Öeldakse, et kui inimene oma elu jooksul istutab kasvõi ühe ainsagi puu siis pole ta elanud asjata. Georg Sommeri aias on palju puid. On õunapuid, pirnipuid. Sirgetes ridades seisavad ploomid ja kirsid. Kevadel ja suvel aga õitsevad sinililled. Palju hoolt ja tööd nõuab niisukese aia rajamine. Nõuab armastust ja ilutunnet. See aednik on oma eluteel jõudnud juba 75. aastani. Peagi on juba päris hall, aga tema aed on noor, sest oma aia jaoks leidis ta aega alles vanaduspäevil, sest nooruses oli teha hoopis tähtsamat. Otsisin Georg Sommeri üles tema aiamajakeses. Siin rääkis iga väiksemgi ese selget keelt sellest, et majas armastatakse korda ja puhtust. Me polnud varem kohtunud. Olin teda näinud ainult fotolt, mis oli tehtud 50 aastat tagasi. Suur oli mu hämmastus, kui veendusin, et originaalkoopiast õige vähe erineb. Silmad igatahes särasid sama nooruslikult ja erksalt kui fotolgi ja üldse ta kuju otse tunnetatav seesmine pinguli olek laskis oletada temas endist sõjameest. Seekord ei tulnud meie jutuajamisest midagi välja. Olid käinud just kinomehed. Ka seisiski orks on meil parajasti ees. Soome reis. Oli muidugi tarvis puhata ja reisiks ettevalmistusi teha. Me leppisime kokku, et kohtume mikrofoni ees siis, kui ta on taas tagasi jõudnud kodulinna kohtusimegi uuesti ning juttugi rahakas veerema. Rääkisime möödunud aegadest ja muidugi temast Georg Sammerist. Nagu ta ise end tagasihoidlikult nimetas tolle ebatavalise aja tavalisest inimesest. Georg oli Tallinna poiss hästi endale meelde jäänud linnatehaste viled, kui need töölisi streikima kutsudes huvilgasid. Need viled olid uue ajastu koidiku signaaliks ja iga kord, kui need kõlasid, hakkas kiiremini tuksuma ka noore töölispoisi süda. Georg isa ei olnud küll revolutsionäär, kuid 1905. aasta verised päevad tegid temast vähemalt revolutsiooni pooldaja ja selles vaimus kasvatas ta ka oma poega. 1905. aasta sündmused avaldas, jäävad selle tõttu tugevat mõjuisikule, niisamuti oktoobri mahalaskmist, seda ma ei pealt ei näinud, Akunil viidi rahumäele matma. Ma ise käisin kaasas ka nendele, kui laid seal oli midagi üle seitsme 80 kirstolimis viidi viiendast off ja viiendast ohvrid ja siis oli see kui minu kaugelt sugulane Eduard sonar, kui teda arreteeriti, nägin, kui tema raudus viidi Toompeale ja siis teda hukati. Ta õiete mürgitas see ise ära, talle viidi mürk vanglasse sisse, ta mürgitas ära, aga selle peale vaatamata tema juba surnukeha sai ikka veel üles poodud. Ega siis teie sugulane saarel võimul, nii palju peavalutegijat, nii surnuna ta ülespoole ja see oli niiviisi, et tema ja grupp neid Teisuks balti parunite ja siis tsaarivalitsusevastaseid. Nemad tapsivad parun Butbergi. Väga tähtsat osa etendasid need sündmused Giorgi kujunemisel. Nad panid mõtlema. Üks oli kohe selge, ta pidi leidma mõjuvama võitlusviisi töörahvavaenlaste vastu, kui oli leidnud tema sugulane Eduard Sammer. Ta mõistis, et ei ühega 10 paruni teise ilma saatmisega tsaarivõimu veel ei kukuta. Pidi olema teine tee. Georg Sommer leidis selle. Nagu talle varsti selgus, oli see suure Lenini poolt juba kätte näidatud. Tee. Aktiivselt hakkas Georg töölisliikumisest osa võtma Lutheri mööblivabrikus. Kui ma läksin vabrikusse tööle, siis ma võitsin varsti kid lugupidamise ja mind kutsuti nende salajaste nõupidamiste peale. Näituseks oli streigi ettevalmistamine, kui ütleme esimese mai pühitseme, siis ma mäletan, kui Leena sündmused olid Leena sündmuste tähistamise päeva, siis juba usaldati lendlehed esin vabrikusse, seal sai need tuttavate kätte jaotatud ja siis kohati üles kleebitud. No vot need koosolekud, ütleme oma väiksed koosnekümneid. Me pidasime vabriku lähedal ära, aga juba pärast kutsuti linna koosolekule, kus me pidasime mitmes pool veskimetsas käisime, siis me käisime kosel käisime koosnike pida isegi ühe korra niisugune asi, et ei anda mujale minna. Paatidega läksime mere peal üks niisugune väikene miitingu taolise pidasime ära merel õude, paatidega, sõudepaatidega jah, jah, eemalt oli näha niimoodi, et noored noored sõidavad. 