Tere jälle kõigile, kes te olete taas kuulamas saatesarja, need kuumad kuuekümnendad, kui mäletate veel, siis lõpetasime viimane kord kahe daatumiga aastast 1966 mille ansambel tegi lõpuni kontsertreisidele kui ka avalikele esinemistele üldse. Üks ring oli jälle täis saanud. Enam hakati nüüd tähelepanu pöörama neile väärtustele ja eluilmingutele, mis pakuksid midagi uut, eeskätt hingele ja mõistusele ning sealtkaudu muidugi omakorda ka piikide poolt loodavale muusikale. Ja kui kuskilt maalt võis kehtiva hakata eristama reaktsiooni, mis reeglina viib finaali helideni, oli lõppvaatuse kongi löökide neid siiski veel üksjagu aega. Mis aga SAISis biitlitest pärast kontserdipubliku hülgamist, sellest lähemalt jällegi Vello Salumetsa ja Ivo Linna vahendusel. Siit ringreisid polnud, pillasin kindlat ideed, mida edasi teha. Nad olid olnud koos juba 10 aastat, olles siiani kõik suured sõbrad. Siis aga leiti, et võiks teha midagi ka individuaalselt. Esimesena lõi lahku George. 1966. aastal reisis ta koos oma abikaasa pätiga Indiasse. John sai osa filmi Moonse voor, kuidas ma võitsin sõja ja arvas, et film võib-olla ala, kus ta leiab enda jaoks midagi huvitavat. Teda oli varemgi köitnud sõjavastane teema filmides. Ringo otsustas pühendada end perekonnaelule. Pool oli ainus, kes ei leidnud enda jaoks midagi konkreetset. Ta hakkas kuulama india muusikat, maalis mõned maalid, püüdis deklareerida toa sisustust, kuid tegi seda kõike ilma suurema huvita. Pool püüdis uurida ka religiooni, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Pärast muusika kirjutamist filmile Nende fännile või mis talle siiski erilist naudingut ei pakkunud, otsustas pool reisida. Aafrikasse George'i kirg India kultuuri ja religiooni vastu kasvas päev-päevalt. John oli jõudnud lühikese ajaga juba filmimaailmas pettuda ja otsustas ühineda pooliga. Koos leidsid nad, et tunnevad end nii füüsiliselt kui emotsionaalselt olevat 100 aastat vanad. Siis tulid mõleni ellu uimastid, mille abil püüti leida teed endast välja ja endasse. Sisse võeti kord tugevamaid, kord nõrgemaid uimasteid. Nii nagu kunagi Hamburgi päevilgi alkoholi pruugitud küll suitsetajatega pidevalt marihuaana sigarette. Narkootikumidest tuliuue boheemlaslik rokk-kultuurikeskne tegija. See oli liin, mis pidas pikajuukselise koos ühes jõus. Meelemürkidest oli esiplaanil LSD mis oli samasugune tehnoloogilise ajastu toode kui elektrikitarrid ja stuudiotehnika. Muusikate seas oli tol ajal käibel võrdlus, et LSD on nagu 16 realine stuudio magnetofon, hažis neljarealine tabletid, vaid kaherealine ja šoti viski võrreldes LSD ka halb lavaesinemine. Helles teed loeti seega samasuguseks tehniliseks geniaalseks kui lindistusstuudiot. Ka piiblis koges sellest tõest tulenevaid hallutsinatsioone. Polme kaarti meenutab. Selle nautimine oli kui aspiriini võtmine, ilma et oleks peavalu. See ei olnud sundus, vaid vastupidi selle abiga mindi kuhugi. Ega seda asjata kutsutud matkaks. Kui LSD nautija läks akna äärde, siis tahtis ta sealt välja hüpata. Kui ta oli järve ääres, siis tahtis ta selle peal kõndima minna. Narkootikumid polnud arstiteaduslik või Astinguline