Mismoodi te kujutasite ette näitleja elukutset enne kui see näitleja? Ja sellele. See kõik noored inimesed, et näitleja elukutse on midagi põnevat ja huvitavat. Ja selles mõttes mina erand ei olnud. Kõikidest teistest noortest tolleaegsetest inimestest nägin näitlejaid, tänavat. Vaatasin, kuidas inimesed jälgivad tunnevad kõiki ja ja. Sest osad ka niimoodi ole, aga muidugi selle taga on Tallinn midagi muud, seal, kus palju hiljem. Mitte kohe alguses, siis kui hakkasid näitama. Ei mina tulin teatri õieti mitte selleks, et mingisuguses. Kuidas ma nimetan nüüd Nimetada nimetamisväärseks näitlejaks saada lühematasime, et teater on niivõrd huvitav, paiksel sünnib nii palju huvitavat ja iga päevam elevust ja lihtsalt et olla teatises lihtsalt lähemal nende inimestele. Sellest on küllalt. Mina ei mäleta, et mul oleks mingisuguseid nihukesi auahnus või. Näitlejaks saamise tahet olla püüdlust üldse, ma ju tulin väga kogemata perre. Minul just tavaliselt räägitakse juba noorest peale see soov ja tahtmine, tungi lapsena mängisin, noormehena, esines niisugust asja minul põlanud. Need olid juhuslikud, kõik, nii samm-sammult kord korraldada. Siis kui sa juba olid. Ja olin iva diaatris ja hakkasin ülesandeid saama. Algul muidugi õnnestusid vähem, aga kui tulid niisugused teatud õnnestumised juba need natuke nagu kiivustasid. Huvi Hazardi või kuidas me seda nimetame, juurde tahaks nagu ennast rohkem proovida ja tekib mingisugune, mida me nimetame niukseks ausaks Auseks. Ei ei löönud ei mul oli palju puudusi ja vigu ja need ei oskanud ise. Noore inimesega mässata ja aega raisata, neid oli tol ajal vähe. Siiski oli. Aga mitte nii, nagu praegu tänapäeval tullakse nagu püütakse inimestes avastada näitleja talenti, teda kasvatada endas. Tollal see nii kerge ei olnud, muidugi oli inimesi, kes sellega tegelesid, tundsid huvi selle vastu, et ühes või teises noorest inimesest oleks saanud. Teatriinimene aga see ei olnud nii süstemaatiline, mis oli ikka juhuslik kolleegid pedagoogile kõigepealt muidugi lavastaja, siis tookord Ants Lauter, võib-olla kõige rohkem nägi vaeva sellega siis kolleegidest hilja kleeselt kes on mulle väga palju abiks olnud. Paulset. Et seal ikka veidike nagu teise alamehed, küll aga olidki põhiliselt oma laule, alguses elasid selles lendude operetis eiei operetti vajutasin palju hiljem jälle juhuslikult. Mina linna alguslike sõnavas näitleja. Aga seal ikka oli. Kui inimene niukene. Huvitatud paljudest uutest noortest näitlejatest ja jälgisin tihti ja ta oli väga sõbralik ja niisugune. Nimetame. Ja püüdis oma nõu ja jõuga kuidagi isegi paari üterlusega v mõne märkusega või mõne kiidusõnaga tutvustada, see ei olnud mingisugune süstemaatiline, õpetame nii, nagu kutsutakse pihile ja või kohvi peale öeldakse, ma hakkasin õpetama, vaid see oli mõne niisuguse juhusliku märkusega, mis olid õnnelikud. Kasulik abistas inimest, sest noori noor inimene ei teadnud midagi. Kuidas? Tagurpidi käis proovi ajal, tegime laval proovi ja mida käis ikka mitu korda piilusime laval. Vaatas, kas ma olen vaba ja kikivarvastel, kes mitu korda tuli lava. Viimati oli vähekene pausist rühmale