Olla või mitte olla? See on küsimus. Olla või mitte olla? See on küsimus näitlejale ja kodanikule. Raamat lõikab see küsimus aiaga näitlejale, kodanikule kes peab naerma kui Saarikapaiatsi, naeru ja nutma, kui saal tahab näha pisaraid. Ja kes samas peab kandma vastutust tsaari naeru ja nuttu eest. Et muudetaks siis, kui on, mida taga nutta ja naerdaks, kui on, millest naerda. Nii tuli lavalaudadele mees, kellele sai osaks kujuneda Eesti diaatri masti männiks. Tuli kerge järgselt ja vilet ajades, sest näitleja amet tõotas paganat toredat vaheldust. Täna saab sellest 40 aastat. Ants Eskola, Nõukogude Liidu rahvakunstniku jalg on. Rapiiride tarinal võitlused armates endiselt kerge. Mõtted teatritööst on saanud aga hoopis uue kaalu sest nendes on Täna kuuekümnendat sünnipäeva tähistava mehe elutarkus. Tema vastus küsimusele olla või mitte olla. Väga raske töö ja siiski 40 aastat seda tööd. Ligilähedaselt 200 roll teatrilava raadioteater, kino, televisioon. Algus kipub ununema. Või mäletate ehk teie Jürgen Steni juttu 1925.-st aastast kriidiringi 26. aasta hooajalt või põrunud aru õnnistus 31.-st aastast. Millega paelub teid, Ants Eskola talent, nädanekad, suur kunstnik. Olnud ja on ja jääb. Ärriti mina tähendada ammust ajast seda mäletan teda siis, kui ta, sest seal ei vaatasin kanu, mis te räägite, astume siis lähemale. Vaatame neid fotosid, mis elustavad mälestusi nendest aegadest. See on siin Abrahami, Victoria ja tapu saar, see on 31.-st aastast jää. Ja 30 kolmandas, noh, see oli, mina olin sel ajal ju paras teatris käia, nii-öelda. Nii et ma mäletan teda väga hästi, sest pääs kas ta võitis juba siis publiku poolehoiu tema peale pandi siis väga tali alles noordid ja väga suuri lootusi pandi tema peale. Teie panite. Ju ju sagen ju muud ei teegi kui ainult aimata, kuidas sinu toa kurva ammune la. Oomi kuulargadest silma, kui ma pidin mõõtes ju yhiga then siin kus on mu kulla, söögu onu nöönju töö, kaugelga sooga. Tegime laval proovi ja mida ma käisin, mitu korda piilusin, laval vaatas, kas ma olen vaba ja viimati oli niukene pausist rühmale lähemale, viipas mind. Küsis, kas ma laulan. Laulab mitte rohkem. No siis hakkasimegi proovinud proovisime, laulust tuli midagi välja. Mulsik musikaalsust oli muusika, mängib hästi lõbus. Kevadel, kui algab Maia Mauno joogainstants. Haaval ma nägin poisipea, on tal aula paisid. Olla või mitte olla? See on küsimus. Paul oli poisipea ja Ants Eskola oli ilus hääl. Grammofoniplaadid keerlesid nõelade ragisades tuhandetes kodudes. Eskola kõrvus helises aga juba teine muusika. Edasi sügavamale vaheldusid osad muutusid karakteritüübid, mis näisid sobivat Eskola ampluaa-le. Kuni selgus Ants Eskola all, ei olegi ampluaad. Klestakov sarjana, Kressinski Jaago, Protaassov, tseesar Carlos Saalep, Bergent ampluaad, näitleja ampluaa X Sai inimlikkus kõigis oma rõõmudes ja kõigis oma muredes. Üheks tipuks Ants Eskola lavakujude mäeahelikus on peer künd. Kui seni oli Eskola eriti meelde jäänud peene seesmise koega ja väliselt jooniselt väga täpselt ja lakooniliselt antud intelligentide osades siis beer võis tunduda esialgu. Mõnele ootamatuna eeldab jupeer künt peale seesmise keerukuse ja filosoofilise sügavuse ka suurt väljendusliku rikkust, tugevate emotsioonide kandepinda, ümberkehastumise uljast, noorukist kuni seiklusrohkest elust ja petliku õnne otsimisest väsinud raugani. Kas see on