Tere tulemast kuulama jällegi järge tiitlitele. Oma eelmise saate lõpetasime 1967. aastaga, mille kraanile tuli meetrisi telefilm märsikal ministrid. Täna räägime aga tähtteosest, mis valmis sama aasta juunis ja kandis nime Samson Pepper Slowly, Haats rulabänd, tõlkes siis seersanti üksikute südamete klubi fännid. Niisiis sõnajärg jällegi Ivo linnale ja Vello Salumetsale. Selle LP plaadistamiseks kulus biitlus sil peaaegu pool aastat ja kogumaksumuseks kujunes lõpuks 25000 naela. Et teada saada, kuidas töö kulges. Selleks tuleb meil sisse astuda Iiemmais stuudiosse, mis asus äri Raudil. Stuudiost oli saanud biitlusele teine kodu, sest nüüd väideti seal juba suurem osa päevast. Stuudio oli kujunenud ka nende esinemislavaks, kus sai koos mängida sest pärislauad olid ju üllatud. Pingeline töö stuudios tõstis esiplaanile uue tähtsa tegelase helirežissööri, kes võttis mänedžeri ülekeskse koha tootmisprotsessis ja võis kohati muutuda isegi tähtsamaks kui artistid ise. Endistest tehnikutest said nüüd kunstnikud. Üheks selliseks teerajajaks oli ka helirežissöör George Martin. Kuidas aga plaadistus protsess tegelikult kulges, selle kohta meenutab näiteks George Harrison järgmist. Nüüd saime mängida ainult stuudios ja kuskil mujal. Algul polnud meil endilgi täisselgust, mida me tegema pidime. Alustasime kritseldustest, sest näiteks pool tuli stuudiosse laul kaasas kuid mitte paberi peal, vaid peas. Esiteks oli tal raskema mõtet meile selgeks teha. Teiseks ei pruukinud meie hilisemad soovitused sobida sellega, mida tema oli algselt kujutlenud ja nii võttis laulu lindistamine küllaltki palju aega. Missuguseks aga lugu lõplikult kujunes see selgus tegelikult alles siis, kui ta oli juba plaadil ja meie seda sealt kuulasime. Omaette vaatamisväärsus oli juba Pepperi plaadiümbris mida on raske sõnadega ümber jutustada. Daam keskelt avaneb ja sealt vaatavad kahelt poolt vastu neli nägu, kellel on hipistiilis vuntsid seljas kirevad Hussari kostüümid ja lillasid särgid. Eelmistel plaadi ümbristel valitsenud boheemlaslik tõsidus on kadunud ning ansambel on jälle selge ja ühtne, visuaalne tervik. Muide, ansambel Rolling Stones püüdis biitleid üle trumbata oma LP sätte Metschestetis Rikvasti ümbrisega. Selle kaante vahele olid nad lisanud ansambli pildi, mis avanes koguni kolmeks. Kuid see oli asjatu ponnistus. Pihlzi saatsime, Pepper oli juba oma muusikalt kolmeks avaneb. See heliplaat ei koosnenud lihtsalt üksteisele järgnevatest paladest vaid kujutas endast tervikut. Rohkem kui impressionismi mõjutas seda plaati sürrealism. George Martin nägid John Lennoni samamoodi häältes Salvador taliid kelle lauludes leidus selliseid väljendeid nagu sellofaan, lilled, ajalehetaksod, marmelaad, taevas ja nii edasi. See oli esimene stereofooniline biitlite plaat kus muusika ei seisnud paigal, vaid valgus taliilikult ühest kohast teise. Stuudiost kujunes poistele omamoodi seiklus. Samasugune miljoni dollarine mängurong, nagu seda oli filmimistehnika noorele Orsonovelsile. Omal ajal tantsusaale vallutanud ja bigbändide vastu mässanud tänava poisid askeldasid nüüd stuudios kui professionaalid. Vahe oli vaid selles, et neile ei teinud keegi ettekirjutusi. Seda, et loominguprotsess toimub jälle ühiselt, näitab ilmekalt pala pealkirjaga Little Help from my friends. Väike abi. Laulu it's pätter idee tuli poolile, kui ta jalutas oma koera Martaga. Oli ilus kevadpäev ja poolile, meenus korraga nendega Austraalia turneel viibinud trummari Chemi Nicolsi fraas, kes pärast kontserti vastas küsimusele, kuidas läks alati nii. Kogu aeg läheb paremaks. Stuudios mängisid pool pala klaveril ette lauldes sõnade asemel lihtsalt la viis meeldis nii poistele kui ka George maatilile. Kohe tiriti stuudionurgast välja elektriklaver ja taustada lindistamine võis alata. Pool