1913. aastal Georg oli siis 20 aastane. Tehti talle ettepanek astuda Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmeks. See päev ei unune kunagi. Ei saa, astumine oli siis teistmoodi, kui praegal praegalt on ennem komnoore ja käib läbi siis kandidaadiga meie kandidaadis, mis sarnast ei olnud, ega meili antud parteikaarti ka ei antud kätte. Me maksime küll parteimaksu maksime, aga ega Meie seda kuidagi ei saanud omale märkida või meil ei märgitud, et me oleme seda maksnud. Ei olnud isegi kirjalikke soovitusi tulla. Kas teil on meeles mõni tööliste meeleavaldus sellest ajast? Mulle on praegalt meeles üks maidemonstratsioon, see on mitte niisugune demonstratsioon, nagu me seda praegu oleme harjunud nägema, vaid me leppisime kokku, et selle esimese mai kell kolm saab olema demonstratsioon ja määrasime kindlaks, et demonstratsioon saab olema Viru tänaval. See ennem nimetati Musumägi, ma ei tea, kas praegu ka ikast küte ja loota, et sealjuures ja siis läksime sinna ja selleks ajaks rahvas läksivad koju, kõik paniuduaal puhtad riided panime selga ja läksivad nüüd kella kolmeks läksid sinna. Ja nüüd see oli igatahes politsei veelgi teada, politseinikud käivad edasi-tagasi, kedagi ei lubanud seisma jäädagi, koguneda ei luba ja siis me käisime seal edasi-tagasi edasi-tagasi ja pärast tuli nii-öelda musttuhat tuli rahvast, foku tuli siis välja keegi vene seltsimees, siis tõsteti ta üles käte peale. Ta lõi punase lipule lahti ja hakkas kõnet pidama. Kõnet ei olnud kuigi pikk, sellepärast et ratsamillistadki solivad sealt pritsimaja lähedal niiet sõitsivad ruttu sinna ja siis neil laiali, kellel olivad revolvrid, nii et kutsuti siis ette ridadesse läksivad ette, kartsime seda, et võib tulla arusaamatusi, et seal mustad jõud tulevad kas kallale või siis revolvri mehed läksivad ette. Ette läks ka Georg Sommer sest kommunistil sai olla ainult üks privileeg. Esimesena astuda võitlusse veebruarirevolutsiooni ärevatel päevadel oli ta samuti võitlejate esimestes ridades. Tookord teenis ta armees. Nende polk paiknes 70 kilomeetrit Helsingist. Suured teened on Georg summeril kui polgu komitee liikmel agitaatorid selles, et ohvitseridel said relvad ära võetud ja soldatite enamus revolutsiooni poolel asus. Enne oktoobri sündmusi tuli Georg Summer Tallinnasse tagasi. Siin andis partei talle uue ülesande. Organiseerida töölised Nõukogude võimu kaitsma. Oli tarvis moodustada Tallinna punakaart. Selle organiseerimine ja juhtimine saigi siis Georg Sommeri ülesandeks. Meil oli natukene teistmoodi, kui ütleme, oli Leningradiga, praegu pole seda kiita, ei saa, meil said, algul said ainult partei liikmed saivad punakaardi, andsime neile kätte ainult parte, parteitud ei saanud mitte kunagi kaarti, sellepärast et me ei andnud mikspärast, ei andnud teistele, et et mitte ei läheks sotsid ja essarrid, et nendele ei anna. Püssa. Õppus algas siis tööliste majas selles Suur-Karja tänaval nihukseid, vähemaid, õppusi, aga siis vabrikute kaudu õppused sai tehtud. Meil ei olnud mitte veriseid lahinguid, ei olnud vaid sõjarevolutsiooniline komitee veenor üldse komiteed, seal Katzynski oli seal esimees ja siis olivad teised Anvelt Pöögelmanni ja siis test olid seal liikmeteks, see moodustati, kui ma ei eksi midagi 22. oktoobril enne ülestõusu. Nüüd sõjarevolutsiooni