutumaa üks mis kahjuks või õnneks kuidas seda võtta, kestab ainult ühe õhtu ja järgmise päeva ja kaob siis otsekui unelm säilides üksnes mälestustes ja muidugi ka lootustes. Mozart ja viin. Nende esimesel kohtumisel tekitas kullaga tikitud kuude ja puuderdatud parukat kandev kuue aastane imelaps tõelise sensatsiooni improvisatsiooni, antud teemadele ja tehniliselt keerukad palad, mida ta eksimatult esitas kaetud klaviatuuriga klaveril. See hämmastas, vaimustas viini. 10 aastat hiljem, teisel kohtumisel. Kui kodused kontserdid olid läinud moest, suhtus Austria pealinn moodsertisse külma ükskõiksusega. Terve aasta möödus viljatutes otsingutes leida kindlat teenistust. Viin ei tundnud tema saatuse vastu niigi palju huvi, et oleks aidanud noormehel elus kindlat tuge leida. Möödus veel üks aasta, 10 ja Mozart sidus siiski oma saatuse igaveseks viiniga. Taas näitas linn hetkeks oma pühapäeva palet. Heliloojat ümbritsesid noored kirjanikud, muusikud ja näitlejad. Mootor tuli viini kõige populaarsem, kõige tunnustatum ja armastatud muusik. Ent samal aastal, kui esietendus Figaro pulm tõrjus Viini publik Mozarti kontserttegevusest eemale. Möödus aeg Jevgeni teatri tellinud temalt ühtki teost, ei ainsatki ooperit. Isegi viimane lõpetatud teos võluflööt sündis sõbra palvel, kes vajas seda oma tagasihoidliku teatri taaselustamiseks ning kellel puudus raha tellimuse tasumiseks. Kunagi nii heldekäeline ja paljutõotanud viin mattis oma geniaalse ima poja kehvikute ühishauda. 20. sajandi algus. Klassikute aeg on mööda Jewiin muutunud muusikamuuseumiks kus iga vanalinna maja, kohvik või park meenutab mõnd läinud aegade suurkuju päike joriseenis kui lapsepõlve mälestusi sajandivahetuse viinist. Tema monograafia vahendusel. Viin hämmastas kõigega kaunid aadlipaleed, katedraali kõrk, kilu, kontrast peatänavate elevuse ja kõrvaltänavate poeetilise vaikuse vahel ning alati rahvarohkete kohvikute hubasust. Kuid kõige enam hämmastasid mälestustahvlid majaseintel. Siin elas Beethoven või siin suri Beethoven. Ei või olla, et see, kes kirjutas kuupaiste sonaadi, elas nagu kõige harilikum inimene ja suri nagu kõige tavalisem surelik. Ning ta kujutles endale, kuidas Beethoven väljub nendest väravatest siin keerab ümber nurga ning istub sellesama kohvikulaua taha. Ja see saal, võib-olla ta istus selles toolis või selles, aga võib-olla seisis hoopis laval ja dirigeeris. Huvitav, kuidas ta seda tegi, kuidas hoidis käsi ja tänas publikut. Asjatu on endale seda ette kujutada. Sel hetkel, kui kõlasid Beethoveni sümfoonia esimesed akordid, kadus helilooja kuju enescu silme eest. Muusika haaras teda jäägitult. Õhtul pärast kontserti oli viin jälle endine seesama rahulik ja muretu elu tänavail tohutu keelte paabel ja kohvikuist kostuvad valsiviisid. Ja ometi just siin linnas kanti ette Beethoveni üheksas sümfoonia, mida tavaliselt rahulikud viinlased tervitasid ovatsioonide ja vaimustuse tormiga. 20.