kamandas, millist pilli rohkem ja millist vähem näidata. Koha peal mõeldi valmis ka tekst ja kell kaks öösel oli laul valmis. Eelnevast järeldub, et liitlasi plaadistustel valitses tegelikult üks suur kaos. Loomulikult ei saanud nende stiili võrrelda professionaalsete stuudiomuusikute omaga, kes tulevad punktipealt kohale, mängivad perfektselt ära juba valmis ja nooti pandud materjali ning lahkuvad, olles kulutanud minimaalselt nii stuudioaega kui tehnikute närve. Kuid kabiitlasi meetodil olid omad eelised. Tõsi küll, stuudioaega kulus kohutavalt ja see läks muidugi kalliks maksma, kuid raha ei olnud nende jaoks enam probleem. Plussiks oli aga see, et kui keegi tõi stuudiosse pool valmis laulu või isegi mingi idee said ka kõik ülejäänud loomingu protsessist osa võtta ja mine tea, kas biitlusi lugudest olekski sellised tulnud, kui üks mees oleks neid kodus kirjutanud ja teised ainult maha mänginud. Inspiratsiooni oma laulude jaoks hankisid biitlid eelkõige tavalisest ümbritsevast elust. Näiteks laul, good morning, good morning. See on siis tere hommikust. Tere hommikust. Sündise televisioonireklaamist, kus pakuti koondFleikse ehk maisi listakuid. Reklaamis äratab kukk magava poisikese, kes tormab otse voodist kööki, et need listakuid koos värske piimaga süüa. Tihtipeale olid mõned laulud jäänud ka lõpetamata või olid siis juba valmis palad pandud kõrvale paremaid aegu ootama. Nii näiteks laulu-sixty foor, kui ma olen 64 aastane, see oli muide poole isa vanus laulukirjutamise ajal. See laul valmis tegelikult juba kaverni päevadel, kuid oli tookord kõrvale jäetud, nüüd aga sobista sellele plaadile lausa ideaalselt. Biitlite peades ei keerelnud mitte ainult uued ja uued meloodiad vaid ka uued saundid ning nende realiseerimine. Praktikas oli juba George Martini ülesanne, mida viimane võttis täie tõsidusega. Tegelikult ta lausa nautis oma tööd helirežissöörina, mille kohta on ta hiljem leidnud väga hea võrdluse. Nägin kord, kuidas töötab Picasso. Ta alustas ideest, siis kattis selle millegi muuga, kuid nii et idee säiliks. Lõpuks aga oli teisi mõtteid juba nii palju juurde tulnud, et originaali tee kustus. See oli nagu tordi tegemine, algul riivsai, siis peale kreem, siis veel riivsai, siis vahukoor, siis maasikad ja kõige peale šokolaad. Mine tea, kui palju Martini töö tordi tegemisega sarnanes, aga näiteks pilsilaulule ving foon, benefit, mister kaid nuputas ta küll päris huvitava tausta, ise räägite sellest nii. Loole oli vaja taustaks leierkastimuusikat, kuid originaal mulle millegipärast ei istunud. Siis lõikasin leierkastimuusika lindi 40 sentimeetri pikkusteks lõikudeks ja viskasin need õhku. Üks minu abiline liimis nad suvalises järjekorras kokku ja korraga olid leidnud selle, mida olin otsinud. Kui pilsi muusikast üldse mingit pingerida teha saaks, siis annaksid vist päris paljud oma häälelaulule endale. Selle pala, kirjutas John Lennon. Kuigi kapoli käsi oli siin mängus. Teksti võttis John ajalehest, mida ta juhuslikult luges ja klapitas selle siis erinevatest sõnumitest. Stuudiosse kutsuti ansamblile lisaks veel 40 liikmeline sümfooniaorkester. Ja lugu ise muutus lindistuse käigus pidevalt, saavutades lõpuks peaaegu täiuslikkuse. Kuigi see on on hiljem öelnud, et mitmed kohad oleks veel paremini võinud õnnestuda. Vähemalt loo keskpaik ja lõpp on küll efektsed, kuid eks kuulakem Kõigi kiidulaulude kõrval, mis trump Peterile osaks said, võis kuulda ka üksikuid nurinaid. Näiteks leiti, et sellelt plaadilt võib leida vihjeid uimastitele, seda eeskätt laulus. Lussi hindas kaevude taevas. See on siis assotsiatsioon Ellessdeega. John küll kinnitas, et tema poeg Julian oli joonistanud lihtsalt niisuguse pildi, kus tüdruk nimega lussi on taevas koos kalliskividega kuid siis leiti juba vihjeid teistestki lauludest. John on hiljem