Eskola andele kättesaadav, kas ta suudab ka siin öelda oma sõna uut sõna? Ent Eskola beer hajutas need kahtlused. Kasiin leidis kinnitust kunsti igavene seadus. Suure kunstniku talendipiire ei ole võimalik ette ära arvata, sest suure kunstniku looming on alatine. Enda ületamine on iga kord uue otsimine on üllatamine. Eskola kehastuses lõibeergend, säravat otsekui kõigis vikerkaarevärvides. Ja samal ajal oli see kuju sügavalt filosoofiline, keeruka mõttelise laengu ja tugeva emotsionaalse pingega. Ta pani kaasa elama ja kaasa mõtlema paljude elu küsimuste üle. Nende hulgas oli peamiseks inimese väärtuse teema nõue, et inimene peab jääma ennekõike inimeseks selle sõna kõige paremas mõttes. Ta peab ustavaks jääma oma põhimõtetele. Ei tohi laskuda odavate kompromissideni. Ei tohi oma elu vahetada kõlisema peenraha vastu. Ütlen seda ja märkan kohkudes, kui raske on kunstikeelt tõlkida tavalisse kõnekeelde. Otsekohe läheb kaduma värvirikkus see erkroheline haljus ja kordumatu omapära. Ja see on just Eskola loodud kujude juures esmatähtis. Kuid usun, et paljudel kuulajatel on see kujuga täna vaimusilma ees ja seda, mida ei suuda edasi anda. Sõnad täiendab kujutlus. Meenutagem kas või Eskolopeerib üle Tulluvat nooruslikkust ja fantaasiaküllust, kui ta sõidutab oma ema Hooset kaunile sooria maarjamaale, millest oli nii vähe nende endi kehvas elus. Saalis oli tunne, nagu oleksid koos peerija Hoosega ja tillukese onniga Norra mägedes õhku tõusnud ja lennanud vastu kaunile muinasjutumaale. Ja kui palju sügavat kurbust Olibeeri sõnades. Tasa. See on surm, kui ta nägi, et ema ei ole enam. Sind jumal hoidku veel kaua. Nii head hinged, Jänenud. Üht miks? Siin kõva laua peal valutab selg ja piht. Siruta lase sind, toetan. Nii lamavad barrensu luud. Ei p. End minekuks soetan, mis minek? Ja minna? Ei muu. Tühi kott poe vaibale, mäega sängi servale jään kõik vanad laulud, löön vallamuinaslood Su ehtes. Too testament riiulilt parim kiirraud on mu meel. Kassani patja siis parem see kujuneb, palun, me oleme teel essaaria mooria lossis särab kõlbreenitseja krooning. Peotujus kilkab ja kärnad. Anss kutsuti meid mõlemaid ja mõlemad kortsud. Aast, lill, äreval jalad kui lutsud memm, ega seal pole vist külm. Kallis, mis on Ginis Hela, need koljusid hobuse peas. Kui sinikõla lendavat Jordi jääs. Hirm on mul see coini valus ja origanist kostab, mis kull. Kuuse kohin vaid salus, nüüd istu vagusi, mul. Ees virvendab sädelust ist. Kust tuleb see valgus? Ka lossi akendest ustest kuuletantsu Pillerg, Püha Peetrus, väravate jäänud seisvakuse, uhke õu. Neid ja nii kätte meile ulatab Tiina nõu. Ons kooki? Vaagnatäied, suhkur, krohv ning kadunud praosti proual siin maiustus ootab ja kao. Seal koht on siiski käia. Nii tihti, kui soovid just. Mind ärge sõidust väsinud. Kauboi ei siis Magarda, sulen, silmad ja uus hääldansi. Et kurrat vastu ei saa oma ema, eks sõimanudki ole vanaks kanaks, kui ka kuidas ta koeb. Ja kui tuletada meelde peeri näidendi lõpus, kui ta saabub elust muserdatuna ja kibestatuna tagasi koduranda. Meel kibe tühjalt elatud aastate pärast. See ei olnud ainult raugalikus raugalikkuse pärast, see oli kogu elufilosoofia kokkuvarisemine. Tohutu südamevalu sellepärast, et ta oli järele andnud suurele kõverale. Et taga ajades elu virvatulesid, oli ta jalge alla tallanud elu tõelised väärtused ja ka iseenda nagu see Tammsaare, poiss, kes