probleem vaid ennekõike oli ta ja on ka tänapäeval sotsiaalne ilming. Muuseas, ka Brian Epstein sukeldus innukalt narkootikumide maailma, sest tema jutu järgi tabletid hoidsid teda tee peal ja pumpasid ta täis energiat. Biitls puutus esimest korda kokku LSD kohe tuttava arsti juures. Järgnes hallutsinatsioone ja hullumise täis õhtu. John Lennon meenutab. Maja oli kui suur allveelaev, see hõljus kusagil ja mina juhtisin seda ajal, kui teised magasid. Ei ole vist kahtlust enam, kuskohast sai alguse biitlasi laul kollasest allveelaevast Jelusagnariin? John Lennon on hiljem öelnud. Kui biitlasel oleks 60.-te aastate algul olnud oma juhtkiri siis oleks kõlanud nii. Õpi ujuma, punkt ja kui oled õppinud ujuma, siis ujuma. Kuid nüüd ei aidanud enam ujumisoskusest, nüüd tuli osata ka sukelduda lainete alla. Ka George Martin hakkas ennast üha enam tunnetama kunstnikuna. Ta ei püüdnud enam talletada lindile selgeid ja löövaid poiste hääli, vaid hakkas tõsimeeli mängima häälevarjunditega. Ta võrdles oma tööd maalimisega. Tema lemmikmaaliks olid Impressionistid, kelle stiilis oli midagi samasugust kui Raveli ja debiicii muusikas. Ja nüüd siis pala pealkirjaga strooberi Fields Forever. 1966. aasta septembris tuli müügile biitlid seitsmes kauamängiv plaat revolver. Seda plaati peetakse hümniks virgumisele ja päikesetõusule. Sellel plaadil olid juba täielikult muutunud biitlite sound ja ideed. Iga liige võis neid plaadil esitada omi mõtteid ja laule. Siiani olin biitliks laulnud üheskoosolemisest. Nüüd ilmusid parad üksindusest eredamaks näiteks pooli kirjutatud Eleonora ribi. Pala üllatud inimeste saatusest tekst on kurb, liigutav. Eleonora rippi suri kirikus ja maeti maha koos nimega. Keegi ei tulnud matusele. Isa Mcansi tuleb haualt pühkides kätelt mulda. Keegi ei ole saanud lunastust. Kust nad küll tulevad? Kõik need üksildased inimesed? Revolverplaadilt algas George Harrissoni esiletõus. Tema sõnade järgi olid olnud siiani kui ahv kuldses puuris. Seda esiletõusu näitab seegi, et plaadile mahtus juba kolm tema pala ja plaat algabki Harrissoni lauluga täksmann mis on sotsiaalse sisuga lugu Maksu kogujatest. Tegemist on mitte enam peenikese irooniaga, vaid juba hammustava sarkasmiga. Kolmandaks, näiteks sellelt plaadilt võiks olla pala Tomorrow, nad on nõus vabalt tõlkides, keegi ei tea, mida toob endaga kaasa homne päev. Või siis ei me ette tea. Selle loo juures kasvatati nimelt niisugust uuendust sisse mängitud fonogramm pandi laulmise ajal tagurpidi käima, tulemuseks saavutati omapärane helimaailm. Biitlite mänedžer Brian Epstein tunnetas ette ansambli reiside ja kontserdite lõppu. Sellele vaatamata teatas ta resoluutselt, et jätkab oma tööd, kuigi peab nüüd tegelema hakkama millegi muuga. Enterprise oli kasvanud suureks organisatsiooniks. Sinna kuulusid peale biitlisse veel Silla, Black Cherry, Andrew Baker, Lakers ning paljud teised solistid ja ansamblid. Kuid vaatamata koosseisu suurenemisele olid tähtsamad ametikohad firmas endiselt prajani vanade sõprade käes. Aliceter Taylor, kes olis signeerinud biitlase esimese lepingu, töötas prajani assistendina Joffrey, Ellis