lähemale, viipas mind oma, küsis, kas ma laulan. Ja et temal olevat uues operetis kaks koomikud ja tema tahab mind proovida. No siis hakkasimegi proovima, proovisime laulust tuli midagi välja. Mulsik musikaalsust oli. Ja muuseas ta juba mängulises külistamindivad tundise teadis. Tahtsingi Jokerit täitsa juht. Mingit kavatsust selle sinna minna ei olnud, aga mõtlesin, et ega seegi halb ei ole, proovime seal ka. Muusika mängib hästi lõbus. Seal hääletasin muidugi. Nagu opereti kohta öeldakse, et opereti jalgades olema. Sattusin rajale Albree kätte, tema. Ei. Neil. Siis veeti kätte ka, et lähed mingisugune häälega kena on inimesel ja võeti kätte ja saadeti mind. Õpime lauluteater maksis laulu tünnikesed kinni ja ma käisin siis hoolega. Kasu, ja mina ise arvan, seda ma ei tea, kas analüüsija teatriuurijad ja seda seda nii-öelda noh, selles suhtes minuga nõus on, amine ise arvan, et sellest maise tundsin Mina ju tegelikult sattusin lavale võrdlemisi, no kuidas me ütleme tagasi hoidlikutes osades. Need ei olnud mitte väga suured. Ja selle tõttu mina seda lavalist praktikat võrdlemisi. Ja need korrad, kus valavale Astusin tähendab, pidin esinema, neid oli nagu nagu napi võidu ei olnud seda võimalust ennast lahti mängida, jäi ikka mingisugune siukene. Kammitsasolek tundus, vähemalt endal ei olnud seda niisugust vabadust või julgust. Tundsin nagu, et võiks nagu rohkem midagi teha, vabamalt mängida, aga midagi nii nagu hoidis kammitsas alati, kas julguse puudus või, või kohmetus mingisugust nagu tavaliselt ikka. Aga ooperit andis nagu lubas jagu käed vabamaks ja julgemaks ja vallatumaks laval. Ja seal ma hakkasin ennast vabamalt tundma pärast operetis mängimist. Ma mõtlen, et selles mõttes oli väikeselt niisuguseid kasud sees selle asja ja ma usun ka. Jää laul, tants siis jah, ja balleti ja, ja, ja niisugused asjad, see ja Jaberit, tolleaegne tolleaegne operett, mina praegu ei ole jälginud, ei ole käinud isegi vaatamas, ooperit ma ei tea. Ei ole aeg-ajalt. Aga tolleaegne operett oli nii nagu mina mäletan. Oli väga julge improvisatsiooni peal niisugune vabam ja Acoliitika ise. Sedalaadi näitleja, kes julgelt ja vabalt improviseerida üksetamas natukene viskas siit üle ääre, teiselt poolt sealt üle ääre ja see andis nagu teistele ka julgust ja selle tõttu tekkis niisugune vaba improvisatsioonivaim. Siia peab juurde panema või sellesse joonistatud seda tegelenud viimasel ajal millisega käiku või nii või teisiti, eks ole. Aga kuule, sa ise arvad? Tähendab, niimoodi vist ei saagi küsimust esitada, et mis sa arvad, kas sellest on konsul kasu olnud, et et sa joonistatud seal lisandite või et sama olid vaid vastupidi, mul niisugune tunne, et see on sulle kasuks olnud, et sul niisugune silm on olemas, eks ole, elu jälgimine ja selle kokku, sellest ei ole seal nii palju kasu olnud, et kuigi võib olla ka, see on teravdanud, ei oska jälle vastupidi silma, kui sa oled otsinud elust tüüpe ja ja teinud oma väikseid katsetusi päris maalinud. Seda ma ei tea öelda siin kas annab minu elukutsele midagi juurde või ei seda ma tõesti ei oska ise öelda. On media. Nii sa oskad oma näitlejades oskad jälgida