liblikat püüdes tallab maha lilled. Võime edasi areneda, oskus elu näha, sellest enda jaoks talletada võime õppida ja mitte kunagi kõiketeadjaks ja alati teadeks kivineda. Võime suuta homme targem olla, kuid täna. Nii ütles Ants Eskola juubeli künnisel usutlejale. Kas pole öeldus mittemeistrit, Kreda? Tema vastus küsimusele olla või mitte olla. Minule meeldib ta nurgas, sest mina ei tea, ma olen mitu korda kohtunud tuttavaid, nemad segavad mind. Tulevad juurde. Tere. Mis sa siin seisad? Mina tean isegi pattu, tunnistan üles, et minul on tänavanurkadele huvitavam seista kui isegi muuseumites teatrites. Muide, siinkohal peaksime vist tõesti kuulajaga käed lööma. Ärgem jäägem Eskulatuurima, kui tema parajasti meid uurib. Sest kust mujalt see elulaborientide põhjatusse tundmine. Sest Eskola ja tema elufilosoofia Eskoloya tema ideaalid, need jõuavad meieni osatäitmiste kaudu. Teie olete ainus inimene, kes muudeteta räägib, teised, kõik valetavad ära, linnu valetab, ainult tema teeb seda hea pärast. Sellepärast tehke teie mulle nüüd kuidas sait iga puupea veriseks. Mina lõin lauaklapiga. Ja ma mõtlesin kohe. Aga miks nõnda, lihastusite on ju nii head silma. Ta sõimas mind. Sedasama ta ütleski. Ega tomatit temalegi, ütlen, mis me ise käskis, rääkisime oletatega, rumal paikkida, paikkida, paikkida, patchi üksgalt paikkige kaks. Kolm kõrda hull sest muidu hakkavad kõik täitsa sõimama nagu sellepärast, et iga kuu. Härra Mauruse mäe esimese järgu kooli valitsus, lugu kõik valetavad, üks räägib tõtt. Ausate vanemate lapsed tulevad. Tulevad ja räägivad, räägivad härra Mauruse tõtt, sest tõde ei armasta see täpuka minema. Meiega kahekesi ei lähe mitte hukka, siis ei arvata meetodil. Kuigi meid. Sõimatakse. Vähemasti vaimse tegevuse ja kunstiloomingu alal tundub õige olevat paradoks et liigne lähedus teeb väikesemaks iseenda kõrvale, ei oska nagu märgata ja hinnata tõesti suuri saavutusi. Aga juba pisukegi ajaline tants nihutab asjad õigesse valgusse laseb mõista nende tähendust ja vaagida erikaalu. Kui etendus, inimene, jumal oli veel teatri mängukavas siis teadsime, et see on hea lavastus. Mõni kaugemale nägev inimene kinnitas ka, et see on saavutus üle hooaegade. Aga ometi tundub praegu, et seda aukohta meie teatriajaloos, mis sellel etendusel juba praegu aga kunagi veelgi kindlamini kuulub ei osanud me siiski päris õigesti määrata. Veel ja veel kord oleks seda lugu pidanud vaatamas käima kogu lavastuse, eriti aga Ants Eskola Mauruse pärast. See hallipäine, suure habemega vanahärra, kes kuue hõlmade lehvides laval aina toimetas ja rääkis, aina rääkis ja toimetas. See oli üks meie teatrilaval loodud suurimaid kujusid. Suurimaid väga paljus mõttes, võtame kasvõi näitlejalikust küljest. Kas oli see tõesti Ants Eskola üldiselt vägagi omanäoline näitleja, kes seal laval suuri sõnu ja pisikesi tegusid tegi. Näitleja ümberkehastumine oli sedavõrd tugev, et säärane küsimus võis igati põhjendatult tekkida. Suur ja silmapimestav oli meisterlikkuse tulevärk. See väljendusvahendite küllus, millega kujuli loodud suur oli ka see mõtteline koormus, mis seda osa kandis. Mitte sellepärast, et Maurus palju arutab ja rohkesti targutab. Mõttekoorem sündis sellest, et vaataja pandi mõtlema, pandi mõtlema Maurusest ajast suures tükis, aga hoopis meest ja ka meie ajast. Härra Mauruses oli paljugi tuttavat raamatust loetu põhjal ette