ja Pieter Braun prajani kaks vana sõpra Liverpooliga päevilt jätkasid tööd samuti endistel kohtadel. Esimese juriidilised tarkused olid hindamatud lepingute sõlmimisel. Teine töötas edasi prajani personaalse assistendina. Prajane ise oli neid 32 aastane, nägi hea välja, oli rikas, populaarne avalikus tunnistada teovõimelise ja õnneliku inimesena. Tema tegemisi valgustati laialt ka ajakirjanduses. Financial Timesi andmetel ulatus Brieni parandus 67. aastal seitsme miljoni naelane. Talle pakuti palju võimalusi oma raha kuhugi paigutada. Kuid Brien leidis. Ta on juba niigi rikas ja oma tuleviku pärast selles mõttes erilist muret ei tundnud. Isa suri 1967. aasta juulis. Prajan ema Missis Epstein sõitis augustis Londoni poja juurde, et pääseda kodusest rusuvast üksindusest. Prajan püüdis väga oma ema meele järgi olla, et viimane oma murest kergemini üle saaks. Poeg muutis ema nähes isegi oma igapäevaseid harjumusi. Ärkas nüüd juba varahommikul ja tihtipeale võis teda varakult näha ka oma kontoris tööd tegemas. Kõik näis laabuvad hästi. Pärast tema lahkumist Londonist otsustas Brien koos sõprade Joffrey ja Peteriga veeta augustikuu viimane nädal oma maa lossis Saseksis. Reede õhtul teatas ta aga ootamatult, et peab sõitma Londoni, lubades järgmisel päeval tagasi olla. Laupäeva keskpäeval helistas Aga Brien Sassacci ja vabandas, et on veidi uimane ja ei saavat veel välja sõita ning teatas, et eelistab õhtul hiljem uuesti. Seda kõnet aga enam ei tulnud. Pühapäeva, 28. augusti pärastlõunal hakkasid Briani maja teenrid muretsema, et peremees pole veel oma toast väljunud. Nad helistasid Alice Taylorile kes tormas koos arstiga Braieni koju. Uks murti maha, raien lamas voodis ja paistis magavat. Doktor Wellus mõne hetke pärast ei ole näost valge. Kõigile oli selge, mis oli juhtunud. Häälestaja helistas Johvrileiabiiterile, kes võtsid otsekohe ühendusega biitlitega, et neile kurb teade edasi anda. Järgmisel päeval oli uudis Brian Epsteini surmast. Kõigi ajalehtede esiküljel. Kaheksandal septembril 1967. aastal kuulutas Westminsteri surma uurimise komisjon, et Brian Epstein ei olnud sooritanud mitte enesetapu, vaid tema surm oli juhuslik. Saabus uimastite tagajärjel, mida ta oli juba pikemat aega sisse võtnud kui unerohtu. Ilmselt doseeris prajan tol õhtul aga ekslikult üle ja see sai saatuslikuks. Matusetalitus peeti New Londoni sünagoogis äpiloudil mõned jardid eemal Iiemmais stuudiatest, kus oli plaadistanud. Muusikapala, mida te kuulsite, kandis pealkirja vein, ehk vihm. Tegelikult olime sõprade tunnistuste järgi olnud viimasel ajal kuidagi hajevil oma mõtetega kusagil eemal. Teda valdasid pidevat depressioonihood. On selge, et üheksanda põhjustajateks olid ka biitlid ise. Raien armastas neid poisse ja poisid armastasid loomulikult ka teda. Kuid küll hakkasid reisid ja kontserdid, katkes nende vahel ka peamine ühendusniit. Biitlite ellu tulid religioon, eraklus. Nad kohtusid ainult omavahel, jättes Briani kõrvale. Ta oli viis aastat elanud ja mõelnud koos biitlasega. Nüüd jäi ta oma muredega peaaegu üksi. Üksinduses katkes ka tema elutee, biitls aga astus oma rada