-te aastate liini meenutab muusikateadlane Aurora Semper Mina sattusin Eedeeviini kindlal põhjusel, ma tahtsin sena kondervatuurima astuda ja peamine huvi oli mul siis nende õppeasutuste vastu. Kuid viin on niisugune linn misse külastaja otsekohe Mošarmiga paelub, nii et varsti ma tundsin ennast väga. Üks pettumus oli mul kohe Marutasin selle kauni sinise toonu äärde ja oma ehmatuseks leidsin ta olevat täitsa piimakohvi värvi, kuid ega see mind ei seganud, sest Johann Straussi valsi sukestiivsus on nii suur, et ma peaaegu nägin teda sinisena. Peale minu eriala tahtsin ma külastada paiku, mis olid seotud liinid klassikutega. Ja ma katsusin ka neid paiku rekonstrueerida nii oma käikudel, kus nemad on käinud. Beethoven on üks suuremaid muusikuid olnud ja nii me siis sattusime peaaegu liini südamest sellele mäele, kus betooniga päev jalutuskäike tegi. Kujutlesin väga selgesti, kuidas natuke kühmu tõmbunud mees ent sirge kraav käed seljale paneb ja üles minnes mõtleb oma teemadele, siis paberitüki välja, võtab sinna üles, märgib ja ei ole tasku pista. Ma käisin ka ooperis. Üliõpilastel on vähe raha ja ma seisin hulk aega sabas, et saada omale seisukohta. Ja sel õhtul oli Karmen, seal laulis tookord Euroopa kuulsamaid lauljad Maria Jeeritsa. Ja kui ma nüüdki karmilid näen, siis tuleb mul ikka Marieeritsa meelde. Rohkem muusikalisi mälestusi oli mul aga ma 60.-te aastate teisel poolel ühel muusikafestivalil Viinis käisin ja siis oli mul küll väga palju häid kontsert, mälestusi, kui te nüüd püsid teeb. Kas vahe oli suur selles viini pidama? Enne sõda nägin ja selle vahel, mis ma pärast nägin siis põgusal külastamisel siin nagu ei paistnud eri dissilmasest viinlase karakter jääb ikka samaks. Kontsertelu oli seekord väga elav, seal on kontsertmaja, kus on suur ja väike saal ühendatud. Samal ajal kui meil oli pilet väiksesse saali, kus tuntud pianist Jörg Teemus mängis sain ma kuidagimoodi teada, et suures saalis sümfooniakontserdil mängib üks vanimaid pianist Wilhelm bakaus. Ja mina ei tea, kuidas see mul õnnestus. Aga ei või olemas olla niisugust asjaolu, et maikuule Wilhelm bakausliku ta kõrvalruumis mängib. Ja ma siiski kuidagi moodul lipsasin sinna sisse ja sain ühe oma muusikaelu suurima elamuse. See vanamees mängis niisukese imetlusväärse kindluse täpset tehnika ja kõlameelega. Et otse hämmastas ja mul õnnestus saada pilet kuulsa laulja Fischer ihulaulude õhtule ja see oli mul kaks väga suur elamus. Viinis kuulsid maga David osk trahvi, ta oli väga armastatud piinlaste poolt. Teda võeti hirmus soojalt vastu ja ma olin päris rahul, et ma ühel sümfooniakontserdil teda solistina kohadsin. 60.-te aastate viini külastas Veronika Kruus. Viini nimetades tuleb meelde muusika, tuleb meelde Strauss. Meil oli võimalus külastada majakest vanalinnas, kus on elanud Mozart. Seal oli klaver, millel Mozart on mänginud tema lapsepõlveportreed ja palju muudki, mis seda kuulsat heliloojat meenutavad. Muuseas, sellel klaveril on mänginud ka seatus, lahv pihter ja öeldi ka, et mitte igalühel ei ole võimalus sellel klaveril mängida. Samuti jättis väga sügava mulje Beethoveni maja. See asub õieti piini ühes linnaosas mis on väga lähedal sellele paigale, kus on viinlaste veinijoomise kohad, seda needase krintsing. Seal on väga palju Genu paigakesi, kus istutakse suvel enamasti lahtistel terrassidel väljas juuakse veini ja ka Beethoven on neid paiku külastanud. Kunagi me ei näinud peale tuntud Viini lõbususe midagi rohkemat. Vini laulja vini lõbusus paistis siin küll silma, sest lauldakse, ollakse rõõmsad, aga ei näe, et seda kuidagi oleks kuritarvitatud. Kui mõelda viinile kui muusikalinnale, siis peame me mõtlema kuulsale Viini poistekoorile, Viini filharmoonia orkestrile ja Viini