kujutletavat. Oli aga ka palju elust enesest. Kõveriti, asjaajamised ja puserit Edasi püüdmine tõe kiivakiskumine ja oma veendumuste kõveraks kuulutamine. Kerge kohanemine, kiire osav mugandumine, odav olupoliitika. Eks kasvanud see kõik omamoodi üheks suureks mõisteks. Eks saanud kõik temale iseloomulik kogu see Mauruslikus otsa, kui proovikiviks igaühele nii iseenda kui ka teiste tegude raagimisel. Ants Eskola suur saavutus Maurusena ongi just see, et ta mängis suureks värvikaks selle kuju, et ta suutis sümboliks mängida ka Mauruslikkuse, Teeba. Aga Peterburis on professor Köler surnud mõistet professork. Eesti viimane suur mees, eesti rahva sõber, mis pead meist nõnda saama. Mis peab eesti rahvast nõnda saama, kui kõik surevad, kestada armastavad. Kas ta peab hukka minema? Ei. Sest päike elab alles ja laulik ütleb. Kao kord eestlase kinnikaga. Ära siis sinagi tõuse ja ela. Mis see siis on? Hetk siirust, et langeda veelgi sügavamale? Kas pole, ehk nii, et eetilisel vaekausil on Maurus, meil Eskola suurim roll? Ideed müüakse maha, kõik müüakse maha Mauruslikus meis endis ja meie ümber. Aga inimene peab jääma inimeseks, kõlas beer kõndi, Eskolalik alltekst. Minu lühikese näitlejatöö jooksul teatris vastan kõige õnnelikumad momendid mul olnud seotud Ants Eskolaga, mul on olnud võimalus temaga koostöö algstaadiumist kuni lavastuse valmimiseni kaasa mängida. Tammsaare tõe ja õiguse teise osa dramatiseeringus. Ma olin alles võrdlemisi roheline ja noor näitleja, kui mulle niisugune raske ja suur osa usaldati teatri poolt. Ja kahtlemata ma väga kartsin seda tööd ja seda enam kartsin seda tööd, sest partnerina mulle vastu mängis selline tunnustatud meister nagu Ants Eskola. Kuid ma pean ütlema, et kartus, et selles mõttes, et ma niisuguselt tunnustatult näitlejalt ja kui omaloominguks midagi ei saanud või nagu ma oleks jäänud kohe algusest peale kimbatusse, kuskile tööga seisma, seda ei juhtunud ja juhtunud just tänu sellele, et Ants Eskola on niisugune näitleja, kes oskab võtta partnerilt ja oskab samuti anda partnerile. Kahtlemata muidugi oli temal minult palju vähem võtta ja mina olin õnneseen selles mõttes, et ma sain temalt kohutavalt palju. Huvitav on Ants Eskola juures jälgida just nimelt, kuidas ta läheneb. Osale. Me teame, et on olemas niisuguseid näitlejaid, kes tulevad esimesesse teatriproovi. Neil on juba küllaltki palju kodus valmis mõeldud, ma mõtlen, valmis mõeldud, mitte kõige paremas mõttes, tähendab, valmis on juba omamoodi teksti andmine, omamoodi on mingisugused rõhud säetud ja tundub niimoodi, et tekst pähe õppida laval ära seadida ja ongi peaaegu osa valmis. Need on selles mõttes õnnetud näitlejad, et hiljem nad peaaegu jäävadki sellele samale tasemele. Kuid Ants Eskola, kui ta tuleb proovi. Ta esimese mulliga võib kõiki teisi kolleege isegi ära petta, jääb niisugune mulje, et et kas talle ei meeldi see osa või ta, kui väga moka otsast kõike võtab. Ühesõnaga väga nappide ja väga minimaalsete vahenditega läheneb osale. Ja tõepoolest, see on petlik. Kui niimoodi on, ütleme, töötatud üks, kaks nädalat, kolm nädalat siis äkki hakkad märkama, et kuskilt hakkab paistma rolli tuum täies oma sügavuses täies oma sisu tiheduses. Ning siis saad sa aru, mismoodi on ta töötanud ta alguses on kui mesilane, kes korjab kõike ja seda, mida ta hiljem hakkab etenduste jooksul esietendusel ära kasutama, korjab seda väga