edasi. Pöördudes tagasi 1967. aasta alguse juurde, võib öelda, et see kulus täielikult uue plaadi ettevalmistamisele ja lindistustele. Enam ei mängitud plaadi materjal lindile mõne päevaga nagu varem, vaid selleks kulus pool aastat. Aga sellest tuli ka paljude kriitikute arvates parim plaat üldse. Selle tähtteose nimi oli Satsand Pepper, Slowly Haats, klapp bänd ehk eesti keeles seersant pipra, üksikute südamete klubi bänd. Kuna töö selle plaadiga oli väga ainulaadne, siis pühendame suurema osa oma järgmises saates. Sellele täna ka räägime veidi veel biitlasi hingelisest maailmast. George Harrison oli nagu mainitud, juba suuresti mõjustatud india muusikast seda mõnda aega juba filmi help juures, kus ta püüdis mängida mingit teistele tundmatut india instrumenti, milleks oli Citar. Huvi India muusika ja religiooni vastu süvenes veelgi India reisi ajal mille ta võttis ette koos abikaasa pätiga. Kohtuti kuulsa kitarrivirtuoosi ravižhankariga, kellelt soodsaiga esimesed teadmised India muusikast. Samuti saadi kokku hingelise guru vabaga, kes selgitas nendele elu ja karma seadust. George meenutab. Kohtudes Kuuruga lugedes joogat veetes ravi Šankariga koos seitse nädalat, sain niisuguse hingelise naudingu, mis osutus suurimaks, kui miski muu, kaasa arvatud uimastid. George rääkis oma veendumustest tihti ka teistele ansambli liikmetele ja näis seetõttu väga õpetatud mehena sest ta oskas paljusid asju seletada ja paika panna. Biitlite hingeline ärkamine jõudis konkreetsete tulemusteni 1967. aasta augustis mil nad lõpetasid uimastite kasutamise aktiivselt mõeldes lugedes ja diskuteerides jõudsid nad järeldusele, et kunstlik stimuleerimine uimastite abil ei aita ja sellest pole hingele mingit kasu. Otsustati narkootikume enam mitte pruukida. Nüüd üks näide nende india-mõjutustega loomingust laul pealkirjaga la juttu. Päti oli ühel spiritistlikul loengul tutvunud hindu maha Richiga, kes propageeris trantsendentaalset mediteerimist ja kes lubas suvel bängoris õpetada seda kunsti kabiitlitele. Uudised nende minekust Maharissi juurde levisid kulutulena. Nad olid soovinud omaette toimivad eraseansse, kuid tegelikkuses kujunes kõigest sellest üks suur karneval, mis sarnanes oma lärmi ja rahvahulga poolest endistele kontsertidele. Juustonis. Rongijaam oli täis tuhandeid fanaatikuid ja pressiesindajaid, kes kõik tahtsid näha biitlesit. Valitses niisugune kaos, et isegi Johni naine Cinzia ei pääsenud rahva seast oma mehe juurde maha. Risi jüngrid, kes olid gurule vastu tulnud, suruti platvormilt hoopis minema. Vaharissile. Aga niisugune segadus meeldis, ta otsustas teha biitlite abiga endale reklaami. Nagu ta rääkis, põhines tema filosoofia ida mammistitsismi ja Lääne materialismi ühendamises. Reportereid ja ajakirjanikud ei uskunud, et biitlid võtab asja tõsiselt. Arvati, et tegemist on mingi uue reklaamitrikiga. Mängoris oldi esialgu vaid kolmekesi, sest Ringo pidi järgi sõitma hiljem. Küll aga oli seansile tulnud ka ansambli Rolling Stones liider Mick Jagger. Seansid pidid toimuma mahharissi enda vagunis esimese kohtumise ajal noormeestega ta enamasti vaid naeris, hoides käes lille