täpsemalt paremini elu ja tähelepanu ja olulist tabada elust. Ja selles mõttes võib-olla küll ja ütleme nii jälgida karakterid ja, ja meeles pidada mis, mis, mis puudutab just meelespidamisse. Sest seal kusagil see meeli seal talletatud see avaldab kusagil pärast, ilma, et me seda ise teaks. Inimene realiseerib seda kusagil. Tähendab joonistamise ja maalimisega. Palju sa jõudsid sellega tegeleda? Õppida ma jõudsin, kaunis vähe, sest ma tulin, ma olin seal kolmandal kursusel. Ja sealt ma tulin ära, kavatsesin küll pärast vabakuulajana edasi õppida, veel teades alles alguses seostasin seda kuidagiviisi veel just kuidagiviisi, aga pärast läks see aeg juba niiviisi niivõrd napiks, et teater haarasega kõiki ei olnud enam aega ka kodus, nii omaette. Ma olen tegutsenud kogu Elva. Midagi omapärast ainulaadselt midagi huvitavat. No seda on raske öelda omale mälestuseks midagi paikades, kus ma olen olnud huvitavatest ajaloolistest paikadest, inimestest. Minule meeldib traalnurgas eest, mina ei tea ma mitu korda kohtunud tuttavaid, nemad segavad, mind. Tuleb juurde. Tere. Mis sa siin seisad? Mina ei tea, mis ma seal ei või sõita. Ma ei pea seda ebaviisakaks, kui ütelda, keegi on mulle üteldi, seisad vaid suu lahti. Aga ma ei tea Ei tea, mina tulen muuseas kole ruttu välja, jälle Vaida. Ja vot seda ma ei mäleta, seda ma ei mäleta, kas ma seisin siis vesind elu, vaatrid, võib-olla noore inimese huvid olid teistsugused, rahutan seal, niisugust ma seda ei mäleta. Aga maal ja metsas on teretulnud, kuid seal ei tule tuttavaid. No ja seda peab tegema üksi, sest et teinekord leian väga huvitava paiga ülesse ka need jutlemises selja taga, kuuled. Ja siis maalimisega on niisugune asi. Häda on selles, et kui ma oleksin võõras inimene, näiteks võõras kohas, kus keegi mind ei tunne, on väga hea istuda Tallinnas kohe, kui keegi soni anud. No niisugustes paikades, kus ei ole kedagi ja kui nad seal on, siis, siis nemad ei sega, nad on igapäevased külalised nagu näiteks seal kalurite külas kusagil sadama sadamakail, seal kusagil sealt tuleb üks ja sama kalur või vanameest, tuleb jälle mööduda, käis eile ka tema, mind ei sega. Temaisega. Seda on väga raske ütelda. Kõige parem mõtet, kõige paremad mõtted minu arvates. Tulevad ükskõik kuskohas. Kas kodus pikali olles või tänaval kõndides või või trammis seistes või tee peal sõites kusagil ükskõik üks kiht kusagil bussis istudes? Ja nüüd on lihtsalt kohutav ettekujutus. Kohustavee vette, kuid eriti sellest juubeli eelses perioodis Aga kuuled, vahest kõnelemas? Mis juures, kuidas oleks võinud teistmoodi alla ja ja kui palju on seda, seda vahet, mis, mis jääb selle nõndanimetatud lae ja selle osa vahele vees keegi nende võimaluste vahel, mis oleks võinud olla. Mõned on, küsin, miks Maiale lavastama hakkan? Mina olen ikka vastanud, et mina ei ole ammutanud isegi oma näitlejatööd, mis ma nüüd võtan uue, veel raskema, võib-olla veel keerulisem ja hakkan kusagilt otsast või algusest peale. Et seal ei ole mingit mõtet. Et seda aega on nii vähe järele jäänud, et seal midagi saavutada, vaevalt, et jõuan. Kui midagi üldse jõuan teha, siis teen seda näitlejana. Vaata