ettevaatlikult, väga tilk tilga haaval. Ja niimoodi tilk tilga haaval korjates, valmib temal osa. See on nüüd tööprotsessi juures, mis niimoodi minule on jäänud meelde sellest ajast, kui me temaga koos töötasime ühes teatris kuid seesama protsess jätkub hiljem etenduste käigus. Nimelt. Ma mäletan hästi seda, kui meil oli mängitud inimesest ja jumalast juba rohkem kui 50 etendust, siis tihtipeale me olime niisuguste etenduste tunnistajateks, kus Ants Eskola äkki oli hoopis eri kandi pealt leitud. Mauruse oli hoopis uus Maurus võrreldes kõige sellega, mis varem on olnud ja niisuguseid etendusi tuli tihti ette. Muidugi oli ka selliseid etendusi, kus oli näha, et etendus kui Läheb hallimalt ja igavalt, aga minu arvates on see täiesti inimlik ja täiesti loomulik, sest kõik etendused ei saagi olla. Sugused on paremad ja halvemad etendused. Talle alguses see osa ei meeldinud ja ta nagu isegi tahtis vara öelda, kuid hiljem pidevalt tööprotsessi käigus sai talle see omaseks ja ma mõtlen, et vastama üks kõige Viimase aja õnnestuma osatäitmise. See oli mõtetest raske, rikas nädal. Ants Eskola juubelinädal esmaspäevast laupäevani 40 aastat tööd, esmaspäevast laupäevani 60 aasta elutarkus, mis lavalt saali kiirgab. Hämmastab, ehmatab, ja siis teeb uhkeks. Vaadake silma, sest silmades on inimene. Kui meil on õnn olla pealtnägijaks kunsti ime sünnile siis kiirgab silmadest laval ja saalis. Seal on Eskola sho silmad seal valge kamina ääres, aga näete see suures lehviga. Noor naine ja tema pilk. Koduteele viib ta kaasasho Eskola. Ja neist kahest sündinud omamate balangu. Nüüd siis ongi kõik, ma lähen koju lumiste puude all ja see kõik on minus, jääb minule terve päev erutavat ootamist juba see iseendast. Ta oli hea. Üle hulga aja ma nii ootasin üht teatri etendust. Lumine õhtu, lumine Kadriorg, tuledes loss, need inimesed, kunstigaleriis piltide vahel vanad toolid. Ja äkki polnud enam midagi muud kui nemad kaks. Mees ja naine. Näitlejatari, näitleja, sooja Stella Rummo ja Eskola. Need lühikesed tunnid, need olid aastad. Imelik aastal nagu tunnid, tunnid nagu aastad, näitleja, kellest voolab läbi aeg. Paistab nagu elaks näitleja otsekui väljaspool igasugust aega ja igavesti noorena. Sest taas jälle tuleb tal alustada otsast peale, ühte elu. Aga samas mõnikord kolme tunni jooksul vanaks saada. Ei tea, kas nad lähevad siit jala, on nii haruldane õhtu. Aga ei tea, kui kaua läheb vaja aega, et jälle olla, ise toimub see kohe, kui algab aplaus. Või on Ants Eskola veel siin Kadriorus ikkagi too suur iirlane. Aga tal polnudki soo habet, nagu ma arvasin. Ja milleks ka Nad ei tahtnudki rõhutada ainult soojakempelli romaani kitsamas mõttes nende eraelu? Noh, sageli püütakse suurte inimeste eraelu näidata kuidagi nii, et nad olid inimesed nagu kõik oma nõrkustega. Aga siin polnud nii, nad olid erilised inimesed kelle elu oli looming ja kellele looming oli elu, kelle iga sõna teineteisele oli looming. Nad olid kunstnikud, kellesuguseid, iga päevi sünni. Ma ei teagi enam, kellest ma praegu kas näitlejatest või kirjanikust või lavakujudest, kes olid näitleja ja kirjanik. Ja Viilma mõtlen. Sime maa siin teiste maade meres ja väike rahvas, kellest võib-olla kaugemal pool liiga vähe teatakse. Aga meil on niisugune Kadriorg ja lumi ja loss, kuhu laupäeva õhtul lähevad inimesed kuulama, mida ütles kunagi pärast show. Aga soot tunneb kogu maailm. Ja