ja öeldes, et selles peitub tõeline elujõud. Kogu jutuajamise ajal istus ta valgel linal, jalad ristis, andes niisiis ka edasi algteadmisi trantsendentaal meditatsioonist. Kuidas läks aga nii-öelda konkureeriva firma esindajad Mick Jaggeril? Kohtumisest mängoris, leides Jon ühest ajalehest artikli pealkirjaga pool George John Lennon Säger mängureid. Ta kutsus selle peale Mick Jaggeri enda juurde ja lausus. Mind kutsuti Lennoniks, kui ma olin ulakas nüüd olema John Lennon. Ma pole küll veel jõudnud staadiumini, et olla lihtsalt John. Sina aga oled siiamaani ikka veel Säger. Olgu siinkohal kuulajale selgituseks siiski öeldud, et Johni poolt lihtsalt teadlik pilamine, kuna Mick Jagger oli tegelikult üks neid väheseid muusikuid, kellega biitlid sõbrustasid ja hästi läbi said. Ja nüüd biitlite lauludele vahelduseks üks luguga Rolling Stonzilt. Nimelt laul kivist süda, haat Of Tom. Tänapäeval võib tunduda muidugi kummalisena, kuidas tollal taoliselt kõva koorikuga liverpooli samuti võisid tõsiselt võtta maha Risi sugust Kergatsit. Tegelikult oli see kõik aga üsna loogiline, et biitlid ja nende põlvkond just niisugustesse asjadesse laskusid. Näiteks biitlite jaoks oli maha Rissi nagu Rasputini õukonnas keskel poistes lipitsedes samaaegselt hämmastas neid maha Risi sarm. Võis peituda ka selles, et ta oli ise samuti teataval määral staar kes laveerides oskuslikult tunnete ja hingemaailma ning materiaalse ja majandusliku elulaadi vahel. Tema vastus näiteks küsimusele lilleühiskonnast oli järgmine. InterFlora on hea firma. Biitlite viibimise ajal bänguris jõudis nendeni teadeprajana Epsteini surmast maha Richibüüdis küll need kinni hoida, et esimesest vapustusest üle aidata, kuid biitlid otsustasid viivitamatult Londoni tagasi pöörduda. Maha Richiga lepiti kokku kohtumine veel 67. aasta septembris kuid seoses metsikalmistoritvor filmimisega lükati sõit edasi järgmisse aastasse. Pihl sõitiski Indiasse veel 1968. aasta veebruaris. John George veetsid Maharissi juures kaks kuud. Pool õppis tema filosoofiat tundma ühe kuu, siis sai isu otsa. Ringole piisas juba 10-st päevast. Siis sai koduigatsus võitu. Kõik aga leidsid lõpuks üksmeelselt, et nende hingeline olukord oli paranenud. Lõpetuseks aga veel lühidalt eespool mainitud filmist mätsikal Mestorituaar. Noormeeste peas oli juba tükk aega keerelnud ideed teha ise kahjuks televisiooni film kuid siiani olid seda seganud. Ringreisid. Algatajaks oli Paul McCartney. Kirjutati palju käsikirju, kuid kõik heideti kõrvale, sest sobivat ei leitud. Lõpuks otsustati teha film bussireisist seiklustest, mis selle reisi ajal võivad juhtuda. Igal juhul pidi see film tulema maagiline sest keegi ei teadnud, mida nad soovivad ja müstiline. Sest keegi ei teadnud ka seda, kuhu nad lähevad. Esialgu pidid võtted algama 67. aasta aprillis kui need lükkusid edasi septembrisse. Film pidi tulema tunniajane ja olema kindlasti värviline. Võtetele sõideti kaasas 43 inimest. Käsikiri, kui taoline puudus, peamine töö tehti ära toimetuses, milleks kulus 11 nädalat. Võtted toimusid Kenti lennuväljal ja kestsid kaks nädalat. Ignoreeriti kõiki filmi tegemise