komitee oli tihedalt seotud, oli Leningradiga ja sõjarevolutsiooni komitee, siis saatis punakaartlased ja sõjaväelaste esindajad neitsiks vabrikutesse pankadesse. Pandi vaksali telefonijaama ja nende kohta sai pandud nii, et kui 25. Leningradis võim läks enamlaste kätte, siis 25. samal ajal sai siis ka teada, et võim on bolševike käes. Sellepärast et kodanlus ei olnud sugugi organiseeritud vastupanu jaoks. Revolutsioonilaine tõusis iga päevaga kõrgemale ja tõi ikka uusi ja uusi töölisi punakaarti, kes tahtsid relvaga käes revolutsioonist osa võtta. Punakaartlased nõudsid miilitsa reorganiseerimist ja linnas korra hoidmise üleandmist punakaardile. Nii ka toimus. Georg Sommer oli üks neist kolmest, kes kurikuulsa Hellati hilisema Irboska veretöö organisaatorid tema kabinetist välja kihutas. Mis sai siis punakaarti järgmiseks ülesandeks? No siis hiljem tuli juba see, kui parunid kuulutati linnupriiks, see oli aastal lõpuks mõisate ülevõtmine, mõisad, ülevõtmine, sea voliva varem mõisale ülevõtmine oli kohe peale oktoobripööret, siis me saatsime selle saatsin väga palju grupp, pea, kõik mõisad ju saivad üle käidud mitu mõisa, mis said üle võetud rahulikult aga püssi mõisas seal olid laskmine seal Valgarlast hakkas vastu aia tassivad ja seal sai Mihkel Aitsami sai surma. Ja surma said veel kaks Tallinna töölist. Jüri Kalmus ja Rudolf Wimberg. See tõendas, kui suure ülesande punakaart Enda peale oli võtnud. Selle ülesandega saadi hakkama. Eesti punakaart aitas kehvikutel ja mõisatöölistel parunid mõisudest minema peksta ja mõisate endi kätte võtta. Kuid sündmused arenesid oma rada. Parunite ja eesti kodanluse reetmine ja sobingut saksa kindralstaabiga andsid trumbid sakslaste kätte. Mehiselt võitles Eesti punakartanina lähistel, kuid jõud ei olnud võrdsed. Tallinn tuli maha jätta. Aga võitlus jätkus ja tulevase võidu nimel oli tarvis hoida inimesi. Suurem osa partei ja nõukogudetöötajaid koos punakartlaste ning aktiiviga asusid sadamas laevadel. Lahkuda püüdsid kõik, kes olid otsustanud jätkata võitlust Nõukogude võimu eest. See oli ka Georg Sommeri tee. Võttes kursi Helsingile, lahkusid laevade üksteise järele merele. Ööpimeduses lõõmasid punased tulekahju kummad. Põlesid Tallinna kindluse fordid. Soome punakaartlased võtsid neid Helsingis südamlikult vastu. Ka neil käis võitlus kodanusega. Eestlased viisid neile kingituseks relvi ja laskemoona. Millised muljed jäid teile kohtumisest Soome Punagaartlastega? Kui nüüd võrrelda praegal seda Soome punakaardi ja siis eestipunaga, vaata siis me kuna kardab ütlema, et oli palju õnnelikumas seisukorras selle poolest, et eestlased oskasid vene keelt täiesti soldatid käisivad armees, õppisin seal püssi tundma, õppisid laskma, aga soomlaste vastuoksa vene keelt nad ei osanud. Ja siis sõjaväes nad ei olnud käinud, nendel tuli kõik hakata peale. Aga see, mis oli, meil oli juba nii-ütelda taeva selge nendelt otsast peale hakata pida marssima, nendel tuli õppida, õppida püssi tundma, nendel tuli õppida püssi laskma. Nii eeldus oli kõik meil olemas, seda nendel ei olnud. Sellel ebatavalisel ajajärgul oli ju palju poliitilisi parteisid. Kuidas oskasid töölised orienteeruda, kuidas nad aru said, et ainult bolševikud on nende ainsad tõelised sõbrad. Küsimused, mis rahvaga rohkem seotud, olivad nüüdseks muidugi panid üles alati, et et seda maha Rahu nõudsivad, et kui rahu saab leiba sellepärast, et seitsmeteistkümnendal aastal siis oli meil suur leivaleivapuudus, oli toitlustamisega oli, oli raskusi ja siis kodanlus oli sõja poolt siis see rahva tõmmas bolševike poole. Esimesel võimalusel tuli Georg Sommer Tallinnasse tagasi. Siin Saksa revolutsioon, siis