ka vahetada seda nii-öelda ampluaa, ta ei ole enam mõtet. Kas teil on tehis? Ise loob, ise, valmistab oma osa kuni viimse peensusi, nii et, aga ma ei usu, et see võimalik on siiski. Selles mõttes, et ei ole võimalik. Sest kõik ei jõua ise ette näha, ära proovida. Mõnikord tuleb kõrvalt lavad, sealt tuleb üks väikene viibe ainult. Ja seal on nii palju juure, et imestad pärast, kuidas ma ise selle peale tulnud. Need niisugused väikesed üllatused need ongi just mis. Osakiga rohkem kujundavad see, mis me, kus me mühinal mööda lähme ei oska peatada, seal teine juhib tähelepanu väikese väikese asja peale ja seal nii. Hoopis kusagile kõrvale sellest mis ma kogu aeg olen siniseni mõtelnud. Seni käisin kogu aeg mööda sellest ja ei märganud seda. Sellepärast ma mõtlen, et lavastaja on näitlejad ikka väga vajalik. Eriti tänapäeva teatris. Osa kodus valmis teha ja mängima tulla, see ei ole minu meelest. See ei ole tänapäeva, tead. Piinarikas. Oleneb osast. Aga nende saamislugu on olnud kuidagi lihtsam ja hoogsam. Ma teine osa on väga suure mure ja vaevaga ja otsimisega. Lõikesse oskad öelda, kus äratundmise sa oled, nagu võiks kannalised mõtlemiseks. Kuidas seal loll sõna kombinatsioon? Loomingulise küpsuse kohta sellele tagasi vaatad kogu seda. Esialgsed tundmusi järel muidugi nad on olnud niisugused. Mul on niisugused. Niisugused punktid, kus sa arvad, et oled kuhugile jõudnud, aga need punktid on pärast hiljem nagu tuhmunud või kokku varisenud. Minu arusaamise järgi ma ei pea neist pärast enam lugu. Muidugi, kui võrrelda neid varasemaid osi ja töid siis kaovad kõik kusagile. Lihtsalt. Minevikku kaugusse kusagil ähmaseks jäävad ja sealt ei oska enam midagi välja noppida, mis oleks nii? Silmatorkavam, või kus ma oleks tundnud oma mingit küpsust või tuge? Ta jääb kõik kusagil kaugel. Paremini palju paremini kui näiteks parem ja arvan, et see mingil määral kusagil on jõudnud juba. Seda ma ei karda ütelda. Sellepärast et see on minu võimete järel, oli midagi, rohkem ma seekord ei saanud. See on see sama, kui instance oli ütelnud, et end hästi kõva pirueti ja siis pärast seda paremini ma ei saanud. No siis on õige paremini ei saanud nii mitu tiiru tuli, kui tuli. See on tema võimete tipp seekord ja rohkem ei saanud. Tegi kolm tiiru ära, ei valmis. Võib-olla järgmine kord tuleb neljast tilga välja. Kusagil seal vahepeal, enne enne niisugust enne seda peaproovide algust või seal kusagil vahepeal. Tekib ikka üks niisugune vaimustuse langus või suur hall tuleb peale. Juhan Smuul, Suurhall tuli peale ja midagi teha, ta on lihtsalt peal ja ja kõik omale tundub, et kõik laguneb ära. Sellest, mis ma mõtlesin midagi järgi. Siis rabeled katsud kusagil paremale või vasakule või üles või alla kusagil pindalal midagi, kõik on ära, pehmesoon ümberringi. Ja sinna ei ole midagi teha, ma ei tea, kas minul nii on, meil kõikidel ma kusagil lugesin näitleja mälestustes, temal oli ka mingisugune niisugune pohmell kusagil seal vahepeal. Pärast hakkab iseenesest elektrit kokku kleepima, tükid tulevad jälle, lähevad uuesti kokku, kõik ära lagunevad. Ja mul on peaaegu kõik igal pool, nii on. On see hea või