siin ongi side, mille suurest maailmast siia toob meie teater. Aga täi dooside ühelgi juhul, kui paljalt osakest maailma kultuuriajalugu. Selleks on Ants Eskola lihtsalt liiga suur kunstnik. Kui ta on laval, siis pead kõigest jõust töötama ja mõtleme koos temaga, et omaks võtta või vähemalt läbi mõelda need äärmiselt isikupärased ja kaasaegsed mõtted inimesest inimestest. Ilm läheb külmemaks käed hakkavad külmetama. Kuidas see Stella ütleski Heskonnale soole muidugi või las olla pealegi keskkonnale, kui nii tahan mõelda. Ta ütles. Ma nimetan teid oma lemmikuks, sest kallis mister soo ei tähenda midagi. Lemmik aga tähendab kõige kallimat ja kõige kallim tähendab inimest tema vaimu ja sõna. Sellist vaimu nagu teil ja sellist sõna nagu teil. Koonlane see on Ants Eskola, nii nagu ta on tulnud rahuldama 20. sajandi inimese emotsioonide defitsiiti. Ja kas pole naljakas või koguni kurb. Me oleme unustanud tseranooriku karaktereid läbi keskkonna peab nüüd tulema seda meile uuesti meelde tuletama. Sest kui keegi ei kuule, siis julgetakse tunnistada, kui hea on hingata endasse ivake romantilist tuumade lohestamise Meeretusele. Punnistuses ja esietendus läheb täismajale ja täiseduga. Vanameister Semper, Prantsusmaa on olnud ka teie noorepõlve koduks ja Sürano teile kindlasti hästi tuttav ja lähedane karakter kirjandusest. No igatahes, ma olen seda sera nood näinud korda neli ka Prantsusmaal ainult pean ütlema, et et praegu see haarab täpselt niisamuti võib-olla rohkem kui kui varem, sellepärast Eskola oskab suurepäraselt seda ette kanda, et kogu aeg jälgi ainult teda. Ja paelub siiski just Eskola nooruslikkust selles rollis, nagu ei tahaks uskuda, seda küll kõikides osades ka ka paremini läinud iialgi öelda ta 60 aastat vana, see on täiesti uskumatu. Kuusberg millega paelub teid Eskola täna ja alati. Vaata kui seda on ju hästi raske ütelda miks üks või teine noh, kunstnik või kunsti laadsin paeluv. Mulle meeldib ta kõigepealt või õieti mitte, meeldib see sõna ei sobi siia kulle mõjuta kõigepealt suure isiksusena üks laad, näitleja on niisugused, kui nemad sa neid laval näed, kas või väga vähegi, siis ta toob kaasa midagi niisugust, kordumatu, et annab sellele teoses loodud kujule midagi. Omalaadset. Juured ja vaat Eskola niisugune talent, mis alati võiks ütelda kirjanduslikku materjali rikastab oma kordumatu kunstniku isik. Läinud sajandil. Ja ma tahaksin küsida, kui vana teie olite siis kuidas eranud mängisite? Ma olin üle 30 veidi nii kuskil 34 või kuskil seal kandis, jah, no tundub, et see oleks nii vehklejaks kõige parem vanus, nojah, sel ajal just nii väga lõõtsutama ei võtnud, aga tuli kõnelejaga samal ajal. Aga kuuekümneselt mängida ei tahaks olla vist väga? Ei, ma ei tahaks mitte Eskolon fenomiin. Samal ajal tal värsi ja siiski lööb need üksikud. Minul oli, tol ajal oli see Kus siis sai selle välise peale vehklemise peale ja kõiksuguste niisuguste jõu ja, ja füüsiliste trikkide peale sai väga palju rõhku pandud ja see võttis väga palju tähelepalugi jõudu endale. Millega paelub Serrano näitleja, millega paelused omal ajal Teide tahtsite seda rollimäng? No sul sul vaimu sulle naeratab, on siin ju otseselt pulbitseb iga fraas nii vaimust ja just kõigepealt vaimujõust ja siis alles muust jõust ja osavusest. See annab näitlejale võimaluse ennast välja mängida ja Eskla tänased akadeemia, Ühest kulla on, on tublina