ooperile. Vinni ooperit oli meil võimalus külastada, mis samuti ei ole kerge, sest siin on järjekorrad juba mitme kuu peale. Meil oli võimalus seal kuulata ja näha Beethoveni Fideeliud. Omapärane on see, et kui mõelda Viini muusikalinnana, siis kalmistu võib-olla kõige rohkem seda kriipsutan alla. Siin on Mozarti, Beethoveni, Kalmani, Johann Straussi hauad ja eriti iseloomulik on Straussi haud, tema haua sammas tema ise viiuliga ja väga uljas poosis, nii et jätaks kõik kokku väga liiniliku mulje. Vanalinnas näiteks me ei saa astuda paarikümmet sammugi, kui jälle peab peatumine väikese majakeses, vaatad, kas seal on väike kohvik või on seal mõni mingisugune suveniiride puudu. Ja õieti just need väikesed kohvikud ongi, mis viinile annavad omapära. Viini kohvik on võib-olla üsna lihtne väikene, peaaegu tähelepandamatu kohvik aga mugavuse annab talle just see, et need lauakesed on ümmargused, toolid on kerged nii-ütelda viini toolid, vineerpõhjaga ja laudade ümber võib vabalt asetseda üks kas või ka palju rohkem inimesi nende kõrval muidugi on ka uuemaid espresso tüüpi kohvikuid. Kuid just need vanad viini kohvikud need vastu on, mis annavad kõige rohkem ilmet. Kui iseloomustada viinlast, siis võib-olla kõigepealt paistab silma tema hea tuju. Inimesed tunnevad ennast kuidagi hästi, neil on kerge, neil on lõbus. Ja see ongi esimene mulje viinlastest. Samuti torkab silma nende huumorimeel. Nägime siin-seal, et tänavad olid üles kaevatud ja kohe reageeriti sellele. Kuulsime raadiost, et meil oleks kindlasti tarvis tõmbluku, millega tänavat kinni tõmmata. Vaat selline hea naljaga reageerimine kõikjal, see on väga iseloomulik viinlastele. Muidugi see mulje võib olla petlik. Kahtlemata on seal ka palju selliseid üsnagi tõsiseid sündmusi, millele põgusa pilguga läbisõitja vast ei satu. Kuid oli kuulda, Viinis on väga palju enesetapmisi. Ja kahtlemata on sellel oma tõsised põhjused, aga see külg jääb varjatuks. Kahtlemata on jätnud väga sügava jälje linnale ka möödunud sõda Nõukogude armee vabastas Austria, vabastas Viini ja siin on püstitatud nõukogude sõdurile vabastajatele mälestussammas Viini südames väga ilus, väga kaunis mälestussammas. Selle ümber on ilus park ja seda külastatakse. See on üks kenamaid paiku ja samuti kalmistul on üks osa, kuhu on maetud langenud nõukogude sõdurid. Ka meie külastasime seda. Kõikidel on oma hauaplaadid, oma nimed ja sinna viiakse lilli ja selle teekonna tegime ka meie. Et viin on ka praegu muusikalinn see tundus päris selgena, sest siin on väga tugevad vanad traditsioonid ja need kestavad. Ooperisse on raske pääseda, väga palju kontserte korraldatakse kirikutes, ka seal alata oli väga palju rahvast, need on väga head, väga kõrgetasemelised kontserdid. Samuti on väga kuulsad muusikafestivalid, mis leiavad siin aset nii, et need vanad muusikatraditsioonid jätkuvad kindlasti ka tänapäeval. Veider, aga inimlik, et oleme loonud endale igast linnast ettekujutusega siis kui pole seal ise käinud. Ettekujutus Viinist. Võib-olla kätkeb see endas nüüd Straussi Valtide kõrval ka Mozarti ja Beethoveni sümfooniaid muretuna näiva viinlase osavalt peidetud tragöödiaid või seda, et ilus sinine, Doonau ei olegi alati sinine. Kas märkasite kõik meenutused, viinistorid pisut sarnased? Võib-olla sellepärast, et viin jääb alati viiniks muusikalinnaks.