tunnistanud, et ta pani vahel lauludesse meelega täielikke mõttetusi lihtsalt selleks, et näha, mida kõike inimesed neist tekstidest välja loevad ja ise peenikest naeru pidada. Kasutati ka slängi, millega kõik kursis ei olnud näiteks Fingar Bay laulust peni. Lein on otseses tõlkes näppu pirukas kuid liverpooli poistele tähendas hoopis tüdrukuid. John Lennon iseloomustab biitlasi loomingut talle omase eneseirooniaga. Head laulud olid, kuid mitte mingid briljandid. Mul on alati vastumeelt neid raadiost kuulata aga kui keegi neid väga ründaks, siis hakkaksin neid vist siiski kaitsma. Juba plaadistatud laule kuulame ise ainult siis, kui hakkame uut plaati lindistama, lihtsalt selleks, et teada saada, kuhu me pooleli olime jäänud. Paljud laulud pole nii välja tulnud nagu kavatsetud kuid ilmselt me lihtsalt ei suutnud momendil rohkemat. Ma ei usu, et vanemad laulud uutest palju erinesid, nagu mitmed kriitikud väidavad. Sõnad on muidugi erinevad, kuid muusikas on palju ühist. On hea, et meie muusikainimestele meeldib kuid kui nad hakkavad seda ülehindama, leides sealt sügavaid mõtteid ja tehes seda tont teab, milleks siis on see kõik üks suur udu. Aga las nad sumisevad ja kihisevaid ja uurivad, ma arvan, et kõik kunstnikud niikuinii naeravad selle üle. Kas tõesti Beethoven ise arvas, et ta oli geenius? Inimesed on temast selle teinud, niisamuti ka meist. Inimesed mõtlevad, et biitlusest teab ja mõistab kõike, mis meie ümber toimub. Kuid me tõesti ei tea. Me vaid teene, maid, uni laulu sisust, kui seda kirjutan tihtipeale panemaid hulga sõdurit ja lisan sinna juurde müra. Kuid inimesed ei usu seda, nad tahaksid, et see kõik oleks geniaalne ja muusikapalaks laul. Kuulakem edasi, millal see on tollest ajast, räägib eesmärkidest. Pikka aega olid konkreetselt püüdlused, neid ei huvita. Kaugem tulevik, me tahtsime, et valmiks meie esimene plaat, et see jõuaks edetabeli tippu. Siset valmiks teine plaat, esimene film ja nii edasi. Me ei mõelnud suurtele asjadele. Nüüd olen ma õppinud mõtlema suhtlemisest. Mulle ei meeldi enam tühipaljast loba ajada, kuigi olen seda isemänguna harrastanud. Ma leian, et niisugune suhtlemine pole muud kui ajaraiskamine. Rääkimine on üldse suhtlemise aeglane saim vorm. Muusika on palju parem. Meie ju suhtlesime maailmaga läbi, muusika ja inimesed kogu maailmas mõistsid, mida me Londonis rääkisime. Edukusest nooruses tahtsin olla liider ja sellepärast pidin olema agressiivne. Nüüd pole mul vaja enam kellelegi midagi tõestada ja seepärast olen muutunud rahulikumaks. Minu arvates võib igaüks edukaks saada. Pole sugugi paremad kui mõni teine. Peab vaid olema kõva tahtmine ja soodne olukord talendist. Ma ei tea tõesti, kas talent on kaasasündinud või mitte. Ühel heal päeval sa lihtsalt avastad, et ta on sul olemas. Talent on minu meelest see, kes usub, et ta suudab midagi ära teha. Kuulsusest. Mina ei ole kuulus, teised teevad minust selle. Nad näevad minus ainult biitlid, kuigi tahaksin olla lihtsalt inimene. Vahel mõtlen hirmuga oma poja Juliani ja tema kooli minemise peale ja lõpuks haridusest. Julian ele pole vaja teada, kuidas söör Francis Troik tappis hispaanlasi või kuidas inglased leiutasid televiisori. Ühesõnaga kogu seda natsionalistlikud jama, pole tal vaja teada. Tal on vaja õppida selles maailmas elama. Minul oli õnnelik lapsepõlv. Kool mulle meeldis, kuigi vihkasin õpetajaid ja nemad mind. Juliani Aga niisugusse kooli panna ei saa. Sest kõik naeraksid, et miljonäri poeg käib tavalises koolis. See peab olema tasuline kool, kus kõik mõtlevad vaid rahale. Mina pean selleks kirjutama need neetud laule. Ma pean töötama, et õigustada oma eksistentsi. Nii rääkis John Lennon 1968. aasta algul järgnev muusikapala kannab pealkirja Lavly ritta. Nüüd aga meenutagem pooli mõtisklusi samast ajast, kui piilsi