omamoodi atraktsioon. See on aidanud, mis on kirjutatud 70 aastat tagasi ja võitis kohe maailma teatrilavad. Kõik suured karakternäitlejad maailmas katsusele rolliga jõudu. Ja sellepärast me ka valisime selle rolli värskeks esietenduseks juubilarile, kes pühitseb oma kuuekümnendat sünnipäeva, neljakümnendat lavategevuse juubelit aastat. Jah, see on suur pähkel näitlejale ja samuti ka teatrile, lavastajale, kunstnikule lõuab. Vormiliselt suutis. Kõige vähem olnud viimastel aastatel ja sellepärast ma arvan, et seal lavastus, mis hakkab kindlasti tõmbama rahvast Eestis on see neljas lavastus, 1009 27. aastal siis esimest kordsel onude perserakk, Johns. Hiljem siis meie juubilar Ants Eskola muidugi seal laval olnud tublit tööd, rassimist lavastus valmis võrdlemisi kiiresti, esimene proov oli veel teisel jaanuaril täpsele Leils kunstnik Mari-Liis külaga lavastuse ettevalmistus. Ja vähem kui pooleteist kuuga on lavastus valminud Ances kolon, tuul, tiivad all ja selle special sur loominguline võik olla. Muidugi pimestavad nooruslikkust prust järjest ei on tal rasked peaproovid ütlaslemil Hamleti taastamine, lavastus, mida me peaaegu aasta jõulud mänginud, mulle tundub et näitlejaid on võib-olla külvatud palju, aga selliseid näitlejaid nagu Nõukogude Liidu rahvakunstnik Mitte üksiku etendusega, vaid terve juubelinädala kaks. Me anname ülevaate selle mitmekülgse näitlejatõrjest viimase kahe aasta tööst. Terve tema elu on pühendatud teatrile, May, kujutlege teda väljaspoolteatritega väljaspool lava, kuigi tal on hobiks aga maalikunst maalib palju iseenda jaoks, näitab saadadesse talent mitmel ajalgetist inimesel, lina talendikas, siis on see ilm mitmel alal. Ka see, eks liibrismistama juubeliafiššidel on, see on tema enda tehtud kla, kelle sõja aastatel. Ja siin fuajees salve tänaval on ka tema loomingu maalide väike näitus. Jah, inimesed on ta läbi läbi teatriinimene. Väga hinnatav ja mis on samuti suure talenditundemärk alati arenev, pidevalt arenev ja seetõttu ma võin seda öelda, et ta on võib-olla kõige nooruslikum. Olla. Või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, surra, uinuda, muud midagi. Ja teada, et siis unis kaob hingevalu, meil jääb 1000 piin. Me lihapärand, seda lahendust peaks hardalt püüdma suruma. Seep see ongi. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust pääsememmeid paneb kõhklema? See ongi põhjus, miks vilitsusel nii pikk on iga, kes taluks elu piitsutust, torkeid, rõhu ja Iicet, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, kohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope. Mida malbelt teenikust saab vääritult kui rahupõlve luua endale võiks palja naaskliga kes kannaks koormaid ja higistaks joigaks elu vaevus. Kuid kartus millegi eest pärast surma see uurimatu valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi, ei halvaks tahet. Mis pigem talub tuunitud pahesid kui viskub teistele mis tundmatud. Nii kaalutlus, tipp kõiki pelgu läiks ja süsikuse noorusvärsked jumelt minermutab Me mõtteka Me kae ja lennukad ja võimsat tüüdlused. Nii paiskuvat teelt kõrvale. Ja kaotavad teonnini. Hamletit nimetatakse tavaliselt rollide rolliks näitleja jaoks. Ja enamus suuri näitlejaid igatseb jõuda selle rollini. Mitte kõigil ei õnnestu see. Ka Ants Eskola mõtles selle rolli peale juba pikemat aega. Ja on hea, et selle rolli mängimine mängimis võimalus langes just