tulime uuesti siia, mina tõin Jamburist, tulin ühes Viktor Kingissepa, kuni Narvani siis oli veel, tuleks märkida seda. Viktor Kingissepp võitis seal omal habeme maha talle väike terava pea ja see oli väga huvitav on see, kui ta oli selle maha võtnud, aga tal kõik ülikond oli, mis tal oli talle pruun, pallitab pruun kaabu ja siis pruun ülikond. Ja kui ta seal meremehed tulid, vastamis, nad tulivad sealt narva pooltes nagu näha, see piir oli siis nii nõrk, et sealt käivad edasi-tagasi käsud ja tee peal. Kui nägivad Kingisseppa, siis tundsid ära. Tere, seltsimees Kingissepp, naftatervitus vastu, aga ta ei tahtnud, ta tahtis nii poolsalaja sinna minna, aga Ta ei saanud ikkagi tunti ära, tunti ära ja siis kuni Narva Narvas me läksime lahku, aas valvas. Me saime jälle kokku, kui me olime Tallinnas juba valvas, oli parajasti linnanõukogu, koosolek oli seal ja siis seal otsustavad võimu küsimust, et töölisteks võimu oma kätte võtma ja kuulutatigi ülemvõim siis nõukogudele. Nüüd seal tekkis küsimus seda, et kutsuda eestlasi väikest punaväes siia meile toeks. Ja seal läks sots maasikuga vaielduseks, tema pooldas seda, et vaadata, et need iseseisvunud, et mida see suudab pakkuda. Vastuvaidlemise peale vaatamata ikkagi otsustati võim võtta kutsuda piiri tagant, meie väed siia, nõukogude võimu panin maksma mehi, naisi ei suutnud kaitsta, seda siis punavägi nüüd tagasi löödi jaanuaris neid oli selge, et tuleb embkumb, mis valida, kas minna põranda alla või minna tagasi Nõukogude Liitu ja siis sai otsustatud tuled minna põranda alla, paaniliselt ohtlikum muidugi raskema, noh, see oli juba paratamatu, sellepärast, et olime välja tulnud tööd tegema ja siis ega tööd pooleli jätta ei saanud ja muidugi ja milliseid ülesandeid täitsid minu ülesandeks jahitrükikodade organiseerimine? Ma olin juba kohe, kui meil ei tulnud sellest nõukogude võimu kehtestamist välja. Siis meesteks ma hakkasin inse trükkima käsipressi peale lendlehti ja pärast hakkasin, kui see jäi napiks, väheseks jahi, et neid oli rohkem, oli vaja. Siis hakkasin organiseerima, trügi, kodasid, õieti seda trükikoda, meie viisime ühest kohast teise või isegi ruumid muretseda. Siis paberid seal olid, seltsimees Peterkop oli, kiitsen, oli nüüd sa oled liidseni vend, kes praegu elab siin selle vend. Need väga palju tekivad tööd, et paberid saada, et saada, trükib, pressiosad oli tarvis muretseda, siis minu mure oli see, et nüüd saab trükitud jääd lendlehed, siis saavad välja seal täpselt, et Lendlehti järel ei saanud tulla. Nii et ükskõik kes, nii et pidi saama välja, kus me siis trükikoda olivad, esimene trükikoda, kus mina tööle hakkasin seal graniidi tänaval all keldris oli, seal tegime üsna vähe, tegime neid lendlehti, siis me viisime see trükikoda liivale seal termovabrik, selle tõrvavabriku väikses toas. Siis me trükkisime, seal sai õige palju ja kaua aega sai trükitud lendlehti. Kust te saite raha nende trükikodade ülevalpidamiseks? Noored lehte müüa ei saanud, ei lehm, lehti müüa ei saanud, seda meil raha, kui sarnast ei olnud ühtki, aga siis sai lihtsalt mõtlesin, mina sain väikese palga, seal neid. Aga siis, ega meil kulusid, need, mis abistati, need olivad ikkagi. Ilma rahata sai abistamist olivad siis trükikoda sai viidud Lagedil ägedalt, tõime jälle tagasi liivale. Ja siis rakus oli meil trükikoda ja seal läks kaardetavaks asi, siis viisime Saku teise kohta, seal kukkus sisse, sissekukkumine oli seal. Aga siis TÖÖ nõudis laienemist, lendlehtede tegemine oli raske, sedaviisi. Siis tuli liidust üks eesti seltsimees, ei mäleta ta nime järgi, Edwardit sõitsime siis see oskas trükitööstust organiseerida, tema valmistas nende matriits-ide, vala