halb, ei suudame end vaos hoida või? Organiseerida end küllalt kuivast, ei tea. Kes nii tunginud keht kokku panemata? See seal, mis seda kokku kleebib, kas see, et lähenev esietendus või teadmine, et varsti tuleb publik saab või, või hakkab ta lihtsalt loomulikult küpsema ja endastmõistetavaks saama ja, või, või kaod sa ise juba nii kujusse ära, et ei ole vaeva muret tunda selle pärast? Ikka sõnaga kohal. Ta peab seal olema juba teatud küpsemise momendil. Seal kusagil on vaja iba niisukest. Teater vihma, publikut ei olegi teater kuni ta puudub, siis, siis ta ei ole õieti teada. Näiteks isegi kui teda liiga vähe on me siin hiljuti vaidlesime. Kui suured teatrid võivad üldsexteeride publikuarvu suhtes, kas seal 50 või väiksed saalid, kammerteater, tubateatrit, kas aitab? Viiest 10-st inimesest minu arusaamise järgi ei aita. Sest tema peab olema ikka mitte mitte mõned inimesed, vaid ikka publik. Aga kui juba see arv on liiga väike, siis ta ei ole enam publik, vaid ta on lihtsalt. Mismõttes publikuga kohtumiseni. Et mina võin temaga teha, mis ma tahan. Ma mõtlen, et see on siiski palju ahvatlevam ja võluvam. Jaa jaa. Lõpuaplaus ja siis on juba kõik see nauding on nagu möödas. Siis on muidugi rõõm ja hea meel ja õnnelik tunne ja kõik. Siis ei ole seda. Seda niisugust. Niisiis kuidas ma leian, läheksin selle sõna, magusat naudingut või isegi seda? Ääretult võluv. Publiku poolt nii väga suure tähelepanuga hiirvaikselt kuulab ja sa võid rahulikult pausi teha, isegi mõtted nagu kanduvat saali näitleja mõtlemist. Väga toredad suured momendid teatris. Ja ma mõtlen, et need momendid meeldivad mulle siiski rohkem kui lõpuaplasid, olgugi et lõpuaplaus on muidugi ka väga otsustav, väga aga tähtis, kaalukas. Kästi pärast aplausi jälgi pärast mängitud etendust mängisite kaua endaga nagu kaasas jätteni läheb ta kohe nagu juuretis. Iga võrdne mitte mõnikord läheb ära, aga mõnikord isegi koju teel, kodu koju minnes ja. Ja kodus olles veel pärast etendust mõned momendid, nagu vilksatavad silme eest mööda ja. Kas ei oleks võinud nii või naa või muud midagi, mõtted keerlevad veel momentide ümber. Aga kui ei panda, kui see trafaretne küsimus, missuguseid asi te ise armastate? Mänginud, mis ammu mängitud? Läbi sööma, kritiseerima ise ma olen nii palju nagu juba süüdi selles, et miks ma nii ei teinud seda 100 korda mõelnud oleks võinud nii ja naa. Nad on, seisavad juba nagu kõrval, ma ei saa neid enam niiviisi võtta kui oma tööd. See on niisugune. Väikse vabandusega seisavad kõrvalised. Vabandage, et see nii läks. Ja ma ei saa teda edasi arendada, mängida, sest lihtsalt puudub võimalus selleks. Samuti lugu Leosalepiga, mis jäi õieti kah nii kusagile poolele teele just selle tõttu, et ta jäi teise majja. Osa ainukordsete etenduste käigus kogu aeg läheb edasi tasandiku kajaga, keeldudes. Seda ma olen püüdnud vältida. Aga kui teed niimoodi vaadata, tee asetüki ära ja siis on niisugune tunne, et teil alati seal aga esietendus või ta ei tee vahet selles, et kas vana etendas või kuus ridadel soovitav. Ja need, mida ma nimetasin praegu, need osad nende osade juures on mul lavale minek igavalt huvitav.