perioodile mil Ants Eskola kogu looming oli ääretult intensiivne ja kuidagi nagu Hamletile eelnevad trollid valmistasid ette kohtumist selle Ants Eskola mängib Taani printsi, keda on nii väga mitut moodi mängitud ja tõlgendatud mitte rohelise noorukina, kes esimest korda puutub kokku kui eluraskustega julmusega vale ja alatusega ja kes sellest kokkupuutumisest on rööpast välja löödud vaid mängitada, nii nagu ta tegelikult Šexpyril on ju ka kirjutatud inimesena, kes on juba ületanud 30 aasta piiri kes on küps ja tunneb elu, kuid kes lihtsalt elu julmade, mustade alatute külgedega nii ligidalt isiklikult puutub kokku esmakordselt ja just sellele ligi tasele kokku puutele võlgnedki oma tunnetuse Äärmise teravuse. Jaa, Hamleti lähedus meile, tema suurus on just selles, et vaatamata situatsiooni raskusele ta siiski otsustab tegutseda peaks ütlema, tantsis Eskola Hamlet on kuidagi inimlikult meie tänapäeva vaata jälle meile kõigile väga lähedane. Ja meil on sageli niisugune tunne, et me mitte lihtsalt ei vaata teda tema käitumist ja tema tegutsemist kõrvalt vaid saalis istudes me nagu samastame ennast temaga, läheme temaga kaasa. Ja näeme Hamletit ühtlasi ka nagu seespoolt. Tunnetame tema pingsat mõtet ja tema meeleheidet, valu raskust selles olukorras, kuhu ta on sattunud. Ants Eskola Hamlet on väga traagiline Hamlet. Just sellepärast, et ta on tark, küps ja mõtlev inimene ja mõistab olukordi. Põhjani. Traagika on tingitud sellest, et ta tunnetab oma isiklikku vastutust kõigi ees, mis maailmas sünnib teadmist, et kui ta tahab jääda iseendaks. Kui ta tahab jääda kompromissituks, siis ta peab võtma oma seisukoha. Selle kohta peab tegutsema isegi siis, kui ta tunneb, et tema tegutsemine võib lõppeda kaotusega. Võib-olla just see niisugune isikliku vastutustunde probleem Eskola Hamlet nii selgesti mehele tunda annab, teeb ta meile eriti lähedaseks ja kuidagi väga kaasaegseks. Teadmine, et maailm on liikmeist lahti. Neetud rist, et minult nõuab paika panemist. See peaks elama võib-olla igas inimeses, kes ka kaasaja maailma raskeid ja vastuolulisi probleeme tunnetab. Olla omanäoline ja samal ajal uus publik on julm oma nõudmistes. Aga nendele, kes seda suudavad, kuulub rahva lugupidamine. Jäävam ühe õhtu teatrielamusest, Eskolon läbidanud muutuva publiku ja edasimineva ajaproovi sest ka tema ei seisa paigal. Ma ei kuulu nende näitlejate hulka, kes elavad oma minevikus, olnud suurt osa uimas. Nii ütleb Eskola. Mis möödas on, sellest leian ikka palju vigu. Palju oleks võinud teisiti teha. Ma armastan neid osi, mida parajasti mängin, sest seal on veel kõik võimalused. See aplaus kuulus reedetud serenaadi perse, lahke. Tänane Hamleti etendus ei ole veel jõudnud pidulikku finaalini. Lilled, tunnustussõnad, aplaus. Temale võib aplodeerida, sest tema ei lähe aplausi stuuk. Tema jääb ikka eskonnaks. Suureks inimeseks näitlejaks kodanikuks melon Tammsaare ja melon piiralt Ants Eskola ja mitu teistki maski. Ei, mitte sellepärast ei, räägime mitte rahvusliku edevuse pärast pigem selle rahva ja tema suurte meeste järjekestvuse pärast. Et meid haledaks ainult hetkelist teatrielamust. Et me jätaksime endasse olulisima nende elufilosoofia, jätaksime Ants Eskola, Nõukogude Liidu rahvakunstnik ja tänane juubilar oma näitlejatööga. Meile on tahtnud ütelda, et me mõistaksime õigesti elu põhiküsimust. Olla või mitte olla? See on küsimus.