valasid valmis seda mina juba teha ja vaata seal Lagedil tema neid alas ja tulid väga ilusad välja, tulid välja terve lehekülje, valas välja, siis trükipressi peal sai, panid selle alla ja koristasid selle üle, tulid järsud koristada ei olnud muidugi temaga sai nii-ütelda, piltlikult sai vuristatud politsei kimbutanud täitjale varima ja ei no see oli, oli niivõrd sai varjatud selle pärast, ega me ei saanud ja mina näiteks ei liikunud ühti ja tuli varjata, nii et kui juba oleks kimbutama tulnud, siis oleks sissekukkumine ka kaasas käinud ja ja kaua see töölil kestis, mina olin siin niikaua kui 2921. aasta aprillikuuni ja siis jälle mulle muretseti siis võimalus, läksin siis sinna raudteejaama ja seal oli kellelegi saatkonnatöötajaga kokku lepitud. Jeltsin pehmes vagunis pikali ja mulle öeldi, et ära üles tõuseb Narvast läbi. Narvast läbi oli siis keegi tuli minu juure, mul oli juba siis mured, kas keegi ei provotseerinud, aga siis ei, see oli oma inimene ja ütles, et nüüd on läbi, et tõuse nüüd üles. Tõusin ülesse, väga lihtsalt ja kergelt. Mina läksin üle piiri. Jah, see oli 21. ajal ja, ja kaua läks aega mööda, kui te tagasi tulite, tagasi tulin mina 1944. aasta sügisel üle Võru Võru kaudu, tulin siis Tartu Tartust, tulin Tallinna, millised olid tunded? Mul oli nii, et kui ma ära läksin, siit lootsnikked, ma tulin varem tagasi, sellepärast et me ikkagi lootsimeetriad, kodanlus nii kaua vastu ei pea. Kui nüüd oli kodanlus tagandatud. Nüüd olid muidugi mõtted, olid teised meeleolu oli teine ja tulime jälle kodumaale. 23 aastat oli Georg Sommer eemal kodulinnast. See on pikk aeg. Ta töötas need aastad diplomaadina ja oli nõukogude tööl. Sünnimaale saabumine ei tähendanud talle puhkust. Oli ju tarvis parandada, sõjahaavad. Kaubandusministri asetäitjana aitas Georg Sommer selleks palju kaasa. Georg Sommer on palju rännanud. Ja reisipisik on tal ikka veres. Võib-olla lõpuks mõni sõna teie viimasest Soome reisist, kes sinna sõitsid ja milline oli reisi eesmärk. Meid moodustati neli meest Moskvast, neli meest Leningradist ja neli oli Tallinnast, meie siht oligi see või ülesanne oligi, et kohtuda Soomes endiste, kuna kaaslastega, kes veel on elus ja Me käisime seal esimees, kuni sõitsime, sõitsime lahtesse lahtris käisime siis Punagaardluste. Seal nendel on tehtud matmise paik, mis on, on niisugune monument on sinna üles pandud, käisime seal, panime lilled niisamuti, käisime Tamperes, käisime turgus ja tulime singi lahtis, olime kaks päeva Tamperes, kaks päeva Torgus kaks Helsingis olime siis ülejäänud aja Tamperes, käisime veel Lenini muuseumis, käisime, tutvustasime sellega, kellega te kohtusite, aga siis igal pool, kus me, meil on siin Soome partei esindajad, olivad vastus. Ja kohtusime nende, kas endiste punakaaslaste kunn, nende, kes nüüd on tihedalt seotud nendega? No siis me kohtusime veel Helsingis Soome partei peasektori villid pessiga, seaniga, vestlustund, aega oli see huvitav jutuajamine. Jutuajamine oli väga liigutav. Ta oli rahuldanud sellega, et neid tuldi külastama teise ette ka selle reisi. Me jäime väga väga rahule. Parimad aastad oma elust pühendas Georg Sommer nii nagu paljutaja kaaslasedki võitlusele õnnelikuma homse nimel. Selle kõige nimel, mis nüüd on kujunenud meie tänaseks päevaks. Ta on üle poole sajandi seisnud võitlejate rivis ning ta seisab seal ka praegu. Rahvakontrollikomisjoni liikmena võtab ta veel aktiivselt osa Eesti NSV kaubanduspalatitööst. Saate vanast kommunistist Georg Sammerist tahaksin lõpetada Bertult preesti sõnadega. Nõrgad ei võitle tugevamat võitlevat ehk tund aega. Veel tugevamad võitlevad palju aastaid, aga kõige tugevamad võitlevad kogu elu.