lagunemiseni oli jäänud veel paar aastat. Meie elu käib ringiratast, lõpuks jõuame ikka tagasi sinna, kust alustasime. Tegelikult ei muutu me kunagi või kui muutumegi, siis ainult pinnapealselt. Piiblis on aga õigupoolest nagu üks tervik ja meie oleme selle neli lüli. Muidugi oleme me kõik erinevad ja igaüks lisab sinna tervikusse midagi. Omalt poolt Ringonsendimentalist George, väga täpne ja kohusetundlik. Kui ta millestki huvitub, siis pühendub sellele täielikult. John on pidevas liikumises, niipea kui ta märkab, et kuskil midagi uut toimub tormata, sinnapoole. Jaan kadunud. Minagi olen konservatiiv. Sageli tunnen, et pean asjade kulgu pidurdama. Ma olin viimane tiitlitest, kes hakkas proovima alkoholi, uimasteid ja lillelist hipiriietust. Kuna oleme kõik erinevad, siis on ka meie muusika erinev. Me pole õppinud, oleme arhitektid, kunstnikud või kirjanikud. Me oleme õppinud lihtsalt olema ja ongi kõik. Kae. George Harrissoni mõtted 1968. aasta algul, kui ta istus oma toas põrandal, jalad ristis, seljas maani india stiilis riietus. Mulle ei meeldi enam biitluse olla, kogu see, see asi on ebatähtis ja mul on sellest kõrini. Ma püüan leida elu mõtet ja olen täielikult orienteerunud tulevikule. Kui mõista seda, mida usun mina, India teooriaid, idamaade filosoofiat, reinkarnatsiooni ja mediteerimist, siis saate isegi aru, kui tähtsusetu on kõik muu. Kogu praegune maailm on illusioon ja ma olen hakanud mõistma, et tegelikult ei tea ma veel mitte midagi. Mis puutub muusikasse, siis on minu viimaste lugude plaadistamine võtnud palju rohkem aega kui Johni ja pooli puhul. Kuna ma ei tundnud india noodikirja, siis pidin stuudiosse kutsutud sigaretti Tarblasid mängivatele hindudele on nii kaua meloodiat ette laulma kuni see neil meelde jäi. Praeguseks olen siiski selle indiapärase kirjapanemise selgeks õppinud. Paljud fännid on küsinud, miks John ja pool ei lase mul rohkem laulda kuid ma ise lihtsalt ei taha. Nad on head heliloojad ja poeedid ning ma pole solvunud, et nad minust paremad on. Ja näiteks George Harrissoni laul või teen ju? Lõpuks ka Ringo mõtteid samast ajast. Mulle meeldib, kui raadiost või televisioonist tuleb mõni biitlite laul. Kuid meie plaate ma ei kuula. Seest kuulab neid minu naine, kes on suur biitlus fänn. Kui mõni kriitik meie muusikat ründab, siis see mulle ei mõju, sest tean, et enamusele meie lood ikkagi meeldivad. Ma tahaksin olla lihtsalt Richi, mitte aga biitlas, Ringo, aga midagi pole teha, kuulsas on teinud oma töö. Inimesed vahivad mind nagu tsirkuses. Nad pole isegi sellest aru saanud, et me oma esinemised oleme lõpetanud, vad jõllitavad ikka ammuli sui. Paljud arvavad minu nina vaadates, et ma olen juut. Tegelikult ma ei teadnudki, et mul on suur nina enne kui tuli kuulsus ja mulle helistati ajakirja tševis kraanikal juurest kes pöördusid minu poole kui juudi poole. See tuli mulle suure üllatusena. Seda, et biitlas edu saavutab, teadsin ma niipea, kui oli nendega ühinenud. Meie neliku jõud oli selles, et olime niivõrd erinevad, et see tegi meid juba peaaegu sarnasteks. Kui me peaks seisma miljoni fänni ees, siis ehk pool saaks kõige rohkem hääli. George ja John, tuleksid Järgmistena ja alles siis mina. Ma ei ole looja ja ma tean seda isegi, kuid inimesed ikkagi tahavad, et ma oleks Nad kirjutavad ja pärivad, miks ma laule ei kirjuta. Ma olen püüdnud paar tükki kirjutada, kui tahad, tunduvad mulle niivõrd armetud, et loobusin neid avaldamast. Mul on väga hea meel, et olen osa ajaloo raamatust, mida lapsed kunagi koolis loevad. Ja nüüd siis plaadi nimilugu. Sellega siis seersant pipra, üksikute südamete klubi bänd lõpetas. Meil on aga saate lõpuni veel parasjagu ühe laulu jagu aega ja täitkemisele siis ühe piltide lauluga, mida seni pole veel mängitud, sean penni lein, mis viib meid liverpooli.