reegleid ja konventsioone ei häbenenud oma ebakompetentsust. Palju tehti eksperimendi korras, see oli täiesti uueks meediumiks biitlite jaoks, kuna esimest korda tehti midagi ilmal prajaneps, teenita. Toeks George Martini elutarkused ja nõuanded. Muuseas ütles Paul McCartney taas prohvetlikud sõnad filmimise ajal. Tulevikus võib peale muusika kuulamise samaaegselt näha plaatidelt ka pilti 20 aasta pärast, inimesed vaid imestavad. Miks meie praegu ainult kuulame muusikat. Nii seletas poole, oli tõele tegelikult väga lähedal, sest nagu teada, on meil juba olemas video ja on ka laserplaadid. Järgnev pala aga filmist mätsikal Mystery, mille kirjutas Paul McCartney ja kannab pealkirja Thl On the hill. Narr mäe otsas. Film tuli BBC teleekraanile 67. aasta detsembris ja oli nähtav peaaegu kõikides Lääne-Euroopa maades, Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Jaapanis, mätsikal. Minister sai kriitikute lemmikobjektiks sest kunstiliselt oli film täielik fiasko. Daily Express nimetas seda prahiks ja maitsetuks mõttetuseks. Eksperiment oli läbi põrunud, see oli ka esimene kord viie aasta jooksul, kui kritiseeriti biitleid. Lärm filmi ümber oli suur, kuid kui kired olid vaibunud, leidis pool filmi tegemisega, võiks siiski ka tulevikus tegemist teha. Kui vältida seni tehtud vigu, võiks isegi proovida täispika filmiga. Seekord oli Pihl saanud siiski korraliku õppetunni. Filmimuusika talletati EP-le ja parimateks paladeks loetakse eelpool kuuldud foolande Hill ehk nar mäe otsas ja John Lennoni loodud voolus. Ma olen hüljes. Idee lauluks sai John, kui ta ühel päeval koju minnes kuulis tänaval politseiauto sireeni sisaldas kahte nooti ja see hülgamine hakkas peas kumisema. Ta püüdis leida samas rütmis sõnu nagu mister, Cityipolitzmantsid, ting ja nii edasi. Muutus iga kord sõnade järjekorda. Nii sündis hiljem laul, mille taustal võib kuulata ka politseiauto sireeni. Kui nüüd kokku võtta viitlite kõiki tegemisi 67. aastal siis võib väita, et see oli nende senise tegevuse jooksul üks villakamaid. Esimesed kuud möödusid plaadistamise tähe all valmis 16 uut laulu mis kordus näiteks 66. aasta kogutoodanguga. Juulikuus valmis neil televisiooniprogrammi Meie maailm tarvis, laul on nyyd islav. Kõik, mida sa vajad, on armastus, mida edastati teleekraanile kaudu 150-le miljonile vaatajale. Müügilettidele ilmusid kauamängiv heliplaat. Saatsin petas laule, mänd ja singelplaat Loogud way. Detsembris valmis muusika filmile metsik meeste toel. Kõik see näitas ilmekalt kui palju tuli kasuks reisidest loobumine. See oli aasta, kus leiti maha Rissi, kuigi kaotati Brian Epstein. See oli aasta, mil loobuti uimastitest. Ja need juba väljakujunenud isiksustena hakkasid John pool, George ja Ringo konkreetselt mõtlema tuleviku peale. Selleks oli vaja selgust ja korda nii oma mõtetes ja loomingus kui terves nende ümber keerlevad mehhanism. Mis üldse täna siinkohal lõpetame oma järgmises saates peatume siis, nagu juba öeldud, pikemalt Beatlesi plaadil saastanud Pepper, Slowly Haats, klapp bänd ja loen ette, mida ansambli liikmel oli öelda tolle aja kohta. Lõpulooks ongi siis ta laul Low Conway.